Vigala jõel, oma kohas, 26. aprill 2022

Peale tööd sai tehtud kiire trett kodu lähedal olevale lõigule. See aasta esimest korda. Ja tulemused olid ... nii kui korgi teele saatsin, kohe läks ka andmiseks. Parv oli kohal ja andsin hoogsalt peibutust. Sööt hoidis kenasti parve all, kuigi väikesed vahepalad võttudesse tulid sisse. Takt oli umbes selline, et viis kala, siis paarkümmend minutit vaikust ja järgmised viis. Vahele särge ka. Õhtu edenedes tempo rauges...

Ilm oli karge, vaid 6-7 kraadisooja. Vesi Vigala jõel 7.7 kraadi.Veetase +102. Tuul loodest ja üsna vilu.

Püüdsin vast 2.5 tundi, kõik see aeg kuldse diskopalli ja kärbsevastsetega. Söödaks trapperi shokolaadi oma, mis toimis kenasti.

Suur turb tundub ka endiselt sealkandis elavat. Söödaplatsil tekitati päris korralik veekeeris... Kahjuks võtma teda ei saanud.

Õhtu jooksul käis 17 vimba kaldal ära. Umbes samapalju särgi ja paar turvapunni ka veel sekka. Viisteist vimba viisin Kõutsile. Kaks kala läksid tagasi ujuma, kuna suurus jättis soovida. Sel aastal on neid "piiripealseid" kuidagi eriti palju.

Vaikselt hakkab kerge püügiväsimus tekkima. Ootan juba Soome haugipüügi reisi...

Vigala jõel, 24.-25. aprill 2022

Pühapäeval sättisin ennast püügile õhtusesse vahetusse. Umbes kella neljaks jõgede risti, kus ees ootamas Märjamaa meeste armaada. Surusin ennast nende vahele ja liitusin püügiga.

Väljas vahepeal juba päris soojaks läinud kevadilm oli asendunud jahedama õhumassiga. Tugev põhjatuul tõi temperatuuri alla nii õhus kui ka vees. Vigala jõe andur, mis on lõpuks tööle saadud näitas õhtul veetasemeks +119 ja temperatuuriks 9.3. Tuul oli Velise jõge kõvasti jahutanud, eelmise päeva +10 kraadist oli paar pügalat maha viilitud.

Algus oli lahja. Võõras vahes püüdes takerdus ritv pidevalt puuokstesse kinni. Lõpuks sain kuidagi ridva ja okstevahelise klapi kätte ja vaikselt hakkas vimba ka tulema. Enamasti kolmanda mätta eest või selle tagant. Vahelduseks ka söödaplatsi joonelt. Sama toimus ka naabritel, nii et käed olid kõigil tööd täis.

Kui nädala alguses tuli korralikult särge, siis nüüd enam eriti mitte. Vahel lõi mõni sekka ja palju oli väikest kohalikku punasilma. Särje aeg hakkab vist vaikselt ümber saama. Selle eest on aga viidikas aktiveerunud ja segas päris korralikult püüki.

Mitme mehega ühest tsoonist püüdes juhtub ikka rakenduste sasisid ja muid selliseid asju. Seekord oli aga esimene kord, kui saime vimma kahepeale. Sõidutasime Egoniga korke umbes paarikümne sentimeetrise vahega, kui korraga tal võtt ja hetk hiljem mul ka. Ja mõlemal kala otsas. Esiti arvasin, et äkki sööstev kala kogemata mu konksu otsa tormas, aga kala välja võttes olid mõlemad kirbud vimmal suus.

Üldiselt tahtis vimb vaba triivi ja pidurdused toimisid vaid mätta juures. Toimis kuldne, vahelduseks proovitud hõbe ühel naabritest kala ei toonud. Soe vesi on kala ka juba suurde voolu ajanud. Kolm vimba õnnestus välja võtta jõe keskosast, tugevaimast voolust.

