pühapäev, 31. august 2014

Vigala jõel õngitsemas, 31. august 2014

Vigala jões vesi kõrge, maja juures oma meeter kõrgem kui nädala eest. Sild hulpis kaldast eemal. Öö jooksul hakkas vesi vaikselt langema ja selginema. Hommikul mõtlesin tükk aega, et kas minna seenele või pikka latti vibutama... suitsetasin pisut lõhet ja langetasin otsuse mugavusest lähtuvalt... vee äärde istuma. Ei hakanud putru keetma, maisi ka polnud külmkapis, võtsin kärbsevastsed, paki poesööta ja oma kuuemeetrise kaika ning vurasin lõuna paiku autoga allavoolu asuvatele vimma aukudele.

Ilm mõnus, vahelduva pilvisusega, ei külm ega ka palav, sooja nii 17-18 kraadi ringis. Idatuul küll üsna tugev, kuid püügipaigas metsatukk pakkus kenasti varju. Kõik oli justkui loodud mõnusaks õngitsemiseks. Vaid üks pisiasi varjutas kogu seda idülli - veevool, mis oli ikka üsna tugev. Sodi ka regulaarselt allavoolu ujus, kuid seda õnneks mitte nii palju, et püüki väga palju takistaks. Segasin oma koogelmoogeli poe sööta (seekord miski tsempion sai poest kaasa haaratud) veega kokku ja lajatasin paar palli teele. Lähemale, kui tavaliselt, meetrike jõe keskosast kaldapoole, muidu lihtsalt õngega poleks tsooni kammima ulatanud.

Rohe-punane plastkirp otsa, neli kärbsevastset konksule, kork eelmise korra püügist pool meetrit sügavamale ja teele. Vool viis kiirelt sööda allavoolu ja triivi pikkuseks kujunes vaid 10sekundit. Natuke sügavust juurde, et põhi aeg-ajalt triivi pidurdaks ja püük muutus natuke mugavamaks. Aga vaid natuke, pidev vehklemine sisse-välja käis ikka korralikus tempos. Pidurdasin siis pisut ridvaga ka, et vähegi aeglasemalt rakendus allavoolu kulgeks...

Veerand tunni pärast olid särjed kohal. Sortiment üsna niru, selline kassile paariampsune maiuspala. Võtt ise üsna niru, nökerdasid ja nökerdasid enne kui lõpuks mõni julgem pakutava ära võttis. Kolmveerand tundi peale söödastamise algust lõpuks väheke konkreetsem toiming kirbu kallal. Aga otsa ei jäänud. Natuke hiljem samasugune võtt kordus ja latt sai kena painde sisse. Tsipake lobistamist ja vimmapoiss rändas sumpa. Sööta kiirelt juurde, ehk jääb parv alla pidama...ei jäänud...

Edasi jälle särjepuru. Kulus paarkümmend minutit nendega vehklemist ja siis uuesti vimb all. Seekord esimese võtuga otsa jäi, kuid poolel teel rabeles ennast lahti. Ja jälle ujus parv edasi...

Pommitasin poesööta edasi ja kirusin, et putru ei keetnud. Selles kiires voolus tundus see sööt üsna ruttu kuhugi kaugustesse minevat ja peeneteraline koostis ei pakkunud ilmselt vimmale seda korraliku toitu pakkuvat tunnet, et alla pikemalt pidama jääda. Peale kella kahte oli mu söödahakatis lõpuks otsas ja edasi läks püük ainult allamäge - särjevõtt muutus aina vaiksemaks ja ühtegi korralikku vimba enam alla ei saanudki. Poole nelja paiku sättisin ennast minekule.

Tundub, et jões vimba endiselt on. Kui vesi veel natuke langeb - paar päeva - siis tasuks siin kindlasti juba püüda.

Vaatab, võibolla sügise poole saab veel korra proovima tuldud. Aga siis peab juba korralikuma sööda kaasa vedima.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar