kolmapäev, 27. detsember 2017

Jõulutuuri teine päev, 27. detsember 2017

Õhtul hotellis uurisime kaardi peal kõik Haanja järved läbi. Lõpuks jäi sõelale Väikjärv, Kurgjärve kõrval olev väiksem järveke. Mulle oleks Kurgjärv ka sobinud, aga Tõnu ütles et see tal juba "kirjas" - väidetavalt olla ta seal kunagi ujumas käinud. Kuidas see sellisel juhul kalapüügi mõttes "kirja" sai, teab ainul Tõnu ise.

Hommikul startistime Võrust poole üheksa paiku ja juba enne kella üheksat tiirutasime Väikjärve ümbruskonda läbi. Leidmata ühtegi mõistlikku ligipääsu, kirjutasime peagi selle plaani korstnasse. Vaevalt seal mingi eldoraado oleks olnud ...võtsime suuna backup plaanile - Vaskna järvele. Mulle see sobis, kuna Haanja järvedest see selgelt mu lemmik. Ilus, piisavalt suur, paraja sügavusega ja üsna kalarikas.

Parklas riideid selga ajades tuli ka teine auto kohale. Ajasime veidi juttu. Mees rääkis, et see talv juba kümnes kord sellele järvele minna - (millal see jää siis tuli? jaanipäeva järel?) - ja iga kord ikka üsna kenasti saanud. Nii kümmekond ahvenat korraga. Päris kolle polevat tulnud, aga kolmesajaseid ikka trehvab. Kõik lisaks põigiga püütud kalad.

Jutud aetud, sammusime järvele. Kohalik jäi esimese vasakpoolse kõrkjatuka taha pidama, me panime järgmisest tukast mööda ja võtsime pauna keskel platsi sisse. Keegi oli seal tihedal sammul 6-7 auku teinud, otsustasime need läbi proovida. Õigemini mina otsustasin, sest Tõnn mõtles, et selle jahtumiseks tehtud peatuse jätab ta püügi mõttes vahele ja paneb õnge sisse alles teise kalda alla välja jõudes.

 Vett siin nii 3+ meetrit. Sättisin kirbuõnge töökorda. Kuldne marmõss sääsevastsetega sai vaid pool minutit vee all olla, kui keegi juba märku andis ning järgmisel tõstel mõnusa konkreetsusega nooguti alla vajutas. Ja kena kala taga, tuli vonka vonka auguni välja ja pudises siis otsast. Krt. see viib küll parve alt...

Ja mõneks minutiks tekkiski vaikus, kui korraga uuesti korralik löök ja otsas täiega maakera ... ja ka see ära kukkus. Sedapuhku koheselt. Tollest oli juba päris kahju, ei saanud kala esimese hooga liikumagi... Veel paar tiiru hiljem kolmas ilus vajutus ja samal ajal kui Tõnu oma tagumiku kalapüügiks lõpuks tooli peale istutas, tõstsin 250+ grammise ahvena jää peale. Kena algus päevale.

Sain samast august veel ühe saja grammise, enne kui võtt katkes. Tõnn oli samal ajal kõrval oleval augul istet võttes ka käe valgeks saanud. Samuti kena kahe ja poole sajane ahven. Lisaks peagi veel ühe väiksema välja võlus.

Kuna mul võtte polnud kammisin veel kõrvalauke ning sain sealt kolmanda. Siis pikalt, nii veerand tundi, vaikust, kuni neljanda ahvena poisi välja võtsin. Tõnu kolmanda samal ajal välja nahistas. Kell oli kohe-kohe pool üksteist saamas, kui korraga  seegi väheldane võtt kui lõigatult katkes. Passisime veel pool tunnikest tulutult samas tsoonis ja tegime seejärel kand ja varvas teise kalda alla tuulevarju.

See juba tuttav tsoon mitmest eelmisest talvest ja siin ka alati kala olnud. Järgmised poolteist tundi puurisime ala auklikuks. Tulemus oli jõhker - Tõnul 5 sentimeetrine ahvenakoll. Mul null võttu. Sissepandud unnad vaikisid sama targalt. Käisin vahepeal uurimas, et kuidas kohalikul läheb - tal kaks saja grammist olla tulnud, aga see ka kõik... Kratsisime kukalt ja kolisime hommikusele alale tagasi.

Saime vaevu kohale kui kolm meest parkla poolt samasse tsooni tatsasid. Ei tere ega midagi - viisakad eesti mehed; tegid vaevu kahekümne meetri kaugusele oma augud. Ei osanud midagi kosta, ju siis siinkandis selline käitumine kombeks.

Panime oma unnad kõrkjate äärde likku ja keskendusime ahvena püügile. Kohe alguses üks nii saja grammine, siis pikalt vaikust ja järgmine samasugune samast august. Too tuli üllatuseks allamängimise peale, seisatades nooguti kui vimmapoiss. Järgmisel tiirul sama manöövrit korrates, otsustas järgmine samasugune ahven korraliku litriga nooguti alla vajutada. Mis mul saab sellise agressiivsuse vastu olla. Arvasin, et lõpuks ometi sain pihta millisel moel peab täna mängima, aga võta näpust - see jäi mu päeva viimaseks võtuks.

Tõnu tegi enne päikese langemist metsa taha veel kolm ahvenat ühest august ja kella kolme paiku andsime alla. Selleks hetkeks olid nii kohalik mees kui ka teine seltskond jalga lasknud ja meie usk õhtusesse võttu totaalselt nulli kukkunud. Lõppskooriks jäi meil siis 7:7. Otse loomulikult minu võit:-)

Kalaga läks nagu läks - oleks hommikused ära kukkumised suutnud realiseerida, oleks vist saagiga peaaegu rahule jääda võinud.  Huvitaval kombel ei saanud me kumbki ühtegi unna võttu ei siin ega ka Ubajärvel.

Aga ilm oli täna ikka super - pealelõunal tegi mõnusat päikest. Ilus ja tore oli olla. Keda see kala sellise ilmaga huvitab:-)

Järgmisel aastal siis uued jõulud. Äkki siis Ain ka julguse kokku võtab ja meiega võistlema julgeb tulla:-) Preemiaks ju ikkagi kiire ostureis üle piiri, et sotside rõõmuks pisut alkoaktsiisi laekumist riigi eelarvesse langetada:-)

1 kommentaar:

  1. :) Oleks...oleks Ain tulnud oleksin kilose Ahvena välja võtnud. Ja ma järgisin samal ajal korralikult perearsti juhiseid ohtralt sooja jooki juua.Kas lätist hõõgveini ka saab?Seda hakkas väheks jääma :)

    VastaKustuta