pühapäev, 20. november 2016

Kasaril lutsu luurel, 19. november 2016

Ain suure suuga lubas mulle "õpetuse" teha kuidas lutsu püüda. Nonoh, mõtlesin, et annan talle siis selle õpetamise võimaluse. Nädala sees olnud soe oli jää ära viinud, vee kõrgeks ja sogaseks tõstnud (+124 Kasaril). Ilm ka selline nagu peaks, pilves ja tuuline. Ajaliselt võiks juba hakata lutsu looma küll...

Õpetaja saabus kella kahe paiku. Sättisime ennast poest läbi ja seejärel jõe äärde. Pikalt kukalt kratsinud, otsustasime Vanamõisa all olevale madalale sättida. Saviseid ja vesiseid põlde väga pikalt ei viitsinud tatsata ja seetõttu viskasime sügavamate alade mõtted peast välja. Kohale jõudes juba neli autot ees. Kuidagi leidsime miski vaba nuka kuhu ennast ära mahutasime. Oli ilmselt ka viimane aeg saabuda, sest peale meid tuli veel kolm autot, neist kaks ennast veel kuhugi mahutasid, aga üks pettunult tuldud teed tagasi läks.

Vaevu saime asjad maha pandud, kui naabriks olnud eesti mees esimese libediku välja tõmbas. Pole  paha, äkki ikka mereluts juba jões ... Tonkad sisse. Kalatüki ja ussidega varustatud. Kuna kallas üle ääre, jätsin vaid ühe lipsu, niikuinii teine kaldarohtu kinni jääks, kui miski kala otsa peaks trehvama...

Hämar möödus vaikuses. Vähemalt meil. Naabrimehel keegi olla korra proovinud, kuid lisa polnud tulnud. Peagi mõnusalt pimedaks kiskus. Kuud ka polnud. Pool tunnikest pimedat ja esimese võtu sain. Nagistas teine natukene ridva otsa venitades ja siis vaiki jäi. Rakendust välja kerides pliiatsijupp otsas magas. Kala väike, aga eduseisu kehtestamiseks sobis seegi:-)

Seejärel pikalt vaikus. Kell oli miski kuue paiku, kui kolmekesi koos Aini ja naabrist püüdjaga ühe mu tonka juurest juttu vestsime. Samal ajal sama tonka mõnusa pauguga liikuma pani, tina lendu tõstis ja edasi ritva painutas. Panin segavad asjad käest, Ain võttis kellukese ära ja järgmise venitamise peale ära haakisin. Otsa jäi. Tuli kenasti kuni rohuni, seal käis korraks pinnas ... ja tamiil lõtvus. Ära kukkus. Ilmselt olin ikka kärsitu olnud. Aga noh, käed jäid vähemalt limaseks tegemata:-) Kala ise nii kopikas kilo alla tundus olevat. Mullaussi pundart himustas.

Lootus kasvas loomulikul mühinal ja järgmine tunnike vahtis iga mees pingsalt oma ridvaotsa. Tulutult. Noh peaaegu tulutult, naabrist püüdjal ka üks pliiats külas käis ja see oli ka kõik.

Kella edenedes hakkas rahvas vaikselt lahkuma. Ise pidasime vastu kuni poole kümneni ja tulime siis tulema. Ühtegi võttu rohkem ei saanudki. 1:0 lõpptulemuseks jäigi, kebisime sauna ära.

Ilmselt veel ajaliselt vara, kuigi eile (kui oli ikka tõeline lutsuilm - 20 meetrit tuult sekundis, vihma tuli kui oavarrest) olla üks mees viis tükki ikka saanud, samas kohas. Kenad kalad olid olnud.

PS! Lahkudes vesi +130 juba oli - millal enne tõusva veega midagi head saadud on...
 
 
 
 


1 kommentaar:

  1. Kuulasin siis mina õhtul huvipärast Fred Jüssi sadet :) http://arhiiv.err.ee/vaata/looduse-aabits-looduse-aabits-13-saade-imetajad
    Selle järgi pakuks, et kuuldud hääled olid ikkagi va kitsesoku omad :) Ei olnudki karu ,ega marutaudis kährik :) Kusjuures koju sõites nägin kitse korjust teekõrval põllupeal. Varesed maiustasid ...loodusmärkide järgi oleks pidanud kohe samas Kuusikul pidurit tõmbama ja tonkad sisse heitma :D

    VastaKustuta