pühapäev, 24. aprill 2016

Suur Emajõgi, 23. aprill 2016

Viimased seitse päeva liikusid parajalt tormakas tempos - esmalt sai laupäeval Margusele ja Reinule tutvustatud vimma kala (tänu öistele külmadele oli võtt sisuliselt olematu ja seetõttu keskendusime pigem teistele tegevustele...), seejärel järgmisel päeval Vigalal uusi kohti avastades kohtutud esmakordselt keskkonnainspektsiooni inspektoritega (tore, et nad siin ikka liiguvad - jaksu neile pahalaste püüdmisel) ja kuna töönädalal sai veel kusagil kaugel lõuna euroopas mingeid kivihunnikuid vaatamas käidud, siis blogisse jutu kirjutamiseks aega ei jäänudki...

Virvarr elutempo jätkus veel eilegi, kui perekonna kaela ja poja Viljandisse koorilaulu võistlustele toimetasin. Peale seda anti mulle paar tundi vaba aega, mille värskes õhus veeta otsustasin. Pikalt kaalunud pikasilla ja jõesuu vahel, otsustasin nostalgialaksu kasuks - kümme aastat tagasi peaaegu samal ajal oli jõesuus üks kõigi aegade "lõõgastavaim" püük tehtud.

Poiss oli siis ligi kuune, kui Jaanus, Viljar ja vist ka Sepaonu mind kodust välja meelitasid. Korjati mind kenasti kodu juurest peale ja lubati naisele, et õhtuks toovad tagasi. Autosse istudes andis koheselt meeletu unelõiv tunda ja kogu sõidust Võrtsu äärde ei mäleta ma midagi...

Mingi hetk aeti mind üles ja kamandati jõe äärde. Latikad vajasid püüdmist. Võtsin oma isa vana puhvaika, paar ritva ja seljakoti ning otsisin jõe ääres mõnusa koha. Tonkad ussidega sisse, puhvaika maapinnale maha ja ise selle peale pikali. Ilus päikeseline ilm oli, tuulevaikne koht ja ... kolm tundi hiljem aeti mind üles - kuna kala ei olnud võtnud võtsime suuna koju tagasi. Tagasiteest ei mäleta ka midagi. Küll oli hea uni...


...

Poole kolme paiku lõpuks kohale jõudnud, parkisin auto ära ja vantsisin seljakott seljas läbi vihma tuttavate käärude suunas. Jõgi vett täis, osad heinamaa alad ka veel üle ujutatud. Kahetsesin mõtteis, et pikki kummikuid jalga ei tõmmanud. Kuidagi ukerdades siiski kuiva jalaga esimese kääru kõrgemate kohtadeni jõudsin. Hargid kenasti ees ootamas seadsin tonkad sisse. Ühed konksud usside, teised kärbsevastsetega varustatud.

Vaevu sain ridvad sisse kui läks nökerdamiseks - särg, nurg, kiisk, ahven... Tundus, et kõik jõe mudilased olid just minu usse piinama tulnud. Vägivald oli niivõrd intensiivne, et ussid jõudsid vaevu põhja, kui kui kohe nad ribadeks kisti. Ei aidanud ka see, kui poolakad ööusside vastu välja vahetasin. Pigem vastupidi - pikem ussi sabaots provotseeris vetekangelasi ilmselt veelgi rohkem oma vägivaldset meelt välja elama...



Peagi lõppes vihm ja välja ilmus päike. Ajutiselt. Muutusi see veealuses elus ei toonud ja nii otsustasin poolteist tundi peale algust, et aeg on kohta vahetada. Tipa-tapa sada meetrit allavoolu, kus jõgi natuke kitsamaks kiskus ja vool veel suurem. Allpool püügipaika kalda ääres küll üks põõsas vees kasvamas, mis ilmselt suurema kala otsa jäämisel probleemiks oleks olnud. Aga noh, parem suur kala põõsas, kui pidevalt pisikestega võimelda...

Kümne minuti pärast sain lõpuks vähe rahulikumas stiilis õõtsumise ning tonka otsas tundus midagi enamat kui kümne sentimeetrine särg olevat. Väike latikapoiss käis korra kaldal poseerimas ja seejärel saatsin ta vanaisa otsima. Ja ohhoo, pool tundi hiljem keegi korralikult tina lennutades võttis ning haakides mõnus maakera taga. Kala hoidis ennast ise kenasti keset jõge ja vältis välja tõmmates põõsast. 1.4 kilone latikas maabus kaldale. Maiustas kärbsevastsete ja poolaussi võileiba. Oli vähemalt midagigi kaasa võtta...

