Pärnu jõel, viimane jää?, 28. veebruar 2015

Nädal oli töiselt raske, väheke unevõlga ja ainus mõte vastu laupäeva oli see, et saaks vaid magada. Kella üheksani selleks korraks und jaguski ja nii sai enne ühteteist Pärnu poole tee ette võetud. Poiss vanaema juurde. Ise jõe peale.

Peale kahteteist sai pärale jõutud. Ilm maru mõnus, pilves, kuid tuuletu, paar kraadi sooja - selline mõnus molutamiseks sobiv päev.

Reiu jõgi lahti mis lahti. Üks mees juba tonkatas jäävabas tsoonid... Samas voolujoonelt eemal tundus jää tipp-topp olevat ja mehi jää peal enam kui küll. Vantsisin kohale. Plaani polnud, mõtlesin alguses lihtsalt tiksuda siiatsoonis ja siis edasi vaadata. Suur osa rahvast saunaaluse augus istus ja sealt edasi ülesvoolu. Ehk teises kaldas. Minu püügitsoonis üks mees istus, too polnud terve ennelõuna jooksul võttugi saanud...

Sättisin ennast siiatsooni ülemisse serva. Kirbuks läks eelmisest korrast otsa seotud suur marmõss. Sääsevasted alla ja püüdma. Jõgi rämpsu täis mis täis. August ronis välja igasugust sodi, alates pilliroost ja lõpetades erinevate roheliste taimedega. Suur kirp tundus olevat paras, ei kandunud eriti vooluga kaasa. Tavaline mäng paari minuti jooksul ei andnud midagi, kiigutamine põhja kohal päädis krõpsuga noogutil ja esimene vimb käis värsket õhku hingamas. Kuna olin kalade jaoks koti kaasa võtta unustanud, läksid kõik tänased kalad tagasi oma kodusesse keskonda...

Konutanud veel mõnda aega samal augul kulgesin allavoolu edasi. Ikka siiakohtade poole. Otsisin jälgede järgi tuttava augu üles ja jätkasin seal. Siit vimb, nurg, vimb. Siig ei paistnud kodus olevat ja tekkinud vaikuse järel otsisin lähipiirkonnas edasi kammida. Kuidagi ei kiskunud uusi paiku avastama...Takt stiilis vimb, vaikus, uus auk,vaikus ... mitu auku hiljem järgmine vimb. Igaljuhul oli nii, et kui kella piilusin, kolme paiku, oli mu loendur vimbade juures seitsmeni jõudnud.


Käinud vahepeal siiaaugul kiiska narrimas otsustasin järgmiseks keskjõge proovida. Üllatuseks oli siin vesi natuke puhtam - ei pidanudki iga paari minuti tagant kirpu sodist puhastama. Tuterdanud tulutult mõnda aega madalamates vetes seadsin sammud jälle vanale paigale tagasi.

Vaikselt hakkas ülejõe rahvas kodu poole vantsima. Kell lähenes viiele. Olin oma tavalisest siiaaugust natukene allavoolu, kui korraga keegi krõpsatas põhja peal olevat kirpu ja korralik raskus taga. Mõni sekund tuli kaasa ja siis kukkus ära. Paar minutit hiljem samast august korralik vimb, mis küll ei tundunud samas kaalukategoorias olevat kui plehku pääsenud kala. Oli see nüüd siig, või ei olnud...

Järgmine auk järjekordse vimma pakkus. Paar auku hiljem nurg ja vimb. Nii see hämar vaikselt kätte jõudis.

Õhtuks lõpuks viisteist vimba ära tiksus, sort oli vähemalt korralik; lisaks paar nurgu sekka. Mis oli kummaline, oli see, et kõik võtud täna sellised krõpsud... ei ühtegi lööki, pauku, ega tõstmist. Nagu särje püük. Kaks võttu tavalise tempo järgse pausi peale tulid, kõik ülejäänud puhtalt kiigutamise järgsete pauside peale. Rütmis mängu peale mitte ühtegi võttu ... kiire mäng tundus üldse saadanast. Nagu kesktalv. Kalendrisse vaadates muidugi nii ka on, mis sest et ilm pigem märtsi lõpp...

Vabariigi aastapäev Pärnu jõel, 24. veebruar 2015

Esmaspäeval sai peale tööd pere peale korjatud ja Pärnu vuratud. Jõudsin veel õhtul tunniks jõe peale, uurimaks kuidas saagid ja olud olid. Viimases vimmaaugus pakkus keegi (ilmselt siig) veel hämaras korraliku litri, kuid tundus rohkem tõrje kui söögi peale see kala väljas olevat. Hommikuks oli igaljuhul sellega sihtmärk paika seatud...

Pool seitse äratus. Väljas peenike vihm ja nii pime-pime. Tegin kohvi ja siis teisegi ning kobisin lõpuks autosse. Kümme minutit sõitu ja jõudsin kohale. Vaikselt valgenema hakkas, olin kindel, et olen esimesena kohal ... aga võta näpust, kaks masinat juba ees ootamas. Pimedas püüdjad?

Suund sai kohe võetud õhtusele augule. See kala vajas välja meelitamist. Auk leitud, punane kirp koos sääsevastsetega alla ja mängima. Õnneks voolu eriti polnud, kannatas kerge kirbuga püüda küll. Paar minutit mängimist ja noogutist kerge krõps läbi käis, haakimine ja hoppaa, mõnus maakera taga. Vonka vonka hakkas vaikselt põhjast korralik raskus kerkima. Yess, siig. Mul hommikune unisus kui pühitud ... ja siis pooles vees kala lihtsalt ära kukkus. Olin sidunud otsa oma vanima vimma marmõssi ja selle konks vist ajahambast üsna nüriks kulunud.

Äratus tehtud, hea edasi püüda. Ilm muidugi teisiti arvas. Hommikune uduvihm hakkas pisitasa asenduma korralikuma sajuga. Õnneks vähemalt tuul oli olematu. Mängisin pool tunnikest samal augul, siis läksin siiatsooni läbi kammima. Esimene auk vaikus, teine auk korra keegi näitas ja järgmisel tiirul ära vajutas. Vimb kurask. Aga üsna kena suurus. Uuesti kirp alla ja järgmised tiirud. Tavaline mäng midagi ei pakkunud, pannes peale melanhoolse uila-muila plaadi, kasutas järgmine vimb pausi ajal oma võimalust ja ründas... Jää peal sülitas veel mingi maimu suust välja ... Edasi jälle vaikus. Käisin vahelduseks hommikuse siia jääaugu uuesti läbi ning tulin tagasi ning järgmine vimb  kohe põhjast kirbu kerkimisel ära lõi.

Sellega oli hommikune võtt minu jaoks praktiliselt läbi ning järgnes ennelõunane siiaotsing. Tiir ühes tsoonis. Proovimine hommikusel võtuaugul. Tagasi vimmaaugule, paar poissi veel välja tulid. Lõpuks suuna natuke allavoolu võtsin. Otsisin oma järgmise siiatsooni tuttava augu üles ja kohe keegi all ennast näitama hakkas. Kergelt puutus. Seejärel nagu vaikselt kinni hoidis ja järgi tuli. Ei ole ometi kiisk... Tegin tavalisele tempole paar kiiremat ringi - see ei tundunud meeldivat. Panin tavalise takti peale ja jälle pihta ujus. Lõpuks  kiigutamisele üle kolisin ja esimese pausi ajal krõps, haakisin - ei miskit. Lasin kergelt liueldes kirbu põhjani ja kiigutasin ta sealt üliaeglaselt üles poole tagasi. Kümme senti põhjast tegin pausi. Järgmine krõps ja seekord taga. Tuttav vonka-vonka tants all läks lahti. Raskust küll vähem kui hommikusel võitlejal, kuid ikkagi selgelt siialikud võnked. See kala õnnestus välja venitada. 750gr ei ole just maailmarekord, kuid vihmasele päevale tekkis kohe mõnusam jume.

Veristasin kala ära, viisin kasti ja tulin samale augule tagasi. Uued vastsed otsa ja mängima. Mõnda aega midagi ei juhtunud, siis jälle keegi ennast näitama kippus. Lõpuks põhja peal vooluga kirpu edasi lastes ära krõpsas ... haakimine ja keegi korralikult vastu mokka sai. Võis olla siig, võis olla ka vaalaskala. Ei tea. Igaljuhul tekkis pikem vaikus, mille lõpuks kümme minutit hiljem äraeksinud särg ära rikkus. Siig oli alt lahkunud...


Koht aus - otsustasin ennast siiski ankrusse jätta. Siig teatud aja pärast sama rada kipub käima, vaja vaid oodata. Loodetavasti ta raja ikka täna üles leiab...  Jätkasin samas rütmis pool tunnikest selles kohas, siis käisin piki tsooni teised augud kiirelt läbi ning tagasi. Hommikustes aukudes järjekordselt vimba tuli, teised kalad aga vaikisid. Kammisin ka allavoolu saja meetri ulatuses, kuid sealtki vaid vimb. Siia pakkunud augul aga enamasti kiisad all passisid, vaid korraks üks vimb löögile pääses.

Niimoodi tiksudes lõpuks õhtu kätte jõudis, ilma et ma järgmist siiga oleks jõudnud ära oodata. Kuigi ilm oli selgelt saadanast - lõunaks olin ma märg nagu kala (õnneks õhtupoole vihm lõppes) - polnud päeval kokkuvõttes väga viga. Koondtulemuseks jäi üks siig ja kümme vimba. Aga ikkagi kohutav-kohutav ilm.

Vimmaparve peal kükitajad said kenasti vimmapoisse, neid tundub see aasta ikka korralikult jaguvat... Jää vaikselt õheneb, tea kas saabki enam nädalavahetusel peale?

Pärnu jõel 22. veebruar 2014

Kasaril veetõus, Vigala vesi tõeliselt sopane ja kiirelt kerkiv. Maapind sulab ja hoovis vesi. Niipalju siis talvest Läänemaal.

Laupäev kalale ei saanud ja seetõttu olin pühapäeval varakult tahtmist täis. Kuuest üles. Seitsmest väljasõit. Kaheksast jõel. Auto varjus riideid vahetades tahtis tuul vägisi ümber lükata. Jõejääle saades läks andmiseks - niikui sammu liugu lasid, lisas lõunatuul kümme sammu minu eest juurde. Asi oli kand ja varvas taktist ikka väga kaugel, pigem liu ja suure liu vahepealne:-)

Õnnelikult ilma  kordagi külge maha panemata (paar korda sai ikka korralikult tiivad laiali aetud) õnnestus kuidagi siiaaladele välja jõuda. Plaan oli terve päeva siinkandis konutada, vimb ei huvitanud ja ahvena otsimiseks polnud motivatsiooni. Auk augu haaval liikusin vastuvoolu erinevaid paiku läbi katsudes. Ühest august vimb ja kiisk, teistes vaikus. Pikapeale jõudsin ala lõpupiirkonda välja, kui minuga liitus Mait. Näitas mulle eilse 1.4 kilose siia koha, rääkis kus eile oli siin ikka ilus vimb ja võtt ... jätkasime samas tsoonis. Pool tundi hiljem Mait teise kalda alla kolis ja mu üksi siigadega mässama jättis.



Otsisin uue augu ja keegi korraga all. Mängis nagu laps toiduga, ära võtmata ja siis korraga vajutas. Taga. Maakera. Aga ainult korraks, esimese vonksu peale ta läinud oligi. Kõik käis liiga kiiresti, nii ei jõudnud emotsioongi veel tekkida. Kiusasin sama ala edasi, jätkuks tükk aega hiljem teise vimma välja meelitasin. Kell juba lõuna käes, ilm selle aja jooksul tükki korda kuusteist vahetunud - sadu, pilves, tibutamine, poolpilvine, päike peaaegu väljas, päike korraks väljas, seejärel üks korralik maru, padukas jne. Ja lisaks kõik see aeg tuul ulus nii, et kapuutsi peast ei kannatanud võtta.

Vaikselt mõtted vähe rahulikumate ilmastikutingimustega püügi suunas liikusid, kuid ei saanud ju jonni jätta. Seadsin hoopis vahelduseks sammud teise kalda alla, kus Mait vaikselt vimbasid venitas. Jõudsin vaevu poolele teele, kui ühel hetkel kadus mõlema jala alt korraga pind ja lendasin täie hooga sellili. See võis kõrvalt vaadates ikka päris hea pilt olla. Ja loomulikult maandusin kõige vesisemasse kohta, nii et kõik seljas olevad vammused vettisid korraga. Kuidagi väga nihu hakkas see päev vaikselt jooksma...

Maidu juures tuletasin meelde mismoodi kala võtt välja näeb, ujutasin kolm vimba edasi tagasi ja vaikselt tuli siiapüügiisu tagasi. Ritv uuesti kokku ja tagasi oma kalda alla. Siin mõnusalt vaikne, kõik see muu selts oli sammud Maidu taha sättinud ja liikus koos vimmaparvega ülesvoolu. Käisin segamatult omad siiaaugud läbi, siiast ei kippu ega kõppu. Vahetasin punase kuldse vastu. Sama tulemus. Vaid kolm ära eksinud vimba käisid asja uurimas.

Tiksusin vahelduva eduga kuni poole neljani ja sättisin enast seejärel allavoolu minema. Ei olnud minu siia päev. Tahtsin lõpetuseks mõned  sügavamad paigad üle vaadata. Vaevalt sain sammud ritta seatud, kui kukkus korralikult vihma kallama ning järgmised kümme minutit vantsisin vastu tuult ning padukat - vastik vastik vastik. Enne selg märg, nüüd siis eest poolt ka. Olukord oli üsna vesine ja nii ma väga kaua enam ringi vaadata ei tahtud. Lisaks metsik vool tekkis, mis kirbupüügi suht võimatuks muutis. Peagi tulema asusin.

Üsna rõve päev oli. Iga ilmaga ikka kalale ei maksa ronida.

Juubeli postitus, Pärnu jõel 15. veebruar 2015

See on 250. postitus siin blogis. Väike juubel. Ei kulunud kahte aastatki - alustatud sai 17. märts 2013. Kes oleks osanud arvata, et nii kaua vastu pean:-) Tõsi selle aja jooksul on mõni kalapüük ka kajastamata jäänud.

Laupäev sai jorisetud et ilm udune, pühapäeva hommikul nagu tellitult kena talvepäike väljas. Mõni kraad miinust lisaks. Eht eestlaslikult ei saa vingumata jääda - kirde tuul nii kõle ja vali. Viisin ema Pärnusse ära ja sättisin ennast ise jõe äärde. Kui poole üheteistkümne paiku parkla poole sõitsin, tuli üks masin juba vastu. Tohhoo, kas nii pahasti, et juba minnakse laiali.

Riided selga ning kand ja varvas siiapüügi alade suunas. Olin meelega auto kaugele jätnud, et pisut ikka vaeva ka näha. Oleks aga teadnud milline tuul jõe peal on...Nii kui nurga tagant välja sain muutus liikumine "kaks sammu edasi, üks tagasi" taktiks. Tuul pressis kogu jõuga parkla suunas tagasi. Oleks kõrvad laiali sirutanud oleks ilmselt jääpeal lennates merele välja jõudnud...

Paar sõna tuttavate nägudega andis tunnistust, et kuigi mõnus päikeseline ilm, siis kalal suu lukus. Aga ega siis saagi pärast ei tuldud. Esimesed katsetused said tehtud siia aukudelt. Käisin 4-5 piirkonda läbi, puurisin korraliku mastirea ülesvoolu ja konstanteerisin pooleteise tunni pärast, et midagi on vist noogutil viga. See polnud selle aja jooksul mingitki võõrast jõnksatust teinud, rääkimata korralikust kreeni vajumisest. Asja kontrollimiseks pakkisin asjad kokku ja läbi teise kalda all oleva augu - kus Mait eile ahvenaid sai - sammusin vahepeal uusi auke teges allavoolu tagasi. Ikka ei miskit - kell juba kaks, aga mul pole veel võttugi olnud. Viskasin siis ridva kasti ja põrutasin joonelt vimmaaukudele.

Valisin oma lemmiktsooni välja ja puurisin augu sisse. Paar ringi mängitud, krõps läbi käis, mõnda aega hiljem põhjapeal keegi puterdas põhjal olevat kirpu ja siis pika pika mängimise peale laksas ära. Nooguti töötas nagu kellavärk:-) Vimmapoiss välja ja sabapidi ees august jõkke tagasi. Paar minutit vaikselt mängimist, kui järgmine õõtsutamise peale liimile läks. Kolmas pea kohe peale mängimise alustamist otsa kargas. Siis aga sai vimmaparve ind otsa. Keegi ennast korra näitas, kuid peagi sai ta õõtsutamise pausi peale sellise krõpsu vastu nina, et pani ilmselt suure leegiga hirmunult mereni välja...

Igaljuhul tundus, et parv läks alt, sest peagi paigale mutantnurud tulid. Paariga neist mässatud, mõtisklesin juba järgmise augu tegemisest, kui vimmad uuesti tagasi tulid. Veel paar tükki värske õhu harjutusi korraks tegid. Pidu aga kaootiline ja minus üsna ruttu kärsitus võitu sai. Polnud ju ka sort suurem asi.

Võtsin suuna natuke ülesvoolu ja kaldale lähemale liinile. Siin kena sügav vagu. Vaevalt sain kirbu alla kui teisel ringil langemise pealt keegi liikumise stoppis. Tundus nagu vimma raskus olevat, üllatuseks aga paks särg august välja ronis.  Peale särje tagasi viskamist otsustasid mutantnurud hasartselt punaseid sääsevastseid rammima hakata. Peagi juba ka vimma sekka lõi ja lõpuks ka ühe normaalse ahvena. Edasi aga jälle nurud.

Tegin ümbruskonnas kolm auku ja valmistusin juba uusi alasid vallutama minna, kui neljandal augul korraga selline maakera taga ... ja ära kukkus. Ei teagi kes see oli - siiga pole siin saanud, äkki suurem ahven? Mässasin uuesti samal augul ja ka vanal korra, kuid vaikus oli liialt kuldne ja lahkusin selleks korraks sellest rajoonist.

Läbi sügavikku ründavate balansiirimeeste, kellel paar latikat jääl vedelesid, liikusin allavoolu olevate aladele. Kunagi seal kenasid ahvenaid ja vimbasid saadud. Esimene auk kohe elumärki pakkus. Nurg. Mõni hetk hiljem korralik laksakas läbi nooguti - ohhoo nii agressiivne üks nurg küll olla ei tohiks, aga oli. Veel üks .. ja jätsin augu maha. Kolm uut auku, null võttu. Tagasi nuruaugule. Kala nagu oli all, aga võtma ei saanud.


Mingil hetkel kuulsin jõe teisel poolel Wimbu vandumist, et siig va kurask ära läks. See mõjus mu kõrvadele kui kutse ja peagi samale joonele ennast seadsin. Wimbu kuldse kuuliga püüdis, rääkis et üks mõõdusiig olla juba kotis ja see oli juba teine kes jehhat tõmbas...  Puuritud augus elu jätkus, vimb istus all ja maiustas usinalt sääsevastsetega. Üks tuli isegi üle poole meetri kõrgusele põhjast kirbule järele ja kenasti noogutit painutas. Siiga aga sekka ei löönud.Tegin veel ühe augu samale liinile, kus samuti vimmad. Poole kuue paiku tulin tulema.

Kokkuvõtvalt: võtt jõe erinevates paikades kardinaalselt erinev. Ühes kohas vaikus, teises kuhjaga vimba. Kokku üksteist vimba tagasi (sort armetu) sai lastud, lisaks kolmteist nurgu - mõni neist suuruselt juba nagu latikas...Üks ahven ja särg ka sekka. Minu siiga aga polnud kodus.

Sõbrapäev Pärnu jõel, 14. veebruar 2015

Siiaga tundub olevat nii, et kui ta lõpuks käes, siis järgmine päev kipub olema selline, kus väga selle püügiga vaeva ei viitsi  näha ja üldse nagu kalapüügile kiiret kuidagi pole. Nii juhtuski, et põõnasin kuni valgeni ja peale poolt kümmet panin alles auto käima. Natuke enne ühteteist astusin jääle, kus pea mustmiljon konkurenti laupäeva puhul jõele kogunenud.

Ilm sama mis eile, vaid tuul oluliselt tugevam (lõunast). Täna kala saamise isu polnud, maailm vajas uurimist. Esmalt sammud parklast sinnakanti, kus eile ahvenat taga aeti. Jäin ühe mehega jutlema ja sain suuna selgelt kätte. Puuri ei viitsinud kokku panna ja sättisin ennast eile tehtud aukudele.

Viis minutit esimesel augul punast kirpu loksutades. Edasi järgmisele. Lasin kirbu põhja, sirutasin selja sirgeks, et nüüd hakkan mängima, tegin esimese liigutuse ja keegi lajatas korralikult vastu. Plaksti taga. Mõtetes alles alustasin püüki ja see kõik kuidagi liiga äkki juhtus. Mõnusalt kena poiss tundus olevat. Kuni poole veeni ... Ilmselt polnud see minu kala. Tegin siis pool tunnikest veel samas kandis, kui seljataga keegi põigiga siia sai ja ma peagi hirmuga sellest pundist eemale liikusin. Massis püük kuidagi ei istu, lärm ja melu nagu baaris...

Järgmise sammuna oli plaanis tunniks siiaplatsilt läbi minna. Lubasin endale pühalikult, et ei ole ühe koha  peal järgmine pool päeva ... Kammisin ümbruskonna eilsed augud kõik läbi, nurg ja särg, vimmapunn pealekauba. Siiga aga mitte. Mingi hetk hakkas tunduma, et ülesvoolu oleva augu peal istub Mait ning silmade kinnituseks sammusin kand ja varvas asja uurima. Oligi tema. Oli hommikust saati peal, alguses siiapüügi tsoonis ja nüüd selle augu peal. Siiast ei kippu ega kõppu, mõned normaalsed ahvenad + paar vimmapoissi.

Lõin samasse kanti mõneks ajaks laagri üles, aga kuna allavoolu toimus rahvasummas ootamatu lagunemine võtsime peagi eesmärgiks eilse päeva ahvenaparv kahekesi koos üles otsida. Kammisime korraliku vahemaa servast servani läbi ja ainukeseks tulemuseks oli mul miski saja grammine punn. Ülejäänud aja passis nooguti omas rütmis. Sama lugu ka Maidul.

Kell oli kolm. Kusagil mingeid märke eldoraadost ei olnud ja nii sättis ennast Mait peagi minekule. Ma kammisin veel hommikuse siiavõtu tsooni läbi, liikudes vaikselt allavoolu. Augult augule, igal umbes kolm tiiru mängu ja edasi. Istuda ei viitsinud, seistes püüda oli tugeva tuule tõttu ebamugav. Püügirütmi tunnetus kadus peagi nagu selle talve lumi ...

...Korraga ühe augu esimese tiiru tõste peale tõeliselt melanhoolne liigutus nooguti kreeni vajutus. Ja kala taga. Korralik võitlus, kuid siia raskust nagu polnud. Mõttes korralik vimb seisis, kui ootamatult august korralik ahven nina välja pistis. 420gr. Paksult marja täis. Värvilt nagu kollatõbe põdenuks...

Mängisin samal augul minutit kümme ja kammisin ka ümbruskonna läbi. Mitte midagi. Kuna ei saa ju olla ometi viga minu püügioskuses, siis oli see selge tõestus sellest, et ahven ei ole parvekala:-) Kollase kirbu ka vahepeal otsa sidusin, selleks et pool tundi hiljem see karpi tagasi toppida...

Lõpuks koduigatsus peale tuli ja sammud auto poole seadsin. Sammusin huvipärast meeste summast läbi ja sain teada, et põigi tagujatel tõeliselt hea päev olla olnud. Hommikune siiamees veel ühe välja oli meelitanud, hauge olla nähtud üsna mitut ja keegi ka korraliku ahvena välja meelitanud. Mnjah, ikkagi ei kisu pundis põigi tagumise poole...

Kokkuvõtvalt suht nutune päev - mõni nurg, särg, kiisk, kolm ahvenat, üks neist korralik, vimb ja äraläinud siig. Aga selle eest sai avastatud uusi alasid ja paar uut mõtet kõrva taha pandud. Ilm võiks küll vähem udusem olla - see albion stiilis siil udus püük ei ole just kõige mõnusam.

Kinnisidee nimega siig, Pärnu jõel 13. veebruar 2015

Eelmise nädala siiata jäämine (käisin pühapäeval ka veel, saades kolm vimba ja seitse nurgu, aga null siiavõttu ja kamalutäie pettumust) päädis poetuuriga, mille tagajärjel varustasin ennast kuldsete kuulikestega. Poiss endiselt kodune, nii võtsingi uuesti reede vabaks ja suundusime juba neljapäeva õhtul vanaema juurde.

Hommik kell 9 olin jõel. Ilm sompus, kerge tuuleke keerutades kes-seda-teab mis suunast. Kraad sooja. Päikese lootust ei paistnud kusagil. Vimmaplatsid jätsin joonelt seljataha ja kohe vudinal siiaaladele. Punane kirp (kristalliga) otsas alustuseks. Esimesed kolm auku null, mis null. Isegi kiiska ega nurgu polnud kodus. Mõtted vaikselt juba kuldse kirbu suunas liikusid...

...Neljandal augul peale pikka mängitamist vimb kirbu põhjast üles leidis. Lisa talle ei tulnud. Kolisin edasi. Viiendal augul tükk aega vaikust ja kui põhja peal õrnalt mängitasin, ahven otsa hüppas. Kirp tagasi, paar minutit vaikust ja järgmine. Nii vaikselt tiksudes neli tükki tee jääle leidsid, siis vaikus tekkis..

Uus auk meetrit viis eemale. Äkki ahven siia poole liikus? Juba esimese tiiru ajal keegi vastu ujus. Järgmine ring, uuesti vastu ujumine. Seejärel paar korda põhjapeal krabistas, aga üles mängides otsa rippuma ei jäänud nagu kiisk. Siig siis? Viis minutit mängitud otsustasin, et aeg panna kuldne tegija otsa. Sääsevastsed külge ja teele.  Kümme minutit täiesti tühja mängimist. Ilmselt siig eemale ujus, lohutasin ennast mõttes.

Peagi igav hakkas ja kondasin oma kuldset järgmistele aukudele leotama. Vaikus siin ja vaikus seal. Vaikselt tiksus lõuna kätte ja Mait oli lõpuks Keilast kalale jõudnud. Peale infovahetust koperdasin sellele augule tagasi, kus nagu midagi oli olnud... Mait läks jõe keskpaika avastama.

Mängitasin oma kollast ja ühel hetkel viskas üle. Kurat, parem juba punasega nullitada ja sidusin oma armsa silmadega punase kirbu otsa. Sain vaevalt teise tiiruga poole peale, mängitades poole meetri kõrgusel põhjast alla poole, tehti korraga kirbule korralik stopp. Käsi liikus automaatselt, mõte ilmselt heietas mingeid omi radasid...otsa jäi. Vonka vonka, näppude vahel tamiili jooksmised, augu all mõnusad pekslemised. Vaikselt valge kala auku mahtus ja käega altpoolt upitades siia jääpeale aitasin. Yess. Tehtud. Kala materdas jääpeal ja peksis oma küljest ussikesi lahti. Kena poiss.

Mõne minuti pärast rahunenult sättisin uuesti püügile. Otse loomulikult olin eemal püüdnud kalameeste tähelepanu tõmmanud ja nii läheneti mulle vaikselt puurides. Meel oli hea ja mõnus oli püüda. Mõnda aega ei juhtunud midagi, kui korraga põhja ligidalt keegi endast märku andis ning järgmisel tiiru ära vajutas. Ahven kurask. Lasin kala auku tagasi ja saatsin kirbu uuesti teele. Põhja jõudes ja sealt kergelt ülespoole liikuma hakates väljendas keegi ennast väga raevukalt vajutades nooguti korralikult kreeni. Ja jälle tuttav vonka-vonka...

Kala tundus natuke raskem ja pakkus sõidumõnu väheke kauem. Augu all üksteisega silmsidet saades kukkus aga siig täiesti ootamatult otsast. Krt. Läks. Väga vanduma ei võtnud, sõit oli ilus ja mul kala juba kastis olemas ka...

Küll aga viis ära läinud kala eemale ka kõik teised ja nii oli järgmine poolteist tundi täielik vaikus. Mõtisklesin juba vaikselt uute aukude suunas, kui umbes poole kolme paiku kiisk alla tuli. Tüütas ja tüütas mind, rippus kirbu otsas - raputasin lahti; hetk hiljem uuesti kiisk otsas. Suure vihaga kala välja kerisin ja jää peale viskasin. Kirp uuesti alla tagasi. Kiirelt ei viitsinud enam mängida, õõtsutasin kergelt üles alla kui korraga krõps noogutis läbi käis. Haakimine ja maakera taga. Läks järgmiseks sõiduks. Ilus siig minutike hiljem jääle maandus. Juhhuu. Päev enam kui korda läinud. Mission is completed :-)


Edasi ei juhtunud midagi. Ilm oli endiselt hall. Kiisk kiusas endiselt. Värsket talveõhku nautides istusin edasiste tulemusteta pimedani ära.

Mõlemad siiad kodus kaaludes natuke üle kilo - 1.04 ja 1.10 (vereta).

Pärnu jõel Tõnuga vimba püüdmas, 7. veebruar 2015

Reede sai töölt vabaks võetud mõttega minna üksi Pärnu jõele ja sealt õhtul otse maale. Juhtus aga nii, et poisijuss jäi haigeks ja see tõmbas reedesele kalapüügiplaanile kriipsu peale. Laupäevaks aga olime Tõnuga kokku leppinud mineku ning naine jäi Rasmust koju valvama.

Hommikul pool kaheksa start linnast. Tõnn kallas tee peal kaks vedelat lapin kulta leiba sisse (kus on küll kalapüügi dopingukontrollide pilgud) ja pool kümme astusime jääle. Ilm kole, tuuline, udune, sudune ... õnneks vihma ei tulnud. Temperatuud kergelt plussis. Sammud reipalt vimmaaukude suunas, sest päeva eesmärk oli just seda kala püüda.

Mina seadsin püügikorda oma tavalise punase kirbu, Tõnu sidus tamiili otsa miski suure kuldse kuulikese, mille ta ilmselt oma vanaema kunagisest aardekirstust oli sisse vehkinud. Puuriga augud jäässe ja püüdma.

Esimesed paar auku ei andnud miskit, kuid kolmandal korraks keegi ennast näitas ja hetk hiljem punase marmõssi põhjalt üles korjas. Käsi valge. Jätku see auk ei pakkunud ja nii seadsime ennast peagi teisele liinile. Siin hakkas mõlemal midagi juba vaikselt juhtuma ja tunnike hiljem toimunud võtu jahtumise järel olime kahepeale kaheksat kala näinud.

Vaikselt kiskus tuule käes viluks ja otsustasime maailma uurima minna. Uued paigad paremas kaldas, maja vastas jõe keskel, edasi ülesvoolu. Ahvenapätse polnud kodus... Olime pikemate vahedega puurides jõudnud esimese siiatsoonini. Tegin augu sisse, Tõnn mõni meeter eemale. Kulus vast paar minutit, kui Tõnu kuldse kirbu siig endale haarata otsustas. Kala tegi poole veeni sõidu kaasa ja siis lahkus omapäi. Kümme minutit jätkasime edutult samas kandis ja seejärel ajas rahutus meid edasi - mujal on kindlasti parem. Alati on...eriti seal kus meid pole...

Järgmine siiaplats, tegin värske augu, Tõnn va mugav mees võttis miski vana augu ja niikui "kulde kuulike - my precious" jõe põhja jõudis, siis peagi selle järgmine siig endale haaras. Selle venitas mees ka kenasti jääle. Kratsisin kukalt ja jätkasin oma punase kirbuga - üks kord on juhus, kaks korda aga juhus ruudus, järelikult pole põhjust vahetada... Jälle peagi rahutus hinges ja edasi järgmisele siiaplatsile kolisime. Siin esimesed augud midagi huvitavat ei pakkunud ja nii läksin kondama ilma kalakastita. Kui minutit viis hiljem tagasi jõudsin oli kutil järgmine siig kotis. Mul kogu selle aja jooksul mitte üht võttu!

Neelasin oma punase kirbu uhkuse alla ja sidusin siis ka kuldsemaid toone tamiili otsa. Erinevaid - kollast, veel kollasemat, kuldset ja veel kuldsemat; vahet ei olnud, oleks võinud ka sidumata jätta...Kogu selle vahetuse ainus mõju tundus olevat see, et siiad Tõnu "kuldsele kuulikesele" lõpuks selja keerasid.

Poole kolme paiku, kui Wimbu seltskond platvormile maandus otsustasime allavoolu tagasi kulgeda. Saaks vastu õhtut veel mõned vimmad välja meelitada. Tee peal kobistas Tõnu ühest puhkeaugust ühe vimma ja ilma lisandunud actionita olime hommikuses püügirajoonis tagasi. Vanad augud üles otsitud, kirbud alla. Mul keegi puutub, kuid võtma ei kippunud - nagu kardaks täna seda punast kirpu. Tõnn aga uhke kaarega järgmise vimma jääle tõstab...

Kuna jutuvada, et ma üldse vimba püüda ei oska, ei kippunud enam üldse vaikima, siis kondasin uusi auke läbi katsuma ja magusa kättemaksuna lõpuks ühe vimma pika-pika meelitamise peale vee alt välja võlusin. Võidukat naeru ei jätkunud kauaks, sest Tõnn veel ühe välja tõstis. Nilbaka, selle eest miinus punkte talle andsin:-)

Mõnda aega veel üritasime ja siis seadsime asjad kokku. Täna ei olnud ikka üldse minu päev - vaid kuus vimba ja ei ühtegi muud kala (võiks öelda et ka võttu, kui üksik kiisk mingi hetk korraks poleks kirbu otsas värisenud). Tõnnil aga kuus vimba ja kaks siiga - no ilmselgelt ainult tänu minupoolsele heale giidi teenusele ja püüdja enda ääretult pimedale kobistamisele:-)  Punane kirp täna kuidagi ei toiminud - vahet ei olnud kuidas mängisid. Lihtsalt "kuldne" päev oli...

Siiad kaalusid 610 gr ja 710 gr.

Uus eksklusiivne kalastuskalender

Sain kätte uue eksklusiivse kalastuskalendri. Poisi tehtud, külmkapi peal, otse silme all. Nüüd tean millal kalale minna ja millal mitte:-)

Pärnu jõel siiga otsimas, 01. veebruar 2015

Eilne ulmeline siiavõtt tegi pühapäevaks plaani tegemise lihtsaks. Tagasi. Äkki joppab veel. Äratus sai tellitud poole kaheksaks, kuid tund varem oli uni juba läinud. Nii tatsasingi poole kaheksa paiku juba auto poole. Kui eile saunast tulles kallas kolinal vihma, siis hommikuks oli olukord kardinaalselt muutunud. Maa valge, auto paksu lume all. Ja lörtsi tuli muudkui juurde...

Tee Pärnu poole kulges kergelt uisutades, teed polnud veel sahkasid näinud. Isegi suur maantee. Lõpuks mingi poole üheksa paiku jõudsin õnnelikult kohale. Ilm vastik vastik vastik. Kõva tuul piki jõge, lörts ja vihm segamini. Pime nagu keskajal. Jõel mitte ühte hingelistki. Loogiline, sellise ilmaga ei aeta koeragi õue.  Selleks ajaks kui oma augule jõudsin oli pealmine jope jube niiske.

Järgmine paartunnike sai sisuliselt neljal-viiel augul konutatud. Kössitasin oma kasti otsas ja väga liikuma ei kippunud. Vaikselt hakkas kombe läbi vettima... Mis kalasse puutus, siis paistis, et ilm oli nii hull, et vetevana ei ajanud ka kalu sellise ilmaga kodunt välja. Kiisad kasutasid tekkinud olukorda ära ja laamendasid, kuid teised ... peale ühe nuru ja ühe "äkki siia võtu" midagi huvitavat ei toimunud.

Kannatlik ootamine päädis sellega, et lõuna paiku viimaks ometi see vihm lõppes ja alustasin kombe kuivatus-tuulutus operatsioone erinevate siiarajooni aukude läbi kammimisega. Ilm muutus vaikselt heledamaks, kuid kalavõtt jäi endiselt millegi taha pidama.

Kella üheks oli kopp ees ja keha pidevast tuulest maha jahtunud. Otsustasin, et aitab. Tatsan talvise vimmaaugu peale ja vaatan mis seal toimub. See kilt vantsimist peaks kenasti sooja ka andma. Kolisin asjadega teisele poole jõge ja matk võis alata. Mingi hetk tegin kontrollaugu kohas, kus kunagi pole vimba saanud, kuid mõned ahvenad on ennast aegajalt näidanud. Sedapuhku aga pea koheselt keegi tundis kirbu vastu huvi ja allapoole mängides sööda ära vajutas. Nurg. Mutantnurg. Uuesti kirp põhja, põhjas mängides olles jõudnud neljakümne sentimeetrini ülespoole ja siis korralik stiilipuhas nooguti vajutus. All suurem vastane kui eelmine, kuid siia sõidud ei tundunud olevat. Vimb, 510gr leidis tee jääle.

Järgnes aga totaalne vaikus. Mängisin sellel augul minutit viis, tegin ühe augu alla- ja ühe ülesvoolu, siis veel risti viimase. Kõigis neis valitses ühtne vaikus. Siis tuli tehtud plaan meelde ja tatsasin edasi. Vimmaaukudele. Maamärkide järgi valisin oma koha välja ja puurisin augu. Kui hommikupüügi rajoonides polnud voolu tunda, siis siin sügavama peal oli kohe kirp põhjas edasi liikumas. Meetrike tamiili läks vaikselt rullilt lisaks maha. Aga lõpuks sai ikkagi pidama. Paar minutit möödus üles-alla kiigutades, kui mingi hetk lambist järgmine nurg kirpu himustas. Uuesti kirp põhja ja peagi vimb korralikult vajutas. Ja jälle vaikus. Selline mulje jäi, et kui nurg otsustas kirpu võtta, siis vimb automaatselt hetkeks käivitus. Aga ainult hetkeks.

Tegin veel ühe kontrollaugu, kuna viie minutiga midagi seal ei juhtunud, siis võtsin suuna tagasi siiatsooni. Kell oli kaks saanud ja eile läks sel ajal võtuks. Päevad pole aga vennad. Täna järgmise kahe tunni jooksul vaid üks kiisk. Võttegi rohkem polnud. Kuniks päeva viimasel augul esimese tiiru ajal, käsi kõrgel horisondi juures, nooguti vaikselt alla vajus ja haakides nagu kännu taga... yes, siig lõpuks ometi ... vaikselt sikutasin lähemale, tuli raskelt, ilmselt suur ... kuid ühtegi sööstu polnud. Kui niimoodi poolde vette oli jõudnud hakkasin juba vaikselt kahtlema ja pettumus realiseerus august alla vaadates ühe korraliku oksa nägemisega. Krt. Lõin käega ja tulin tulema.

Kokkuvõtvalt tore nädalavahetus. Eilne oli ulme ja täna selline tavaline kesktalv. Vimba oleks ilmselt täna võinud lisaks saada, kui poleks kogu aega siiaaukudele matnud. Aga mis  tehtud, see tehtud. Õnneks naine väga palju vimba ei lubagi koju viia:-)