Pärnu jõel siial vol.2, 27. veebruar 2014

Hommiku magasin kõvasti - külas olles ei ole viisakas peremeest varakult üles ajada ja nii juhtusin jõele alles kella kümneks. Rahvast päris palju jää peal. Ilm täpselt samasugune nagu eile; päike, mida ilmateade oli lubanud ei olnud oma ülesannete kõrgusel.

Sammusin uljalt rahvamassist läbi, ütlesin tere tuttavamatele nägudele ja tegin kildise matka siiapüügi rajooni, kus Wimbu juba ees passis. Vanad augud kannaga lahti ja läks püügiks. Päevaplaan oli täna kolmeosaline, lõunani siinkandis, siis autoga pisut eemale uude kohta ja kui seal midagi ei toimu, siis õhtuks tagasi. Algus oli paljulubavam kui eile, Wimbu tõmbas paigast, kus eile vaid kiisk oma toimetamisi tegi, välja ahvena. Vähemalt kala tundus liikuvat.

Kammisin piirkonna erinevad augud poole tunniga läbi. Kiisk elas pea iga augu all lõbusat elu, ilmselt lasid siiakalad neil vaba elu nautida. Mingi hetk näitasin Wimbule ette eile nurgu pakkunud augud ja vaevalt viis minutit hiljem nägin meest käpukil kedagi august välja meelitamas. Tükk aega meelitas, enne kui midagi august välja ronis. Läksin kaema, latikas. Ehtimaks oma blogi võõraste sulgedega tegin modelli loal ka ühe klõpsu kaameraga.

Jäin sinna kõrvale passima ja sättisin ka kirbu sisse. Laksti vimb otsas, aga mitte suur. Seejärel varustus kokku ja sammud siiapüügi paika tagasi. Nüüd teise tsooni. Vana auk kannaga lahti - öösel ikka kenasti augud ära jäätab - ja püüdma. Sain kaks tiiru teha, kui tõstmisel praktiliselt põhja kohal keegi nooguti liikumise peatas. Taga! Kena vonka-vonka läks põhja kohal lahti ja näppudega "sidurit" mängitud. Mõni sekund sain rõõmu tunda, selleks et hiljem mitu minutit kiruda. Ära kukkus. Ei tea kes see oli - siig või latikas (sellest piirkonnast varasematel aastatel ka latikaid saadud), kuid vimma välistaks küll. Eile pandud uus tamiil on nii vähese venivusega, nagu oleks tegemist nööriga. Kirusin ennast et ei viitsinud poest läbi minna ja uut muretseda...

Kui siig augu alt minema läheb, siis enamasti päeva jooksul sealt teda uuesti võtma meelitada ei õnnestu. Igaks juhuks jäin siiski veel istuma, kuni natukese aja jooksul hakkas nurgu ja vimba tulema. Natukene aega lahutasin meelt, kuid siis alustasin uuesti siia otsinguid. Kammisin selle tsooni erinevad augud läbi ja liikusin kolmandasse püügirajooni.

Wimbu oli vahepeal läinud madala peale vimbasid jahtima, nii jändasingi üksi päris pikka aega. Üsna edutult. Kella üheks panin asjad kokku ja sättisin ennast auto suunas. Väikene "jahutuse peatus" vanal armsal vimmaaugul, mis üsna ülerahvastatud, andis tuttavatelt informatsiooni, et aeg-ajalt ikka tilgub ... ja seejärel masinasse...

Plaan oli minna kohta, kus viimase jääga saadud ilusaid ahvenapätse. Lisaks seal vimba ja siiga trehvatud. Jääpeale ukerdades ronisin mingit palki pidi kaldaäärsest ohtlikust kohast üle, sattusin vestlema ühe koera jalutava tädiga, kes teadis rääkida sügisel  tormiga randa uhutud "hiinakast", mis ropult roiskunud kala olla täis olnud. Arvestades, et kohalikud olid kaldalt jääpeale ka pudeleid katki loopinud (no tere mõistus), siis ei tundunudki püügitsoon enam eriti ahvatlev. Aga no kui juba tuldud sai, siis pooleli jätta ka asja ei tasunud.

Jää selles püügipaigas pea puutumatu, kuid meeletult risu (kõrkjatükid jms.). Paar aimatavat puuritud augujälge oli näha, kuid need ikka üsna ammu tundusid tehtud olevat. Seadsin sammud ahvenamadalikule ja liikusin sealt edasi risti jõge. Esimene augu all kiisk. Peale paari kiiska ja veendumust, et kedagi teist mulle külla ei kipu tulema, järgmine puurimine kümme meetrit edasi.

Vett siin meetrit kahe jagu. Mängisin üsna madalalt ja kõrgeid pilotaaze ette ei võtnud. Ühe järjekordse põhjalangetamise peale otsustas keegi ilma ühegi hoiatuseta, võiks öelda, et isegi ebaviisakalt, minu kirbu põhjast üles tõsta ja sellega minema jalutada. Haakimisele vastati tõmbega, mis rullilt meetrikese tamiili kaasa vedas. Mõttest käis läbi, et hea, et ma rulli tavaliselt kinni ei keera. Esimene sööst kinni peetud, sai kala vaikselt tagasi tirima hakatud. Seejärel teine sööst ... ja läinud ta oligi. Nii nagu ta ebaviisakalt tuli nii ilma head aega lausumata ka lahkus. Kus on küll kodune kasvatus:-) Kala kukkus lihtsalt otsast ära.  Seekord vanduma ei kiskunud, pigem tekitas meeldiva elevustunde. Karta on, et see haug oli.

Kammisin jõe ristipidi läbi, tehes ligi kümme auku,  mõned ahvenapunnid, mõned kiisad ja ei ühtki märki suuremast kalast. Kella kolmest tulin tulema. Tagasi hommikusse kohta. Vimmapüügi augus rahvast vahepeal vähemaks jäänud, siiberdati pigem teise kalda poolel ja ülsvoolu olevatel sügavikel. Lasin ka kontrolliks kirbu vette. Minu "aukudes" vaikus, jõe keskpoolelt ühest august kaks võttu ja teisest veel üks. Mõlemal korral rabelesid otsa jäänud kalad minu "ankruköie" otsast lahti. Egas midagi, kand ja varvas siiapaika.

Järgmine tiir erinevate troonide vahel kulges väga rutiinselt. Ühest  august pika meelitamise peale vimb, teistest kiisk. Ei olnud seda va siiapoissi kodus. Poole viie paiku sammusin tagasi. Tegin veel peatuse vimmatsoonis, jälgisin kuidas Wimbu ja co üksmeelselt koostööd tehes vimmaparve taga ajavad ja tulin tulema. Vimba jälitada ei tahtnud, siiga püüda ei osanud.

Kokkuvõtvalt vol. 1 -  täna kala oluliselt aktiivsem oli, vimb liikus ja need, kes teda püüdsid, said ka kenasid kalu; siiale aga selline matjas ilm ei tundunud meelepärane olevat. Kahe päeva peale "võibolla" üks võtt on isegi minu jaoks natukene vähevõitu... Päev lõppes küll positiivselt, kui naine õlle klaasi valas ja siiasaia kõrvale sättis:-)

Kokkuvõtvalt vol. 2 * -  ei noh vorm oli mul ju hea ning hea tulemus jäi selgelt varustuse taha kinni. Oleks mul ikka maailmatasemel tamiil olnud ja kui sääsevastsed ei oleks pidevalt keerutades mäkra mänginud, siis oleksin kindlasti mõne suure kala kätte saanud

(* minu kummardus Eesti olümpiakoondise esinemisele - õppisin ka ära kuidas "süüdlane" leida)

Pärnu jõel siial, 26. veebruar 2014

Wimbu sai eile ühe siia, Mait sai eile kaks siiga. Selliste uudiste peale ei pidanud närv vastu ning hommikul sai teekond Pärnu poole ette võetud. Suurte ootustega.

Startisin kella poole üheksa paiku, et linna piirilt sääsevastsed osta. Uskumatu, et kalakauplused avatakse üldjuhul kas kell üheksa või isegi alles kell kümme. Kalamehed ilmselt na unine rahvas:-) Keegi võiks kätte võtta ja organiseerida kalastuse "basic" asjade müügi Statoilis - ussid, sääsevastsed, jupike tamiili. Igasugust muud jura ju seal müüakse...

Igaljuhul sain kell üheksa õnnelikuks sääsevastsete omanikuks ja gaasipedaal sai autol alla vajutatud... Arvasin, et jõuan poole üheteistkümneks jääle, aga tutkit. Pärnu maanteel oli üks veoauto teisele otsa sõitnud ja kogu tee kinni. Ümbersõit Konuvere kaudu. Kõvasti sai lisaaega kulutatud ja nii juhtus, et alles kella 11ks sain oma sammud jõele seatud. Otseteed siiapüügi rajooni. Wimbu oli hommikul passinud vimmapiirkonnas ja liitus nüüd minuga.

Ilm pilves, kerge lõuna tuul, temperatuur vähekene plusspoolel. Ilm niikui ponks. Otsisin Maidu eilse augu üles ja läks püügiks. Wimbu pani kaks ussitonkat ka veel likku. Järgmised kaks tundi möödusid ühelt siiapüügi augult teisele keksides, mõne kiisaga madistades ja siiga oodates. Siig va ludru aga ei tahtnud ega tahtnud tulla. Pikapeale hakkas tuim väristamine ilma vahejuhtumiteta ära tüütama ja nii sai tehtud põikeid aegaajalt kaldapoole, kus on lootus ka muule kalale väheke suurem. Üks trettidest tegi tuima olemise väheke erksamaks, kui vimb ja paar nurupätsi jääpeale ronisid; edasi aga sama tuim väristamine...

Wimbu lahkus peale kahte, et vimba püüdma minna. Mina jäin edasi jonnima. Kammisin regulaarselt kõik enda jaoks kunagi tulemust pakkunud tsoonid järgemööda läbi, kaunistasin jääaukude ääri kiiskadega, vahelduseks isegi puurisin ... Aga kella kolmeks oli kopp ikka nii ees, et otsustasin natukeseks jalgu sirutama minna ja hiljem tagasi tulla.

Kõndisin vaikselt vimmapüügi paiga poole, tehes tee peal enda jaoks uutes kohtades peatusi. Paar nurgu siit, paar ahvenat sealt. Minu vimmapüügi augus laiutas Wimbu ja co. Neil mõned vimmad ja ahvenad, kuid kalavõtt kapriisne. Tegin paar auku puhkuseks ka siin ja seejärel tagasi siia rajooni. Usk ei olnud veel lõplikult murdunud:-)

Õhtupoole tuli vool, mis aga ei toonud muutust minu püügipaigas. Jändasin seal poole kuueni ja siis vantsisin minema. Vimmapüügi augus oli vool kalal lõpuks karbi lahti teinud ja Wimbu ja co olid saanud päris kenasti ilusat vimba. Istusin väsinult õhtuhämaruses veel nende seltsi ja paari minutiga oli poole kilone vimb otsas, kuni auguni välja ja siis justkui sümboolselt lahkus. Panin asjad kokku ja kuulutasin päeva lõppenuks.

Kokkuvõtvalt - päikest ei olnud päeva jooksul kordagi näha ja tundub, et see oli üks ebaõnnestumise põhjuseid. Üldjuhul päikeselised päevad parema siia võtu andnud, kui pilvised ilmad. Vast homme päikest ka teeb. Siis jonniks veel natukene siiga püüdes, enne kui alla annaks ja vimba püüdma läheks...

PS! Pildid masendavalt hallid - nii nagu ka päeva üldfoon oli

Pärnu jõel siial, 24. veebruar 2014

Hommikul sai pere magama jäetud ja kella poole üheksaks jõele mindud. Väljas kerge miinus, autoaken oli lausa nii jääs, et kaabitsat oli vaja. Pilved olid taevast kadunud ja väljas ere päike. Tuul aga endiselt vali ja puhus edelast.

Jõe poole sammudes sattusin vestlema ühe vanema meesterahvaga, kes siinkandis pidevalt särge oma sissesöödetud kohas püüab. Oli väga rahul eilse päevaga, ämbrid särge täis ja ka mõni vimb olla tulnud. Mnjah, ja mul mis vastu pakkuda oli... Tema sammus oma söödaplatsi suunas, mina sammusin uljalt oma siiaplatsi poole. Kuna Maitu täna ei olnud, siis potsatasin oma kalakastiga tema eilse siiaaugu peale.

Punane kirp otsa ja sääsevastete kimp konksule. Läks mängitamiseks. Alguses üsna vaikne, kuniks üksik nurg sööda avastas ja korraks värsket kevadist õhku nautlemas käis. Siis jälle vaikus, kui mitte kiiskade toimetamisi arvestada. Mõni neist lausa nii suur, et vaevu kirbust pirakam. Istusin kannatlikult omal kohal ja rahvas hakkas lähenema. Kalamees, kes tükk aega ei liigu on justkui majakas, mis kutsub enda ligi teisi nullitajaid. Ümberringi käis äge puurimine, mis pidevalt lähenes. Nähes, et ma miskit ei saa, see jääpuuride hord vaikselt möödus...

Püüdsin edasi. Kõht läks vaikselt tühjaks ja tegin hommikusöögi pausi. Kõht täis, meel hea, jätkasin jonnakalt samas paigas, käies vahepeal kõrvaolevaid auke läbi. Liiga värskelt oli veel meeles eilne edasi-tagasi tormamine.

Kella kümne paiku külastas mind teine nurg. Jälle kala tagasi, mõll alla. Kiirelt mängitud üles poole meetri kõrgusele põhjast, seejärel sama kiirelt alla tagasi. Paar kerget tõstet ja järgmise tiiru algus. Alguses ei jõudnud kohale, et millegipärast kirp ei kerki põhjast ja edasi mängitades lihtsalt nooguti kõverasse venitasin. Hetk hiljem jagasin ära ja haakisin. Vonka vonka käis all. Pikkamööda kala augu alla meelitades, nägin läbi jää - siig. Punnitas veel vaikselt augu all vastu, kuid täna oli kalajumal minuga ühes "paadis" ja siig pistis pea auku. Käes! Polnud just hiiglama suur, aga ikkagi see kelle järele sai tuldud. 43cm pikkust.

Jätkasin samal augul, kuid veerand tunni jooksul ei juhtunud mitte midagi. Isegi kiiska polnud. Hüppasin siis kontrolli mõttes korraks kõrvalaugule ja sain vaevu kaks tiiru mängitud, kui keegi kirbu põhjast üles tõstis. Haakisin, raske jälle tuttav vonka-vonka ... ja järsku kerge. Ju siis polnud minu siig.

Peagi saabus Tallinnast Viljar ja liitus siiapüügi toimingutega. Õigem küll nullitamise toimingutega, sest järgmise poolteise tunni jooksul ei juhtunud kummalgi midagi põnevat. Selleks ajaks oli tühi mängitamine korralikult ära tüüdanud ja kolisime oma varustusega lõunaseks ajaks vimma piirkonda. Tee peal põrkasin kokku tuttavaga, tal paar kena vimba, kuid kala lõunaks suu kinni olla pannud. Kamraadidel lisaks veel viis+kaks vimba. Sättisime Viljariga vanadele aukudele püüdma.

Käisin üle ühe vanemad augud läbi, enamasti vaikus. Ühes õnnestus kala letargiast siiski üles ajada ja kolm vimba ja nurupoiss välja võtta. Üks neist vimbadest alla mõõdu, teised kaks nibin-nabin mõõtus. Väikesed vimmad siia jõudnud ja suured edasi ajanud?  Tunnike sai konnatud erinevatel aukudel. Vahepeal Viljaril üks vimb kotti ja minul veel üks tagasi.  Vimb ei närinud, küll aga näris miski hinges. Aga mis siis kui siig ikkagi veel võtab?  Näris, kuniks kodinad kella kolmest kokku panin ja sammud tagasi seadsin. Viljari vimmatama jätsin...

Tagasi jõudes kaks meest mu augud vallutanud. No jumal nendega, püüdku aga. Valisin endale teise tsooni ja istusin maha. Ja kohe hakkas keegi märku andma. Mängis toiduga, kuid otsa ei jäänud. Pika pipardamise peale lõpuks ära võttis ... nurg kurask... Mängisin edasi. Natuke vaikust ja siis uus toiduga mängija. Õnneks mitte samasugune pipar nagu nurg, peagi põhjast kirbu tõstis ja selle omaks tunnistas. Laksti, teine siig jää peale. Väiksem kui eelmine, 39 cm.

Seekord ei hakanud kohe pilti tegema ja lasin kohe uuesti kirbu alla.
Ja kohe läks samasugune vastu ujumine ja toiduga mängimine edasi. Kolm-neli korda  toimetas, kuid võtma teda meelitada ei õnnestunud. Jändasin samal augul veel pikalt ja lootsin, et kala tagasi tuleb. Kuid ei tulnud.

Viljar, kes vahepeal oli maadelnud "madrustega" , seadis sammud minu suunas ja peagi olime jälle kahekesi siiga jahtimas. Tulutult. Käisime veel vana kohagi üle, kuid ei midagi. Kella nelja paiku lahkus Viljar ja varsti peale seda ka mina. Pere ootas.

Kokkuvõtvalt - päev justkui indiaani vanasõna "kui ikka piisavalt kaua jõe ääres istuda, siis näed lõpuks oma vaenlase laipa mööda ujumas". Ära jõudsin oma siiad oodata:-)

Naine siiad ära soolas, lubas mullegi maitsta anda:-)

Pärnu jõel Maidu ja Viljariga, 23. veebruar 2014

Õhtul läksin magama õndsas teadmises, et lõuna paiku läheme perega Pärnusse ja pealelõunal saan jõele. Kell pool kaheksa aga kõne Viljarilt, et nad teel jõele ja kas tahan ka tulla. Loomulikult tahtsin:-)

Üheksaks jõudsime jõe äärde. Jääl vesi peal ja läikis nagu peegel. Ilm pilves, puhus tugev edelatuul. Paar soojakraadi väljas. Võtsime Maiduga suuna siiapüügi piirkonda ja Viljar sättis ennast vimba püüdma. Allatuult kõndimine toimus kiiresti, tuul lükkas takka ja kui oleks hõlmad lahti teinud, oleks libistanud ennast ilmselt sindi paisuni välja...

Läks vanade piirkondade läbi kammimiseks. Esimene, ei midagi; teine ei midagi; kolmandas Maidul väike ahven otsas ja keegi lõi kõrgelt, kuid otsa ei jäänud. Jäime piirkonda läbi otsima, kuid tulemused valmistasid pettumuse. Ühe nuru õnnestus kuidagi sööma meelitada ja lisaks keegi "hoidis" korraks meetri kõrgusel põhjast ussipundart kinni. Ja see oli ka kõik. Maidul lisaks veel üks "madrus" ja rohkem midagi. Viljar, kes oli vahepeal vimmapiirkonnast tulema tulnud, maadles kiiskadega.

Edasiseks valisin otsimise taktika. Natuke sama kalda lähedal, seejärel üle jõe olevate sügavamate kohtade äärte peale. Mait jäi vana piirkonda kammima ja Viljar jalutas ülesvoolu tagasi. Ühel hetkel Mait karjub, et pea poole kilone ahven. Samal ajal mul keegi mängib ja mängib toiduga. Peale pikka meelitamist lõpuks ära vajutas. Poole kilone vimb.

Ainukeseks see sealt jäigi hoolimata sama augu peal pikalt istumisest ja ümbruskonna läbi kammimisest.
Vantsisin ülesvoolu tagasi. Proovisin paari kohta, ühest nurg, teisest vaikus ja jõudsin kella üheks vimmapiirkonda tagasi. Viljar einestas ja andis korralduse, et nüüd pean talle siit vimba tõmbama hakkama. Korraldusele jäi allumata, vimmal suu nii kinni kui üldse olla annab. Paar kiiska tülitasid erinevates aukudes, kuid ühtegi suurema kala võttu ei olnud.

Peale tunnist mässamist tegime jälle kand ja varvas Maidu juurde. Too oli vahepeal paar vimba välja võlunud ja kükitas oma augul.

Puurisime "mantlist" augud läbi ja sain ka ühe poisi kätte, kuid eldoraado see paik ei tundunud olevat. Kell juba kolm, kui meil Viljariga mõttes, et kohe algab kindlasti vanas kohas õhtune vimmavõtt ... ja jälle läksime tagasi. Pikk tee vantsitud ning maandusime vanadele aukudele.


Poole tunniga oli meil mõlemal kopp ees. Mitte kui midagi. Ja siis helistas Mait - siig käes...

Ja läksime kolmandat korda samas suunas liikvele:-) Tõelised sportlased kohe. Maidul kena siig jää peal ja paar vimba ka seltsis. Ruttu asusime samasse paika toimetama. Uued augud, vanad augud. Ei midagi.  ahetasin viimases lootuses veel punase marmõssi rohelise vastu, kuid ka see meeldis vaid kiiskadele. Rohkem actioniks ei läinudki.


Kokkuvõtvalt masendav päev. Võtt olematu - vaid kaks vimba, kolm nurgu, üks särg ja kiisad. Ilm ka sihuke, et püük äärmiselt ebamugav (vinge tuul, vesi jääl). Täna kavaldas Mait meid selgelt üle - istus enam-vähem terve päeva ühes kandis ja ootas kuni "mägi muhamedi juurde tuleb". Ära ootas ja sai ka teenitud tasu (lisaks siiale ka viis vimba). Aga me ludrud kahekesi vaid edasi tagasi tormasime:-)

Pärnu jõel, siiga otsimas ja vimba püüdmas, 21. veebruar 2014

Viljar pakkus võimaluse Pärnusse minna ja haarasin rõõmuga pakutust kinni. Start Tallinnast kell seitse hommikul. Peale paari statoili olime lõpuks üheksa paiku jõe ääres. Ilm pilves, kuid päeva peale viskas vahele ka päikest, tuul kagust/idast, temperatuur nulli lähedal. Jää peal kena lumekiht, millel ei ühtegi jalajälge - nagu talv oleks äsja saabunud ja meie esimesena selles ilusas kohas:-)

Esmalt sammud vimmaaukudele. Vaja ju hea tunne käe sisse saada, küll siis päeva peale saab edasi vaadata. Esimene auk puuritud ja viie minuti pärast kaks vimba ja üks nurg jääpeale veetud. Üks vimb läks tagasi, teine Viljari kotti. Järgmine tund aga...

...tunnike hiljem seadsime sammud siiapüügi kohtade poole. Jää peale kolm senti lund, selle all kiilasjää. Päris mitu korda pidin käbra käima, nii petlik oli see lumekiht. Kohale jõudes uued augud sisse ja püüdma. Mul all täiesti vaikus, Viljar nopib ahvena; puurin uue augu, mul jälle vaikus, puurib Viljar augu, keegi taob noogutit jää poole...

Mitte ei saanud aru, kuidas siin need asjad käivad ja liikusin edasi. Ülesvoolu. Aeg-ajalt uued augud ja uued nullitamised. Liikusin kuni eelmisel korral saadud siia paigani välja siis natukene teisel voolujoonel tagasi. Jääaukudes kas vaikus või kiisk...

Mingi hetk nägin, et Viljar keeras suuna algsele püügipaigale tagasi. Ise jäin otsima. Jõudsin nii viiekümne meetri kaugusele sellest august kus Viljar kedagi jää all narritas, kui uue augu peal esimesel ringil keegi paarikümne sentimeetri kõrgusel põhjast nooguti konkreetselt alla vajutas.

Kena vimb rändas kotti. Jätkasin samal augul oma viis minutit, kuid jätku ei tulnud. Lõuna aeg ka käes - tegin vahele ühe võileiva ja alustasin siis uuesti. Ja keegi andis märku, üsna kõrgel põhjast.
Mängisin edasi ja jõudsin pea meetri kõrgusele põhjast, kui jälle kena ja konkreetne vajutus.
Seekord midagi suuremat taga. Siig? Vonka vonka käis veel all. Mõttes aga, ära mine ära, ära mine ära. Igaksjuhuks lükkasin lund auku ja vaikselt venitasin kala lähemale. Augu all aga jäi venitamine pikaks ajaks seisma - kala peksles augu all ja keeldus auku sisenemast. Ei edasi ega tagasi. Üks suur saagimine vaid. Lõpuks pistis pea ikka auku ja ...krt. haug. Kirp ülemises mokas täpselt nii kinni, et hambad tamiili ei ulatunud.

Tegin igaks juhuks uue sõlme ja jätkasin püüki. Ei sellel, ega ka erinevatel suundadel tehtud aukudel ei tulnud ühtegi võttu. Liikusin edasi. Nii kolmkümmend meetrit. Valisin ka teise voolujoone ja tegin uue augu. Paar minutit mängitud ja mõtted suunasid juba edasi liikuma, kui järsku allamängimisel kellegi närv vastu ei pidanud ja nooguti paigale tarretas. Jälle kena vimb. Ja jälle jätku ei tulnud. Nagu ei olekski vimb parvekala.

Proovinud ümbruskonna erinevatelt aukudelt veel kala leida, lahkusin peagi püügitsoonist. Üles vimmaaugu poole tagasi. Viljar istus juba pikalt ühe augu peal, vaevalt ta seal tukub, kindlasti vimba kangutab. Liikusin samasse kanti, tehes teepeal paar peatust. Esimene andis nuru, kes tükk aega nökerdas sööda kallal ja kui lõpuks üle meetri kõrgusele põhjast olin mänginud, siis ärritus ja pakutava alla neelas. Peale seda selle augu all aga kiisk.

Poole kolmeks jõudsin lõpuks Viljari juurde tagasi. Kutt jõi teed ja laiskles. Siin polevat kala ja isegi kui on, siis ei võta. Selge, kui ei võta siis ei võta, aga ega mul pole pointi marmõssi ka jääpeal hoida. Otsisin oma hommikuse augu üles ja lasin kirbu alla. Üle kahe tiiru ma mängida ei saanud, kui keegi põhja mängitatud söödale järgi sööstis ja selle põhjast kergitas. Täitsa kobe vimb ronis kaldale. Viljar pomises midagi valest käte värinast ja kobis kohe püüdma...

... uuesti mõll põhja ja uus võtt. Aga  kala kuidagi kergem. Tõmbes küll siia ja sinna, aga väike. Välja võttes esimene arvamus turvale viitas, aga kuidagi liiga sale ja mitte nii paksu peaga. Teib ilmselt? Lasin tagasi. Seejärel sellest august edasi aga vaikus.

Viljar nohistas samal aja paakümmend meetrit eemal ja poetas kala kotti. Vimmaparv vaikselt edasi oli liikunud. Võtsin sama suuna. Uus auk Viljarist meetrit viis ülesvoolu andis ainult kiiska. Kiirelt uus auk veel mõni meeter ülesvoolu ja esimese tõste alguses keegi "tülitas"; haakimine läks tühja ja lasin kirbu põhja tagasi; järgmine tõste ja kala oli hakkamist täis ning ründas kenasti pakutavat. Kena vimb. Uuesti kirp põhja ja ma ei jõudnud veel seda põhjast kergitama hakatagi, kui keegi selle töö minu eest ära tegi. Jälle kena vimb. Kolmas korralik poiss veel sinna otsa enne kui kerge vaikus tekkis. Mägitasin edasi ning ei kiirustanud lahkuma. Peagi andis neljas vimb endast märku ja peale erinevate mängude pakkumist läks liimile. Rohkem sellest august ei tulnud.

Kiirelt uus auk ülesvoolu ja mängima. Ka siit üks vimb, kuid tundus et parvest "jäin maha". Võtte rohkem ei tulnud ning ka järgmistest ei tulnud midagi. Kondasime Viljariga seejärel vanu auke läbi ja noolisime üksikud vimmad veel välja, kuid ketti enam tulema ei kippunud. Kell viis panime õnged kokku, tegime grupipildi ja lahkusime. Kokku sai kahepeale ära võetud neliteist vimba.

PS! Remark Otile - kui Viljar Sulle ikka neliteist kala tõi, siis järelikult ta sai neliteist vimba:-)


Kokkuvõtvalt - tundub et lumekiht jääpeal tekitas kalale kerge shoki; võtud harva ja kaootilised. Mingit erilist loogikat nendest võttudest tuletada ei osanudki. Isegi mitte mängu kohapealt - kord kiiret, kord aeglast, kord kõrgelt ja kord madalalalt võttis. Enamus kalu siiski põhja ligidalt rabas, üles tulijad pigem erand. Tühirabamisi väga ei olnud, kui võttis siis konkreetselt. Kala suurus aga parem kui paaril eelmisel korral. Nelisada + gr kalad üle poole kogusaagist...

Pärnu jõel siiga otsimas vol.2, 19. veebruar 2014

Jäin ööseks Pärnusse, elasin õhtul kaasa läti hokimeeskonna võidule ja hommikul sättisin oma sammud uuesti jõele. Poole kümneks. Ilm mega ilus - päike säras taevas, temperatuur nullis, tuul pea olematu. Kui eile oli probleeme peale saamisega, siis täna hommikuks oli vesi niipalju langenud, et sai üsna kergelt peale.

Päevaplaan oli samasugune nagu eile - siiga otsima, kui nullitamine ära tüütab siis vimmaaugule ja pealelõunal uuesti siiale. Kand ja varvas eilsete aukudeni välja ja läks püügiks. Esimesed kümme auku, katsusin läbi eile puuritud auke, millele öösel sendine jääkiht peale oli tekkinud, ei andnud mingit märki elust jää all. Liikusin vaikselt ülesvoolu ja olin kõik eilsed paigad juba maha jätnud, kui jõudsin Maidu eilehommikustele aukudele, kus tal võttugi polnud. Valisin neljast jääaugust ühe välja ja lasin punase kirbu põhja. Tõstnud marmõssi mängides sirka paarkümmend sentimeetrit, vajutas keegi õrnalt noogutit. Haaksin, aga otsa ei jäänud kedagi; mängisin seejärel kirbu uuesti alla põhjapool ja kala läks õnge ... Mõõdus vimb, kuigi nilbakas ronis jääaugust välja. Tore, pole siiga, saab ehk vimbagi. Poetasin vimma teisest jääaugust tema kodusesse keskonda tagasi ja lasin uuesti kirbu põhja; kohe kiisk otsas, justkui seletades, et me siin vimmaga kahekesi koos ujusime ja rohkem siin teisi vimbu polegi...

...ja polnudki. Jändasin veel kümme minutit, kuid rohkem midagi ei toimunud. Tegin seejärel augu meetrit neli ülesvoolu ja jäin sinna püsti seistes püüdma. Kuna tuult ei olnud, siis oli seistes üsna hea püüda. Juba paari esimese tiiru järel hakkas keegi kirpu "segama", algul justku puudutas, siis natuke nagu väristas, sügas ennast vastu tamiili... Mõte viis vaikselt kiisa lainele, kui keegi ootamatu liigutusega põhja langenud kirbu üles tõstis ja sellega Sindi suunas plaanis minema hakata. Haakisin ja jäi otsa. Tundus kena vimma mõõtu olevat, aga rõõmsa üllatusena ronis august välja hoopis siig. No nii, käsi vähemalt siiane, polnud küll teab mis suur (38 cm) ja otsustasin ta lahti lasta. Las kosub.

Jätkasin samal augul püüdes mõnda aega, kuid midagi huvitavat ei toimunud. Tüdinesin ja kukkusin ümbruskonda puurima, kuid midagi peale kiisa eest ei leidnud. Kella üheks oli kopp ikka korralikult ees ja kolisin oma kodinatega vimmapüügi tsooni. Otsisin oma vanad augud üles. Siin korralik vool, kuid tunnetasin ikkagi oma kirbuga põhja ära ja kuidagi andis püüda. Pärast paari minutilist meelitamist läks esimene vimb liimile ja avas seejärel tee veel kahele, kes koheselt rabasid kui kirp nendeni jõudis. Peale seda toimus rahunemine. Keegi oli all, kuid võtma teda kuidagi meelitada ei õnnestunud.

Pool päeva seljataga, kõht ka juba tühi ning asutasin ennast lõunat sööma. Pannkook otsapidi suus, ritv käes otsustas siis kaua meelitatud vimb kirpu himustama hakata. Läbi häda suutsin kuidagi ilma pannkooki maha viskamata kala välja venitada. Kala sööb siis kui sööb kalamees:-)

Samast august ei tundnud rohkem pikka aega keegi huvi sööda vastu ja otsisin ümbruskonnas vähe paremat püügirajooni. Mingi hetk tekkis vool ja voolu tekkimise hetkel õnnestus ühest uuest jääaugust üks nurupäts ja vimb välja meelitada, kuid see auk käima ei läinud. Kala kuidagi arglik ja sööma peale mitte väljas.

Poole kolmeks kolisin tagasi siiapüügi rajooni. Kammisin vanad augud uuesti läbi, ilma vähemagi eduta.



Vahepeal sattus mulle seltsi üks vanem mees, kes rattaga piki jõge kodu poole sõitis. Parkis ratta mu kõrvale ja kukkus memuaare pajatama. Rääkis ikka uskumatud lugusid, kuidas siit ikka kahekiloseid siigu ja pooleteist kiloseid vimbu tõmmatud. Kuidas sindi alt lõhe meeste paati kolm kilomeetrit allavoolu vedas, ja palju muid huvitavaid kalamehejutte. Olid need vast ajad olnud...

Peagi läksid meie teed lahku, sest koperdasin auto poole tagasi, mõttes veel pisut vimba proovida ja siis minekule asuda. Vimb polnud kodus ja poole viie paiku seadsin ennast minekule.

Kokkuvõtvalt: kentsakas päev oli. Kala nagu sai saadud (kuus vimba - sort vilets, vaid üks ca neljasajane, teised mõõdupiiril; üks siig), aga kalavõtte nagu polnud. Suur osa päevast väga tuim mängitamine. Päike oli täna ka juba nii kevadine, et keskpäevane soojus kergelt une peale ajas:-)

Pärnu jõel Maiduga siiga otsimas, 18. veebruar 2014

Tallinnast startisin kell 8 Pärnu poole. Vaevalt sain linnapiirist välja, kui tuli kõne, mis ütles, et jõele ei saa peale, kaldad lahti. Mõtlesime Maiduga, et siiski läheme ja üritame...

...jõgi uuest sillast üle sõites täiesti tühi. Liikusime Maiduga ülesvoolu ja lõpuks leidsime koha, kus peale julgesime ronida. Sisse ei kukkunud ja jalgu märjaks ei saanud. Kaldaäärsest ohtlikust tsoonist üle saades, jõe jää jumalast timm, pole selle vihma ja vooluga sentigi kahanenud. Vanad augud isegi kergelt ära jäätanud. Seadsime sammud siia aukude poole.

Jagunesime kaheks ja hakkasime otsima. Mingi hetk umbes kümnendal augul, mul keegi "rippus" sääsevastse kimbu otsas. Ahvenapäts? Mängisin edasi, kuid  ära võtma ei kippunud. Viis minutit hiljem järsku nurupäts kõrgelt ründas. Konksu otsast vabaks ja tagasi; hetk hiljem teine samasugune sööta rabamas. Ka see tagasi. Rohkem sellest august ei tulnud. Liikusin edasi.

Järgmine auk natuke teisele liinile eelmisest paarkümmend meetrit eemal. Esimese tõste lõpus keegi kergelt puudutas. Järgmine tõste jälle kergelt. Ogalik? Kiisk? Aga võtud üsna kõrgelt. Mängisin edasi ja paar minutit hiljem, vahetult peale põhjast üles poole liikuma hakkamist käis korralik löök. Mitte ainult noogutist vaid ka ridvast käis tõmme läbi. Jes. Taha jäi. Midagi kobedat liigutas ennast põhja peal ja ei tahtnud mitte üles poole tulla. Tükk aega jändasin ja midagi valget hakkas läbipaistvast jääst läbi helkima. Jõudis augu alla välja. Siig! Kena kilo tuuri kala. Augu all läks rapsimiseks ja lõpuks rebiski ennast enne lahti kui pea auku jõudsin suunata. Krt...

Mait tormas ummisjalu sada meetrit alt poolt minu suunas ja kruttis endale augu samale liinile. Mõlemad mängitasime edasi. Mõnda aega hiljem Maidul korralik võtt, kuid otsa ei jäänud. Jätkasime jonnakalt, tegime ümbruskonna sõelapõhjaks, kuid rohkem võtte ei järgnenud.

Kell juba üks, otsustasime jalad välja sirutada ja kõndida kaugel eemal olevale vimmaaugule. Leppisime kokku, et tunnikese oleme, saame võtutunde kätte ja siis tuleme siiaaugule tagasi. Vimmaaugul mõnus vool. Nii kui kirbu alla lasin ja natuke mängitasin, pool meetrit tamiili juurde anda tuli... Enne kui jõudsin raskemat kirpu siduma hakata otsustas üks nibin nabin mõõtus vimb otsa ronida. Lasin tagasi. Vahetasin kirbu suurema vastu ja sain põhjatunde tagasi. Kohe ka kena kala võtt ja otsas. Venitasin kala jääauguni välja...ja...läks...krt...mis toimub...

Uuesti kirp alla, paar minutit põhja kohal mängitamist ja järgmine normaalne kala otsas. Teda jagus mul nii paariks sekundiks ja läinud ta oligi. Uurisin konksu - terav. Võtud lihtsalt nii "mokaotsast" et kalad ei jää korralikult kinni.

Peale teist äraminekut tekkis selles augus vaikus. Mait tõmbas samal ajal oma kaks kala välja ja ka laskis need minema. Kalad sellised nibinabin mõõtus. Las kasvavad. Otsisin edasi järgmistest aukudest, kuid ei miskit. Ja siis lõppes vool. Uuesti kergem marmõss otsa ja vanad augud läbi - nagu kaevus.

Mait liikus vaikselt mõnikümmend meetrit edasi ja hetk hiljem rääkis kehakeel, et keegi närib. Liikusin kaasa. Auk mõni meeter eemale ja kohe kirpu põhja lastes keegi rabas...ja kukkus ära. Pole hullu uus tiir ja jälle keegi otsas. Selle sain kätte ja lasin tagasi. Jätku aga ei tulnud. Tunnike sai läbi ja libisesime jääd mööda alla tuult siia püügipaika tagasi.

Nii kui kohale jõudsime Maidul võtt ja vaese mehe siig (vimb) jää peale. Võttis Maidu ikka kõvasti vanduma, pidi ju siig tulema... Püüdsime edasi, liikudes vaikselt alla voolu. Ühel hetkel leidsin augu, kus pika meelitamise peale vimma võtma meelitasin, mõni aeg hiljem väike ahven samast ja siis korraga põhja kohalt korralik laks. Ja väga kena kala otsas. Rõõmu jätkus seekord tervelt viieks-kuueks sekundiks enne kui ära kukkus. Ei teagi oli see siig või ahvena päts, vimma jaoks kuidagi liiga jõuline tundus. Edasi samast üks nurg ja kella neljast alates täielik vaikus. Mait ühe korraliku ahvenapätsi meelitas välja, kuid rohkemat ei tulnud ka temal. Poole kuueni passisime, kuid võtuks ei läinudki.

Kokkuvõtvalt, kolm vimba, mõned nurud, siiga sai nähtud, kole palju äraminekuid. Enamus aega sai punase marmõssiga püütud, vahepeal edutult ka kuldset proovisin. Kalavõtt äärmiselt pirtsakas, käima kuidagi ei läinud.. Jääl paksust küll, pealesaamine on problemaatiline. Ilm terve päeva päikest täis, nulli tuuri kraadiga. Tugev tuul läänest.

Kasaril ja Pärnu jõel koos Viljariga, 15.-16. veebruar

Laupäev sai varajase äratuse ja kella kaheksa paiku jõudsin juba Kasari jõe äärde. Viljar tuli Tallinnast enamvähem samal ajal ja nii sättisime ennast vanale vimmaaugule. Mõned püüdjad juba ees ootamas.

Ilm hall, pilvine, pea tuuletu. Temperatuur nullis. Vaevalt saime kirbutama hakata, kui Viljar lutsupoisi välja sikutas.  Algus oli vägev...kuid sellega või päeva sisuliselt lõpetatuks lugeda. Ülejäänud aja kuni lõunani trotsisime kannatlikult kiiskasid ja ootasime vimma võttu. Vaikselt kogunes rahvast juurde ja lõpuks olid samas piirkonnas pea viisteist meest püüdmas. Aga vimb kavalpea, nägi et rahvast liiga palju ja ei teinud karpi lahti:-) Kogu aja jooksul saadi vaid üks vimb.

Endal peale kiiskade paar ahvenat lisaks enamusele augus elavatele kiiskade suguvõsale.  Lõunast põrutasin sünnipäevale ...




...järgmisel hommikul kell seitse olin autoga Viljari juures ja startisime samas suunas tagasi. No kui eile ei võtnud, siis äkki täna teeb karbi lahti.

Ilm tuulisem ja soojem, kuid sama hall ja pime kui eilsel päeval. Vahepeal mõne piisa vihmagi sekka viskas. Plaan oli lihtne - alguses Kasarile, kui kella üheteistkümneks midagi toimuma ei hakka siis edasi Pärnusse. Eilsega võrreldes oli ainuke muutus jõe peal see, et rahvas oli suurest pettumusest koju jäänud. Vaid kaks vene meest särjetasid kalda ääres ja kogu vimmapiirkond oli meite päralt.  Kogu kahe ja poole tunni ainus erksam hetk oli kohe alguses, kui keegi langevat tirku - ilmselt haug - lennust haaras ja peale mõne sekundilist otsas olemist koju tagasi pääses. Ülejäänud aeg oli nagu eile - kalal suu nii kinni kui üldse annab ja nii seadsimegi auto nina Pärnu suunas.

Pärnu linnas korralik rahvamass liuvälja peal puuridega valssi tantsimas. Seadsime oma suuna eelmisel korral vimbu pakkunud paigale. Ilm oli vahepeal natukene heledamaks muutunud ja lootus, et päeva lõpuks kellegi jää alt välja meelitame, kasvas tunduvalt.

Sättisime ennast püüdma. Kümne minuti pärast avas Viljar skoori. Ja kuna jätku ei tulnud, siis kukkus jorisema, et mis ta küll selle ühe vimmaga peale peaks hakkama. Kala jää all ilmselt kuulas ja peagi oli meil kolm kala juures. Kõik võtud ainult põhja ligidalt ja kalad tilkusid ükshaaval erinevatest aukudest; mingisugust augu "käima" saamist ei paistnud kusagilt tekkivat. Seega otsustasime peale pikemat pausi paremaid jahimaid otsima minna. Siia aukudele.

Tunni pärast olime tagasi. Tulemused olid olnud ... peale kiisa kedagi polnud näha... Ja kui tagasi jõudsime läks kohe andmiseks. Kell oli kolm ja õhtune võtt algas. Alguses tilkus üksikult, kala näris väga passiivselt ja vaid põhja kohalt.  Kuidagi ei saanud pihta, millist mängu ta siis tahab, kuni ühel hetkel läks asi käima erinevate mängude tiheda vahetamise peale. Kõigepealt tavaline vimmarütm, siis põhja kohal väga tiheda ja väikese amplituudiga mäng, seejärel vaikse "koputamise" saatel kergelt ülespoole. Kui see ei aidanud, siis uus tiir. Enamasti koputamise peale vajus kala otsa ära. . Kuna võtud olid passiivselt pirtsutavad, siis oli päris palju ära minekuid. Õnneks parv augu alt see peale maha ei jahtunud, kuniks üks poole kilone mul ootamatult auguäärel koos kirbuga läks.

Kuniks uut kirpu sidusin oli kalal isu maha jahtunud ja edasi toimusid võtud pikkade vahede tagant. Päris palju kalu sai augu äärelt minema, oma viis kuus tükki kindlasti. Kuna jää läbipaistev, siis augu all kala meeletult rapsima kippus ja tihti see talle ka edu tõi. Nelja paiku tekkis jões tugev vool ja see rikkus kõik. Algselt õnnestus veel mõned võtud saada, kuid siis ei saanud enam tavalises suuruses kirpudega põhja kätte ja nii tulime peale poolt viite tulema. Aitas küll tänaseks.

Kokku sai kahepeale ära võetud viisteist vimba. Sort ei olnud just suurem asi, enamus kalu sellised kolmesajased ja vaid üks pea poole kilone sinna sekka. Viljar tassis saagi kaldale ja mul õnnestus kalade koju tassimisest pääseda:-)

Esimene sats Kasari pätse vaikselt juba kuivamas:

Pärnu jõel sõbrapäeva veetmas, 14. veebruar 2014

Äratus nagu ikka argipäeviti kell seitse. Poiss oli eile miski viirusega koolist koju maabunud ja kuna täna veel ei julgenud kooli minna (kuigi juba õhtul oli poiss nigu ponks, selgelt popipalavik), siis põrutasime Pärnusse vanaema juurde. Mina aga loomulikult jõele.

Linnas rahvast jääl päris kenasti, võtsin suuna massidest eemale, ülespoole... Jõe äärde jõudsin poole üheteistkümneks. Ilm pilves, tuul pea olematu, puhudes erinevatest suundadest, temperatuur näitas +1 kraadi. Ei ole just paljulubav ilm, aga proovima ju peab.Võtsin suuna samasse stardipaika, kus eelmine kord siin kandis tuterdades. Tookord oli siin vimba all. Jää mega libe ja lahedalt läbipaistev. Kõiksugu õhumulle ja pragusid täis. Puurisin augu vanast august pool meetrit kõrvale ja lasin marmõssi alla...

...kohe keegi torkis. Täielik de ja vu. Torkis veel paar korda, kuid kuidagi uimaselt ja seejärel jättis järele. Piinasin auku veel kümme minutit ja siis lahkusin sellest piirkonnast. Suund ülespoole, siiga ja suurt ahvenat otsima.

Erinevad augud, erinevad kaugused kaldast, erinevad sügavused. Enamasti valitses all vaikus, mõnikord leidis sääsevastse üles kiisk ja korra ka korralik nurg. Otsisin edasi. Vaikselt hakkas väike tüdimus ja lootusetuse tunne tekkima. Kell pool üks ka juba. Puurisin uue augu, otsisin kastist lõunaks juustusaia ja hakkasin mängima, sai ühes ja õng teises käes. Nii kui peale esimest ülesmängimist kirbu alla põhja suunas vabalt kukkuda lasin, ise samal ajal saia matsutades, tõstis keegi kirbu põhjast ... 460 grammine vimb rändas kalakasti.

Uuesti sööt alla ja uued mängimistiirud. Paar minutit hiljem nurg, jälle põhjast ja siis põhja ligidalt korralik ahven (280gr). Meel läks vaikselt rõõmsamaks, kala tundus muutuvat aktiivsemaks, sest järgmiste langetamistega veel paar nurgu otsa ronis Siis tekkis vähe pikem vaikus, mõtlesin juba uue augu puurida, kui järgmine vimb põhjast kirpu tõstma kippus. Seegi kasti. Edasi aga vaikus...

Uus auk mõni meeter allavoolu, seejärel ülesvoolu, kalda poole ja ka kaldast eemale. Kõigis täielik vaikus. Liikusin veel natuke ülesvoolu, ikka vaikus. Kentsakas, nagu oleks ainukestele kaladele otse pähe puurinud... Samas, kui kala võttis oli vool, nüüd see oli aga kadunud...

Liikusin edasi, puurides erinevatele kaugustele uusi auke ja mingi hetk komistasin uuesti nuru otsa. Tükk aega enne keegi andis märku, vahetasin matõlli ja lõpuks vajus päris kõrgelt (60-70 sentimeetrit põhjast) otsa. Olles nuru vabastanud ja uuesti marmõssi alla lasknud, kordus samal kõrgusel täpselt samasugune võtt. Sedapuhku oli kala kobedam. Venitasin kala juba jää alla - läbipaistvast jääst paistis midgi valget ... ja kukkus ära...

Proovisin veel samal augul mõnda aega, puurisin ümbruskonna läbi, kuid võtte ei järgnenud. Ah küllap oli suur nurg, lohutasin ennast ja võtsin suuna auto poole tagasi. Esimesele augule...

Kell pea neli, kui tagasi jõudsin. Kuigi päeval olid soojakraadid oli augul kena jääkirme peal. Ei sula see paks jää midagi nii kiiresti. Kirp sisse ja püüdma. Ja kohe aru saada, et keegi all - ujub vastu, kergelt vajutab, seisuajal torgib, kuid ära ei võta. Meelitasin oma viis minutit, enne kui ära vajutas. Ja oi kui tige oli see vimb peale konksu otsa sattumist. Polnud teab mis suur, kergelt üle mõõdu, kuid sõitis augu all nagu miski hiiglane, keeldudes kategooriliselt pead jääauku pistmas. Lõpuks ikka õnnestu jääle meelitada...

Uuesti kirp alla ja järgmine toiduga mängija platsis. Kõik samad elemendid kordusid oma viis-kuus korda. Lõpuks mängisin põhja ligidal "hullu" (tiheda sageduse ja minimaalse amplituudiga), kuni kala lõpuks ära vajutas. Samasugune vimmapoiss. Seejärel kerge vaikus, nagu tahes tõestada, et neid oligi parves ainult kaks tükki, kuid minutit viis hiljem järgmine olematu lapsetoaga tegelane toitu käkerdama hakkas. Pika meelitamise peale sain kala otsa, kuid kukkus pooles vees ära. Uuesti kirp alla ja kohe järgnes laks, venitasin vimma jääni ja krt jälle pudises otsast. No kas nüüd lähevad minema?

Hetkeks tekkiski paus, kuid paar minutit hiljem andis endast järgmine märku ja paar tõstet hiljem laksas ära.  See ajas ilmselt allolevad kalad tigedaks. Järgmine vajutas juba õite tigedalt pea meetri kõrguselt põhjast. Isend jäi ka päeva suurimaks - 560 grammine vimb.  Järgmiseks sain telefonikõne ja kui viis minutit hiljem jätkasin oli parv eemale ujunud.

Tegin veel mõned kontrollaugud alla ja ülesvoolu, meelitasin ühe nuru võtma ja kell viis kuulutasin püügi lõppenuks. Kokku sai ära võetud kuus vimba, üks ahven ja tagasi lastud pea kümme nurgu. Siiga ei näinud ja ahvenapätsidest midagi ei kuulnud. Ja vimbade suurus pole ikka võrreldavgi Kasari pätsidega:-)