Kella viie paiku anti komandopunktist teade, et minu püügiluba pikendakse tunni võrra. Ilm oli mõnus, päike paistis ja kuigi lääne tuul puhus näkku ning temperatuur vaid viie kraadi ümber, oli olek mõnusalt soe.

Poole kuue paiku sain veel ühe õõtsuva võtu ja kirbu otsa pandud võileiva otsa tuli teinegi latikas. Võitles küll oluliselt tugevamini, kui esimene, kuid kaalult siiski väiksem. 1.15 kilo. Võtsin temagi ära - narr ju suitsuahju ühte kala panna...

Kell kuus panin asjad kokku ja tulin tulema. Täitsa mõnus kolm tunnikest olid.




pühapäev, 10. aprill 2016

Kasaril ja Vigala jõel 09.-10. aprill 2016

Ainiga sai kokku lepitud, et läheme koos vimba otsima. Laupäeva lõunast. Nii sai kenasti magada, kohvitada ja ka vutti taguda enne kui hõbedane mazda hoovi vuras. Asjad peale ja teele. Esmalt pilk Vana Vigala silla eelsele sirgele, kus mitu autot pargitud. Vahtisime viis minutit, mehed tundusid särge võtvat; seejärel edasi põrutasime. Rumba silla juures, 6-7 autot, järgmisel sirgel 10 autot, kurve peal ja peale kurve veel kümme autot. Tohutud rahvamassid olid ennast laupäevaseid värskeõhuvanne otsima seadnud. Nii ei jäänud meil muud üle kui minna Vanamõisa alla. Üle põllu kõmpijaid vast palju pole ja seal ikka ruumi jagub.

Põllu veerel kolm autot. Panime enda transpordivahendi ära ja tegime tipa tapa üle ülesküntud heinamaa jõeni. Veevõtu koha vastu. Tegin juttu metsatuka sees püüdva venelasega - olid teised eile tulnud, särge tuleb, ülejõe üks mees kolm vimba ka saanud... Seadsime siis ka ennast sisse. Vaevu saime tonka paika, kui vahepeal piilunud päike uuesti pilvevaibaga kaeti ning miskit uduvihma tulema hakkas. Läänetuul tugevnes ja ridvad panid mõnusalt kõikuma. Särjele see meeldis, peagi esimesed kalad käes.

Esimese pooleteise tunniga mõned särjed ja null vimmavõttu. Vaikselt särg aga kuidagi isu hakkas kaotama ja nii otsustasime edasi kulgeda. Sügava poole - mujal ju alati parem., seal suuremad kalad ja neid rohkem ka...

Püügipaigaks kraavinurk, kus paar talve tagasi kõvasti vimba tuli. Nüüd aga... esmalt pikalt vaikus ja siis vaiksed-vaikse nökerdused. Kiisad, särjed. Kuidagi väga passiivne võtt, haakimiseks võimalusi polnud, aegajalt ennast lihtsalt otsa õgisid. Ilm läks tasapisi päikeseliseks ning tuul vaibus.

Mingi hetk ussitonkale lõpuks ühe korralikuma võtu sain, tina pani voolus lendu ning ei hakanud pikalt mõtlema ja laksasin ära; haakimisel mõnusalt raske tunne, välja kerides esimene vimb vastu vaatas. Kasari vimma kohta aga häbiväärselt väike. Lasin tal minna. Vähemalt oli skoor avatud. Nüüd tuli vaid "oma värav puutumatuna" ehk siis Ain nulli peal hoida ja võit on minu (nii nagu Aini lemmikmeeskond Leicester inglise liigas võite võtab - koksab kobaga ühe värava ära ja siis umbkaitses istudes mängu 1:0 skooriga lõpuni tüürib).

Pikapeale vaibus ka selles kohas võtt (õigem termin oleks nökerdused) ja nii tegime kolmanda kohavahetuse. Viiskümmend meetrit allavoolu, sügava augu peale. Sealt ka paar särge, kiiska. Isegi päikeseloojang ei toonud korralikumat võtupuhangut. Lõpuks mul vaid kaheksa särge kaldal käis. Ainil teist samapalju. Ei teagi milles asi, kõik nagu sobiks: ilus ilm (õhtul päike välja tuli ja soojaks läks), vesi juba seitse kraadi soe, rõhk kenasti tõusmas, kala aga lihtsalt ei närinud.  Õhtul naabriks olnud venelased ühe vimma ikka välja meelitasid. Aga ka vaid ühe..

Vähemalt võit sai kindlalt koju jäetud:-)

...

Laupäevane armetu võtt jäi hingele ja nii ajasin end pühapäeval juba kella viiest voodist välja. Väljas udune ja külm ilm (-2 kraadi). Tegin hommikukohvi ja sõitsin seejärel suviste vimmaaukude peale. Kaasas ära remonditud kerge kaaluga kaheksameetrine stella ja hunnik peibutussööta.

Lemmikkoht vaba, parkisin ära ja tegin esimese sööda valmis - puder + salmo latika sööt. Natukene oli eilsest veel ämbri põhjas ka mitmesegu sodi, selle ka sinna kallasin. Pallid vette ja õng töökorda. Väljas hakkas kergelt valgemaks minema, kusagil tõusis ilmselt ka päike, minu juures muutus aga udu lihtsalt heledamaks. Saatsin korgi teele.

Vesi +115 ehk üle kalda ja vool suht kiire. Katsetasin erinevaid moodi triive - kord vabalt joosta lastes, siis triivides, vahel täiesti paigal ... - mingi aeg esimene krõps läbi käis ja särje sumpa saatsin. Kellegi olin ikka suutnud alla meelitada. Peagi veel paar särge aktiivsust üles näitasid, seejärel võttis maad vaikus. Olin küll sööta regulaarselt pommitanud, kuid särjeparve pidama polnud saanud.

Pool tunnikest vaikust ja siis korraga täiesti lambist kena võtt. Haakimisel kohe tunda, et tegemist pole särjega. Stella pidas vapralt vastu ja mõningase väsitamise järel kena vimb kaldaserva jõudis. Paar klõpsu aparaadiga ja uuesti kork teele. Ei unustanud ka sööta lisada. Ja nii nagu peab, paar triivi hiljem samast kohast sarnane võtt, kuid otsa ei haakinud. Ruttu uuesti sööta ja uuesti kärbsevastsetega varustatud kirp teele... ja kõik. Lisa ei tulnud. Kala pidama ei saanud. Tekkis järgmine poole tunnine vaikus, mille katkestasid seejärel üksikud särjevõtud.

Kuna ilm oli terve selle aja olnud külm ja udune, siis lootsin, et kui mingi aeg päike välja tuleb, siis elu vees pisut aktiivsemaks muutub. Aga ei muutunud. Jätkus tiksumine stiilis võtt, kümme minutit vaikust, järgmine võtt... Enamasti meresärjed, vahel mõni kohalik ka sekka.

Lõunaks oli mu hommikune sööt otsas ja segasin kokku järgmise. Sedapuhku läks käiku viimane pagasnikust leitud pakike pealkirjaga linask-koger. Ikka salmo oma. Panin siis sellele eraldi veel särje punast sööta ning mulda juurde. Sai selline mitte just väga kleepuv tulemus.

Muutusi see sööt ei toonud. Tundus, et hoopis suunas kala minema, sest teise kalda äärde visatud tonka hakkas järsku elumärke näitama. Paar korralikku tina üles tõstmist, hävitatud öökad ... otsa aga kedagi ei saanud.

Päike säras näkku, tuul puhus selga. Vaikselt tukk peale tuli. Mõtlesin, et lähen kondan siis sirge peal ka paaris kohas. Metsaveeres, kus madalamaks läheb, maru kõva vool püüdmiseks. Sirge keskel paarist keerise kohast kannatas paremini püüda. Midagi erilist ei leidnud ja tunnike hiljem olin oma algses paigas tagasi.

Nautisin päikest kuni kella kaheni ja tulin tulema. Kokku ca kolmkümmend särge ja üks vimb. Tundub, et söödaga panin täna ikka täiesti võssa - ei meelitanud kala ligi, ei hoidnud parve all.  Oli teine ilmselt liiga vähe kleepuv selle voolu jaoks ja kandus liialt laiali. Eks järgmine kord siis teistmoodi...

teisipäev, 5. aprill 2016

Fujitsu kalapüügiüritus Kasari jõel, 05. aprill 2016

Fujitsu kalapüügi ürituste sarja talvine etapp jäi nõrkade jääolude tõttu vahele. Nii kui ilmad soojemaks hakkasid minema, panime plaani paika, et teeme ära. Tulgu mis tuleb (või kui ei tule, et siis ärgu tulgu mis ei tule).

Eile tegime Mihkliga Salmo poe tühjaks, ostes kokku kõikvõimaliku tonkavarustuse - tamiilid, tinad, söödakorvid, lipsud jms. Arve oli võimas - ilmselt panid nad peale meie lahkumist poe selleks päevaks kinni.
Täna hommikul võtsime suuna Kasari poole.

Seekord seltskond kaheksaliikmeline - Kristiina, Kõuts, Jaanus, Martti, Andrei, Tõnu, Mihkel ja mina. Püügikohaks Vanamõisa alune sirge.

Ilm kergelt pilves, tuul puhumas lõuna kaarest. Sooja kümne kraadi ümber ja lubatud vihma ei kusagil.

Päev möödus kohutavate kadudega, rakendusi õnnestus vette jätta kõigil. Osavamatel lausa mitmeid. Mõni rakendus kadus otsast juba paari meetrise viske järel, maandudes kaldarohus olevate põõsaste vahele, üks tinadest aga lendas uhke kaarega ... üle jõe. Hea et seal kedagi püüdmas polnud:-)

Nii kulus ilmselt rohkem aega rakenduste sidumisele, kui kala püüdmisele.

Ühe rakenduse päästmisel õnnestus Andreil ka "ujumas" ära käia. Ikkagi karastunud mehed!


Mihkel ja Kõuts grillisid kaasavõetud lihakraami ära ja nii ei pidanud me vähemalt põdema, et pole kala grillile visata.

Ajapikku saime siiski särgedele meelepärasemad rakendused valmis seotud ja lõpuks said pea kõik käe ka valgeks. Särg näris vaid kärbsevastsetega varustatud alumisi kirpe - ülemised ligunesid vees ilma ühegi võtuta.

Koondtulemuseks mõnikümmend särge, paar kiiska, nurg ja jõekarp peale kauba. Liigirikkama peaauhinna pälvis fortuuna tahtel Martti, Tõnu ja Andrei vahelises loosis ... Andrei.

Värske õhu mürgituse saime lisaks veel pealekauba. Enne minekut sai lubatud vihm meid ka lõpuks kätte.



pühapäev, 3. aprill 2016

Vigala - Kasari jõel 01.- 03. aprill 2016

Kolm kevadist päeva Vigala ja Kasari jõel.

Reede sai vabaks võetud ning ennelõunaks ennast jõe äärde veetud. Väljas sompus kevadilm, lubatud vihma õnneks polnud, kui paar piiska seenevihma välja arvata. Tuul pea olematu. Veetase Rumba all nädalaga kõvasti tõusnud; +150 näitas jõe kõrguseks kõike teadev internet. Sättisin ennast käärule, oma vana lemmikkoha peale.

Üks tonka tavaline, teine söödatopsiga. Kirbud varustatud kärbsevastsete ja konksud ussidega. Söödatopsi rakendus hakkas pea koheselt tööle. Särjed nokitsesid, mõni ka otsa ennast nökerdas. Tavaline tonka aga vaikis täiega.

Istusin kuni kella seitsmeni ja siis tulin tulema. Seitse särge. Null vimma võttu. Tagasiteel tegin peatuse silla juures ja uudistasin sealsete püüdjate saake. Särge tundus olevat oluliselt rohkem, kuid vimma koha pealt käis jutt, et keegi olla kusagil saanud...No selge...

Laupäeva hommikupoolik möödus reedeõhtuse tequila järelmõjusid nautides. Kella üheks oli meil Margusega silmavaade juba päris selge ja võtsime suuna jõe poole. Esmalt peatus jõgede ristumiskohas, kus juba neli-viis masinat ees ootamas.

Ilm hoopis teistsugune, kui päev varem. Päike säras sinises taevas, sooja pea kümme kraadi. Tuul aga lõõtsus väga kurjalt loode kaarest. Otsisime endale koha jõe ääres ja saatsime käsiõngedega söödad vette. Üldine meeleolu jõekaldal tundus pärastlõunaselt vaikne olevat. Tuul jäi vastaskalda puude taha kinni ning kõik püüdjad unelesid. Kala ka.

Poolteist tundi leotasime oma korke ja kui lõpuks oma esimese särje kätte sain, tegin ruttu ettepaneku tonkatama minna. 1:0 esimeses püügipaigas minu kasuks. Jalgpalli kommentaatoreid tsiteerides - tähtis on taga nulli hoida... Kogu selle poolteise tunni jooksul nägime välja võetavat nelja särge.

Järgmisena Vanamõisa alla. Panime auto poole põllu peale ära ja tegime kand-ja-varvas üle ülesküntud uudismaa. Muld juba üsna kuiv ning tatsamine kujunes kardetust oluliselt kergemaks. Vastaskalda parkla oli autosid täis.

Jõeni jõudes sättisime ennast sada meetrit ülesvoolu oleva metsasalu kõrvale, lootuses sealt pisut tuulevarju leida. Puu taga kannatas isegi passida, aga ridvad olid tuultele nii valla, et õõtsudes korralikult kirpe mängitasid. Särjele see aga tundus meeldivat, sest kohe läks andmiseks. Tuli ühe kaupa ja tuli kahekaupa.

Väimees kõrval aga passisis niisama ja jorises midagi. Tegin ta rakenduse siis ka ümber, et saaks teine ka käed kalaseks. Saigi. Samuti duubli välja võlus.

Kolmveerand tundi hiljem võttis aga maad vaikus. Parv oli ilmselt edasi kulgenud. Mõnda aega niisama molutamist päädis pool tunnikest hiljem vimmavõttudega. Esimesed kaks realiseerisin ära - üks poolakaid, teine kärbsevastseid maiustas  - kolmanda aga kaldarohtu ära pudistasin. Margusel ka mingi hetke ritv täiega rullis, ähkis ja puhkis kerida, kui korraga pinge lõtvus... Sellega oli vimmavõtt ametlikult lõppenud.

Järgnes uus pooltunnike vaikust ning seejärel särg vaikselt uuesti maiustama hakkas. Mitte enam nii agressiivselt kui enne, kuid aeg-ajalt mõni kala ikka välja sai võlutud. Päikese loojangu aegu sättisime  ennast minema. Kakskümmend üheksa kala kassidele, kaks kala kuivatamisele. Paar särge päris ilusad - neljasaja grammised.

Laupäeva õhtune saun võttis viimasegi jõu kehast välja ja nii olime juba südaööks kõik õndsalt magamas. Hommikul magasin poole üheksani ja peale kohvitamist sättisin minekule.

Jõgederist autosid täis, käär ja sirge samuti. Panin edasi Vanamõisa alla. Seal vaid üks auto ootamas. Enamus kalamehi tunduvad nii laisad olevat, et pelgavad seda poolekilomeetrist matkamist üle põllu jõe äärde. Noh, seda rohkem mulle ruumi jääb. Imelikul kombel polnud ka teises kaldas sedapuhku erilist liikumist, vaid üks auto mõnda aega hiljem ennast kohale veeretas.

Tegin juttu juba ees oleva venelasega, kelle sõnul särge tuleb, aga vimba mitte. Seejärel seadsin ennast eilsesse kohta püüdma. Pühapäevane ilm jälle eelmistest päevades erinev. Kergelt pilves, tuul natuke kergem kui eile. Sooja pea kümme kraadi. Vesi jões selgelt langemas - eile vette seatud hargid juba kuival maal olid.

Tonkad said vaevu vette, kui särg aktiivselt ründama asus. Lust ja lillepidu kestis kuni üheteiskümneni  ja lõppes seejärel kui lõigatult. Mingi hetk ühe vimmavõtu ka sain, kuid kala oskas ennast kuhugi kinni sõita ja pudises konksu otsast ära.

Järgmised kolm tundi olid ühtviisi uimased. Aeg-ajalt keegi moepärast proovis. Aeg-ajalt mõni särg otsa magas. Imekombel isegi üks vimmapoeg kaldal korraks õhku nautimas käis. Sama vaikne tundus ka naabrimehel olevat.

Kuna tuul hakkas vaikselt raugema otsustasin maailma avastama minna. Esmalt kolisin oma mustlaslaagri sada meetrit ülespoole, seejärel järgmine sada meetrit. Vahet ei olnud. Särg vahepeal proovis, vimba aga üles ei leidnud. Poole kolmeks olin tüdinenud ja tulin tulema. Kaheksateist särge ämbris kaasas.

Kodu juures olev valvetonka oli täiesti puutumata. Järgmine nädal jõuab ilmselt kevad ka minu maja alla.