Püüdsin kuldse kirbuga ja kui kella kaheksa paiku asjad kokku panin, oli tulemuseks 17 vimba. Üsna meeleolukas õhtupoolik oli olnud. Õnneks ei pidanud mina kalu tassima, sest Egon otsustas Arnoldiks kehastuda - laps kukile, vimmaämber käe kõrvale, ridvad teise kätte ja kaks kilomeetrit tatsamist. Rohkem pole tast enam midagi kuulda olnud...

...

Esmaspäeva olin puhkepäevaks võtnud. Päev oli varem ära planeeritud ja kui oleks teadnud, et külmalaine tuleb, siis ilmselt oleks ka puhkuse edasi tõstnud. Aga mis seal ikka, vaba päev tuleb ju vee ääres veeta.

Seekord sammusin jõgede risti hommikul kella kümneks. Ees ootamas üks mees, kes oli kummikaga dessandi minu kaldasse teinud. Alla kahemeetrine paat ja hunnik kraami läbi kiire voolu ... üsna riski värk. Tunnise püügiaja jooksul olla midagi vaikselt ka juba tulnud... Sättisin ennast talle seltsi.

Päev oli umbes kella kaheni pilves ja külm. Põhjatuul oli tuurid maha keeranud, kuid temperatuur tiksus vaid 7-8 kraadi kandis. Kõik see pani pitseri tervele päevale. Kalal oli karp lihtsalt kinni. Aeg-ajalt mõni vimb kargas otsa, kuid kõik võtud pikkade-pikkade vahedega ja pika hambaga. Allasöötmine ka täna ei toiminud.

Paremaks ei läinud ka siis kui päike välja tuli ja pisut soojemaks kiskus. Sellest sai vaid viidikas indu juurde ja nii oligi terve päeva püük üks suhteliselt tuim töö ja vaeva nägemine. Naaber loobus umbes kella kolme paiku, ma jäin veel mõneks tunniks edasi vaevlema.

Suurima emotsiooni sain õhtupoolikul, kui korraga kolmanda mätta eest keegi korgi alla vajutas ja otsajäämisel demonstreeriti hoopis teist taset. Aeglased ja suure amplituudiga tõmbed, kala pinda ei kerkinud ja vajus võideldes vaikselt allavoolu... ja ühel hetkel kukkus ära. Pakun et korralikum haug. Hea et kirbu kätte sain.

Kella seitsmeni passisin ja siis tulin tüdinult tulema. Kokku 11 vimba, mille sort ei olnud ka teab mis hea. Suured on vist juba üles ära läinud, lisaks lõi paar sellist mõõdu piiril (üks vist isegi alla) konna. Pole eelmistel aastatel nii palju väikeseid vist näinudki.

Veetase Vigala jões vaikselt kukub. Õhtuks oli see +115. Veetemperatuur ka langemas, 8.9 kraadi. 

Majaalused tonkad toidavad kenasti. Hommikul kummagi ridva otsas vimb. Õhtul ühe otsas kala, teine konks oli paljaks rüüstatud ja tolle rakenduse tina paigast ära sõidetud.

Vigalal ja Velisel, 22-23. aprill 2022

Ain hakkas juba nädala alguses vimmapüügi plaane seadma. Kuna mul pidi pere linna jääma ja ise tulin töö asjus Pärnust  maale sedapuhku juba reede lõuna paiku, siis kokkulepitud plaan sai kaheosaline. Reede õhtu + laupäeva päev. Esimene päev planeerisime kindla peale minekut ja kui see läheb korda siis teine osa juba midagi uut.

Seega alustuseks jõgede risti. Kella neljaks olime reede õhtul platsis. Nädala jooksul oli vesi üsna vähe kukkunud. Kuna andur Vigala jõel endiselt ei tööta, siis minu tonkavaiade süsteem arvas veetaseme +110-115 kanti olevat. Seega suhteliselt kõrge ja tähendas kummikutes vees püüki. Samas Velise oli juba päris kõvasti oma veetaset kukutanud ja temperatuuri lausa +10 peale tõstnud.

Ristis olid meie kohad loomulikult hõivatud ja nii võtsime ennast allavoolu oleva kalda peale, samasse tsooni. Naabritel oli päeva jooksul särge tulnud ja ka üks vimb oma tee sumpa leidnud. Teine kallas oli suht samas taktis toimetanud. Ain võttis lõigu alumise otsa ja mina olin temast ülesvoolu puude all, kus ridv pidevalt oksasid peksis.

Kaua ei pidanud kannatama, kui esimesed märguanded (kuldne marmõss) vimma olemasolust märku andsid. Kala aga ennast kätte ei tahtnud anda ja vajas pikemat meelitamist. Lõpuks ilmselt talle piisavalt kaua närvidele käisin... tuli teine järjekorrast teise mätta eest. Väljavõtmine oli kunstiteos omaette. Üks jätk ridvast sisse, õng seejärel suunaga seljataha metsa ja siis kuidagi mingi tokiga, mille Ain abiks oli toonud, udjasin tamiili käeulatusse. Päris pikalt pidi vaeva nägema.

Järgmine kala tuli juba Aini jalge eest. Ütlesin talle et ta püüab liiga kaugelt ja sikutasin jalge eest vimma välja. Harjutamine teeb teatavasti meistriks ja nii kulus selle kala välja võtmiseks poole vähem aega. Kolmas ja neljas kala kiirendasid seda protsessi veelgi.

Peale neljandat hakkasid naabrid lahkuma ja kolisime Ainiga nende kohtadele. Kell oli viie kandis ja kala tegi kenakese võtulaine. Poole tunnise. Sain mõned veel sumpa juurde. Särge ka sekka. Tuli umbes poole kuueni ja siis tegi väikese pausi, et kella kuue paiku uuesti edasi jätkata. Tundus, et seekorda toimis shokolaadi trapper kenasti, kui võtma hakkas siis parv ka alla jäi.

Kogu õhtu oli üsna meeleolukas. Kala tuli, mitte küll ketti, aga siiski üsna sageli. Ühe vimma kohta keskmiselt 2-3 särge ka veel sekka. Noid lugeda seekord ei viitsinud... Vimma puhul toimis seekord ülihästi teine mätas ja selle kohal jõuline pidurdamine. Ainil seevastu tundus kaldaääre alune toimivat.

Igaljuhul oli kella poole üheksa paiku lõpetades meil vimma sikutamisest juba kergelt isu täis. No vähemalt mul küll. Skoor jäi seekord 19:6 minu kasuks. Särgesid ei arvestatud. Ain pidi kogu selle krempli veel autoni lohistama, Seekord pidi tulema mullamaitseline kuivatatud vimb :)

Kuna teisel kaldal Velise poolel, tundus ka tegevust jaguvat, siis tegime teise päeva plaaniks Velise uute kohtade avastamise.

...

Teine päev algas suhteliselt hilja. Õhtune saun ja hilisem kangem kraam lubas meil kohvimasina käima lükata alles kella kaheksast. Aga ega meil kiiret polnud ka.

Kui reede oli vähese põhjakaare tuulega, siis laupäeval lubas tugevat tuult ja kerget vihma. Seda teist meil küll päeva jooksul näha ei õnnestunud, aga hea mees seegi kes lubab... Samas tuul oli tõesti vilu.

Sättisime ennast Vängla paisust allavoolu. Esmalt jõe vasakule kaldale, kuid peale härrasmeestega vestlemist vahetasime poolt. Parkisime auto tee lõppu ja vantsisime pisut veel edasi, paika kus käredam ala vahetus pisut sügavama ja aeglasema vaoga.

Jõe see lõik ise valmistas mulle kerge pettumuse. Vaikselt tagasivoolu alalt kala jahtimine osutus igavamaks tegevuseks kui ma ootasin. Kork hulpis ühe koha peal ja minu pea ei tahtnud kinni võtta, kuidas sellises olukorras korki pidurdama peaks :-)

Aga Ainile see sobis. Tõsi esimese vimma sain mina, kuid nende tingimustega kohanes Ain paremini. Peagi ta viigistas. Seejärel vahetasime paika ja lisasime veel kumbki ühe juurde. Selles paigas oli vähemalt voolu, kuid tugev põhjatuul tegi mängitamise päris keeruliseks.

