reede, 22. august 2014

Tornio jõgi 21. august 2014 - pikalt sõudmist tasus ennast ära

Eelmistel päevadel kiirelt saadud kalad olid lõhest saadavat adrenaliinilaksu vähendama hakanud. Nii lootsingi hommikul esimesele tiirule minnes eeskätt seda, et saaks korra ka oma püügitrassi lõpuni sõita. Paadi lükkasin rannast lahti kella kümne paiku. Landivalik sama mis eelmine  kord.

Tiiru alustuseks kärmelt paadiga keset jõge ja seejärel rootsi saare kõrvalt ning altküljelt allavoolu. Rootsi saare küljel keegi põrutas korraks edi lanti, kuid ei jäänud kinni. Löök ei olnud just tugev ja kahtlustan pigem harjust. Kammisin saarealuse kuni suure männini välja läbi ning peale seda tõmbasin paadi risti üle jõe. Siin sõuda kõvasti parem kui rootsi poolel. Kirde tuul, mis ei olnud just tugev, aga siiski häiriv, jäi kenasti rannametsa taha kinni. Jätkasin sõudmist soome kalda all, koskede juures tõmbasin keskvett tagasi ja sealt diagonaalis rootsi ranna poole tagasi.  Koskede kõrvalt paar harjust väikese vobleri otsa, suuremad landid tiksusid segamatult omas rütmis...Paatide sisselaskmise koha juures nägin üle pika aja, eelmine kord vist lausa esimesel päeval oli, lõhet pinnas... Ennem rootsi rannas olevat kollast maja panin pillid kotti.

Vahepeal Pellos poes käisime ja peale kella kolme uuesti jõe äärde. Seekord võtsin paati kaasa ka noore "jack sparrow", tahtis teine veel oma piraadimõõkagi kaasa vedida hoolimata selgitustest, et see eriti kala püüda ei aita. Tegin lantides väikese muudatuse, lilla poppeli vahetasin kollaka hejo vastu. Marsuut soome kaldal, esimesest kosest keskvee poolelt mööda, teised samuti. Trass kulges segamatus mõistatuste mängus, kuniks enne sügavikus oleva viimase suure kivi tagant harjus lillakat hejot himustas. Sellega oli poisi kalapüügi isu ka otsas ja sõitsime sadamasse tagasi.

Poiss üles ära saadetud, bensiini juurde valatud, kollasele hejole kinga antud ja oranzikas wäylä esinelikusse tagasi kinnitatud, sõitsin sedapuhku ülesvoolu tupo jõe suudmesse. Hirmus tahtmine oli siit lõpuks oma esimene lõhevõtt üheteist aasta jooksul kätte saada. Ei saanud seegi kord. Kulgesin piki rootsi randa alla välja andes kiires voolus kõvasti aerudele valu. Mökki peremehe sõnutsi ma kiires voolus liiga aeglaselt kulgen ja seetõttu sealt võtte ei saa. Seekord siis kiirelt aerudele valu andsin ...Kiire voolu lõpuks oli selg higine ja ainukeseks tulemuseks sellele jõhkrale aerutamisele oli risti (tamiil konksu tagant läbi) sõidetud hejo. Tõmbasin kaldasse ja võtsin kümme meetrit krussis tamiili rullilt maha...

Asjad uuesti korda aetud lükkasin paadi rannast lahti. Rootsi saare esine, keskvee poolne külg, saare alune ja suur mänd... vana tuttav rida. Landid vaikisid. Hakkas tekkima tunne, et kalajumal oli mu sõnu kuulda võtnud ja lõhedele võtukeelu peale pannud. Edasi soome kalda augud, koskedest kalda poolelt mööda ja peale viimast koske rahulikku vette puhkama. Endiselt võtuta. Vaikselt hakkasin mõtetes juba virisemise poole kalduma...

Kontrollisin vaiksemas vees landid üle. Kolm ritva kontrollitud, paat vaikselt hulpimas ja ... punase poppeli ritv vajus alla. Täpselt samas kohas, kus ühe eelmise päeva kaladest olin saanud. Vajutasin ruttu aerudele ja üritasin kiirust üles saada. Ritv paindes ja korraks järgnes paarisekundiline kärr ning siis tamiili lõtvumine...Ära läks. Väga kiruma ei võtnudki, rahul sellega, et võtugi kätte sain.

Kontrollisin landid üle, kala oli kümme meetrit tamiili jõudnud maha kruttida, tõmbasin landid õigele kaugusele tagasi ja kammisin võtutsooni paar korda uuesti läbi. Ei midagi. Vaikselt hakkasin allavoolu edasi liikuma. Kümne minuti pärast olin vaiksema ala lõppu jõudnud ja samal hetkel vajus sama ritv uuesti kreeni. Seekord sain hoo ilusti üles ja järgnes ühtlane kärr...

Hoog sees tõmbasin paadi jõe keskpoole viies kala  vaikselt paadist ülesvoolu. Ridva paine oli ühtlane ja kala justkui ühes kohas passis, liikumatult. Kerisin teised ridvad välja, kiites ennast mõttes, et sellega nii rahulikult ja korrektselt hakkama sain ja keskendusin seejärel kalale. Kogu selle aja jooksul andis kalast märku vaid ritva painutamine ja siduri kärin. Ei ühtki hüpet, ega ka pikka sööstu. Eriti hästi aru ei saanud, et kaugel ta üldse on.  Altvoolu kaldaäärest sõitis samal ajal paat mööda ja kui see ridva otsaga kohakuti jõudis keeras lõhe paadist vaid kümne meetri kaugusel ennast korralikult välja. Soomlaste suust tulid kala suuruse kohta tunnustust pakkuvad vandesõnad...

Otsustasin, et ei hakka paadis kala väsitama ja tõmban ennast aerudega soome kaldale. Tükk aega aerutamist, kala suht rahulikult kusagil eemal oma asju toimetamas, randusin edukalt vaikse vooluga nurgatagusesse. Nüüd siis lõhet väsitama...

Vaikselt tuli lõhe lähemale, kulgedes voolu mõjul minust allapoole. Haarasin kahva ja tatsasin temast kalda äärt pidi omakorda mööda.  Vahepeal minu kümme aastat vana rull kärina hääle kuhugi kaotas, õnneks aga toimis edasi ...Jälle venitamine lähemale ja jälle kala allavoolu. Nii kordus manööver veel paar korda, kuniks lõpuks ühe koha peale pidama jäime. Mina kaldal, tema minust meetrit 5-10 eemal edasi-tagasi põhjas sõelumas. Mingi hetke saba täissuuruses pinnas nägin ja lõhe suurusest aimu sain. Ilus kala (sõnades väljendus see muidugi rahvusvahelises vandesõnades:-)).


Mõnda aega veel jändamist ja nii kui üsna lähedale tuli kahvasin esimesel võimalusel ära. Kiirelt kahvaga kala järgi lohistades kaldaservast üles. Terve kahv oli kala täis, lõhe lai nagu lumelabidas ja nii pikk-pikk. Emotsioon oli täiega laes. Suure ähmiga ei leidnud esimese hooga korraliku kivigi, millega lõhe vaigistada, nii saigi tennisepalli suuruse kiviga esmalt materdatud. Hiljem korraliku lahmaka otsisin ja sellega veel koputasin. Lõpuks rahunesime mõlemad maha, tema vist ennem kui mina ...


Strateegilisteks andmeteks sai kaldal mõõdetud - 111 cm pikkust, 14 kilo raskust. Marja kalal kõhus niipalju, et ei tahtnud köögis olnud kaussi pea äragi mahtuda. Suure töö tegijaks punane poppeli lant.
Rekord küll ei tulnud, aga iskliku tabeli teine positsioon sai täna kena paranduse.






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar