pühapäev, 31. detsember 2017

Aasta viimane püük, 30. detsember 2017

Kuidagi hõredaks on jäänud viimase kahe kuu püügid. Veed kõrged, lutsule ei viitsi ... jääst pole kippu ega kõppu. Võtsin siis aasta eelviimasel päeval ennast kokku ja lohistasin ennast mõneks tunniks jõe äärde muda sisse ja pimedasse. Vesi Kasaris +145 ja tõusmas. Ega sellise veega midagi muud peale lutsu püüda pole ka.

Kella kahe paiku võtsin platsi Rumba all. Oma kevadises vimmapüügi paigas. Olin ainukene, ilmselt enamus ennast Keskküla kanti sättinud... Tee jõe äärde oli üsna trööstitu, põld oli täiega üles songitud. Seda sadat meetrit jõeni on tõesti raske käia. Jõe äär ise ka nagu prügimägi, igasugu sodi vedeles igal pool, lõkkeasemesse olid katki visatud erinevad pudelid. Võrratu. Sellist vaatepilti vaadates saan täiesti aru jõeäärsetest omanikest, kes teid sulgevad eramaa siltidega ja elektrikarjustega.

Otsisin vähe puhtama koha - seekord jäi minust see sodi korjamata, kilekotti polnud taibanud kaasa võtta - ja saatsin kolm tonkat teele. Mullaussidega varustatult kaks tükki ja üks kärbsevastsetega. Lootsin, et saan äkki enne pimedat mingi särje söödaks kätte... olin oma vimmafileed sügavkülma unustanud.

Enne pimedat saabus veel kaks seltskonda. Mõlemad mees-naine tiimid. Üks võttis positsioonid sisse üleval poole, teine allpool. Üks neist tuli pikemalt rääkima - olid eile olnud Keskkülas ja saanud 10 lutsu. Suurim neist 1.2 kilone. Täna ei saanud sinna minna, sest kohti polevat olnud...

Hämaras sain tonkasid kontrollides väikese turvapunni, millega oli söödamure ka lahendatud. Kohe fileeks ja tükid otsa. Ühe ridva jätsin ussidega, teised said kalatükiga varustatud. Üks neist veel kombona - ööussi jupike ka veel konksule juurde.

Hämardumine oli pikk ja aeglane, suur täiskuu säras taevas. Mingi aeg tõmbas korraks pilvkatte ette ja kolmveerand viie paiku sain esimese kellukesehelina. Keegi vaikselt ja uimaselt nökerdas. Lasin tal pikalt oma asju ajada kuniks lõpuks ära haakisin. Poole kilone lutsupoiss oli just kombo otsa roninud.

Veerand tundi hiljem alustas veel keegi võttu sama ridva otsas oleva sööda peale, kuid jättis järsku pooleli. Ja siis tuli kuu uuesti välja...

Enamus aega säraski suur juustukera kõrgel taevas ja see vist väga hästi veeelukatele ei mõjunud. Võtte rohkem ei tulnudki. Kõrval seltskonnas saadi üks väike pliiats ja see oli ka kõik. Kell seitse lahkus esimene seltskond, teine pool kaheksa ja mina ise kaheksast. Rohkem võtte ei näinud.

Tulin sauna tulema.

kolmapäev, 27. detsember 2017

Jõulutuuri teine päev, 27. detsember 2017

Õhtul hotellis uurisime kaardi peal kõik Haanja järved läbi. Lõpuks jäi sõelale Väikjärv, Kurgjärve kõrval olev väiksem järveke. Mulle oleks Kurgjärv ka sobinud, aga Tõnu ütles et see tal juba "kirjas" - väidetavalt olla ta seal kunagi ujumas käinud. Kuidas see sellisel juhul kalapüügi mõttes "kirja" sai, teab ainul Tõnu ise.

Hommikul startistime Võrust poole üheksa paiku ja juba enne kella üheksat tiirutasime Väikjärve ümbruskonda läbi. Leidmata ühtegi mõistlikku ligipääsu, kirjutasime peagi selle plaani korstnasse. Vaevalt seal mingi eldoraado oleks olnud ...võtsime suuna backup plaanile - Vaskna järvele. Mulle see sobis, kuna Haanja järvedest see selgelt mu lemmik. Ilus, piisavalt suur, paraja sügavusega ja üsna kalarikas.

Parklas riideid selga ajades tuli ka teine auto kohale. Ajasime veidi juttu. Mees rääkis, et see talv juba kümnes kord sellele järvele minna - (millal see jää siis tuli? jaanipäeva järel?) - ja iga kord ikka üsna kenasti saanud. Nii kümmekond ahvenat korraga. Päris kolle polevat tulnud, aga kolmesajaseid ikka trehvab. Kõik lisaks põigiga püütud kalad.

Jutud aetud, sammusime järvele. Kohalik jäi esimese vasakpoolse kõrkjatuka taha pidama, me panime järgmisest tukast mööda ja võtsime pauna keskel platsi sisse. Keegi oli seal tihedal sammul 6-7 auku teinud, otsustasime need läbi proovida. Õigemini mina otsustasin, sest Tõnn mõtles, et selle jahtumiseks tehtud peatuse jätab ta püügi mõttes vahele ja paneb õnge sisse alles teise kalda alla välja jõudes.

 Vett siin nii 3+ meetrit. Sättisin kirbuõnge töökorda. Kuldne marmõss sääsevastsetega sai vaid pool minutit vee all olla, kui keegi juba märku andis ning järgmisel tõstel mõnusa konkreetsusega nooguti alla vajutas. Ja kena kala taga, tuli vonka vonka auguni välja ja pudises siis otsast. Krt. see viib küll parve alt...

Ja mõneks minutiks tekkiski vaikus, kui korraga uuesti korralik löök ja otsas täiega maakera ... ja ka see ära kukkus. Sedapuhku koheselt. Tollest oli juba päris kahju, ei saanud kala esimese hooga liikumagi... Veel paar tiiru hiljem kolmas ilus vajutus ja samal ajal kui Tõnu oma tagumiku kalapüügiks lõpuks tooli peale istutas, tõstsin 250+ grammise ahvena jää peale. Kena algus päevale.

Sain samast august veel ühe saja grammise, enne kui võtt katkes. Tõnn oli samal ajal kõrval oleval augul istet võttes ka käe valgeks saanud. Samuti kena kahe ja poole sajane ahven. Lisaks peagi veel ühe väiksema välja võlus.

Kuna mul võtte polnud kammisin veel kõrvalauke ning sain sealt kolmanda. Siis pikalt, nii veerand tundi, vaikust, kuni neljanda ahvena poisi välja võtsin. Tõnu kolmanda samal ajal välja nahistas. Kell oli kohe-kohe pool üksteist saamas, kui korraga  seegi väheldane võtt kui lõigatult katkes. Passisime veel pool tunnikest tulutult samas tsoonis ja tegime seejärel kand ja varvas teise kalda alla tuulevarju.

See juba tuttav tsoon mitmest eelmisest talvest ja siin ka alati kala olnud. Järgmised poolteist tundi puurisime ala auklikuks. Tulemus oli jõhker - Tõnul 5 sentimeetrine ahvenakoll. Mul null võttu. Sissepandud unnad vaikisid sama targalt. Käisin vahepeal uurimas, et kuidas kohalikul läheb - tal kaks saja grammist olla tulnud, aga see ka kõik... Kratsisime kukalt ja kolisime hommikusele alale tagasi.

Saime vaevu kohale kui kolm meest parkla poolt samasse tsooni tatsasid. Ei tere ega midagi - viisakad eesti mehed; tegid vaevu kahekümne meetri kaugusele oma augud. Ei osanud midagi kosta, ju siis siinkandis selline käitumine kombeks.

Panime oma unnad kõrkjate äärde likku ja keskendusime ahvena püügile. Kohe alguses üks nii saja grammine, siis pikalt vaikust ja järgmine samasugune samast august. Too tuli üllatuseks allamängimise peale, seisatades nooguti kui vimmapoiss. Järgmisel tiirul sama manöövrit korrates, otsustas järgmine samasugune ahven korraliku litriga nooguti alla vajutada. Mis mul saab sellise agressiivsuse vastu olla. Arvasin, et lõpuks ometi sain pihta millisel moel peab täna mängima, aga võta näpust - see jäi mu päeva viimaseks võtuks.

Tõnu tegi enne päikese langemist metsa taha veel kolm ahvenat ühest august ja kella kolme paiku andsime alla. Selleks hetkeks olid nii kohalik mees kui ka teine seltskond jalga lasknud ja meie usk õhtusesse võttu totaalselt nulli kukkunud. Lõppskooriks jäi meil siis 7:7. Otse loomulikult minu võit:-)

Kalaga läks nagu läks - oleks hommikused ära kukkumised suutnud realiseerida, oleks vist saagiga peaaegu rahule jääda võinud.  Huvitaval kombel ei saanud me kumbki ühtegi unna võttu ei siin ega ka Ubajärvel.

Aga ilm oli täna ikka super - pealelõunal tegi mõnusat päikest. Ilus ja tore oli olla. Keda see kala sellise ilmaga huvitab:-)

Järgmisel aastal siis uued jõulud. Äkki siis Ain ka julguse kokku võtab ja meiega võistlema julgeb tulla:-) Preemiaks ju ikkagi kiire ostureis üle piiri, et sotside rõõmuks pisut alkoaktsiisi laekumist riigi eelarvesse langetada:-)

teisipäev, 26. detsember 2017

Lõpuks ometi jääl, 26. detsember 2017

Pikaaegne püügipõud sai täna lõpuks ühele poole. Meie igaaastane jõulutuur, mis tõsi küll soojematel aastatel on toimunud ka jaanuaris, sai Tõnuga varahommikul ette võetud.

Suund Vigalast Haanja poole, kus Tõnn kaardi pealt miski Ubajärve oli sihtmärgiks valinud.  Terve tee sadas vihma ja väljas oli 4 kraadi sooja. Usk, et seal kusagil "kõrgmäestikus" on see kauaoodatud kandev jää, tundus sellist ilma vaadates küll kohatu, kuid kohale jõudes ootas meid ees paras talveilm ja korraliku jääga kaetud veekogu.

Kella üheteistkümne paiku sikutasime talveriided selga ja vantsisime mäest alla. Järv ise üsna suur, natukene alla neljakümne hektari, kuid suhteliselt igava kujuga. RMK platsi juurest ronisime peale. Jää üsna paks, nii 8-9 sentimeetrit, aga hall ja suhteliselt pehme. Tuuraga sai ikka kolme-nelja koputusega augu sisse... Järve keskel oli üsna suur veemass jää peal ja sinna ei kippunud minema. Kukkusime kaldaäärt pidi vastupäeva kala otsima.

Alustuseks proovisin nii punast kui kuldset marmõssi. Kui päris aus olla, siis ega mul rohkem variante kaasas ka polnud - olin oma kirbukarbi lihtsalt maha unustanud. Järgmisena sai pisut kiirabi taotud. Siis uuesti kirbutatud... Vaikselt hakkas püügitunne tagasi tulema. Kalast aga ei kippu ega kõppu.

Tunnike hiljem olime jõudnud vastaskaldasse, kus avastasime mingid vanad ja juba jäätunud augud. Keegi oli siin kõvasti vaeva näinud. Tundmatul järvel sellise paiga leidmine võiks olla hea enne - keegi on vähemalt midagi siin teadlikult ja sihikindlalt teinud; erinevalt meist kes me otsisime nõela heinakuhjast.

Poolteist tundi peale starti pani Tõnu järsku täiega röökima - kala käes. Vaatasin eemalt, miskit ei näinud. Läksin lähemale, ikka ei näinud. Lõpuks kohale jõudes rõõmu põhjust nägin - hiigelpirakas sininina oli Tõnu peo peale endale kodu leidnud. Noh vähemalt on siin kala

Peagi veel paar sellist veest välja võlusime ja saime unnad sisse panna. Undadega oli selline saaga, et ... need olid mul ka maha ununenud. Tegin siis plastpudelitest mingid algelised versioonid... Peab vist teine kord enne kalale minekut ikka kalaasjad ka kaasa võtma:-)

Kammisime järgmise paari tunni jooksul selle tsooni läbi. Tegime piki kalda äärt paarsada meetrit edasi. Sealt veel paar sininina, aga ei ühtegi normaalset triibut. Ja kõigi nende võtt ka selline ... olematu, nagu mokaotsast vaevu vaevu.

Kella kolmeks, kui sinininade maavõistlus oli jõudnud viigiseisu 4:4 ja haugiunnad vaikisid jonnakalt, panime pillid kotti. Aitas küll. Mis siin ikka passida, kuidagi väga lootusetu järv tundus. Rohkem siia ei plaani tulla.

Õhtul ööbimine Tamula Hotellis ja õhtusöök Ränduri pubis. Maru hea kanafilee oli. Tequila aga soe ja täiesti joogikõlbmatu. Homme uus päev.

PS! Homseks peaks ise järve valima - muidu Tõnu samale lombile tagasi tahab minna.



laupäev, 16. detsember 2017

No mida sügis, 16. detsember 2017

See mis toimub sellel aastal Kasari jõe ja tema harudega on ikka ... uskumatu. Novembri algusest saati on pea iga nädal taevast nii palju vett (vahepeal isegi valgel kujul) juurde kallanud, et jõe kõrgus Kasaris kõigub pidevalt 150 ja 200 vahel. Maakodu hoov on stabiilselt vee all. Pinnas on rämedalt vett täis ja iga jalajälg jätab murule savise jälje. Jõevesi tassib pidevalt mingit prahti krundi peale juurde.

Nii kõrget vett on viimastel aastatel isegi kevadeti üsna harva; nüüd siis korraga sügisel selline pikaaegne uputus.

Veetaseme kõrgus on selline, et isegi lutsule ei kutsu. Mis sinna savi sisse ikka
mökerdama minna, seda enam, et jõululauale pandud marineeritud luts on viimastel aastatel vähe populaarseks osutunud.

Venelaste ilmateade muudkui lubab, et külm kohe-kohe tuleb - too aga lükkub stabiilselt edasi. Enne uut aastat ei juhtu Läänemaal vist küll midagi. Väidetavalt pidavat lõunas vähemalt natukenegi seda tahkunud vett olema, äkki kannatab ikkagi iga-aastase jõulutuuri ära teha.

Kasutamaks jõude aega ära, ajakohastasin pisut blogi artiklite ja galerii poolt. Piltide järgi tundub, et pole üldse mitte paha aasta olnud.

Jään jääd ootama.

pühapäev, 12. november 2017

Lutsu luurel, 11. november 2017

Selle aasta sügis kohe kuidagi ei kutsu kalavetele. Jõe veetase muidugi kõrge ka ja enamasti üsna sodine ning peale tonkatamise jõe ääres suurt midagi teha ka poleks.

Selleks nädalavahetuseks sai planeeritud igaaastane lutsupüügi üritus ning kuna Ummi oli endale uue linnamaasturi soetanud, siis lootsime, et äkki läheb selle testimiseks ka.

Igal juhul otsustasime Ainiga asju mitte juhuse hoolde jätta ja minna juba lõuna paiku kohti broneerima. Lõuna küll lohises vaikselt üle, aga poole kahe paiku hakkasime plaani ellu viima. Rumba all juba kaks autot ees ootamas. Vanamõisa juures aga täielik tühjas. Otsustasime kaare peale ennast sisse seada.

Väljas tugev lõuna tuul ja pilk taevasse lubas arvata, et kuivalt me ei pääse. Kand ja varvas parkimiskohast jõeni ja seejärel kohe tonkad sisse. Vesi +103, Kasari järgi. Ja see tõusis püügi jooksul kümme sentimeetrit (ja järgmiseks õhtuks juba lausa +145). Õhurõhk, mis oli jube madalal, 735 mm, oli ka langemas ja pakkus järgmiseks hommikuks numbreid 730 mm.

Kaks tonkat sisse, hakkasin söödakorvi jaoks koogelmoogelit kokku segama, kui silma otsast keegi juba ühte ritva sikutas. Hetk hiljem aga ilge pauguga tina lendu tõstis. Liigutasin ennast küll kiirelt ridvani, kuid olin hiljaks jäänud. Ilmselt vimb.

Järgnes tunnike vett taevast ja null võttu. Kella kolme paiku tegime soojendusringi ja tõime auto juurest lõkke puud kohale. Soojaks sai küll, kuid magasin ilmselt korraliku võtu maha, sest tagasi tulles ritvu kontrollides avastasin ühe tühja kirbu - kärbsevastsed olid kõik pihta pandud.

Vahepeal keeras ilma korraks selgeks ja taevas pakkus ilusat värvide mängu. Pimenedes tuli aga järgmine pilv ...Videvikus sai Ain esimese võtu - sügisene vimb rändas kaldale. Seejärel jälle vaikus ja mingi hetk enne kella kuute sama ridvaga ka kohalik lutsuhakatis (ussiga).

Kella kuue paiku saabus teine seltskond. Selgus, et uus auto ei kannata poris sõitmist ja nii visati Tõnn ja Sulev enne põldu autost välja. Autojuht ise sõitis aga maamajja tagasi.

Tõnn toppis oma kuldse rulliga (maksumus 1 euri) varustatud tonkale sööda otsa (selleks oli mingi halvaks läinud ja haisev suitsuvorst) ja lajatas sööda samuti vette. Järgmised kaks tundi tegelesime sellega, millega kambaga lutsupüügil ikka tegeletakse - kummikutes joomisega.

Lõbu oli laialt ja ilmselt peletas see kära libedikud jões ka kaugemale, sest ühtegi võttu me ei saanud. Ilm oli küll selline tõeline lutsukas - vastik vastik vastik ja teooria järgi oleks pidanud hull närimine olema... Ei näinud ka, et naaberpüüdja midagi oleks toimetanud. Tundub, et mere kala veel nii üles pole jõudnud.

Kell kaheksa said puud otsa ja tulime tulema. Saun ootas. Nii et sedapuhku sai siis nullitatud ja Aini paremust tunnistatud.

PS! Rumba all oli poiste tulles olnud viis autot; kui me lahkusime siis oli seal järel veel vaid üks auto.

PPS! Hakkaks ometi juba jääd looma...venelased 8-9 päeva pärast midagi juba lubavad, igal juhul otsustasin, et nüüd on aeg talverehvid välja otsida:-)





pühapäev, 22. oktoober 2017

Jigitamise tagasitulek, 22. oktoober 2017

Reisi viimane päev tõi äratuse kell kaheksa hommikul. Bonderil hakkas teisel korrusel mobiil mängima ja sellega oli uni pühitud. Olime hommikuste toimingutega eriti tublid ja natukene enne kella üheksat istusime juba paati. Mõni mees tuli sel ajal alles haigutades teiselt korruselt alla:-)

Päevaks mingit erilist plaani polnud ette valmistatud - otse merele. Ilma vahepeatusteta. Väljas nulli kandis ilm, sompus ja kerge ida tuulega. Paadis polnud asjad öösel eriti jäässe läinud, kuid kui punase poi juures esimeses ankrus visked tegime, saime aru, et tuulekülma on ikka parajalt. Ridvarõngad olid pidevalt jääs ja vajasid vees soojendamist.

