pühapäev, 31. august 2014

Vigala jõel õngitsemas, 31. august 2014

Vigala jões vesi kõrge, maja juures oma meeter kõrgem kui nädala eest. Sild hulpis kaldast eemal. Öö jooksul hakkas vesi vaikselt langema ja selginema. Hommikul mõtlesin tükk aega, et kas minna seenele või pikka latti vibutama... suitsetasin pisut lõhet ja langetasin otsuse mugavusest lähtuvalt... vee äärde istuma. Ei hakanud putru keetma, maisi ka polnud külmkapis, võtsin kärbsevastsed, paki poesööta ja oma kuuemeetrise kaika ning vurasin lõuna paiku autoga allavoolu asuvatele vimma aukudele.

Ilm mõnus, vahelduva pilvisusega, ei külm ega ka palav, sooja nii 17-18 kraadi ringis. Idatuul küll üsna tugev, kuid püügipaigas metsatukk pakkus kenasti varju. Kõik oli justkui loodud mõnusaks õngitsemiseks. Vaid üks pisiasi varjutas kogu seda idülli - veevool, mis oli ikka üsna tugev. Sodi ka regulaarselt allavoolu ujus, kuid seda õnneks mitte nii palju, et püüki väga palju takistaks. Segasin oma koogelmoogeli poe sööta (seekord miski tsempion sai poest kaasa haaratud) veega kokku ja lajatasin paar palli teele. Lähemale, kui tavaliselt, meetrike jõe keskosast kaldapoole, muidu lihtsalt õngega poleks tsooni kammima ulatanud.

Rohe-punane plastkirp otsa, neli kärbsevastset konksule, kork eelmise korra püügist pool meetrit sügavamale ja teele. Vool viis kiirelt sööda allavoolu ja triivi pikkuseks kujunes vaid 10sekundit. Natuke sügavust juurde, et põhi aeg-ajalt triivi pidurdaks ja püük muutus natuke mugavamaks. Aga vaid natuke, pidev vehklemine sisse-välja käis ikka korralikus tempos. Pidurdasin siis pisut ridvaga ka, et vähegi aeglasemalt rakendus allavoolu kulgeks...

Veerand tunni pärast olid särjed kohal. Sortiment üsna niru, selline kassile paariampsune maiuspala. Võtt ise üsna niru, nökerdasid ja nökerdasid enne kui lõpuks mõni julgem pakutava ära võttis. Kolmveerand tundi peale söödastamise algust lõpuks väheke konkreetsem toiming kirbu kallal. Aga otsa ei jäänud. Natuke hiljem samasugune võtt kordus ja latt sai kena painde sisse. Tsipake lobistamist ja vimmapoiss rändas sumpa. Sööta kiirelt juurde, ehk jääb parv alla pidama...ei jäänud...

Edasi jälle särjepuru. Kulus paarkümmend minutit nendega vehklemist ja siis uuesti vimb all. Seekord esimese võtuga otsa jäi, kuid poolel teel rabeles ennast lahti. Ja jälle ujus parv edasi...

Pommitasin poesööta edasi ja kirusin, et putru ei keetnud. Selles kiires voolus tundus see sööt üsna ruttu kuhugi kaugustesse minevat ja peeneteraline koostis ei pakkunud ilmselt vimmale seda korraliku toitu pakkuvat tunnet, et alla pikemalt pidama jääda. Peale kella kahte oli mu söödahakatis lõpuks otsas ja edasi läks püük ainult allamäge - särjevõtt muutus aina vaiksemaks ja ühtegi korralikku vimba enam alla ei saanudki. Poole nelja paiku sättisin ennast minekule.

Tundub, et jões vimba endiselt on. Kui vesi veel natuke langeb - paar päeva - siis tasuks siin kindlasti juba püüda.

Vaatab, võibolla sügise poole saab veel korra proovima tuldud. Aga siis peab juba korralikuma sööda kaasa vedima.


laupäev, 23. august 2014

Tornio jõgi, 22. august 2014 - viimane Lapi püügipäev

Viimane päev selle aasta Lapi reisil. Poisil veel kala saamata, seetõttu suurema panuse sellele panime, et väikemees ka käe valgeks saaks. Soovitavalt muidugi lõhega, aga hädapärast käraks ka muu kala. Plaan sai tehtud selline, et hommikupoole üks sõit ja kui see vilja ei kanna siis õhtu poole teine veel otsa. Jõe äärde sammusime rõõmsal meelel kella üheteistkümne paiku.

Ilm pilves, kuid vihma õnneks ei sadanud. Tuul nõrgalt kirde suunast puhumas. Peal paar paati, nii et liikumiseks ja trassi valikuks ruumi küllaga. Lantideks said otsa seotud oranžikas wäylä, punakas edi, punane poppeli ja lillakas hejo. Harjuse tarbeks väike volber ka veel viienda ridvaga sisse.

Kaldast paat lahti ja suund rootsi poole. Kammisime rootsi saare alumise osa korralikult läbi ja suundusime seejärel üle jõe soome kalda poole. Kõigepealt soome kalda augud ja siis koskedest jõe keskosa poolelt mööda. Viimasele kosele lähenedes said meie mõistatuste ja laulumängud vaikselt ühele poole ning vennikesel hakkas isu kodu poole kiskuma. Samal ajal aga tuli ülalt voolu üks mees paadiga ja väsitas lõhet. Pani meist hooga mööda ja jätkas allavoolu meeletult kangutamist. Selle nägemine tõstis poisi tuju pisut kõrgemale ja otsustasime natuke veel jätkata. 

Suundusime kalda ääre alla. Alumise kose tagusele alale, kus viimased lõhed olid tulnud. Kündsime hüvad paigad läbi ja muudkui jutustasin, et näe siin oli mul üks lõhe otsas ja siin tuli see eilne koll ja siin kivi taga … poisi nägu muutus iga hetkega rohkem seda nägu, et räägi räägi … ja samal ajal pani ta näo ees olev ritv hooga kerge riivakaga juustest mööda. Sooh, võttis… Kiirelt aerudega hoog sisse ja lõhe jäi taha; mõni hetk hiljem pinge korraks vähenes, et siis uuesti korralikult vajutada ja kärri lahti lasta. Ikka jäi korralikult otsa…

Tõmbasin paadi jõe keskpaiga suunas ja kui kalaga juba paralleelselt jäin ning ritv kenasti ühtlaselt paindes töös oli, korjasin teised riistad kokku. Poiss kügeles pingil, et saaks ainult ridva oma kätte. Asjad lõpuks koos andsin siis poisile kaika pihku ja ise panin aerudega kalda suunas leekima. Poiss ähkis puhkis, lõhe paar hüpet tegi ja peagi hooga kaldasse saime. Kui siiamaani oli ridva hoidmine pigem kerge kui raske, siis kaldal väsitamine oli lapse jaoks selgelt raskem pähkel. Venitas ja sikutas, keris ja tõmbas. Peagi rampväsinud oli ja ta välja pidin vahetama. Kahele mehele kala ikkagi lõpuks vastu ei saanud ja väsis, kaldaääres kena lõhemamma sabapidi veest välja tõstsin. Esimene lõhe, mida poiss ise ka väsitada sai oli kenasti kätte saadud. 

Laps üsna rahul ja kategooriliselt keeldus kala vabastamast, lubades selle pühalikult ise ära süüa. Sellega oli kala saatus otsustatud ja lõhepüügi päev sisuliselt läbi. Tohib ju vaid ühe kala päevas ära võtta…

Strateegilised andmed – 5.5 kilo raske ja 84 cm pikk, emane lõhe. Hejo landiks.

Kahjuks andis fotokas otsad ja nii sai pilte üsna vähe klõpsitud ning õhtused pildid jäid üldse tegemata :-(  Ehk allpool vaid poisi kala pildid...

…Päeval kala puhastamine, molutamine jms. Kella kuueks õhtul sai selgeks et kipun ikka hirmsasti veele tagasi – kole vähe on see nädal sõuda saanud ja selle isu pole veel raugenud. Kala nagu väga ei tahagi, püüda tahaks. Lubasin peremehele, et ükskõik kui suure lõhe ka ei saaks, lasen tagasi. Mõeldud, tehtud ja vee poole juba sammusingi.

Vahepeal olid pilved vähe tihenenud ja nii tilkus aegajalt taevast vihmapiisku. Vesi jões ka vaikselt tõusma hakanud, visates päevase aja jooksul veetaseme viis senti kõrgemaks. Ülal norras ilmselt suured vihmad olnud. Rämpsu veel vees eriti ei paistnud olevat. Ei hakanud varustuses muudatusi tegema ja suundusin joonelt püüdma. Harjuse ridva üldse maha jätsin.

Esimese hooga sõitsin paadiga risti üle jõe rootsi kaldani välja. Tahtsin hirmsasti saare esist proovida, kuna tavaliselt sellest osast kuidagi riivates mööda olin triivinud. Seekord suundusin otse saare peale aerutades. Ilm küll märg, aga ei midagi hullu. Lootsin et saan rahus trassi seekord läbi sõita ja mõned kivitagused, milleni nädala jooksul ei jõudnudki, läbi aerutada. Saare esise augu läbi sõitmine lõppes aga pea alguses – vaevalt olin augu ääreni jõudnud kui hejo ritv paindesse vajus, kuid kärri ei järgnenud. Lootsin, et harjus, temast saaks kiiresti vabaneda ja paat ei kulgeks august veel üle. Aga tutkit, väike lõhepoiss mässas ridva otsas ja seda ühe ropsuga juba ei vabasta. Kuniks kala vabastatud sain oli paat juba august üle triivinud ja otse saarekividele otsa kulgemas. Tõmbasin vaikselt landid madalast saare kõrval olevale voolule sisse ja jätkasin püüki.

Kammisin saare kaldapoolse osa läbi ja hiljem sõitsin suure männi juurest üle jõe. Soome poolel jätkasin päris kalda ääres kammimist. Viis-kümme meetrit kaldast, kaugemale ei kippunud. Kuna vesi oli tõusnud, siis võtsin julguse kokku ja möödusin viimasest kosest ka kalda poolelt. Päris hea „liu“ sai sisse…

Kose järel kontrollisin landid üle ja vabastasin paar tükki rohust – ikkagi oli vesi läinud natuke sogasemaks. Seejärel kammisin juba selle aasta lemmikuks kujunenud väikese viiekümne meetri pikkuse kaldariba läbi. Sedapuhku keegi lante tülitama ei tulnud. Mõtlesin vaikselt uue tiiru peale, kui otsustasin puhtalt mugavusest ikkagi natukeseks veel peale jääda ja ikkagi paatide sisse laskmise kohani välja sõita.

Umbes sada meetrit enne paatide sisse laskmise kohta on kaldast vast kolme-neljakümne meetri kaugusel üks veealune kivi, mis ükskõik millise veega suuri keeriseid pakub. Selle kõrval veel üks väiksem. Teoorias justkui maru hea paik peaks lõhele olema. Praktikas aga pole kogu senise püügi ajaloo jooksul seal kordagi võtte saanud. Võtsin suuna sellele kivile. 

Esmalt kivi ees natuke lantide mängitamist, siis meetrit kümme korraks kalda poolt kivi kõrval mängitamist ja seejärel lasksin landid vaikselt kivi taha, kus uuesti kiirusele auru juurde andsin. Seisin natuke aega paadiga voolus paigal, ilma et midagi juhtunud oleks. Järgmisena võtsin ette pausi. Lasin paadil kaks meetrit vajuda - "one mississippi, two mississippi" -  ja see samune hejo ritv ärkas korraga ellu. Lõhe taga...

Kiiresti tõmbasin paadi jõe keskpaiga poole ja kena kärin rullis andis teada tulemuslikust manöövrist. Ritv kenasti paindes, korjasin kiiruga teised ridvad välja. See mul lõpuks peale aastaid harjutamist nüüd ometi käppa saanud… korraks lõhe pinnas käis, aga olin juba kaugel ja silm kala suurust ei seletanud. Sain viimased landid veest välja ja kui ridva võtsin avastasin, et egas tamiili rullile enam palju pole jäänud. Lõhe oli miski kivi taha peitu pugenud ja seal lihtsalt paigal istunud, kuni ma paadiga kõikse aeg allavoolu vajusin…

Rabasin uuesti aerud ja sõitsin risti kalda poole. Nüüd vähemalt tamiili rohkem maha ei jooksnud. Kalda ääres kangutada üritasin, aga kala ei liikunud paigast. Järgmisena aerutasin vaikses vees vastuvoolu kivist ülesvoolu. Ritv kõik see aeg paindes. Sain ülesvoolu, kangutasin mis kangutasin, ei miskit. Tõmblemist ka enam tunda ei olnud. Plehku pääses? Uuesti paadiga kivist ülesvoolu ja natuke rohkem jõe keskpoolelt lähenemist andis lõpuks tulemuse ning kala sai kivi tagant liikuma. Mõni aeg hiljem ka pilgu peale visata sain, tundus kena kümme pluss poiss olevat…

Leppisin kalaga kokku, et sõidame koos sõbralikult kaldani, seal tal konksu suust ära võtan ja siis lõhe vabastan. Tundus, et kala jäi uskuma. Vahepeal küll natuke trotsis edasi liikumist kalda suunas, kuid enamasti tuli ahtri taga rahulikult ujudes kaasa. Kaldal aga mõtles, et ma kindlasti luiskan ja hakkas uuesti vastu punnima. Pika meelitamise peale sain ta lõpuks kalda äärde, tõstsin sabast (päris lahe tunne on ikka lõhet sabast võtta) kala rohu peale ja teostasin oma kirurgilised toimingud. Ähmiga unustasin muidugi näpitsad paati. Õnneks see lõhe säästis mu sõrmed… Seejärel oli aeg kena kalamamma vabastada. Oli teine üsna väsinud ja võttis aega enne kui eluvaim sisse tagasi tuli. Lõpuks vaikselt eemale veesügavusse ujus…

Strateegilised mõõdud – suur (pakuks 10-11kg), pikk (üle meetri kindlasti), emane kala. Hejo lanti himustas.

See hetk tundus kuidagi hea olevat selleks aastaks lõhepüük lõpetada ja toimetasin ennast koos ritvadega mökki tagasi. Äge aasta oli!

reede, 22. august 2014

Tornio jõgi 21. august 2014 - pikalt sõudmist tasus ennast ära

Eelmistel päevadel kiirelt saadud kalad olid lõhest saadavat adrenaliinilaksu vähendama hakanud. Nii lootsingi hommikul esimesele tiirule minnes eeskätt seda, et saaks korra ka oma püügitrassi lõpuni sõita. Paadi lükkasin rannast lahti kella kümne paiku. Landivalik sama mis eelmine  kord.

Tiiru alustuseks kärmelt paadiga keset jõge ja seejärel rootsi saare kõrvalt ning altküljelt allavoolu. Rootsi saare küljel keegi põrutas korraks edi lanti, kuid ei jäänud kinni. Löök ei olnud just tugev ja kahtlustan pigem harjust. Kammisin saarealuse kuni suure männini välja läbi ning peale seda tõmbasin paadi risti üle jõe. Siin sõuda kõvasti parem kui rootsi poolel. Kirde tuul, mis ei olnud just tugev, aga siiski häiriv, jäi kenasti rannametsa taha kinni. Jätkasin sõudmist soome kalda all, koskede juures tõmbasin keskvett tagasi ja sealt diagonaalis rootsi ranna poole tagasi.  Koskede kõrvalt paar harjust väikese vobleri otsa, suuremad landid tiksusid segamatult omas rütmis...Paatide sisselaskmise koha juures nägin üle pika aja, eelmine kord vist lausa esimesel päeval oli, lõhet pinnas... Ennem rootsi rannas olevat kollast maja panin pillid kotti.

Vahepeal Pellos poes käisime ja peale kella kolme uuesti jõe äärde. Seekord võtsin paati kaasa ka noore "jack sparrow", tahtis teine veel oma piraadimõõkagi kaasa vedida hoolimata selgitustest, et see eriti kala püüda ei aita. Tegin lantides väikese muudatuse, lilla poppeli vahetasin kollaka hejo vastu. Marsuut soome kaldal, esimesest kosest keskvee poolelt mööda, teised samuti. Trass kulges segamatus mõistatuste mängus, kuniks enne sügavikus oleva viimase suure kivi tagant harjus lillakat hejot himustas. Sellega oli poisi kalapüügi isu ka otsas ja sõitsime sadamasse tagasi.

Poiss üles ära saadetud, bensiini juurde valatud, kollasele hejole kinga antud ja oranzikas wäylä esinelikusse tagasi kinnitatud, sõitsin sedapuhku ülesvoolu tupo jõe suudmesse. Hirmus tahtmine oli siit lõpuks oma esimene lõhevõtt üheteist aasta jooksul kätte saada. Ei saanud seegi kord. Kulgesin piki rootsi randa alla välja andes kiires voolus kõvasti aerudele valu. Mökki peremehe sõnutsi ma kiires voolus liiga aeglaselt kulgen ja seetõttu sealt võtte ei saa. Seekord siis kiirelt aerudele valu andsin ...Kiire voolu lõpuks oli selg higine ja ainukeseks tulemuseks sellele jõhkrale aerutamisele oli risti (tamiil konksu tagant läbi) sõidetud hejo. Tõmbasin kaldasse ja võtsin kümme meetrit krussis tamiili rullilt maha...

Asjad uuesti korda aetud lükkasin paadi rannast lahti. Rootsi saare esine, keskvee poolne külg, saare alune ja suur mänd... vana tuttav rida. Landid vaikisid. Hakkas tekkima tunne, et kalajumal oli mu sõnu kuulda võtnud ja lõhedele võtukeelu peale pannud. Edasi soome kalda augud, koskedest kalda poolelt mööda ja peale viimast koske rahulikku vette puhkama. Endiselt võtuta. Vaikselt hakkasin mõtetes juba virisemise poole kalduma...

Kontrollisin vaiksemas vees landid üle. Kolm ritva kontrollitud, paat vaikselt hulpimas ja ... punase poppeli ritv vajus alla. Täpselt samas kohas, kus ühe eelmise päeva kaladest olin saanud. Vajutasin ruttu aerudele ja üritasin kiirust üles saada. Ritv paindes ja korraks järgnes paarisekundiline kärr ning siis tamiili lõtvumine...Ära läks. Väga kiruma ei võtnudki, rahul sellega, et võtugi kätte sain.

Kontrollisin landid üle, kala oli kümme meetrit tamiili jõudnud maha kruttida, tõmbasin landid õigele kaugusele tagasi ja kammisin võtutsooni paar korda uuesti läbi. Ei midagi. Vaikselt hakkasin allavoolu edasi liikuma. Kümne minuti pärast olin vaiksema ala lõppu jõudnud ja samal hetkel vajus sama ritv uuesti kreeni. Seekord sain hoo ilusti üles ja järgnes ühtlane kärr...

Hoog sees tõmbasin paadi jõe keskpoole viies kala  vaikselt paadist ülesvoolu. Ridva paine oli ühtlane ja kala justkui ühes kohas passis, liikumatult. Kerisin teised ridvad välja, kiites ennast mõttes, et sellega nii rahulikult ja korrektselt hakkama sain ja keskendusin seejärel kalale. Kogu selle aja jooksul andis kalast märku vaid ritva painutamine ja siduri kärin. Ei ühtki hüpet, ega ka pikka sööstu. Eriti hästi aru ei saanud, et kaugel ta üldse on.  Altvoolu kaldaäärest sõitis samal ajal paat mööda ja kui see ridva otsaga kohakuti jõudis keeras lõhe paadist vaid kümne meetri kaugusel ennast korralikult välja. Soomlaste suust tulid kala suuruse kohta tunnustust pakkuvad vandesõnad...

Otsustasin, et ei hakka paadis kala väsitama ja tõmban ennast aerudega soome kaldale. Tükk aega aerutamist, kala suht rahulikult kusagil eemal oma asju toimetamas, randusin edukalt vaikse vooluga nurgatagusesse. Nüüd siis lõhet väsitama...

Vaikselt tuli lõhe lähemale, kulgedes voolu mõjul minust allapoole. Haarasin kahva ja tatsasin temast kalda äärt pidi omakorda mööda.  Vahepeal minu kümme aastat vana rull kärina hääle kuhugi kaotas, õnneks aga toimis edasi ...Jälle venitamine lähemale ja jälle kala allavoolu. Nii kordus manööver veel paar korda, kuniks lõpuks ühe koha peale pidama jäime. Mina kaldal, tema minust meetrit 5-10 eemal edasi-tagasi põhjas sõelumas. Mingi hetke saba täissuuruses pinnas nägin ja lõhe suurusest aimu sain. Ilus kala (sõnades väljendus see muidugi rahvusvahelises vandesõnades:-)).


Mõnda aega veel jändamist ja nii kui üsna lähedale tuli kahvasin esimesel võimalusel ära. Kiirelt kahvaga kala järgi lohistades kaldaservast üles. Terve kahv oli kala täis, lõhe lai nagu lumelabidas ja nii pikk-pikk. Emotsioon oli täiega laes. Suure ähmiga ei leidnud esimese hooga korraliku kivigi, millega lõhe vaigistada, nii saigi tennisepalli suuruse kiviga esmalt materdatud. Hiljem korraliku lahmaka otsisin ja sellega veel koputasin. Lõpuks rahunesime mõlemad maha, tema vist ennem kui mina ...


Strateegilisteks andmeteks sai kaldal mõõdetud - 111 cm pikkust, 14 kilo raskust. Marja kalal kõhus niipalju, et ei tahtnud köögis olnud kaussi pea äragi mahtuda. Suure töö tegijaks punane poppeli lant.
Rekord küll ei tulnud, aga iskliku tabeli teine positsioon sai täna kena paranduse.






kolmapäev, 20. august 2014

Tornio jõgi, Väylänpää, 20. august 2014 - hejo duubel

Eile sai siis metsasauna jälle proovitud. Oli hüvä. Korjasime männiriisikad ka veel mökki ümbert ära, enne kui saunast tulema saime.



Hommikul sai kõvasti põõnatud, pool kümme alles äratus. Püha ka ju ikka. Vabandus kui varnast võtta. Ilm udune ja sompus, kuid tundus, et erilist sadu pole oodata. Hommikukohvi, hommikupuder, lantidele uued sõlmed ja seejärel mäest alla vee äärde. Landivalikus olin sunnitud katki läinud edi tõttu vahetuse tegema. Otsa sai sätitud lillakas poppeli, punane-lillakas edi, punane poppeli ja lillakas hejo. Kell pool üksteist lükkasin paadi rannalt lahti. Jõgi tühi ja kõik see vesi vaid minu päralt.

Landid sisse seatud tõmbasin paadi eilse trassi jälgedesse. St. kohe jõe keskele, saarest vasakult mööda ... no vähemasti plaan oli selline. Teostus aga... vaevalt sain saarega kohakuti ennast sättida, kui parempoolne ritv, mille otsas hejo, paugu pani ja kärri lasi. Korraks. Hetk hiljem keegi pinda tuli ja seejärel uuesti sukeldus. Kärri aga ei järgnenud, võnkles niisama ridva otsas. Kerisin paar ritva sisse ja seejärel kala lähemale. Tundus ikka lõhe olevat, aga väike. Nii kilo kopikaga vast. Silkas nagu lasteaia laps, kellele vabadus joosta kuhu iganes kätte oli antud... Lõpuks lõhe paadi kõrval oli, paar klõpsu ja tagasi lasin.

Mootor käima ja uuele tiirule. Sedapuhku alustasin saarest ülesvoolu rootsi kalda äärest. Kammisin saare esise läbi, seejärel saare parempoolsed augud. Korra üks harjus väikest voblerit torkimas käis, kuid suuremad voblerid vaikisid visalt.  Saare alune, seejärel suure männi juurest. Sama koht, kus eilne kala tuli. Seekord ei tulnud...

Kammisin augu lõpuni ja enne suurt kivi keerasin paadinina soome ranna poole, plaaniga jõe teist kallast proovida. Sain nii kümme aerutõmmet jõeületusest tehtud, kui sama hejo ritv uuesti kreeni vajus ja paakümmend meetrit eemal kala kaks küünalt jutti pani. Vajutasin aerudega veel hoogu juurde ja keerasin paadi kalast allavoolu. Ritv jäi kenasti paindesse, kala meetrit viiskümmend eemal selle otsas. Kerisin rahulikult kõik ridvad kokku ja panin kenasti kõrvale. Töö oleks olnud täiuslik, kui poleks meeltesegaduses ühte sissekeritud ritva kahva peale visanud. Otse loomulikult jäi vobleri konks sellesse totaalselt kinni. Phhrrr....


Olin keset jõge, kala ei tundunud just eriti suur olevat ja kahv oli ka mängust väljas. Otsustasin paadi soome kaldasse tõmmata ja seal vaadata edasi, mis saab. Lõhe tuli kenasti ujudes kaasa, tehes vaid paar sööstu kogu selle matka jooksul. Paat kaldasse kinni, ise ülepeakaela vette ja seejärel venitasin paadi korralikult kalda peale seisma. Nüüd siis aega lõhega mässata. Siin vool üsna korralik ja lõhe kasutas seda kenasti ära. Passis meetrit kakskümmend eemal voolus, tehes aegajalt väikeseid sööste. Huvitaval kombel kordagi enam pinda tulemata. Korraks ennast mingi kivi taha sättis, kuid vaikselt jõnksutades ta sealt uuesti liikuma sain.

Mõni minut jändamist ja peagi ta juba mõne meetri kaugusel oli. Siin sättis ennast uuesti põhja ja ei kippunud ei edasi ega tagasi liikuma. Lant oli kenasti suus ja minna polnud tal nagu kuhugi. Natuke veel venitamist ja peagi ta kalda ligi ka oli. Vasaku käega haarasin sabast ja lohistasin rannakividest kala üles. Esimene korralikum käega välja võetud lõhe!

