pühapäev, 23. veebruar 2014

Pärnu jõel Maidu ja Viljariga, 23. veebruar 2014

Õhtul läksin magama õndsas teadmises, et lõuna paiku läheme perega Pärnusse ja pealelõunal saan jõele. Kell pool kaheksa aga kõne Viljarilt, et nad teel jõele ja kas tahan ka tulla. Loomulikult tahtsin:-)

Üheksaks jõudsime jõe äärde. Jääl vesi peal ja läikis nagu peegel. Ilm pilves, puhus tugev edelatuul. Paar soojakraadi väljas. Võtsime Maiduga suuna siiapüügi piirkonda ja Viljar sättis ennast vimba püüdma. Allatuult kõndimine toimus kiiresti, tuul lükkas takka ja kui oleks hõlmad lahti teinud, oleks libistanud ennast ilmselt sindi paisuni välja...

Läks vanade piirkondade läbi kammimiseks. Esimene, ei midagi; teine ei midagi; kolmandas Maidul väike ahven otsas ja keegi lõi kõrgelt, kuid otsa ei jäänud. Jäime piirkonda läbi otsima, kuid tulemused valmistasid pettumuse. Ühe nuru õnnestus kuidagi sööma meelitada ja lisaks keegi "hoidis" korraks meetri kõrgusel põhjast ussipundart kinni. Ja see oli ka kõik. Maidul lisaks veel üks "madrus" ja rohkem midagi. Viljar, kes oli vahepeal vimmapiirkonnast tulema tulnud, maadles kiiskadega.

Edasiseks valisin otsimise taktika. Natuke sama kalda lähedal, seejärel üle jõe olevate sügavamate kohtade äärte peale. Mait jäi vana piirkonda kammima ja Viljar jalutas ülesvoolu tagasi. Ühel hetkel Mait karjub, et pea poole kilone ahven. Samal ajal mul keegi mängib ja mängib toiduga. Peale pikka meelitamist lõpuks ära vajutas. Poole kilone vimb.

Ainukeseks see sealt jäigi hoolimata sama augu peal pikalt istumisest ja ümbruskonna läbi kammimisest.
Vantsisin ülesvoolu tagasi. Proovisin paari kohta, ühest nurg, teisest vaikus ja jõudsin kella üheks vimmapiirkonda tagasi. Viljar einestas ja andis korralduse, et nüüd pean talle siit vimba tõmbama hakkama. Korraldusele jäi allumata, vimmal suu nii kinni kui üldse olla annab. Paar kiiska tülitasid erinevates aukudes, kuid ühtegi suurema kala võttu ei olnud.

Peale tunnist mässamist tegime jälle kand ja varvas Maidu juurde. Too oli vahepeal paar vimba välja võlunud ja kükitas oma augul.

Puurisime "mantlist" augud läbi ja sain ka ühe poisi kätte, kuid eldoraado see paik ei tundunud olevat. Kell juba kolm, kui meil Viljariga mõttes, et kohe algab kindlasti vanas kohas õhtune vimmavõtt ... ja jälle läksime tagasi. Pikk tee vantsitud ning maandusime vanadele aukudele.


Poole tunniga oli meil mõlemal kopp ees. Mitte kui midagi. Ja siis helistas Mait - siig käes...

Ja läksime kolmandat korda samas suunas liikvele:-) Tõelised sportlased kohe. Maidul kena siig jää peal ja paar vimba ka seltsis. Ruttu asusime samasse paika toimetama. Uued augud, vanad augud. Ei midagi.  ahetasin viimases lootuses veel punase marmõssi rohelise vastu, kuid ka see meeldis vaid kiiskadele. Rohkem actioniks ei läinudki.


Kokkuvõtvalt masendav päev. Võtt olematu - vaid kaks vimba, kolm nurgu, üks särg ja kiisad. Ilm ka sihuke, et püük äärmiselt ebamugav (vinge tuul, vesi jääl). Täna kavaldas Mait meid selgelt üle - istus enam-vähem terve päeva ühes kandis ja ootas kuni "mägi muhamedi juurde tuleb". Ära ootas ja sai ka teenitud tasu (lisaks siiale ka viis vimba). Aga me ludrud kahekesi vaid edasi tagasi tormasime:-)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar