Esiletõstetud postitus

reede, 28. veebruar 2014

Pärnu jõel siial vol.2, 27. veebruar 2014

Hommiku magasin kõvasti - külas olles ei ole viisakas peremeest varakult üles ajada ja nii juhtusin jõele alles kella kümneks. Rahvast päris palju jää peal. Ilm täpselt samasugune nagu eile; päike, mida ilmateade oli lubanud ei olnud oma ülesannete kõrgusel.

Sammusin uljalt rahvamassist läbi, ütlesin tere tuttavamatele nägudele ja tegin kildise matka siiapüügi rajooni, kus Wimbu juba ees passis. Vanad augud kannaga lahti ja läks püügiks. Päevaplaan oli täna kolmeosaline, lõunani siinkandis, siis autoga pisut eemale uude kohta ja kui seal midagi ei toimu, siis õhtuks tagasi. Algus oli paljulubavam kui eile, Wimbu tõmbas paigast, kus eile vaid kiisk oma toimetamisi tegi, välja ahvena. Vähemalt kala tundus liikuvat.

Kammisin piirkonna erinevad augud poole tunniga läbi. Kiisk elas pea iga augu all lõbusat elu, ilmselt lasid siiakalad neil vaba elu nautida. Mingi hetk näitasin Wimbule ette eile nurgu pakkunud augud ja vaevalt viis minutit hiljem nägin meest käpukil kedagi august välja meelitamas. Tükk aega meelitas, enne kui midagi august välja ronis. Läksin kaema, latikas. Ehtimaks oma blogi võõraste sulgedega tegin modelli loal ka ühe klõpsu kaameraga.

Jäin sinna kõrvale passima ja sättisin ka kirbu sisse. Laksti vimb otsas, aga mitte suur. Seejärel varustus kokku ja sammud siiapüügi paika tagasi. Nüüd teise tsooni. Vana auk kannaga lahti - öösel ikka kenasti augud ära jäätab - ja püüdma. Sain kaks tiiru teha, kui tõstmisel praktiliselt põhja kohal keegi nooguti liikumise peatas. Taga! Kena vonka-vonka läks põhja kohal lahti ja näppudega "sidurit" mängitud. Mõni sekund sain rõõmu tunda, selleks et hiljem mitu minutit kiruda. Ära kukkus. Ei tea kes see oli - siig või latikas (sellest piirkonnast varasematel aastatel ka latikaid saadud), kuid vimma välistaks küll. Eile pandud uus tamiil on nii vähese venivusega, nagu oleks tegemist nööriga. Kirusin ennast et ei viitsinud poest läbi minna ja uut muretseda...

Kui siig augu alt minema läheb, siis enamasti päeva jooksul sealt teda uuesti võtma meelitada ei õnnestu. Igaks juhuks jäin siiski veel istuma, kuni natukese aja jooksul hakkas nurgu ja vimba tulema. Natukene aega lahutasin meelt, kuid siis alustasin uuesti siia otsinguid. Kammisin selle tsooni erinevad augud läbi ja liikusin kolmandasse püügirajooni.

Wimbu oli vahepeal läinud madala peale vimbasid jahtima, nii jändasingi üksi päris pikka aega. Üsna edutult. Kella üheks panin asjad kokku ja sättisin ennast auto suunas. Väikene "jahutuse peatus" vanal armsal vimmaaugul, mis üsna ülerahvastatud, andis tuttavatelt informatsiooni, et aeg-ajalt ikka tilgub ... ja seejärel masinasse...

Plaan oli minna kohta, kus viimase jääga saadud ilusaid ahvenapätse. Lisaks seal vimba ja siiga trehvatud. Jääpeale ukerdades ronisin mingit palki pidi kaldaäärsest ohtlikust kohast üle, sattusin vestlema ühe koera jalutava tädiga, kes teadis rääkida sügisel  tormiga randa uhutud "hiinakast", mis ropult roiskunud kala olla täis olnud. Arvestades, et kohalikud olid kaldalt jääpeale ka pudeleid katki loopinud (no tere mõistus), siis ei tundunudki püügitsoon enam eriti ahvatlev. Aga no kui juba tuldud sai, siis pooleli jätta ka asja ei tasunud.

