teisipäev, 19. august 2014

Tornio jõgi, Välylänpää, 18. august 2014

Päev oli kena päikeseline, kuid õhtu lähenedes kiskus taeva vinesse ja taamal punnitasid juba tumedamad pilved. Front, mis öösel pidi peale tulema, oli õhtuks kenasti kohal. Toppisin vihmariided selga ja kolisin kell seitse paati.

Landivalikus üks muudatus, oranzikas wäylä, mis kui pinnuks silmas juba pikemat aega, et solguta ja solguta midagi temaga huvitavat ei juhtu...kolis karpi ja tegi vees ruumi lillaka poppeli vastu. Nüüd siis kolm tumedamat lanti ja üks heledam. Vihmase õhtu jaoks peaks sobiv toonivalik olema.

Veetase oli ööpäevaga kena viisteist senti alla põrutanud ja vool väheke inimlikumaks muutunud. Üks paat juba ees, suunaga rootsi saare poole ja seetõttu valisin esimeseks trassiks soome kalda. Putakad jätsin harjustele panemata ja asendasin selle mikrovobleriga, saab näha kas meeldib neile paremini või mitte. Too aga otsustas üsna sügaval mängida ja Iivika kivide järel olevate suurte puude juures otsustas endale rohu konksudesse haarata. Egas midagi, vaja puhastada. Jõudsin landi sisse kerida, ühe käega ritva hoides ja teisega konkse puhastades vajus paat mõni sekund lihtsalt sõudmata allavoolu ja samal hetkel pani keegi kaks korralikku pauku hejo otsa; viskasin hooga harjuseridva paati ja käed rabasid aerude järele. Tõmme, korraks läks ritva paindesse, selleks et sellest koheselt vabaneda ja lõtvuda. Sekund hiljem mängis lant juba oma tavalist mängu. Kurat, otsa ei jäänud...

Järgmine tunnike kuulus vandudes, kirutud sai kõikvõimalike asju, eeskätt aga enda aeglust. Jäin ikka selgelt hiljaks...Väikest lohutust pakkus see, et veerandtunnise sõudmise järel püügiõhtu lõppenuks kuulutada oleks ka natuke varavõitu...

Jätkasin soome kaldast koskedest vasemalt möödudes. Kolmanda kose eest keegi punast edi himustas aga ka otsast pudises. Võtu tugevuse ja närvilisuse järgi pakuks väikest harjust. Koskede kõrval sai harjuse vobler ka lõpuks kaladega sõbraks pakkudes vahelduseks tuimale vees ligunemisele paar harjuse poissi.
Peale viimast koske panin pillid kotti ja tulid ülesvoolu tagasi, et väheke veel rootsi jõe suuet ja saarealust proovida. Tulemuseks kaks harjust, üks edi punase teine harjusevobleriga. Enamus selles püügist möödus juba vihmas ja pea pimedas. Pool üksteist tulin tulema.

Lõhevõtt jäi küll kripeldama...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar