teisipäev, 27. detsember 2016

Jõulutuur 2016 teine päev - Noodasjärv ja Verijärv

... Die Hardi me igal juhul lõpuni ei näinud. Pakun, et kui film oli poole peal, kostus värske õhu mürgituse saanud vaatajate seas esimesi norinaid. Aga hea film oli sellegi poolest :-) Õnneks olime enne filmi jõudnud valiku järve kohapealt ära teha. Tamula. Suur ja uhke. Kala kindlasti täis, kes ammulisui meid pidid ootama.

Kell 7.20 äratus, hommikusöök ja minema. Linnast väljudes tehti linna siseneval suunal "kõik puhuvad" aktsiooni, me nende pilti kuidagi ei mahtunud ja pääsesime järjekorras venimisest. Tegemist oli ilmselgelt hea looduse märgiga:-)

Öösel oli tsipake miinust olnud. Teeääred muutusid seetõttu Võrule lähenedes aina talvisemaks. Pilved olid ka laiali löödud ja peaaegu oli päikesetõusu näha. Võrus keerasime auto randa ja tatsasime vee äärde. Jää nagu ilus tundus, pragude järgi nii 5-6 senti paks, aga ei ühtegi kalameest silmapiiril. Lõime põnnama - olla teerajajad suurel ja tundmatul järvel ei tundunud eriti ahvatlev. Võtsime välja plaani B ja suundusime pisut kagu poole. Noodasjärve otsima.

Tiirutasime pisut järve lähiümbruskonnas, kuniks saime aru, et päris järve ligi me ei saagi. Kauplesime siis ühe kohaliku mehe käest tema aia taha lahkesti ühe parkimiskoha ning tegime seejärel kand ja varvas mäest alla. Lubasime veel kassile kala tuua... Järv asus sügaval orus, millest pool kaldast oli mägede vahel ja teine pool madala maa servas.

Jää oli timm, kuigi esimene katse läbi kõrkjate minna sai katki jäetud - tundus teine liiga riskantne. Paksust nii 9-10 sentimeetrit. Ühtlane liuväli kogu järve ulatuses. Otsisime üles esimese vanade aukudega tsooni ja kukkusime püüdma.

Ilm super ilus. Päikest küll polnud, tuult selle eest ka mitte. Temperatuur ka mõnus nulli tuuris. Kõik nagu peab...

...Tunnike hiljem polnud meist kumbki võttu näinud. Ei ainumastki (Urmas - ära muiga midagi:-). Liikusime mõnisada meetrit edasi ja leidsime järgmise "kasutatud" tsooni. Esimesest august sain kohe unna ahvena kätte, Tõnul samal ajal ka keegi all nagistas, kuid otsa ei saanud.  Edasi aga...

Pool tundi hiljem otsustasime veel korra tsooni vahetada. Jätsime varustuse maha ja kulgesime piki liuvälja järve teise otsa poole. Kogu järgmine pool kilti oli sisuliselt ühtlaselt auke täis puuritud. Keegi oli ikka väga tugevasti vaeva näinud ja mitte ei usu, et sellise tragi tegutsemise peale püüdja(d) tühjade pihkudega oleks jäänud. Tagusime suure osa neist aukudest kannaga lahti ja proovisime mõllides need läbi. Enamus järvest selline 2-2.5 meetrit vett. Järsema kalda all pisut sügavam. Palju rohuseid alasid, unnatamiseks justkui väga mõnus materjal.  Püügitulemused aga väga-väga nutused. Mul vaid üks võtt, Tõnul kaks ahvenat, kes kahekesi koos tikutoosi toppides jätsid poole ruumist järgmistele tulijatele. Ei aidanud kirbu vahetamine punasest kuldseni ja hiljem ka pronksi värvile.

Kell lähenes ühele ja otsustasime, et õhtuks me siia ei jää. Nullitame parem mõnel uuel järvel, kui ajame veel korra nendest aukudest kala taga. Mõeldud tehtud, higistasime ennast suurest mäest üles auto juurde. Jätsime häbelikult kassile kolm ahvenapunni ja põgenesime vihase kiisu eest ketsi vajutades minema.

Kella poole kahe paiku olime juba Verijärve RMK parklas. Tipa tapa lõkkekoha suunas, üle jõekese ja jääle. Esimene puuritud auk näitas kohe ära, et tegemist hoopis teistsuguse järvega. Vaevu kakskümmend meetrit kaldast oli juba kõva seitse-kaheksa meetrit sügavust. Järv ise kitsas ja pikk. Võtsime suuna lõkkeplatsist üle järve asuvale sopile. Seal pisut vähem vett, nii viie meetri ringis, ja seadsime ennast sinna laagrisse.

Tõnu alustas püüki järjekordse mikroahvenaga ja ma sain peale pronksise kirbu väljavahetamist oma traditsioonilise punase vastu, ka lõpuks ühe augu käima. Särge ja ahvenapuru tuli mõnda aega. Sain unnad kenasti sisse, et konstanteerida tippvõtu lõppemise aega. Kammisime samas tsoonis veel videvikuni välja. Õhtu poole särg veel korraks aktiveerus, aga ahvenad (õigemini nende tikutopsist pikemad versioonid) ja haugid jäid meile kättesaamatuks.

Kuulasin ära Tõnu igakordse "luuletuse" sellest, kuidas ta oma kolme mikroahvenaga on tegelikult päeva võitja (saan aru, et seekord oli parim see, kes suutis kolm kala tikutopsi ära mahutada:-) ... ja panime asjad kokku.

Muidu ilus järv ja suvel oleks vist ka kaldalt midagi isegi teha, aga tagasi siia ikkagi ei tuleks - liiga linna ligi ja liiga maantee ääres. Rahvast tundus ka pidevalt mööda tatsavat - nagu linnas püük kohe.

Selleks aastaks siis jõulutuur läbi. Kalaga läks nii nagu läks, aga seltskond oli mõnus ja lõbus oli olla. Tuleks nüüd Läänemaale ka ometigi see jää...

PS! Kodus ahvenaid fileerides sain eilsele saagile ühe liigi juurde - keski valgekala maim; nimetaks selle Tõnu kiusuks peledi pojaks:-)


esmaspäev, 26. detsember 2016

Jõulutuur 2016, esimene päev - Kahrila järv

Pikk pikk soojalaine - oma nädala jagu plusskraade - ei suutnud meie jõulutuuri plaanidele põntsu panna ja nii seadsime ennast kolmekesi - Tõnu, Urmas ja mina - jõulu teise püha hommikul Vigalast Kagu-Eesti suunas teele. Kella poole seitsme paiku hommikul. Väljas sadas vihma ja sooja oli viis kraadi. Talv...

Tee sai olema pikk ja vaevaline. Alles kella kümne paiku jõudsime väljavalitud järveni, parkisime auto tee äärde ja ronisime vammustesse.

Tegemist on 2.35 kilomeetrit pika ja paarsada meetrit laia järvega - selline pikk vibalik vagu. Maksimaalne sügavus 16 meetrit. Valisime püügipaigaks järve põhjapoolsema otsa (puhtalt mugavuse pärast, kuna seal oli tee äärest järveni kiviga visata), mis on soostunud ja kõrkjalisem ja kus mingi nire sisse voolas.
Google lubas, et saame kõvasti ahvenaid, hauge, särge, nurge, latikaid ... siigasid, pelesid ja karpe.  Milline assortii.

Väljas ikka veel sadas. Ja pisut soojemaks oli läinud. Vantsisime üle rohumaa järveni, mis oli täiesti peegelsile. Mingi purde kaudu ukerdasin peale. Jääd maailm. Kõva 10-11 senti oli teda kindlasti. Tõnu ja Urmas julgesid ka kuidagi kikivarvul peale tulla, jalad all värisemas. Hilisemad kommentaarid andsid mõista, et algus oli ikka väga kõhe olnud.

Tatsasime kaldast pisut eemale ja tegime esimesed augud jäässe. Alustasin mõllitades, kuid peagi loobusin ja otsustasin põigi peale üle kolida. Keegi oli mõlemas suunas kaldaääre auke täis pikkinud, ilmselt haugi otsides, ja see tasuta kätte kukkunud aukude rivi vajas läbi proovimist. Umbes kümnendas augus sain esimese võtu ja haugipunn käis jää peal värsket õhku nautimas.
 
Tõnu haaras seepeale ka oma "super kalakotist" - kilekott! - põigiridva ja võttis teises suunas minevad augud ette. Ja peagi kaks ahvenat välja võlus. Nii olid esimesed unnamaterjalid olemas ja tegelesin nende sisse seadmisega.

Elussöödad sees, sain ka ise peagi käe ahvenaseks. Paar togimist oli veel, kuid võtma ei saanud ja nii läks põikide proovimiseks. Sinakas, kuldne, ahvena värvides. Viimase juurde pidama jäin, sest peagi vähe normaalsema triibu - nii saja viiekümne grammise - sellega kätte sain.


Päeva edenedes läks ilm pisut heledamaks. Korra isegi päikest ja sinist taevast pilve vahelt näitas, selleks et hetk hiljem korraliku vihmavalinguga jätkata. Kella poole kahe paiku, kui olin ühe ahvena pakkunud august otsustanud mõllitades jätkata, sain päeva ainukese seeria - viis normaalset ahvenat tulid järjest, enne kui sääsevastsed kirbult pihta pandi ja sellega võtt ka rauges...

Unnad vaikisid terve päeva jonnakalt. Tõstsin neid küll pidevalt ümber, kuid sain terve päeva peale vaid ühe ainukese võtu. Haug sõitis pea kümme meetrit tamiili roo sisse ja siis ahvena mulle tagastas.

Kella poole nelja paiku tulime tulema. Oli olnud selline keskpärane järv - päris ilma ei jäänud, midagi müstilist ka ei saanud. Mõningad ahvenad sai fileerimiseks kasti ära pandud. Urmas oli vähe pettunud olekuga, aga noh ta oli ka kogu selle pika tee roolis istunud ja kogu päeva olnud sunnitud meie möla kuulama...

Teel auto juurde tuli üks võrokene vastu ja saagi uurimise käigus rääkis, et üldiselt siin järves ahven selline saja-sajaviiekümnene, aga vot just eile oli saanud kolli ja kus kukkus siis mees käsi laiali venitama. No teadagi need kohalike jutud:-)

Tartus tegime Ristiisas korraliku kõhutäie, panime Urmase Tallinna bussi peale ja kobisime hotelli lebole. Värske õhk oli olnud päris väsitav. 

Õhtul vaja veel die hardi vaatamise käigus paika panna homne plaan...

pühapäev, 11. detsember 2016

Lutsust merikani, 10.-11. detsember 2016

Reede õhtul lõppes vihmasadu, kuu tuli välja ja öösel keeras külmaks ära. Hommikuks oli hoovipeale tekkinud suur "tiik" jääs. Vesi oli saju mõjul jões kõvasti tõusnud. Jõgi Kasaris pea +120 ja Vigala omas +140. Samas oli öö jooksul veetõus juba peatunud ja nii otsustasin õhtuks lutsu proovima minna. Vanamõisa alla.

Kella kahe paiku jõudsin lõpuks kohale. Paar autot juba ees. Otsisin endale esmalt püügipaiga jõe kitsama lõigu peale, kuid vool oli nii tugev, et kolisin peagi ümber. Kõrkjate äärde. Kolm ritva sisse, varustatud nii mullausside, ööusside kui ka särjefileedega. Paremat mul öistele libedikele pakkuda polnud.

Hämardudes hakkas väljas olev miinus kasvama (lahkudes näitas lausa -7). Ussid kaebasid  tekkiva kopsupõletiku üle ja nii peitsin nad lõpuks koti põhja ära. Ja ega neid eriti vaja ka polnud - püük möödus nagu eelmiste kordade omad, praktiliselt võttudeta.

Kella kuue paiku üks paarisaja grammine nagistas ennast ööussi otsa. Tunnike hiljem proovis keegi veel särjetükki, kuid jättis peagi sööda rahule. Ja rohkem võtte ei saanudki.

Naabritel läks sama heasti - igal ühel oma lutsujupike ja rohkem ei miskit. Poole üheksa paiku astusin minema. Kuidagi väga nutune see aasta lutsuga.

...

Hommikul pidime vara linna minema. Poisil algas kl 11 (hommikul!!!) Viimsis ühe sõbra sünnipäev. Laps õigeks ajaks kohale toimetatud, ärgitas naine mind mere äärde minema. Ise väga ei kippunud - ilmateade lubas  viis kraadi külma, mis on selgelt minu mugavustsoonist väljas olev püügitemperatuur. Vähemalt jäävabal püügil. Aga ilm oli ilus päikeseline ja nii võtsin lõpuks vedu - lisaks polnud ju see sügis veel kordagi käinud, saab vähemalt linnukese kirja... Sõnad loeti ka veel peale, et ilma punaseta ära tagasi tule...

Lõuna paiku sai siis auto nina ida poole keeratud ja kella ühe paiku panin juba ritva püügikorda. Minu lemmikkoht vaba ja kiirustasin mere poole.

Mõnus päike paistis, tuul oli üsna õrnalt põhjakaarest puhumas, kraadiklaas näitas miinus viite. Seadsin sammud otsejoones oma karide poole, kuhu toov tuul kergelt lainet vastu kive vahtu peksis. Kõik nii nagu vaja.

Alustuseks kammisin oma sinaka tobyga teekonna karidele läbi.  Mingi hetk sain pausi peale kerge toksu - no kivi see nüüd küll ei olnud - ja pommitasin kõva veerand tundi sama tsooni. Tagantjärgi targana oleks vist pidanud landivahetust ka proovima. Tulemusele lisa ei tulnud.

Edasi tipa tapa poole meetrises vees karide suunas. Enne karisid on väheke sügavam vagu, sügavust nii umbes 80 sentimeetrit. Kui tavaliselt sealt julmalt üle tatsan, siis seekord otsustasin paar viset ka sellele alale kinkida. Lühike vise tehtud, mõni vändapööre lant juba minu poole tulnud, kui keegi korraga otsa kargas. Nii seitsme-kaheksa meetri kauguselt. Ja otsa ka jäi. Sinka vonka, paar pööret, mõned rullimised ... pisitasa landi otsas mässav kala ridvani tuli. Kõndisime kahekesi koos kividest mööda ja haarasin seejärel teisel turjast. Edasi juba tipatapa kaldale.


Kahjuks polnud hõbe, vaid kudemast tulnud kala. 51 cm  pikk. Saba poolenisti ära näritud. Naise meeleheaks toppisin kala peale veristamist seljataskusse. No vähemalt ei nullitanud:-)

Tagasi vette. Proovisin uuesti sama tsooni läbi, kuid ei miskit. Seejärel kivivare otsa ja selle merepoolset külge pommitama. No kõva pool tundi peksin vett vahtu, sisuliselt ühe ja sama kivi peal seistes. Aga ei miskit. Kuna vaikselt oli päikeseloojang ka juba kätte jõudnud, siis otsustasin et aeg on vaikselt kalda poole tagasi liikuda. Päris hämara peale ei tahtnud pikka teed läbi vee kahlates ka jätta.

Kontrolliks tegin ühe viske veel kalda poole ja hoppaa - samast kohast kus eelmine kala, keegi võttis,  kuid otsa ei jäänud. Jätkasin kerimist ja paar vändapööret hiljem tegelane uuest otsa kargas. Jälle sinka-vonka, mõned pöörded pinnas ja ... tamiil lõtvus. Lahti pääses. Krt, tundus hõbe olevat. Peab vist konkse vahetama hakkama, sest ka esimesel kalal oli maapeale jõudes lant suust välja kukkunud...

Loomulikult pühendusin selle tsooni uuesti läbi kammimisele ja otse loomulikult lisa ei tulnud. Proovisin veel koduteel kaldaääre läbi, kuid lisamärke elust vee all ei täheldanud. Hämaras astusin auto poole minema, kuigi suure ja särava kuu valgel, mis säras kui prozektor taevas, oleks ilmselt veel lõputult  võinud edasi loopida.

Kokkuvõtteks täitsa äge käik oli - värsket õhku sai rohkem kui rubla eest, preemiaks veel kolm võttu ja naise rõõmuks kala kodu kaasa ka. Ja polnudki nii külm kui kartsin. Kuna pole enne kudenud kala ära võtnud, siis saab ilmselt uue kulinaarse kogemuse. Või siis õigemini antikulinaarse.





laupäev, 3. detsember 2016

Vigala jõel lutsul, 02. detsember 2016

Nädala sees lubas ilmaprognoos laupäevaks korralikku külma ning jäätekke hirmus planeerisime Ainiga lutsupüügi reedele. Peale tööd linnast maale - kus ees ootamas mõnus lumine talveilm - vammused selga ja jõe äärde. Rumba kanti. Kell oli juba kaheksa läbi, ei tahtnud enam ekslema hakata.

Autosse sai veel puudega täidetud korv ka visatud, seega pikka distantsi vantsida poleks tahtnud. Ees ootamas tühi jõeäär  (järgmise kolme tunni jooksul üks auto käis hiilimas, kuid seltsi ei tulnud kedagi). Sättisime endid oma traditsioonilistele lutsukohtadele - Ain põõsastiku vahele, mina selle veerde. Kuus tonkat said vette lajatatud, varustatud parimate eestimaiste usside ja kalatükkidega.

Ilm väljas superluks. Lausa muinasjutuliselt ilus tänu maha sadanud lumele. Kuud polnud näha. Pimedust küllaga. Tuul puhus vahelduva eduga lääne suunast. Aegajalt pudenes taevast lund juurde. No mis sa oskad paremat tahta. Veetemperatuur ka juba selline "peaaegu jääs", ning kaldaääres kolme meetri ulatuses juba konkreetne kate peal.

Algus oli paljulubav. Saime lõkke just üles tehtud ja õllepurk lahti "krõpsatud", kui korraks Aini ritvadele seatud kelluke kõlksu tegi. Ühe ja ainsa. Jõllitasime viis minutit neid ritvu ja aru ei saanudki, millisel neist ellu oli ärganud. Pool tundi hiljem, kui Ain kõik ridvad kontrolliks välja keris, oli ühel ussijupike ära varastatud. Ilmselt siis ikkagi särg.

Edasi aga ... kolm tundi vaikust. Ei aidanud ümbervisked ega söödavahetused. Tõstsin ühe tonka ka eemale. Ei midagi. Täielik vaikus. Kuniks poole kaheteistkümne paiku üks ritvadest korraks ootamatult kõristama hakkas.Vahtisime laternate valgel viis minutit kuidas mingi punn ridvaotsa piinas. Lõpuks tonkat välja kerides väike lutsujupp otsas istus.

Lisa sellele aga ei tulnudki. Oleme see aasta oma lutsupüükidega ilmselgelt valel ajal vales kohas. Allpool kala nagu saadakse, meie kandis aga...


Kell kaksteist panime pillid kokku ja tulime tulema. Järjekordne 1:0 võit mulle:-)

Vahetult enne kuulsime ühte sokku haukumas ja kui ära sõitsime panid kaks kitse hooga üle autolaternate valgusvihu. Kuna selleks ajaks oli kellaajaliselt päev juba vahetunud, siis ilmselgelt oli see hea loodusemärk laupäeva kohta mõeldud:-)

PS! Ain pani tonkad maja alla ööseks sisse - tulemuseks suur ja ümmargune null.


pühapäev, 20. november 2016

Kasaril lutsu luurel, 19. november 2016

Ain suure suuga lubas mulle "õpetuse" teha kuidas lutsu püüda. Nonoh, mõtlesin, et annan talle siis selle õpetamise võimaluse. Nädala sees olnud soe oli jää ära viinud, vee kõrgeks ja sogaseks tõstnud (+124 Kasaril). Ilm ka selline nagu peaks, pilves ja tuuline. Ajaliselt võiks juba hakata lutsu looma küll...

Õpetaja saabus kella kahe paiku. Sättisime ennast poest läbi ja seejärel jõe äärde. Pikalt kukalt kratsinud, otsustasime Vanamõisa all olevale madalale sättida. Saviseid ja vesiseid põlde väga pikalt ei viitsinud tatsata ja seetõttu viskasime sügavamate alade mõtted peast välja. Kohale jõudes juba neli autot ees. Kuidagi leidsime miski vaba nuka kuhu ennast ära mahutasime. Oli ilmselt ka viimane aeg saabuda, sest peale meid tuli veel kolm autot, neist kaks ennast veel kuhugi mahutasid, aga üks pettunult tuldud teed tagasi läks.

Vaevu saime asjad maha pandud, kui naabriks olnud eesti mees esimese libediku välja tõmbas. Pole  paha, äkki ikka mereluts juba jões ... Tonkad sisse. Kalatüki ja ussidega varustatud. Kuna kallas üle ääre, jätsin vaid ühe lipsu, niikuinii teine kaldarohtu kinni jääks, kui miski kala otsa peaks trehvama...

Hämar möödus vaikuses. Vähemalt meil. Naabrimehel keegi olla korra proovinud, kuid lisa polnud tulnud. Peagi mõnusalt pimedaks kiskus. Kuud ka polnud. Pool tunnikest pimedat ja esimese võtu sain. Nagistas teine natukene ridva otsa venitades ja siis vaiki jäi. Rakendust välja kerides pliiatsijupp otsas magas. Kala väike, aga eduseisu kehtestamiseks sobis seegi:-)

Seejärel pikalt vaikus. Kell oli miski kuue paiku, kui kolmekesi koos Aini ja naabrist püüdjaga ühe mu tonka juurest juttu vestsime. Samal ajal sama tonka mõnusa pauguga liikuma pani, tina lendu tõstis ja edasi ritva painutas. Panin segavad asjad käest, Ain võttis kellukese ära ja järgmise venitamise peale ära haakisin. Otsa jäi. Tuli kenasti kuni rohuni, seal käis korraks pinnas ... ja tamiil lõtvus. Ära kukkus. Ilmselt olin ikka kärsitu olnud. Aga noh, käed jäid vähemalt limaseks tegemata:-) Kala ise nii kopikas kilo alla tundus olevat. Mullaussi pundart himustas.

Lootus kasvas loomulikul mühinal ja järgmine tunnike vahtis iga mees pingsalt oma ridvaotsa. Tulutult. Noh peaaegu tulutult, naabrist püüdjal ka üks pliiats külas käis ja see oli ka kõik.

Kella edenedes hakkas rahvas vaikselt lahkuma. Ise pidasime vastu kuni poole kümneni ja tulime siis tulema. Ühtegi võttu rohkem ei saanudki. 1:0 lõpptulemuseks jäigi, kebisime sauna ära.

Ilmselt veel ajaliselt vara, kuigi eile (kui oli ikka tõeline lutsuilm - 20 meetrit tuult sekundis, vihma tuli kui oavarrest) olla üks mees viis tükki ikka saanud, samas kohas. Kenad kalad olid olnud.

PS! Lahkudes vesi +130 juba oli - millal enne tõusva veega midagi head saadud on...
 
 
 
 


laupäev, 12. november 2016

Esimest jääd proovimas, 12 november 2016

Reedel tulime maale. Kui Tallinnas pidi iga päev autolt lund maha pühkima, siis maal polnud üllatuseks lund eriti tulnudki. Hea paar-kolm senti vast nädalaga ja nii sai sissesõidu tee läbitud ilma lumelabida abita. Maja all jõel ka juba jää peal, nii 4-5 sentimeetrit; keskkohast, voolujoonel veel lahti. No kui maja all juba jäätab, siis peaks ka suurtele jõgedele saama. Nii seadsin laupäevase plaani Pärnu jõe peale valmis.

Hommikul magasime kaua. Talveasjade korda sättimine võttis aega ja alles lõuna paiku sain lõpuks minekule. Samas, kus kiiret, las teised proovivad enne ikka jää ära:-) Kuna ei mäleta ühtegi üleliia hea saagiga esimese jää püüki, siis olid ka seekordsed ootused hästi madalale seatud. Eesmärk oli, et saaks vähemalt paar tundi püüda...

Pärnusse jõudes vantsisin esmalt sõudebaasi juures jõe äärde ja pidin hämmeldunult tõdema, et jää peal polnud ühtegi meest. Proovima seal ei hakanud ja sõitsin edasi. Järgmine peatus lennuki all. Seal ka jääväli tühi mis tühi. Ajasin oma ujuva kombe selga, haarasin tuura ja läksin siis ise "teerajajaks".

Algus ei olnud just paljulubav - kalda ääres vaid 2-3 sentimeetrit ja kahe koputusega tuur jääst läbi tungis. Ettevaatlikult edasi liikudes läks olukord siiski paremaks. Peagi juba 5-6 sentimeetrit jää paksust ja jõe keskel pea 6-7 sentimeetrit. Seda ju enam kui küll.

Võtsin suuna vimmaaukudele. Auk jäässe, punane kirp sääsevastsete puntraga varustatult vette ja püüdma. Sain vaevu tõstma hakata, kui miski punn triblas. Kiisk? Peagi triblaja otsa jäi ja veest tuli välja ... ogalik. Hmm. Järgmine auk jäässe ja ... sama lugu - ogalik ka siin. Mis värk nendega siis nüüd on. Pole neid enne siin talve alguses ega ka keskpaigas olnud, alles kevadel tõusvate parvede järel on neid rohkem jõkke tulnud. Maru tüütud olid, tilpnesid sääsevastsete otsas ja rebisid neid konksult.

Liikusin uusi auke tehes ülesvoolu kuni kurveni välja. Siin lõpuks muu kala ka all ennast näitas. Esmalt sininina, siis törts põhjast kõrgemalt mängides mõnus vajutus noogutile, haakimine ja miski maakera korraks vastu nina sai. Ei tea kas suurem ahven või siig? Haiget saanud kala uuesti võtma loomulikult ei tulnud. Sain samast august veel paar ahvenapunni, kes kõik koju tagasi said saadetud.

Otsisin edasi ja komistasin pidevalt ogalike otsa. Mingi hetk teise kalda alla sügava peale ka üks püüdja tuli. Tatsasin ka sinnapoole. Polnud temalgi midagi, ka lood ei pidavat kala näitama. Kalameestele tüüpiliselt läks jutt sinnakanti, kus vanasti olla siin alles kala olnud ...  Proovisin ka siis mõned augud seal oma kirbuga läbi, kuid elu vee all ei avastanud.

Õhtu hämaruseks kolisin veel vanasse tsooni tagasi. Tegin kiiskadega käed limaseks ja kella nelja paiku andsin alla. Vimba üles ei leidnud. Või siis ta lihtsalt ei võtnud. Või siis teda pole jões. Seda viimast nüüd küll ei usu... Õhtu jooksul jäätusid tehtud augud ära, kuigi õues oli kraad sooja. Vaikselt see jää ikkagi kasvab ka sellise temperatuuriga.

Seega tüüpiliselt esimese jää püügile lõppes ka seekordne esimene jääpüük sisuliselt nulliga. Aga mõnus oli ikkagi. Kui vaid seda järgmise nädala soojalainet ei tuleks, mis selle jää ilmselt ära lõhub.


...


Õhtul saun. Õlu. Jääauk. Mõnus...