Jää selles püügipaigas pea puutumatu, kuid meeletult risu (kõrkjatükid jms.). Paar aimatavat puuritud augujälge oli näha, kuid need ikka üsna ammu tundusid tehtud olevat. Seadsin sammud ahvenamadalikule ja liikusin sealt edasi risti jõge. Esimene augu all kiisk. Peale paari kiiska ja veendumust, et kedagi teist mulle külla ei kipu tulema, järgmine puurimine kümme meetrit edasi.

Vett siin meetrit kahe jagu. Mängisin üsna madalalt ja kõrgeid pilotaaze ette ei võtnud. Ühe järjekordse põhjalangetamise peale otsustas keegi ilma ühegi hoiatuseta, võiks öelda, et isegi ebaviisakalt, minu kirbu põhjast üles tõsta ja sellega minema jalutada. Haakimisele vastati tõmbega, mis rullilt meetrikese tamiili kaasa vedas. Mõttest käis läbi, et hea, et ma rulli tavaliselt kinni ei keera. Esimene sööst kinni peetud, sai kala vaikselt tagasi tirima hakatud. Seejärel teine sööst ... ja läinud ta oligi. Nii nagu ta ebaviisakalt tuli nii ilma head aega lausumata ka lahkus. Kus on küll kodune kasvatus:-) Kala kukkus lihtsalt otsast ära.  Seekord vanduma ei kiskunud, pigem tekitas meeldiva elevustunde. Karta on, et see haug oli.

Kammisin jõe ristipidi läbi, tehes ligi kümme auku,  mõned ahvenapunnid, mõned kiisad ja ei ühtki märki suuremast kalast. Kella kolmest tulin tulema. Tagasi hommikusse kohta. Vimmapüügi augus rahvast vahepeal vähemaks jäänud, siiberdati pigem teise kalda poolel ja ülsvoolu olevatel sügavikel. Lasin ka kontrolliks kirbu vette. Minu "aukudes" vaikus, jõe keskpoolelt ühest august kaks võttu ja teisest veel üks. Mõlemal korral rabelesid otsa jäänud kalad minu "ankruköie" otsast lahti. Egas midagi, kand ja varvas siiapaika.

Järgmine tiir erinevate troonide vahel kulges väga rutiinselt. Ühest  august pika meelitamise peale vimb, teistest kiisk. Ei olnud seda va siiapoissi kodus. Poole viie paiku sammusin tagasi. Tegin veel peatuse vimmatsoonis, jälgisin kuidas Wimbu ja co üksmeelselt koostööd tehes vimmaparve taga ajavad ja tulin tulema. Vimba jälitada ei tahtnud, siiga püüda ei osanud.

Kokkuvõtvalt vol. 1 -  täna kala oluliselt aktiivsem oli, vimb liikus ja need, kes teda püüdsid, said ka kenasid kalu; siiale aga selline matjas ilm ei tundunud meelepärane olevat. Kahe päeva peale "võibolla" üks võtt on isegi minu jaoks natukene vähevõitu... Päev lõppes küll positiivselt, kui naine õlle klaasi valas ja siiasaia kõrvale sättis:-)

Kokkuvõtvalt vol. 2 * -  ei noh vorm oli mul ju hea ning hea tulemus jäi selgelt varustuse taha kinni. Oleks mul ikka maailmatasemel tamiil olnud ja kui sääsevastsed ei oleks pidevalt keerutades mäkra mänginud, siis oleksin kindlasti mõne suure kala kätte saanud

(* minu kummardus Eesti olümpiakoondise esinemisele - õppisin ka ära kuidas "süüdlane" leida)




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar