kolmapäev, 12. veebruar 2014

Kasari jõel Maidu ja Viljariga, 12. veebruar 2014

Hommikul kell seitse startisime Viljariga linnast Keila poole. Väljas alles pime. Pole ammu nii vara kalale läinud:-) Keilas kolisime Maidu Volvosse ja vurasime Kasari poole. Kogu tee sadas, alguses vihma ja hiljem lörtsi. Tõotas väga vesine päev tulla.

Kui suurelt teelt maha saime avastasime üllatuseks, et ühtegi värsket sõiduki jälge jõe poole ei lähe. Kartus, et ei mahu täna jõe äärde parkima, ei osutunud õnneks tõeks. Kolmveerand üheksa sättisime ennast jõe peale. Sadu oli lõppenud, kuid ilm hall ja pime. Puhus kerge lõunatuul, mis ennast kohe edela-lääne suunda keerama hakkas ja päeva jooksul vastikult tugevaks keris. Õhutemperetuur nullis.

Kand ja varvas eelmise korra aukude suunas. Mina seadsin ennast vasak-  Mait ja Viljar paremkaldasse.

Esimese tunnikese veetsime kiiskade seltsis ning kondasime augult aukudele. Eelmistel päevadel oli siin kõvasti puuritud ning kuna ööd olid olnud soojad, siis kõik augud olid kannaga lahti taotavad. Peale kella kümmet Maidul lõpuks esimene vimmavõtt ja mõni aeg hiljem jääpeale matsakas särg. Natuke hiljem ka poole kilone turb.

Veerand tundi hiljem mul lõpuks teiste kalda alt esimene vimb jääle. Jätku ei tulnud. Kolisin oma kalda poole tagasi ja sain sealt teise vimmapoisi. Ja jälle jätku ei tulnud...
Lootsime, et kell üksteist läheb paremaks. Aga tutkit. Ilm endiselt suhteliselt pime ja kala võtt pea olematu. Isegi ahven ei võtnud. Vaid kiisk oli veeall aktiivne ja aegajalt õnnestus mõni särg närvi ajada.
Otsisime, otsisime ja ... leisime, et kaks kohaliku meest, kes meiega hommikupoolikul liitusid, leidsid aktiivse vimmaparve meetrit kuuskümmend allavoolu üles. Võtsime ka suuna sinna ja saime paar kala juurde, kuid ka siin ei läinud vimb korralikult käima ning jätku teiste vimbade poolt ei tulnud. Jälle otsimine... ja siis Mait leidis uue koha ja sai kala. Ma sättisin ka ennast samasse kanti, valisin ühe vana augu samal liini. Esimene võtt nagu särje oma, põhja pealt. Aga ei - maakera hoopis taga ... ja ära kukkus. Krt. Ärakukkumised enamasti parve viivad. On aga erandeid ja seekord oligi teistmoodi. Ei võtnud kirpu kontrollimiseks üles, lasin selle aeglaselt põhja tagasi ja kui sealt vaikselt, hiirvaikselt,  tõstma hakkasin, siis keegi väga tigedalt lajatas korralikult. Kena vimb tuli ilusti auguni, kus nägin kirpu kala suust eraldumas. Vimb ei saanud esiti aru, et on vaba, aga lõpuks jagas ikka lahti. Head teed...

Teine äraminek viis ka parve. Edais järgnes pikk-pikk vaikus. Päevased tunnid veeretasime enamasti augult augule kolmnurgas - parem kallas, vasak kallas, allavoolu auk - ja nullitasime. Või sikutasime kiisku. Vaikselt jooksid teised püüdjad laiali ja peagi lahkusid sootuks. Kella kolmeks olime jõele jäänud vaid kolmekesi. Otsustasime, et punnitame kella neljani ära ja kui selleks ajaks pole midagi juhtunud, lähme minema.  Tunniga ei juhtunud praktiliselt midagi...

Valisin viimaseks auguks vanast ja armsast kohast ca 20 meetrit allavoolu ühe vaba jääaugu ja otsustasin viimased viis minutit siin kükitada. Viljar pani juba ridva kokku. Lasin kirbu alla, mängisin esimese tiiru kiirelt ja agressiivselt kõrgele välja ja seejärel alla tagasi; kõkerdasin pisut põhja peal ja mängisin aeglaselt üles. Kirp oli ligi kaheksakümmend sentimeetrit põhjast kui keegi vajutas nooguti alla. Viljar oli just oma asjadega minuni jõudnud, kui vimma välja kerisin. Viljar pakkis asjad jälle lahti, vajutas pirisema hakanud äramineku äratuse vait ja istus kõrvalaugule. Mait tormas jooksujalu eemalt mu seljatagusele augule. Kas tõesti nüüd lõpuks hakkab närima, käis viimane lootusekiir peast läbi.

Mait paar minutit hiljem arvas, et keegi võttis. Veel paar minutit hiljem ja mul täpselt samasugune "vajutus" nagu ennist ja korralik kala otsas. 620 grammi (kümme grammi vähem kui Maidu tänane suurim) vimm puges jääaugust välja. Ja sellega oli kogu võtt ka läbi. Proovisime veel paarkümmend minutit ja siis andsime alla.

Kokkuvõtvalt ülimalt madala kala aktiivsusega päev. Ahven ei närinud üldse, ise sain vist ainult ühe ahvenapunni ja  ega teistel ka midagi rõõmustavamat polnud. Vimmavõtt väga kapriisne - kuni õhtu eel saadud kahe viimase kalani kõik võtud sisuliselt põhja kohalt, üks lausa põhja pealt. See pole mitte Kasari vimma võtu moodi....Kokku tirisin välja viis vimba, Mait lisas kaks ja nii oligi lõpuks võidumees Viljar, kes meie seitse vimba oma kotti toppis:-)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar