esmaspäev, 29. juuni 2015

Vigala jõel, 28. juuni 2015

Põhjast (Lappist) tagasi tulnud mehed kelkisid kahe ilusa lõhe pildiga - üks pea 12 kilo ja teine 8-kilone ning selleks, et kõik veel rohkem kadedust tekitavamalt mõjuks, rääkisid veel ühest paadi juurest plehku pannud kalast. Uskumatu lugu. Mehed esimest korda käisid. Teeb kadedaks ... tahaks ka juba seal olla ja kollidega võidelda. Aga peab veel paar nädalat kannatlikult ootama. Igal juhul näen ma nüüd unes paindes ritvasid ja kärisevaid rulle...

Vimmapüügi isule pani see ka paraja põntsu. Plaanisin nädalavahetusel ülespool asuvaid auke avastama minna, aga tahtmist ei tulnud ega tulnud. Et kalapüüki mitte päris ära unustada lohistasin pühapäeva lõunal ennast siiski mõneks tunniks vanadele vimmaaukudele.

Kohale jõudes oli mu peamine püügikoht järjekordselt paari mehe poolt vallutatud. Olid teised juba laupäeva õhtust platsis olnud. Kümmekond vimba tulemuseks. Öösel midagi ilusat tonkal tamiili oli maha venitanud... Soovisin edu ja läksin põõsa alla. Oma eelmise korra paiga peale.

Väljas paras suvi - 20 kraadi sooja, nõrk läänetuul, mõned pilved pakkumas aeg-ajalt varju päikese eest. Aga neid na vähe oli ja leitsakule erilist varju ei pakkunud. Pakkisin oma lihtkäsika lahti, saatsin kokkusegatud söödapallid teele ja istusin maha. Vesi üsna sogane, aga mitte kõrgem kui eelmine kord.
Väikesele rohelisele kirbule kärbsevastsed otsa ja läks korgi triivitamiseks. Teise õnge sättisin kalda äärde ussi leotama.

Aeg tiksus omasoodu ja ühel hetkel avastasin, et tunnike juba kulunud, ilma ühegi võtuta. Mis siis nüüd lahti? Otsustasin pisut söödaga mängida ja toppisin ussijupi kärbsevastsetele seltsi. Miskit ei muutunud. Järgmisena mängimine sügavusega. Tulemused olid samasugused kui enne. Natuke sööda pidurdamisega mängitamist ... Lõpuks tüdinesin ära ja panin kaika kõrvale, söön parem oma võileiba - vähemalt mingigi tegevus mis toidab. Paps kunagi armastas ikka öelda, et kui ei võta kala, siis sööb kalamees...

Sain vaevu esimese ampsu leivast suhu, kui poolel triivil olnud kork kaks korda jõnksatas. Ning siis rahulikul edasi voolus kulges. Ilmselt tiris ussi ära, aga võileib oli nii hea, et ei raatsinud kuidagi kohe näppe ussiseks tegema hakata. Lasin korgil omasoodu edasi vajuda ja meetrike hiljem tärkas sellele uuesti elu sisse. Paar jõnksatust ja peagi ühtlase suuna vee alla võttis. Sooh, kohe ei lasta rahus lõunat süüa. Võileib leidis kiiresti endale mingisuguse maandumiskoha. Haakimine ja ritv kaares. Selge, vimb. Natuke väsitamist, üritades pekslevat kala võtupiirkonnast eemal hoida ja esimene vimb leidis tee sumpa.

Kiirelt sööta juurde ja uuesti kork vette. Järge ei tulnud. Minutit viis mässasin ning otsisin oma ära pandud pooliku võileiva jälle välja, amps ... ja ... kork jälle hüplemas. No mida. Singi lõhna peale tulevad kohale või? Ka teine vimb sai peale väsitamist kenasti sumpa. Järge jälle ei tulnud ja kui kolmandal katsel võileiba nosima asusin lasti lõpuks mul lõuna rahulikult lõpuni süüa.

Poole kolme paiku sai mu peibutussööt otsa ja vaikselt leppisin olukorraga. Millegipärast ei tööta mu sööt sel aastal. Lasin mõtteist kõik eelmise aasta komponendid läbi - vaid kama on seekord jäänud panemata. Kas tõesti selle komponendi puudumisest niivõrd kehvemad tulemused?

Kolmest panin asjad kokku ja tulin tulema.

pühapäev, 21. juuni 2015

Vigala jõel suvist vimba õngitsemas, 21. juuni 2015

Tänasest alates vimma keeld läbi ja juba eile õhtul seadsin mõtteid pühapäevasele püügile. Hommikul loomulikult ei viitsinud vara tõusta, magasin kuni poiss poole kümne paiku maja peal ringi kondama hakkas. Lükkasin siis ka ennast voodist välja. Hommikukohvi kõrvale aknast välja vaadates olid vastaskaldal juba paar meest ennast sisse seadnud. Noh, kui kõik juba nii vara platsis on, kus mul siis enam kiirustada.

Väljas suvi, mis suvi. Kakskümmend soojakraadi, päike säramas lagipähe, tuul pea olematu. Selline paras rannailm. Kui poleks eelmistest aastatest positiivseid kogemusi keskpäevastest vimmapüükidest, poleks ilmselt ka ridva kättehaaramise soov seda ilma nähes kestma jäänud. Ja kui naine mulle lahkelt lõpuks odratangu pudru valmis keetis ajasin jalad tagumiku alt välja. Kell 11 kopikatega panin auto käima...

Lühike sõit minu igasuvise paiga peale. Ees juba paar autot ootamas. Üks neist mu lemmikkohal. Kuna aga siin sügavust pikalt, ei lasknud teistest häirida ja sättisin ennast pisut eemale paika. Sööt, mis seekord oli tumedat värvi - mida ma küll mõtlesin, kui selle ostsin - koos pudruga kokku segatud, pisut maisi ja maitseaineid ning kolm palli vette. Keset jõge. Sügavust siin pea neli meetrit.

Kogu selle paariminutise askeldamise peale oli keha higist märg. Huhh kui palav, oleks siis vähemalt mõni päästev tuuleiilgi.  Kärbsed ründasid ja parmud lasid oma isul hea maitsa. Aegluubis liigutustega sättisin vaikselt ridva püügikorda.

Alustasin kärbsevastsetega. Paar triivi sügavuse paika seadmiseks ja kui kõrgus paigas, siis kohe esimene võtt, kork kadus veepinna alla ja hetk hiljem turvapunn sealt välja ilmus. Algus paljulubav. Vähemalt kassile on midagi viia... Järgmised triivid midagi sarnast aga  ei pakkunud. Loopisin oma sööta regulaarselt juurde ja ootasin. Tunnike möödus ilma ühegi elumärgita. Mõttes siunasin seda tumedat sööta.

Mingi hetk  vahetasin kärbsevastsed maisi vastu. Esimene tiir, keegi nokitses, kuid võtma ei kippunud. Järgmised triivid, vaikus. Viis minutit hiljem lükkasin maisiterad konksult maha ja toppisin poolaka asemele. Esimene triiv, keegi nokitseb ja jälle ära ei võta. Järgmised jälle ei midagi. Viis minutit hiljem sai ussi võimalus otsa ning asendus uuesti maisiga. Esimene tiir uue söödaga ja jälle võtt. Järgmisena proovisin võileivaga ... kordus sama lugu. Kes kurat see on, kes niimoodi nokitseb ja ära ei võta. Ning proovib iga kord vaid uue sööda peale ning sedagi nii nõrgalt, et haakida ei jõua. Vaikselt hakkas kala käitumine närvidele käima...

Kratsinud mõni minut kukalt otsustasin uuesti kärbsevastsete peale üle kolida. Esimene triiv ja tuttav lugu... Teisel triivil tegin pisut rohkem pidurdamist, hoidsin tamiili veest välja ja nii kui keegi korraks kergelt korki liigutas haakisin kärmelt ... ja hoppaa, otsa jäi. Ritv kohe rõngas ja vee all mõnus sõit algas. Vimb. Nibin-nabin mokaotsast kinni. Kala väljatoomisest tingitud solberdamine ajas ilmselt teised parvekaaslased närvi, sest järgmise nelja triiviga haakisin neli kala ära. Kolm sumpa, üks pudises sumba kõrvale. Võtt kõigil selline veidi konkreetsem nöka-nöka, aga korgi uputamisest asi ikka väga kaugel.

Tekkis tunne, et sööt ikkagi toimis ja parv jäi alla võtma... Kuniks kuuenda kala haakimisel keegi pikki mokka sai ja sellega ka parve tuhina maha rahustas. Alt ära siiski ei ujutud, aegajalt anti endast märku.

Järgmised paar tundi tegelesin suuresti tühihaakimisharjutustega. Aeg-ajalt mõni allolevatest kaladest pisut uljamaks muutus ning need siis ära karistasin. Suurem osa haakimistest aga tühja läksid. Võtud kõik vaid triivi pidurdamiste peale ja õhkõrnad. Nagu talvel jää pealt kirbuga püüdes.

Korralikuks võtuks aga enam ei läinudki. Kella nelja paiku kui peibutussööt ka lõpuks otsa oli saanud tüdinesin ja sättisin ennast minekule. Vaikselt küll pilvisemaks kiskus ja õhtune võtt ilmselt parem oleks saanud olema, kuid sauna tegemise isu oli selleks korraks püügiisust võitu saanud.

Kokku käis kümme vimba kaldal.





reede, 12. juuni 2015

Suvist forelli otsimas, 11. juuni 2015

Ilmad on sellised, et vägisi kisuvad mõtted Tornio ja Lapimaa peale. Juuni algusest avatud hooaeg pakub facebookis iga päev kenasid pilte "kojamotest". Lassel 13.5 kilone käes; suurima lõhe pilt juba 17.5 kiloni küündib. Ajab ikka hamba verele küll. Huvital kombel aga ei näita kalaloendur suuri parvi. Vast need tuhandese parved ka ikka kohale jõuavad. Aega ju veel maa ja ilm...Täna põhja poole tee ette võtnud Eesti meestele voblereid kaasa andsin, loodetavasti meelitavad mõne kena kolli nendega välja....Mul veel kuu oodata:-(

Nädala alguses Peebuga suheldes leppisime kokku, et teeks ühe jõeforelli püügikatse. Harjumaal. Lisakaardiga jõed peale tööd õhtul ette võtta tunduvad kole kauged. Ja nii me ennast neljapäeva õhtuks kohale vedasime. Asukohaks minu igakevadine jõelõik, millele sedapuhku lähenesime teiselt poolt jõge. Kaardi järgi orienteerudes. Sättisime ennast parkima, varustus selga ja tatsasime jõe äärde. Kohale jõudes vaatasin, et on nagu sama jõgi ja nagu ei ole ka. Laius ja sügavus klapivad, aga ühtegi paika ära ei tunne.

Askeldasime mõnda aega paaril lõigul ja siis võtsin jalad selga ning vantsisin ülesvoolu pika sammuga minema. Tatsasin pea kildi kui järsku üks vana tuttav kurv vastu tuli. Olime ennast tublisti allavoolu parkinud ja õigest lõigust eemal püüdnud. Orienteerumine ilma gpsita:-) Helistasin Peebu järgi ning liikusime paarisrakendis püüdes ülesvoolu.

Alustatud sai püüki must-rohelise täppidega meppsiga, seejärel täiesti must ja lõpuks vikrivärvides mepsile üle kolisin. Kuna vesi oli madal ja jõgi rohune sai enamasti jõgemööda kahlates liigutud. Esimese kümne meetrise kahlamisega oli selge, et mu vanad vett pidavad kahlamispüksid enam vett ei pea. Mõlemad jalad olid põlvist saati peagi märjad. Oleks vedelat seepi säärde lasknud, oleks saanud kena mõnetunnise jalapesu teha:-)

Kell oli juba üheksa ja mul polnud ainsamatki kontakti kalaga. Paar punni käis veepinnal putukaid ampsamas, aga suurematest poistest polnud märkigi. Peep sai vahepeal õnnistatud kahe haugipunniga, pakkudes üheaegselt ilmselt nii rahulolu - võtt, kui ka pettumustunnet - haug kurinahk. Mingi aeg Peep vasakut kallast pidi ettepoole ruttas, ma maha jäin ja paar langenud puualust läbi proovida otsustasin. Esimene  puuvõre möödas, vaevalt poole meetrisest veest korralik võtt ja veekeere pinnas. Haakimine ja kala taha jäi ning üldse mitte väike. Käsi kiiruga sidurit kruttis ning koheselt järgnes mõne meetrine sööst ülesvoolu. Seejärel ujumine minu suunas ja korraks paigale ennast sättis. Ritv mõnusalt rullis, pulss 200 vähemalt, adrenaliin laes. No see on ilus kala. Mõned sööstud veel kordagi pinda tulemata ning seejärel mänguvälja väheke minu poole tuli. Mõne meetri kaugusel tormates, korra sabaga vett keerutas ja ... haug kurinahk. Paras poiss, aga mitte see mis olema pidi. Lasin siduri veel lõdvemaks, trossi ju vahel polnud ning landist ilma ka ei tahtnud jääda. See liigutus ajas aga haugi korralikult jooksma ja pakkus mulle nii mõnegi mõnusa kümne meetrise sööstu, enne kui vetehundi enda kõrvale saades kalal kuklast haarata õnnestus.

Mõtlesin, et tagasi teda siia forellide piirkonda küll ei lase ning võtsin sisikonna välja. Kilekotis haugi enda vesti seljapealsesse taskusse pakkides, tilbendas kala saba ühest otsas üle ääre ja pea paistis teiselt poolt välja. Niimoodi me koos püüki jätkasime.

Tunnikese veel püüdsime ja siis tatsasime auto poole minema. Ainukeseks kalaks ja võtuks see täna jäigi. Aga ilm oli võrratu ja mõnus oli püüda. Kodus haugi kaaludes,  ilma sisikonnata (kust puhastades üks särg ja haugipunn välja tulid) osutus kaaluks 2.4 kilo. Ehk palju kolmest kilost puudu ilmselt ei jäänud. UL ridva otsas sellist väsitada oli ikka päris hea tunne. Ahhh oleks see veel forell olnud...Tagantjärele mõeldes oleks pidanud kohe aru saama - kala ühtegi hüpet ju ei teinud...

Peaks vist veel korra suvel punast otsima minema.

pühapäev, 7. juuni 2015

Vigala-Kasari jõel paati testimas

Soomes saadud haugipüügi "üleküllastuse" mõju kestis pea kuu aega. Paar korda tekkis mõte, et minna forelli otsima, kuid mõttest kaugemale ei jõudnudki. Selleks laupäevaks aga oli meil Tõnuga omamoodi plaan püsti ja läbi raskuste sai see ka ellu viidud.

Plaan oli kokku panna viisteist aastat vana kummipaat, mis aastaid polnud vee peal käinud ja sellele 20 hepane honda mootor  taha panna. Paadi peeglil kenasti kirjas, et kannatab nii suurt mootorit panna küll. Kummikas tundus visuaalselt ka töökorras olevat. Testimiseks plaanisime kulgeda Vigala haru pidi suurele jõele välja. Üle Rumba kärestiku. Et ikka pisut põnevust ka oleks:-)

Plaan oli vinge, kuid teostus kulges üle kivide ja kändude. Kõigepealt  avastasime reede õhtul juba maal olles, et pooled paadijupid olid linna jäänud. Seega laupäeva hommikul pidime Tallinna tagasi sõitma, puuduvad vidinad peale korjama ja uuesti maale tulema. Kolm tundi kui maha visatud...Poole kaheteistkümneks olime lõpuks maal tagasi ja saime hakata paati kokku panema. Kui vanasti saime selle tööga hakkama veerand tunniga, siis seekord kulus terve tund, enne kui paadi lõpuks kaldast lahti saime lükatud. Lehva lehva kodule ja allavoolu minema.

Vesi jões juba suviselt madal, rohtu täis. Panin sleppi kohapüügil kasutatava vobleri, Tõnn leotas silikooni. Kulgesime vaikses taktis. Madalikel kiskusime mootori välja ja kasutasime aere. Kõik sujus üsna kenasti. Tõnn katkus oma silikooniga väikseid haugipoisse paadini ja mingi hetk ühe kala ka ära võttis (1.2kg). Minu pakutav vobleri valik aga oli haugidele ilmselgelt liiga hirmutav, sest mulle jagus neid röövkalu ikka üsna harva.


Paari tunniga jõudsime lõpuks Rumba kärestikule välja. Kuna vett vähe, siis igalpool kivid veest välja turritasid ja tundus, et siit me terve paadiga küll alla ei saa. Aga kunagi ju sai siit alla mindud .... Tagasiteed enam polnud ... Kolm-neli korralikku kivisse põrutamist, korra mingi kännu otsa sõitmine ... kuid vana paat kannatas selle  kenasti kõik ära ja lubas meil juba mõne aja pärast rahulikumas vees edasi kulgeda. Õigemini nüüd juba kihutades. Tahtsime ju näha palju selle mootoriga kiirust välja võlub. Vanasti kui käidud sai 4 hp yamahaga, siis üksi olles paat üle 15km tunnis välja ei võtnud. Kahekesi sai allavoolu, allatuult ja allamäge ... sõites heal juhul 10 km tunnis kiiruseks. Nüüd aga...

Sain gaasi vaevalt kolmandiku peale keerata, kui paat hakkas kui oma elu elama. Põhjaplaadid kukkusid "lainetama" ja ahter "perutama".  Kratsisime natuke kukalt ja pumpasime kiilu rohkem õhku täis. Olukord muutus natukene paremaks, sai juba 2/3 võimsusest ära kasutada ning paadi kiiruseks üle 30 km tunnis, enne kui paat uuesti "lainetama" hakkas... Aga seegi kiirus tundus selles väikses vannis päris kole. Iga väiksemgi tuuleiil või laine mõjutas koheselt kurssi, nii oli pidevalt selline "külg" ees  kihutamise tunne. Kui veel gaasi põhja oleks keeranud ... ilmselgelt on see mootor selle paadi jaoks liiast.

Sõitsime tempokalt Teenuse jõe otsani ja trollisime sealt kuni lutsupaikadeni välja. Jõudsime parajasti vimmasirgele välja, kui keset lagedat seisab jõe ääres ... põder ... paarikümne sammu kaugusel kaldast. Laskmata ennast meist segada näris rohtu. Tiirutasime ja tegime fotosessioone, kuid loom ei tundnud ennast kuidagi häirituna. Hiljem kui paigast kaugele eemale olime jõudud, ujus põder rahulikult üle jõe ja sammus metsa. Vaikselt ja väärikalt.

Lutsupaigas paat kokku ja järgi tulnud autosse. Kell viis tulime tulema. Kokku jäi haugipunnide mõõduvõtus Tõnu peale, seisuga 14:6. Silikoon toimis ikka oluliselt paremini kui vobler. Paar kala mõõdu vast välja oleks andnud, enamus aga punnid. Aga suvel suure päikesega, keskpäeval haugi püüda ... pole ilmselgelt just kõige teravam neeluaeg.

Paat aga oli ok. Tasuks veel mõnikord kokku panna ja veele viia. Ja kui vähe korralikumalt täis pumbata, äkki saaks siis gaasi põhja ka vajutada:-)