Tegime punase poi tsoonis kaks erinevat ankrupaika ilma ühegi võtuta. Rohkemaks meil sedapuhku entusiasmi ei jagunud ja kolisime trollima oma kahe poi vahelisele lõigule. Jesset sisse visates õnnestus see nööri otsast ära visata - nöör oli rõnga külge kinni jäätunud ja lant lendas lihtsalt minema. Õnneks leidsime selle ikka üles.

Esimese tiiru lõpus sai Tõnu käe "kohaseks" ja pani oma igapäevase plaadi peale - ikka sedasama vana lugu "kes on see kõikse parem kohakunn" läks käiku iga viie minuti tagant.

Kaks järgmist tiiru ei andnud võttugi ja nii seadsime ennast punase maja vastas uuesti jigitama. Pommitasin esmalt 25 grammisega oma musta valget kp paitsit, kuid vool oli öö jooksul nii kõvasti langenud, et kukkus kolks ja kolks põhja. Otsisin kastist vähe kergema 20 grammise jigipea välja ja kogemata jäi näppude vahele kollane-punase sabaga relaxi haugilant. Mingis hetkelises meeltesegaduses panin selle ka konksu otsa.

Veel segasem lugu avanes järgmisel viskel madalama ala suunas - jigmasteri ritv tegi konkreetse ja tugeva nõksu. Vaatepilt oli eelmisi päevi arvestades enam kui kummastav, see lihtsalt ei tundunud tõsi olevat. Õnneks taipasid käed iseseisvalt reageerida ja haakimise järel jäi kala otsa. Päris kena kala. Tõmbles nagu haug, kuid veest ronis välja kahe kilone koha. Tõnu plaadimängija läks selle peale rikki...

Pole selles jões pea kunagi kollaste toonidega silikoonidega midagi erilist saanud ja nüüd siis selline lugu. Pommitasin edasi ja mõni vise hiljem samast paigast 45 sentimeetrine kohapoiss. Kaks ei saa olla juhus ja juba heietasime lootust, et jiginduse mõõnapäevad on selleks korraks lõplikult ühel pool.

See uskumus kestis pea tunni, peale seda kustus täiega - ei ühtegi puudutust ega võttu enam. Sama seis ka teistest paatides. Tegime siis veel ühe väikese trolli tiiru, veel ühe jigiankru samas paigas ja kuna midagi ei juhtunud otsustasime lahkuda. Püügiaega oli jäänud vaid tunnike ja pool sellest kulus mökkini sõiduks. Tahtsime viimased visked jätta ilusa maja kanti ja ka saare tagusele alale.

Ilusas maja tsoonis esmalt kurve peal null, siis kiire null kena väikese maja all ja lõpuks tühiloopimine ka kõrkjate juures. Panime mootorile hääled sisse ja jõudsime veerand tundi enne kella ühte saare taha. Püügiks seega aega vaid kümne minuti jagu.

Tõnu pakkis mõttes juba asju ... mina tegin sel ajal kollase silikooniga kaks viset saarest natuke paremale poole. Vaikus. Kolmas vise täpselt langenud puu alla, randi taha. Paar pööret ja pausi hiljem korraga konkreetne ja tugev toks - ja kala taga. Seekord tuli juba nagu koha, piki põhja ilma erilisi tõmblusi välja näitamata. Tükk aega passis paadi all ja siis soostus üles tulema. 2.1 kilone koha rändas kasti.

Fotosessioon tehtud, vise uuesti samasse kohta ning täpselt sama kaugel kui eelmisel korral konkreetne rabak. See oli juba suurem kala. Juba alguses näitas iseloomu ning passis ühe kohapeal lihtsalt ritva jõnksutades. Peale seda tuli rahulikult venitades paadi alla välja ja siis ... sööstis hooga kümne meetri kaugusele. Kui enne seda liigutust olin arvanud, et kena koha on tulemas, siis nüüd kangastus silme ette haug. Seda enam, et kala otsustas põhjast kõrgemale tulla ja võitles edasi pooles vees. Sikutanud kala umbes viie meetri kaugusele paadist tuli korraga kena saba pinda - ikkagi koha ja mitte väike.

Peale pinnas käimist kolis koha põhja peale tagasi. Istutas ennast paadi alla ja peksles peaga. Lõpuks väsis ära ja tuli uuesti pinda. Kahvasin kohe ära. Saba ei tahtnud meie väikesesse kahva ära mahtuda, kuid kuidagi sai see sinna ikkagi surutud. Huhh, ära tuli. 4.5 kilone koha. Maru ilus punkt selle aasta kohahooajale.

Tegime veel paar viset ja suundusime mökki ära - kodutee ootas. Natuke jäi kripeldama, et niimoodi võtu pealt ära tulime, aga mis teha.

...

Andsin teistele ka teada oma saagist ja kuna meri oli Bonderit õnnistanud ühe kilose kohaga ning teised sel ajal puhta nulli peal olnud ... siis kolisid kõik ühtse rindena õhtupoolikuks saare taha vett vahtu peksma. Ei saadud ühtegi võttu... meil  oli ilmselt täiega vedanud ajastuses.

Bonder ja Anghel jäävad veel mõneks päevaks paigale  ja loodetavasti tekib neil samuti võimalus kollide söömaajale peale trehvata. Jään huviga ootama õhtuseid püügiraporteid.

Kalev lõpetas oma seekordse püügikorra vähiga - kümne märgi alt.

...

Järgmise päeva kõne Bonderilt tõi uudiseks, et saare taga null võttu. Ülejärgmise päeva raport aga ... kolm jigi kala 1-2 kilo vahel ja lisaks kolli äraminek. Kala oli võtnud pauguga, ei jäänud külge ja siis vajus uuesti otsa. Tuli kaks korda ilma pinda tulemata paadi alla, tegi sealt kaks korralikku kümne meetrist sööstu ja lõpuks ilma ennast näitamata kukkus ära. Kollid on seega endiselt seal. Tundub, et üks mees sai nüüd ka lõpuks jigiusku pööratud:-)


laupäev, 21. oktoober 2017

Jigivaenulik keskkond, 21. oktoober 2017

Kalev, see va mugavuspagulane, ei tundnud ennast vist hommikul kuigi mugavalt ja kukkus juba poole kaheksa paiku kohvi keetma. Ajasime siis ka jalad alla ja pika hommikuse kooserdamise järel juba kella üheksa paiku jõe peale.

Väljas päris külm, oma neli kraadi. Aga mõnusalt selge ja päikeseline hommik. Tüürisime ennast suurele jõele, plaaniga minna linna alla. Lootus oli, et vool on vähe raugenud ja seal kannatab jigitada. Koskineni haru otsas tegime kontrollpeatuse ja konstanteerisime fakti, et vool on sama kõva kui eile. Tõsi sodi ujus oluliselt vähem. Muutsime käigu pealt plaani ja suundusime mere poole.

Järgmised kontrollpeatused tegime enne ilusat maja. Lausa viis ankrupaika sai läbi kammitud. Jigitada oli tänu miinuskraadidele muidugi tõeline piin - kõik jäätus käigult. Kaladest polnud ei kippu ega kõppu ja nii suundusime edasi merele.

Lahe suudmes alustasime punase poi juurest. Vaikus. Seejärel võtsime natuke mere poole ette päris mitu ankrupaika - ei ühtegi puudutust ka. Ometi oli Bonder siit kusagilt ju koha leidnud...

Pangestasime silikooni loopimisele kuni kella poole kaheteiskümneni. Siis soojenes ilm korralikult ja otsustasime kolida mugavuspüügile üle. Trollima. Võtsime kõigepealt punase maja rohelise poi juurest ülesvoolu, plaaniga viiemeetrist ala proovida. Selle sügavuseni me välja ei jõudnudki - ühel hetkel tegi pruunika jessega varustatud ritv midagi sellist, mida polnud paar päeva näinud. Vajutas jõnksaka ja seejärel vajus konkreetselt paindesse. Vähe sellest, demonstreerimaks et tegemist pole põhja kinni jäämisega, otsustas ritv veel tõmblema ka hakata. Midagi sellist polnud ammu näinud ja nii vahtisin mõnda aega  suu ammuli juhtunut.

Paar minutit hiljem kahvasin 2.5+ kilose koha kasti. Vähekene võitles teine enne kahvamist ja raske oli teda tõmmata ka ... aga polnud ikka see mis jigitades.

Paar minutit hiljem avas skoori ka Tõnn. Alamõõdulisega. Peale punase poini jõudmist otsustasime uuesti samale tiirule minna ja täpselt samast kohast kus eelmine koha tuli, ronis otsa järgmine. Seekord 1.5 kilone. Tõnu vastas järjekordselt alamõõdulisega.

Kaks ei pidanud ilma kolmandata jääma ja suundusime uuele tiirule. Aga see ei olnud enam nii produktiivne - Tõnu sai ühe võtu oma kollase-punasele jessele, kuid kala kukkus ära. Otsustasime siis sama tsooni jigidega läbi pommitada. Käisime erinevate värvidega jõele kõva pool tunnikest pinda, kuid tulu sellest ei tõusnud.

Väljas oli ilm vahepeal päris suveks muutunud. Tuterdasime samas kandis järgmised paar tunnikest, ilma midagi saavutamata. Vahel jigitasime. Vahel trollisime.

Mingi aeg käis Bonder uhkustamas pea kilose merikaga, kes oli punase väikest malli jesse otsa roninud üsna samas kandis, kus Tõnu oma 4+ kilose kevadel välja meelitas. Lisaks oli neil pooleteisene koha, mis saadud kusagilt kaugelt mere pealt. Ilmselt oli juttu ikka Läänemerest:-)

Kella nelja paiku hakkas ida poolt ootamatult lähenema  miski hall mass. Selle kohale jõudes mattusime täielikult udusse. Nähtavus muutus pea olematuks, hea kui viiskümmend meetrit välja venitas. Kalevi paat ja Bonderi paat olid selleks hetkeks kodu poole vaikselt kulgema läinud. Meie jäime kui siilid udusse vangi.

Ilmamuutuse peale tegi kala peaaegu et suu lahti. Kaks koha, millest üks kilone kannatas ära võtta pluss Tõnu 3.3 kilone haug tundusid viimase kahe päeva tulemuste valguses kui meeletu saak.

Kauaks ei julgenud sinna udusse jääda - pime aeg polnud enam kaugel ja kuidagi tuli koju jõuda. Tulime vaikselt tiksudes tulema. Vedasime voblereid paar kilti; seejärel tegime pisut kiirema lõigu kuni ilusa maja tsoonini, kus kammisime kääru läbi; peale seda kümne haru alumine osa kuni paatide sisselaskmise paigani välja. Tulemus oli teadagi milline...

Kokku sai siis ära võetud kolm koha. Tõnn võttis ära ühe lima. Bonder ühe koha ja merika. Teised kaks paadilist - nood võtsid päikest ja udu:-) Nutune värk...

PS! Mehisele saunakütmise kiire ABC - viskad tuhaluugi tuhast tühjaks, jätad tuhaluugi pisut lahti, võtad ühe sületäie halge, paned tule alla, peale nende põlemist lähed sauna.