laupäev, 12. november 2016

Esimest jääd proovimas, 12 november 2016

Reedel tulime maale. Kui Tallinnas pidi iga päev autolt lund maha pühkima, siis maal polnud üllatuseks lund eriti tulnudki. Hea paar-kolm senti vast nädalaga ja nii sai sissesõidu tee läbitud ilma lumelabida abita. Maja all jõel ka juba jää peal, nii 4-5 sentimeetrit; keskkohast, voolujoonel veel lahti. No kui maja all juba jäätab, siis peaks ka suurtele jõgedele saama. Nii seadsin laupäevase plaani Pärnu jõe peale valmis.

Hommikul magasime kaua. Talveasjade korda sättimine võttis aega ja alles lõuna paiku sain lõpuks minekule. Samas, kus kiiret, las teised proovivad enne ikka jää ära:-) Kuna ei mäleta ühtegi üleliia hea saagiga esimese jää püüki, siis olid ka seekordsed ootused hästi madalale seatud. Eesmärk oli, et saaks vähemalt paar tundi püüda...

Pärnusse jõudes vantsisin esmalt sõudebaasi juures jõe äärde ja pidin hämmeldunult tõdema, et jää peal polnud ühtegi meest. Proovima seal ei hakanud ja sõitsin edasi. Järgmine peatus lennuki all. Seal ka jääväli tühi mis tühi. Ajasin oma ujuva kombe selga, haarasin tuura ja läksin siis ise "teerajajaks".

Algus ei olnud just paljulubav - kalda ääres vaid 2-3 sentimeetrit ja kahe koputusega tuur jääst läbi tungis. Ettevaatlikult edasi liikudes läks olukord siiski paremaks. Peagi juba 5-6 sentimeetrit jää paksust ja jõe keskel pea 6-7 sentimeetrit. Seda ju enam kui küll.

Võtsin suuna vimmaaukudele. Auk jäässe, punane kirp sääsevastsete puntraga varustatult vette ja püüdma. Sain vaevu tõstma hakata, kui miski punn triblas. Kiisk? Peagi triblaja otsa jäi ja veest tuli välja ... ogalik. Hmm. Järgmine auk jäässe ja ... sama lugu - ogalik ka siin. Mis värk nendega siis nüüd on. Pole neid enne siin talve alguses ega ka keskpaigas olnud, alles kevadel tõusvate parvede järel on neid rohkem jõkke tulnud. Maru tüütud olid, tilpnesid sääsevastsete otsas ja rebisid neid konksult.

Liikusin uusi auke tehes ülesvoolu kuni kurveni välja. Siin lõpuks muu kala ka all ennast näitas. Esmalt sininina, siis törts põhjast kõrgemalt mängides mõnus vajutus noogutile, haakimine ja miski maakera korraks vastu nina sai. Ei tea kas suurem ahven või siig? Haiget saanud kala uuesti võtma loomulikult ei tulnud. Sain samast august veel paar ahvenapunni, kes kõik koju tagasi said saadetud.

Otsisin edasi ja komistasin pidevalt ogalike otsa. Mingi hetk teise kalda alla sügava peale ka üks püüdja tuli. Tatsasin ka sinnapoole. Polnud temalgi midagi, ka lood ei pidavat kala näitama. Kalameestele tüüpiliselt läks jutt sinnakanti, kus vanasti olla siin alles kala olnud ...  Proovisin ka siis mõned augud seal oma kirbuga läbi, kuid elu vee all ei avastanud.

Õhtu hämaruseks kolisin veel vanasse tsooni tagasi. Tegin kiiskadega käed limaseks ja kella nelja paiku andsin alla. Vimba üles ei leidnud. Või siis ta lihtsalt ei võtnud. Või siis teda pole jões. Seda viimast nüüd küll ei usu... Õhtu jooksul jäätusid tehtud augud ära, kuigi õues oli kraad sooja. Vaikselt see jää ikkagi kasvab ka sellise temperatuuriga.

Seega tüüpiliselt esimese jää püügile lõppes ka seekordne esimene jääpüük sisuliselt nulliga. Aga mõnus oli ikkagi. Kui vaid seda järgmise nädala soojalainet ei tuleks, mis selle jää ilmselt ära lõhub.


...


Õhtul saun. Õlu. Jääauk. Mõnus...




1 kommentaar:

  1. Soojalaine peab tulema! :) Vaja oleks ju sulle avaveelutsupüüki ka ikka õpetada :)

    VastaKustuta