Lõhel kaalu 4,7 kilo, pikkust 80 cm, emane. Landiks lillakas hejo. Oleks vast tagasigi lasknud, kuid lant nii kurgus kinni, et ega ta ilma viga saamata sellest konksust poleks vabanenud. Võtsin ta siis ära. Ja jälle püügipäev õhtal.

Unto hiljem läbi tuli ja rääkis, et eile kahe lõhega mässas, esimene nii neljane sai landi otsast lahti paadi veerelt, teise üle kaheksase oli ära võtnud. Naabrimees ka eile seitse kopikatega kala sai. Nii et lõhet palju ja jagub kõigile:-) Natuke hakkab häirima see tunne, et lõhe saamine polegi enam erakordne sündmus ja et kõik kuidagi ühte kaalu kisuvad... lisaks naine ka juba kalale saadab sõnumiga, ära seekord kala too... Aga eks ta harukordne aasta ole ja tuleb nautida seda, kuniks kalajumal kala annab.

teisipäev, 19. august 2014

Tornio jõgi, 19. august 2014 - EDI ruulib!

Öösel kalla vihma, vahelduva eduga. Vahepeal tundus sadu juba lõppevat ja mõtlesin ülestõusmise peale, kuid siis kallas uue hooga edasi. Kella üheksaks sai suurem sadu mööda ja loivasin voodist välja. Tunnike hommikukohvile ja eilse püügipäeva kirjeldamisele ning kell kümme vantsisin mäest alla.

Väljas endiselt koledalt pilves ja taamal hall mis hall. Tuul õnneks nullis. Seeest paat oli korralikult vett täis, kulus tükk aega, enne kui tühjaks sai kühveldatud. Kühvel ka muidugi väike kui supikulp... mõnda aega hiljem olin valmis ja lükkasin paadi kaldast lahti. Landivalik sama mis eile otsa sai seotud - vasemalt alates lilla poppeli, punane väike edi, punane poppeli ja lillakas hejo. Harjuste jaoks veel üks mikrovobler eraldi  ridva otsas, mi jalge ette sätitud. Trassiks sai valitud rootsi poolne kallas.

Landid vees, tõmbasin paadi sirgjooneliselt risti üle jõe. Vesi endiselt veel kõrge, kuid langemas - isegi rootsi saarel oli paar kivitippu veest välja turritamas. Kammisin saare ees ja kõrval olevad kohad läbi ja vajusin vaikselt edasi. Järgmisena saare alune pool. Kontrollisin vahepeal landid üle. Enamvähem samal hetkel otsustas taevaluuk uuesti vihmale avaneda ja kukkus kallama. Tagumiku alla sätitud padi oli enamvähem viie minutiga läbimärg...

Otsustasin kammida saaretaguse korralikult läbi, kiiret polnud kuhugi, päev pikk ja vihmaga väga mugav kiirelt aerutada ka just pole. Jälgisin enamasti jõge, kuid juba teist päeva järjest ei ühtegi hüpet, plärtsu ega ka selga veest ei kerkinud. Nagu polekski siin enam lõhet. Kangelaspardiema sulistas oma järele jäänud kaheksa pojaga rõõmsalt saare ümbruses...

Peagi  sai saaretagune läbi kammitud ja lähenesin
suurele männile. Peremees kiidab hirmsasti seda paika, kuid mul  pole siin kunagi midagi huvitavamat toimunud. Sättisin landid sügavama koha ääre peale ja vaikselt sikk-sakitades võtsin selle ette. Ei midagi. Augu äär hakkas juba vaikselt lähemale tulema, kui mõtlesin, et laseks lantidel natuke kõrgemale tõusta ja tõstsin aerud veest. Sain paar sekundit ootata, kui punase edi ritv pani võnkuma. Lõhe läks liimile...

Kiirelt uuesti hoog sisse ja ritv sõitis paindesse, kala jäi otsa, kuid ei liikunud. Hetkeks sattusin segadusse, et on siis lõhe või ei ole... tõmbasin igaks juhuks risti kaldaga jõe keskpoole ja siis läks kärriks, hetke hiljem nägin silmanurgast ka midagi valget veepinna kohale kerkimas. Lõhe pani risti üle kahe ridva tamiilide ja sättis ennast seejärel põhja paigale. Haarasin ridva kätte ja üritasin ühe käega teisi ritvu kokku kerida. Kuidagi väga kohmakalt. Ühe sain välja, teise lant oli juba kala hoidva tamiili taga kinni. Jätsin selle kus seda ja teist ning võtsin kolmanda ridva välja. Kala istus sel ajal üsna paigal ning tundus, et tal pole kiiret kuhugi. Jäi veel harjuse vobler, selle lappasin lihtsalt paati.


Peale seda paika läheb jõgi üsna madalaks ning seetõttu kukkusin aerudega kalda poole sahmerdama. Lasin sisse jäänud vobleri rullil piduri maha, ühes käes hoidsin ritva, millel lõhe otsas ja teise käega ukerdasin aeruga vaikselt kalda poole. Kordamööda kätt vahetades sain paadi lõpuks kalda äärde ja hüppasin vette. Lõhe polnud kaugel, vaid meetrit kümme eemal ja oli kogu selle kummalise manööverdamise peale suhteliselt rahulikult kaasa loksunud. Nähes, et ma nüüd kindlal pinnal ja valmis teda välja venitama otsustas lõhe lõpuks uuesti ärgata...

Paar hüpet, mõned kümne meetrised sööstud, paar rullumist. Õnneks koht kuhu randusin üsna järsult sügavaks minev ja vees olevaid suuri kive polnud. Peagi nägin ära ka, et kalal lant kenasti kurgus ja võtsin asja pisut rahulikumalt. Ja paar minutit hiljem ta kahvas oligi.

Samal hetkel lõppes vihm, tuli välja päike ja minu rahulolu kerkis taevani. Yess. 6,1kg, 83 cm, marjakala. Tõrvaks meepotis oli see, et kahvamise järel väändus edi landil tagumine osa katki. See lant sai nüüd pensionile, kaks lõhet tõi ära, pole paha!

Hommikul kell üksteist sai püügipäev lõppenuks kuulutatud...

Tornio jõgi, Välylänpää, 18. august 2014

Päev oli kena päikeseline, kuid õhtu lähenedes kiskus taeva vinesse ja taamal punnitasid juba tumedamad pilved. Front, mis öösel pidi peale tulema, oli õhtuks kenasti kohal. Toppisin vihmariided selga ja kolisin kell seitse paati.

Landivalikus üks muudatus, oranzikas wäylä, mis kui pinnuks silmas juba pikemat aega, et solguta ja solguta midagi temaga huvitavat ei juhtu...kolis karpi ja tegi vees ruumi lillaka poppeli vastu. Nüüd siis kolm tumedamat lanti ja üks heledam. Vihmase õhtu jaoks peaks sobiv toonivalik olema.

Veetase oli ööpäevaga kena viisteist senti alla põrutanud ja vool väheke inimlikumaks muutunud. Üks paat juba ees, suunaga rootsi saare poole ja seetõttu valisin esimeseks trassiks soome kalda. Putakad jätsin harjustele panemata ja asendasin selle mikrovobleriga, saab näha kas meeldib neile paremini või mitte. Too aga otsustas üsna sügaval mängida ja Iivika kivide järel olevate suurte puude juures otsustas endale rohu konksudesse haarata. Egas midagi, vaja puhastada. Jõudsin landi sisse kerida, ühe käega ritva hoides ja teisega konkse puhastades vajus paat mõni sekund lihtsalt sõudmata allavoolu ja samal hetkel pani keegi kaks korralikku pauku hejo otsa; viskasin hooga harjuseridva paati ja käed rabasid aerude järele. Tõmme, korraks läks ritva paindesse, selleks et sellest koheselt vabaneda ja lõtvuda. Sekund hiljem mängis lant juba oma tavalist mängu. Kurat, otsa ei jäänud...

Järgmine tunnike kuulus vandudes, kirutud sai kõikvõimalike asju, eeskätt aga enda aeglust. Jäin ikka selgelt hiljaks...Väikest lohutust pakkus see, et veerandtunnise sõudmise järel püügiõhtu lõppenuks kuulutada oleks ka natuke varavõitu...

Jätkasin soome kaldast koskedest vasemalt möödudes. Kolmanda kose eest keegi punast edi himustas aga ka otsast pudises. Võtu tugevuse ja närvilisuse järgi pakuks väikest harjust. Koskede kõrval sai harjuse vobler ka lõpuks kaladega sõbraks pakkudes vahelduseks tuimale vees ligunemisele paar harjuse poissi.
Peale viimast koske panin pillid kotti ja tulid ülesvoolu tagasi, et väheke veel rootsi jõe suuet ja saarealust proovida. Tulemuseks kaks harjust, üks edi punase teine harjusevobleriga. Enamus selles püügist möödus juba vihmas ja pea pimedas. Pool üksteist tulin tulema.

Lõhevõtt jäi küll kripeldama...

esmaspäev, 18. august 2014

Tagasi Väylänpääl, Tornio jõgi, 17. august 2014

Meie mökki  vabanes pühapäeva lõunast ja nii sai sedapuhku plaaniks võetud plaan reisida kohale kahe päevaga, mõttega et pühapäeva pealelõunal enne keeluaega saaks veel landid vette panna. Reede õhtul laeva ööbima, laupäeva hommikul laevast maha ja teele. Ööbimine Oulus. Õhtul sai linnale tiir peale jalutatud, Jüri oli meile lubanud palju värve turuplatsi lähedal, neid seal teps mitte ei olnud... Väga head muljet see linn just ei jätnud...


Hommikul veel kolmsada kilti autoga ja kell kaks päeval olime kohal. Kõigepealt kohalikud uudised - lõhe olla suu lahti teinud esmaspäeval, kohe peale suurte kuumade ilmade lõppemist, Ismo võttis välja neli kala, teine naaberseltskond lausa kuus.; vesi olla vahepael pea kuuskümmend senti kerkinud ja kõvasti soga alla tassinud, nüüd uuesti langema hakanud. Pikalt polnud aega lobiseda, juba kiskus jõe poole:-)

Ridvad Unto garaazist kaasa. Lantidele uued sõlmed, isegi värve vahetama ei hakanud, jätsin need mis olid - lillakas hejo, punane poppeli, punane edi ja oranzikas wäylä. Töö kiire ja korralik ning kell kolm tatsasin mäest alla vee äärde. Jõgi tõesti kõrge, oma paarkümmend senti kõrgem, kui juulis. Vesi üsna tumedat värvi. Saunaalused poisi mängukivid kõik vee all ja vool silmaga nähtavalt kiire. Egas midagi, aega niigi vähe sest õhtul kell seitse juba keeluaeg peale sadamas, lükkasin paadinina lahti esimesele laskumisele.


Valisin soome ranna ääre. Suure veega kala vast rohkem kalda äärde hoiab. Sain kenasti enne suurde voolu sattumist landid sisse ja hetk hiljem oli juba mingi jama ühega neist. Sooh, wäylä ja poppeli olid teineteisest üle sõitnud. Nüüd prahvatas meelde, et äärmised ridvad (ja veelgi tähtsam, nende otsas olevad landid) olid vahetusse läinud. Pusa mis üksteisest üle sõitmisega oli tekkinud ei kannatanud harutamist ja nii tõmbasin paadi kaldasse.

Uued sõlmed ja uus katse. Seekord kõik toimis ja kulgesin pikki kallast allavoolu. Kuna tuul oli ka veel põhjapoolt, siis oli kulgemine hoolimata korralikust aerutamisest üsna kiire. Möödusin harjusepüügi paikadest, putukas ligunes igavledes ilma kellegi tähelepanu saavutamata edasi... peagi esimese kose lähedale jõudsin. Landid vast kümme meetrit kividest ülesvoolu, kui edi lanti keegi himustas. Kärri ei tulnud ja kolmesajane harjus sai priiküüdi paadini.  Vähemalt mingigi äratus, sest kuni sinnamaani polnud ühtegi kala näha olnud.

Esimene kosk möödas kontrollisin landid üle,  enamus rohuvabad, vaid üks oli põhjasammalt miski kivi pealt kaasa rabanud. Uuesti landid sisse ja edasi. Pumbaaugu juures viskas peale järjekordset rohukontrolli edi lant väikese vimka, kui tamiil konksu taha kinni jäi ja lant korralikku pöördesse sattus... Siin vool vaiksem, ei hakanud randuma ja parandasin olukorra paadis. Kümme meetrit tamiili maha, uus sõlm ja tagasi vette.

Olin teisest kosest ranna poolelt mööda sättinud, kui esimest lõhe hüppamas nägin. Nii sada meetrit allpool, enne kolmandat koske. Üsna kalda lähedal. Kammisin selle paiga siis korralikult läbi ja ühel hetkel käis pauk läbi poppeli ridva ja hetk hiljem lõtvus. Kurat otsa ei jäänud... Kolmandast kosest möödusin samuti kalda poolelt. Pisuke närvikõdi, kui kiires voolus veealustest kividest üle vajusin. Õnneks vesi piisavalt kõrge, et paadi põhi neist üle vajus. Rohkem siia ikkagi ei kavatse enam tulla, natuke... liigselt kõhedust tekitav koht...

Igaljuhul olin ma nüüd lõpuks viimasest kosest möödas ja sättisin paadi kose taga olevasse vaiksemasse vette. Kontrollisin uuesti landid üle ja kammisin kosetaguse vee läbi. Kaotasin oma putukarakenduse, kuna see jäi lantide kontrollimise ajal seisvas vees põhjakivi taha kinni ning tahtmata lante sisse võtta rebisin tamiili lihtsalt katki. Oligi jama putukas.

Vaikne koht ei pakkunud midagi huvitavat. Ja peagi jälle kiiremas voolus tagasi olin. Tuul siin lõigus eriti vastikult puhus, mõtlesin juba teisele tiirule minemise peale, kui silmanurgast poppeli ritv paindesse põrutas ja kakskümmend meetrit allpool lõhe kaks hüpet koos minu landiga järjest pani. Käed reageerisid kiiremini kui mõistus ja tõmbasin kiire hoo paadile sisse. Kala jäi kenasti taha ja lasi nüüd mõnuga kärri. Hoog sees üritasin esmalt teisi lante sisse saada, aga peagi lõhe jooksmise lõpetas ja olin sunnitud ridva kätte haarama. Tõmbasin jõhvi uuesti pingule ja otsustasin kalda kasuks. See ju vaevalt kümne meetri kaugusel. Ritv jalge vahele, ja hooga aerutades kaldasse kinni. Kargasin üle paadi ääre poolemeetrisse vette ja vedasin paadinina kindlale maale.  Niih, nüüd aeg kalaga tegeleda.


 Lõhe ujus üsna rahulikult viieteist meetri kaugusel ja laskis ennast kiirelt lähemale tirida. Aga mitte kauaks. Jõudes umbes viie meetri kaugusele järgnes sööst vanale kaugusele tagasi. Mängisime seda jojod korda viis-kuus, sekka ka mõned hüpped ja rullumised. Seejärel hakkas poiss (hiljem selgus, et ikka tüdruk:-) väsima. Ja peagi kala üsna jalge lähedal keerles. Teisel katsel kahvasin ära. Käes. Kell oli viis ja kuulutasin püügipäeva lõppenuks.
Lõhel pikkust 81 cm ja kaalu 4,85 kilo. Koopia juuli kuisest kalast:-)
Üsna hõbedane, ilus suureteraline mari kõhus.

Õhtu juba kalatähistamise ja sauna seltsis möödus.