Kolmandas paigas, mille ette võtsime ei saanud me midagi. Selles kohas oli jõe sügavam vagu ridvaulatuse piiri peal ja korgi mängitamine kalale isuäratavalt ei toiminud. Tulime seejärel tagasi algusesse...

Vahepeal muutus pilves ilm päikesesäravaks rannailmaks. Ain meelitas veel ühe vimma välja ja kui ma samas tsoonis proovisin...sain kogu oma rakendusest lahti. Eile õnge kokku pannes märkasin küll, et pealiinil on ridvatipu juures sõlm. Mõtlesin, et eks ma mingi aeg siis vahetan pealiini kinni ... ja ühel hetkel oli kirp põhjas ja sikutamise peale liin sellest sõlmest ka katkes. Kuidas see kõlaski - ära lükka tänaseid toimetamisi homse varna...

Uut rakendust sidudes leidis Ain neljandast paigast vimma üles. Istus kala üsna meie kaldas, paari meetri kaugusel vaid. Naljakas oli rakendust sidudes vaadata, kui mees kaheksameetrise kaikaga oma enda jalge eest püüdis. Aga toimis. Kolm vimba tulid järjest.

Sain oma ridva ka töökorda ja liitusin viimase võtulainega, enne kui lõunane paus peale tuli. Alustuseks panin hõbedase kirbu otsa, kuid see osutus pettumuseks. Seejärel juba kuldne marmõss ja sain ka kaks kala. Edasi oli oli juba päris siesta. Püügikohas meile tuult peale ei puhunud, päike säras näkku ja küllili asendid olid selle olukorra loomulikuks tulemuseks.

Poole kolmeni päevitasime ja tulime seejärel D vitamiinide üleküllusest uimastatult minema. Ainil tulemuseks seekord kuus vimba (ta vist ei tunnista teisi numbreid), mul vaid neli.

Püügikoht ise mind vist tagasi ei kutsu. Liiga majade ligi, liialt aeglane vool. Teiste sõnadega, uimaseks tegev püügiviis :-)  Aga vahelduseks sobis küll.

PS! Päeva jooksul tuli kolm vimba majaaluse tonka otsa. Vigala all oli ka hommikul kolm autot, aga õhtuks oli plats puhas.

Vigala jõel, 18. aprill 2022

Võtsin esmaspäeva vabaks. Ammu pole puhanud, seda enam kevad kutsub hirmsasti vee äärde. Plaan oligi terve päeva käsiõngega vehkida, päikest näkku saada, kopse hapnikuga täita. Hommikul varakult siiski minna ei tahtnud. Niikunii kala hommikul veel eriti ei liigu ja külmetamise isu ka polnud. Seitsmest ajasin kargud alla ja tund hiljem sättisin minekule.

Samasse kohta kus päev varem. Ilm oli mõnus. Lubas pea 14 kraadi sooja ja nõrka loode tuult. Seal kohas püüdmiseks ideaalne päevitamise ilm. Veetase ka vaikselt kukub, nii kümme sentimeetrit päevas. See tähendas et kallas on endiselt vee all ja seetõttu võtsin sae ka kaasa. Auto pargitud, tatsasin rõõmsal sammul üle pika heinamaa.

Kohale jõudes ootas ees tühi jõekallas. Mõlemal pool. Panin oma varustuse maha ja kukkusin saagi ekspluateerima. Otsustasin, et samas kohas püüdmiseks, peab pea kohal olema avaram vaatepilt. Viis minuti ragistamist ja püügiplats sai missugune. Isegi tervet leppa polnud vaja maha võtta, piisas paarist oksakärpest. Seejärel juba sööt sisse ja püüdma.

Kas oli tegemist külma hommiku tagajärgedega, või sellest et olin ragistanud võsas nagu elevant portselanipoes... igal-juhul valitses mõnda aega vee all vaikus. Tasapisi tekkis päevasooja juurde ja vee all alustati hommikuse liikumisega. Esiti üsna uimaselt.

Püüdsin lõunani hõbedase kirbuga ja kuigi ketti miskit ei tulnud, siis paarkümmend särge jõudis selle ajaga sumpa küll. Vimbasid siiski mitte. Ka mitte mõnda kindlat vimma võttu.

Lõunast vahetasin kirbu kuldse diskopalli vastu ja kas oli nüüd see põhjuseks või hoopis vee soojenemine päikese käes, igaljuhul läks järsku meeletuks särje kakkumiseks. Praktiliselt üle ühe triivi ronis särg otsa. Sort servast serva... Poolteist tundi vehkisin kaikaga kui meeletu ja otsustasin seejärel et aitab! Tegin veerand tundi pausi, lootuses et kalaparv läheb edasi. Aga kus sa sellega, selmet edasi rännata, oli noid veel rohkem kokku kogunenud ja nii tõsteti võtutempo kaks korda kiiremaks. Triiv ja kala. Triiv ja kala.

Nuta või naera. Igav ei ole, kala tuleb, aga tüütult palju ja lisaks valet sorti kah veel. Ei aidanud voolu seest püüdmine, ka seal olid nad hakkamas. Tavatrassile polnud mõtet korki üldse saata... Ainukene mis vähegi lasi korgil allavoolu kulgeda, oli pidurdamata laskumine. Nii kui hoogu vähegi korgil maha tõmbasin, või veel hullem selle voolus hoopis paigale jätsin, nii kohe ka kirbule tuul alla tehti.

Päev kulges vaikselt õhtasse raugematu võtu saatel. Alles kell viis, kui mul juba isu täis oli ja nii peibutussööt kui ka kärbsevastsed otsakorral, otsustas vimb saabuda. Kolm vimba väikeste vahedega, enne kui mul peibutus täiesti otsa sai. Pool tundi hiljem lõppes ka kärbsevastsete varu. Särgede õgardlus oli oma töö teinud.

Pool seitse tulin koju ära. Sumbatäis kalu (228 särge ja 3 vimba) said tagasi oma loomulikku keskkonda. Päev tervikuna aga osutus uskumatult sportlikuks - kaikaga vehkimist oli enam kui küll. Lisaks sai ohtralt D vitamiini manustatud. Mõnus!

Veeolud on veel liialt kõrged. Kasari on langenud +112 peale. Huvitaval kombel on Vigala haru vool oluliselt tugevam kui Velise oma. Velise veetemperatuur on juba 7.5, samas kui Kasari oma 6.5. Vigala ja Teenuse haru peavad siis jahedamad olema, kui Velise oma. Pagan, et nad seda ilmateenistuse andurit juba korda ei saa. Hakka või ise veetemperatuuri mõõtma.

PS! Päeva jooksul käis teisel kaldal ka neli meest püüdma. Üks sai samamoodi särje käima - too püüdis nukist ja Velise poolsest servast. Teised sammusid pettunult minema.

Vigala jõel, 17. aprill 2022

Kevadised kõrgveed hakkavad vaikselt taanduma. Selle aasta suurvesi ei olnud metsikult kõrge, kuid mitme-etapiliselt kole pikalt kestev. Kõik see osutus ilmateenistuse Vigala jõe anduri jaoks liig, mis liiaks. On teine juba mitmendat päev tuksis. Kasari näidud olid hommikul +125 kandis ja veetemperatuur kerkis õhtuks 6 kraadini. Huvitaval kombel on Velise oluliselt kesisema veega kui Vigala. Madalam vesi tõi sinna harusse õhtuks veetemperatuuri lausa 6.4 kraadi.

Hommikul suundusin Rumba alla. Tonkatama. Vara ei viitsinud minna, sättisin ennast kohale alles kella kaheksaks. Olin mõtetes aksepteerinud suvalist püügipaika jõe kaldal, eeldades et parimad palad on koos päikesetõusuga ära hõivatud. Sirge oligi autosid täis, kuid üllatuslikult oli minu õunapuu alune vaba ja nii ma sinna ennast ka sättisin.

Kaks kaigast puust ülesvoolu, üks allavoolu. Kahel otsas mullaussid, ühel kärbsevastsed koos söödakorviga. Ilm oli super ilus. Päike säras, tuul oli nullis, otse iseenesest hakkas jope lukk gravitatsiooni mõjul allapoole vajuma. Mõnus oli olla ja kohe andsid ka veealused uimelised märku oma kohalolekust. Esimene vimb maandus poole üheksa paiku. Teine poole kümne ajal. Särje närimised ka veel sekka.

Kella kümnest keeras veealune elu vaiksemaks ja järgmise pooleteise tunni jooksul togiti sööta pigem moepärast. Järgmine vimb ujus alt läbi alles poole kaheteistkümne paiku. Pool tundi hiljem veel üks ja jälle vaikus. Kapriisne olukord, samas igav ka polnud, sest särjed toimetasid omaette. 

Kella kaheni passisin ära ja tulin tulema. Kokku siis neli vimba, mõned särjed, paar ahvenat. Naabritel käis samal ajal käest läbi kaks vimba. Sellega oli minu passiivkalapüügi isu rahuldatud ja tegin switchi aktiivpüügile. 

Vesi oli küll kõrge, aga õhtut raisku lasta ka ei tihanud.Tegin kodus söögi ja peale kella nelja suundusin teisele tiirule. Käsikaga jõgede risti. Tipa-tapa üle pika heinamaa. Veetase sellise kõrgusega, et saarele saamisega tekkis raskusi. Lõpuks leidsin koha, kus kummiku servast paar sentimeetrit puudu jäi ning õnnestus läbi häda kuiva jalaga kohale jõuda.

Pakuks, et veetase oli ca +150, sest oma tavalises kohas ma kuiva jalaga püüda poleks saanud. Otsisin pisut ja sain sellise paiga, kus jalgupidi vees kuidagi kannatas püüda. See kuidagi tähendas seda, et kui tahtsin kirpu kaldale tagasi saada, pidin paar korda seda enne edasi-tagasi kõigutama, et tamiil käeulatusse tuleks. Ritv käis pidevalt peakohal okstes ja ilmselt oli ainult aja küsimus, kus tamiil kuhugi kinni ennast oleks sättinud. Mingi ime läbi sain aga õhtu jooksul puudesse kinni jäänud rakendused alati vabaks tagasi. 

Ei lasknud ennast raskustest häirida. Segasin sööda ja asusin püüdma. Pikalt ei lastud tühje triive teha, kui esimene märguanne korgi kaudu minuni saadeti. Peagi esimene särg ka otsa jäi. See oli sürrealistlik, kuidas ma teda kaldale "aitasin". Ikka õõtsutades - kala enda poole, siis jõe poole tagasi, siis uuesti... :-)  Aga kätte ma ta sain ja vaikselt hakkas asi käppa saama. Järgmised kalad tulid kaldale juba lihtsamini. Aega kulus iga kala välja võtmisele, aga kuhu mul kiiret...

Peagi esimene vimb otsa tuli ja pakkus järgmise katsumuse. Särje tõstad ju üles ning õõtsutad, vimba aga ei tõsta. Väsitasin teda siis pikalt ja üritasin nii kaugele kui sain talle vastu minna. No ei ulata. Panin ridva käest ja läksin otsisin pikema toki. Vimb oli nii väsinud, et kogu selle otsimise aja lihtsalt lebas vee peal. Paarimeetrine tokk käes, udjasin sellega tamiili endani ja sikutasin kala välja.

Järgnes särjeparaad. Kella kuue paiku teine vimb ja sarnane protseduur. See läks juba kiiremini. Ja jälle särjed. Neil tundus isu ikka röögatu olevat. Võtsid nii vaiksest veest, kui ka voolu servast.

Mingi aeg kolmas vimb korraks otsa sai, kuid ära kukkus. Käima vimmaparve aga ei saanudki. Kõik vaid üksikud võtud ... Tundus, et sööt neid kinni ei hoidnud. Särge aga küll.

Poole kaheksast pani lõpuks särg ka suu kinni ja tulin tulema. 58 särge, 2 vimba. Läksivad kõik tagasi ujuma... Oli päris aktiivne püük olnud. Hakkab vist vaikselt looma.

Käsikaga täna kirpe vahetama ei hakanud. Kõik kalad  tulid hõbedase marmõssiga.