pühapäev, 16. aprill 2017

Seitse (mitte teist) kevadist hetke, 16. aprill 2017

Neljapäeval maale jõudes oli esimene asi tonkad sisse visata ja alles seejärel saunale tule alla tegemine. Sain sauna kütte, vee ära tassitud, kui esimene vimb juba tonka otsas tina minu kaldasse sõidutas. Pole paha algus. Kuigi ilm külm ja peagi ussid jõe ääres külmetusest kopsupõletikku kippusid jääma, tundus vee all ikkagi miski liikumine toimuvat.

Pool tundi hiljem, kui olin jalgpallis eht eestlaslikult 0:4 taha jäänud, võtsin ühe meresärje veel ridva otsast. Rohkem selleks õhtuks liikumist ei toimunud.

...

Reedel silmi kella üheksa paiku lahti lüües oli esimene asi, mis köögi aknast vastu vaatas, autode rivi Vana Vigala all. Väljas kena päike ja vaba päev kasutati kohe ära. Ise võtsin rahulikult ja kavatsesin terve päeva molutada kodus. Ja passiivpüügi raames möödaminnes vimbasid tonka otsast ära korjata.

Plaan toimis pea lõunani. Hommikul üks kala ja törts enne lõunat teine kala. Särge ka sekka. Peale seda aga ... nii uskumatu kui see ka pole, kõik see lõppes kui lõigatult. Järgmise neljakümne kaheksa tunni jooksul ei puutunud peale ühe särje enam tonka usse mitte keegi. Külm oli oma töö teinud ja parved ülesvoolu rühkimise lõpetanud.

...

Laupäeva otsustasin suurtest sünnipäeva meludest pisut kõrvale tõmmata ja päeva üksi jõe ääres konutada. Kuna jõudsin jõe äärde alles peale kella ühteteist, siis loomulikult oli kogu Rumba alune kümnete autodega üle koormatud. Pole hullu. Oligi aeg pisut uusi paikasid avastada ja nii võtsin jalad selga ning marssisin piki jõge minema. Järgmine sirge oli vaba ja otsustasin seda kammima hakata.

Umbes kolmanda ümber heite järel leidsin paiga, kus keegi all. Togis ja togis ettevaatlikult. Ootasin kannatlikult, kuni lõpuks otsustasin selle nokkimise peale ära haakida. Nätsti raskus otsas. Kaldaäär selles kohas üsna kaugelt rohune ja nibin nabin sain ta üle ääre kohale toimetatud. Uuesti tonka sisse ja pea koheselt korralik võtt ning teine samasugune vimmapoiss kaldal.

Kolmanda karistasin ka ära. Olin ise ülirahul, et kolmest kolm ära realiseerisin, kui selle mõttega endale miski karmavõla hankisin. Neljas ei jäänud otsa. Viienda magasin maha. Kuuendaga maadlesin pikalt, enne kui ära pudises. Kogu see kamm enamvähem kümne minuti sees. Ilmselt olin parvele tina pähe lennutanud.

Liikuv parv kulges aga edasi ja peagi sai tonka paigale naelutatud. Huvitaval kombel ei proovinud selle aja jooksul mõni meeter kõrval olevat ritva ei keegi ning kõik kalad tulid kärbsevastsete peale.

Pool tundi hiljem sain veel ühe võtu, kuid kiirustasin liialt. Veel pool tundi edasi de ja vue... Seejärel tekkis vaikus, mille mõnusaks pikutamiseks ära kasutasin. Ilm oli küll vastikult tuuline, kuid päikese käes ja kalda all tuule varju leides oli mõnus olla. Tunnike hiljem otsustasin selles mõnust loobuda ja kondama minna.


Käär oli selleks ajaks pea tühjaks jooksnud ja nii võtsin esmalt koha sisse augu alumisse otsa. Tund seal ilma ühegi võtuta. Seejärel kand ja varvas teise äärde, õunapuu alla. Siin oli venelane eelmine kord lammutanud. Pole selles kohas kunagi püüdnud. 

Nii kui tinad vette said, nii läks nokitsemiseks. Särjed ja kiisad. Vimmast ei kippu ei kõppu. Kella viie paiku sain lõpuks ühe vimma võtu ka, kena poiss sõitis pool teed kaldani kaasa ja siis lahkus. Ebaviisakalt, prii küüdi eest tänamata..

Kell kuus otsustasin veel korra paika vahetada ja kolisin oma lemmikpaika. Puude alla. Nii uskumatu kui see ka pole ei saanud sealt kahe tunni jooksul võtu poegagi. Rahvas oli selleks ajaks kõik juba kodu läinud ning saabuma hakkasid uued mehed - öö peale jääjad. Ühe venelasega sai pikalt jutustatud. Too oli nädala sees mõisa all ööbinud ja öösel kakskümmend vimba välja võtnud. Püüdis kreveti ja ussijupi võileivaga. Kala oli ainult pimedas närinud ja nii kui valgeks läks, karbi kinni pannud.

Kell kaheksa läksin õhtale ära.

...

Pühapäeva hommikul pidid järgmised külalised tulema. Hommikul kell kaheksa kui ärkasin näitas välja viis kraadi. Ei mitte sooja - külma kraadi. Päikese käes läks vähe soojemaks, kuid terve päeva jooksul temperatuur üle kahe pluss kraadi ei küündinudki. Tuul eilsest veel tugevam ja vilum.

Käisin enne külaliste tulekut veel kiire tiiru suvisel vimmapüügi sirgel. Loopisin pakitäie segu tunniga sisse ja tulin tulema. Stellale see ilm kuidagi ei meeldinud, ägises teine tuule käes valuliselt ja nõudis kojuminekut. Minu jaoks veel õngepüügiks natuke vara...

Ainukeseks tulemuseks selle aja peale olid joodikupäevituse esimesed tunnused. Õnneks taipasin päikesekreemi kasutada ja nii jäi nina seekord punaseks värvimata.

...

Kell kolm, kui külalised lahkusid ja koos nende minekuga valge lumi maha oli sadanud, otsustasin veel korra proovida. Hinge jäi kriipima see uus koht, kus eile olin kümme minutit actionit saanud.


Rumba alune endiselt autosid täis. Marssisin kõigist uljalt mööda. Sirge kenasti vaba, isegi mu eilsed vaiad seisid sama koha peal. Tonkad sisse ja ootama. Kaks tundi oli lubatud püügiaega ja nii utsitasin mõttes kalu kiirelt tegutsema.

Peagi ka esimese nokitsemise sain. Väga särjelik, ükshaaval tõksutas. Mingi hetke meelituseks sööda kala ees vaikselt eemale sikutasin - kus siis alles keegi ärritus. Laksas kaks korda tugevalt ja hetk enne seda kui kohe-kohe haakima pidin, söödast ootamatult loobus. Üks kärbsevastne oli kogu selle tõmblemise tulemusena konksult kadunud.

Uus vise samasse kohta ja sama kamm jätkus. Üritasin haakida nokitsemise peale, kuid otsa ei jäänud. Teine kord ootasin kauem, kuid korralikult võtma ikka ei hakanud. Ei saanudki aru, olid need nüüd särjed või pika hambaga vimmad. Pool tundi hiljem võttis maad vaikus.

Teise osas püügitunnist otsustasin sügava peale minna. Kuna tuul oli ida kaarest üsna tugev, siis oli kogu käär püüdjatest tühjaks puhutud. Sättisin ennast sügaviku alumisse otsa ja vahtisin tunnikese meeletult vehklevaid ridvaotsi. Endal hakkas selles vaatepildist vähe merehaigus peale tulema, kuid üks napakas särg läks sellise õõtsumise peale liimile. Teised kalad jagasid matsu lahti, et siin midagi head ei pakuta.

Kella viiest tulin tulema, ilma korraliku võttu selles kohas nägemata.

...


Kogu selle külmalaine peale on vesi kukkunud seitsmelt kraadilt neljale kraadile ja ilmselgelt on talve tulek kalal karbi kinni pannud. Enne kui külm otsa ei saa, pole ilmselt ka stabiilsele võtule erilist lootust. Varsti peab vist jääpuuri teritama hakkama:-)


...


Margo kirjutas, et käis merikat vaatamas. 2.7 kilone käes, kolm võttu veel lisaks. Ajas hamba verele, ei tea kas peaks ka plekid välja otsima.

laupäev, 8. aprill 2017

Maavõistlus Ainiga, Rumba all, 08. aprill 2017

Aasta tagasi käisime Ainiga koos vimba otsimas. See aasta plaanisime uuesti. Ain tuli reedel maale ja laupäeva hommikuks panime kella helisema ... 4.45... ebanormaalselt vara, aga tahtsime enne pimeda kadumist kohal olla, et endale head kohad saada.

Rumba sirge peale jõudes saime aru, et see oli naiivne lootus. Pool Lasnamäge oli ilmselt ööbinud jõe ääres. Viis autot parkis maja juures. Jõe ääres, sirge peal, teist samapalju pealekauba. Üllataval kombel polnud kurve peal veel kedagi ja nii saime ennast sinna sisse seada. Enne valget.

Niipea kui kannatas ussi konksu otsa toppida sai ka tonkatinad lendu saadetud. Kaks tonkat traditsioonilised, kummalgi üks lips, mille otsas mullauss. Ja teine lips, mille otsas kirptirk koos kärbsevastsetega. Ühel kirp kollane, teisel roheline-hõbedane.  Kolmas tonka sai kümme meetrit allavoolu pandud, see oli varustatud ainult mullaussidega. Ain sättis ennast sellest ridvast omakorda allapoole.

Vaevalt sai valgenema hakata, kui hakati järjepidevalt küünarnuki tunnet kasvatama. Venelased sättisid ennast külje alla. Mingi hetk tahtis üks mees ennast oma kolme tonkaga kahe minu tonka vahelisele viiele meetrile sisse seada. Tere talv. Saatsime ta minema... Aga rahvast tuli aina juurde ja peagi meenutas püügipaik mõnda vene turgu - lärm, viin, lällamine, kõva lärm. Looduslikud hääled olid täiega tapetud. Mõttes ümisesin ühte vana viisijuppi "kuni ühel õhtul, keegi äkki kloppis, ukse taga seisid kährikkoerad troppis, trügisid kõik sisse, pambud pandi maha, vaatasid siis ringi, korter pole paha" ...Õnneks oli vähemalt päikesetõus ilus ja kena silmale vaadata.

Esimese vimmavõtu sain eemal seisvale tonkale kella poole seitsme paiku. Pool tundi hiljem sama ridvaga teine võtt. Mõlemad said kenasti ära realiseeritud, venekeelsete nõuannete saatel. Ilmselt ilma nende soovituste poleks ealeski neid kalu kätte saanud:-)

Kui eemal seisnud ritv justkui toimis, siis teise passisid täiega jõude. Aeg-ajalt toimus miski üksik särje togimine, kuid vimmast ei kippu ega kõppu. Kella kaheksa paiku saabus jõele särgede tähetund. Kõikvõivalikud ridvad said nende poolt ära karistatud. Õnneks see tohutu ussiõgimine lõppes kella üheksa paiku ja jõkke tekkis vaikus.

Kahjuks mitte kaldale. Pakun et selleks ajaks korgiti naabrite seas lahti kolmas viin ja volume nupule keerati vürtsi juurde. Otsustasime Ainiga siiski veel paigale jääda, et äkki päeva edenedes kala vähemalt ennast rohkem ilmutab. Hommikul puhunud kerge loode tuul keeras ennast läände ja hakkas tugevamini puhuma. Päike säras taevas ja kõik oli justkui nii nagu peaks olema.

Punkt kell üksteist sain kolmanda vimma kaldale ja peale seda Ainil veerand tunniga kolm võttu. Ühe pudistas ära, teine vimb pani kalda alla kinni ja võttis kogu rakenduse endaga kaasa ning kolmanda kala sai kätte. Peale selle veerand tunni möödumist rahunes meie tsoonis asi jälle maha.

Lõuna ajal sõnasin Ainile, et aitab küll, läheme maailma avastama, mõnda paika kus linnulaulu ka kuulda on. Sain lause vaevu huulilt teele saadetud, kui eemal olev tonka kellukese helina saatel tõmblema hakkas. Kena poiss otsas. Pika väsitamise tulemusena 750 grammine vimb kaldale tuli. Sättisin just kala ämbrisse, kui samal ajal järgmine ritv lendama pani. Veel üks vimb kaldale jõudis.

Võtu peal ei saa ju ära minna ja nii jäime veel paika. Tunniks ajaks. Peale seda tegime kand ja varvas selle kohast eemale. Kääru teise otsa, mis nii imelik kui see ka polnud, oli täiesti tühi.

Siin ilm mõnus soe. Tuul, mis keeras vist iga minutiga aina rohkem tuure peale, jäi põõsaste taha kinni. Panime ridvad sisse ja poole tunniga sain veel kaks vimba juurde. Võtsid teised rohelist kirpu. Võtt aga selline nagu tegemist oleks särgedega. Ikka nöka nöka.

Järgmist vimma võttu pidin pea tunni ootama. Kirpu rünnati jälle vaikselt ja hiilides ning haakisin sisuliselt nöksutamise peale. Kala jäi otsa. Ja mitte väike. Tuli teine tublisti võideldes rohuni välja ja kukkus siis ära. Pinda teda ei saanudki. Ära läinud vimb viis ka võtu ja jõgi jahtus korralikult maha.

Peale kella viite hakkas ilm vaikselt pilve kiskuma ja muutuse peale saime veel mõned võtuhakatised. Ain sai ühe vimma ka kätte. Minul üks liiga varajane haakimine ja veel ühe vimma ära kukkumine. Kõik kalad ronisid kärbsevastsete otsa. Ussi vimb enam millegipärast ei tahtnud, samas särg ründas just seda ning vältis täiega kärbest. Imeliku võtuga päev...

Kella kuuest panime võistupüügi tulemused lukku ja tulime tulema. Tulemus 7:2.  Üldsegi mitte Leicesteri moodi, kui eelmise aasta sama aja püüki meenutada:-)

Kodus kaalusin kalad ära: 750, 610, 600, 600 ... maru ilus sort on see aasta. Vaid üks kala neljasajane ja see nägi teiste kõrval välja kui nilbakas.

PS! Eemalt vaadates paistis et üks venelane lammutas täna päris kenasti, viisteist vimba kindlasti kui mitte rohkem. Aga ta oli ka erand. Ülejäänud särgedega piirdusid.


PS2! Vesi 5 kraadi soe. Tundus, et vimb ainult sügavas liikus. Krundi peal veel vaikus.


...


Pühapäeva hommikul siis lõpuks esimene vimb sellel aastal ka krundil olnud tonka otsas.






laupäev, 1. aprill 2017

Naljakuu esimene päev, Rumba all

Reede õhtul maale jõudes otsustasin minna paariks tunniks luurele. Teepeal pidin peaaegu jänese alla ajama. Jooksis teine viimase maja õuest hooga üle tee. Nibin nabin pääses.

Jõe ääres ei kedagi. Vesi võrreldes eelmise nädalaga korralikult langenud. Sodi praktiliselt puudus, vesi üsna selge. Sättisin ennast madala-sügava piiri peale sisse. Söödatopsiga ei viitsinud jändama hakata, lajatasin tavalised tonkad teele. Mõlemal üks konks poolakatega, teine kärbsevastsetega plastkirbu otsas. Kirbud pisut erinevad, üks kollakas, teine roheline-peegel.

Üsna pea läks nökerdamiseks. Miskid tegelinskid otsustasin mu sammulugemise päevaseisu parandada. Kõige pealt tiritakse ühte tonkat, selle juurde jõudes ja maha kükitades juba teist. Ja nii ma astusin edasi tagasi. Särjed mängisid vist karusselli. Ühe lõpuks eriliselt järsu haakeliigutusega ära karistasin. Konks lõua alt kinni. Tragimise värk:-)

Poole seitsme paiku õnnistati juba vähe kenama võtuga. Tina sai võtu peale lendu, kuid haakisin liiga vara. Kala ei jäänud  otsa. Veerand tundi hiljem sai tehtud vigade parandus. Usside otsa kargas kenake vimb. Laisa inimesena mõtlesin, et sikutan ta rahulikult kuival maal seistes välja. Vimb kasutas selle peale pakutud juhust ja pani kalda alla rohtu kinni. Sikutasin teda siis allavoolu liikudes ja seejärel vastuvoolu liikudes. Lõpuks ikkagi vette tatsasin ja sellega kala ka rohust liikuma sain. Kenake poiss oli.

Järgnes uuesti särgede triangel ja umbes sel ajal kui väidetavalt päike peaks loojuma - ilm oli nii sompus, et päikesest polnud küll ühtegi märki - sain veel ühe vimma võtu. Sedapuhku rohelise kirbu peale. Sain ka selle kala kätte. Luure oli korda läinud ja nii seadsin laupäevase plaani valmis.

...

Väljas oli veel pime kui jõe poole sõitsin. Sedapuhku tahtis lausa kaks jänest juba ratta alla joosta. Mis kurat nad siit otsivad? Kohale jõudes seadsin sammud eilse püügipaiga peale. Olin nii vara jõudnud, et konksud söödastasin taskulambi valgel ja tina saatsin huupi lendu. Vette see igaljuhul maandus.

Väljas vastikult jahe ilm, vaid kraad sooja ja üsna vilu kagutuul selga puhumas. Lisaks tilkus taevast pidevalt midagi alla. Tõmbasin endal pea kohe kapuutsi pähe. Üritasin hämaras kuidagi ritvade otsi jälgida, kui vasakpoolne justkui liigatas. Kindel polnud, näen pimedas üsna kehvasti ja tavaliselt hämaras püüdes pidevalt "võtte viirastub". Peagi aga ritv konkreetselt vetruma pani ja isegi minusugune kanapime taipas, et aeg on haakida. Kell polnud veel kuus, kui mul juba esimese vimb käes.

Jätku sellele kalale aga ei kippunud tulema. Järgmise paari tunni jooksul sain paar üksikut tõmmet või jõnksatust, kuid mitte ühtegi võttu mille peale jõuaks kuidagigi reageerida.

Peagi tulid naabriteks venelased ja kukkusid topsiõngedega sööta vette pommitama. Otsustasin, et vaatan kuidas neil läheb ja seejärel vaatan, kas viitsib oma rakendusi muutma hakata. Venelastel aga ei kippunud kuidagi asi minema...

Suurest igavusest ehitasin kolmanda tonka ja panin selle paarkümmend meetrit eemale,  sügava poole. Ka too vaikis jonnakalt. Poole üheksa paiku sain lõpuks teise vimma võtu ja ka selle haakisin kenasti ära. Järgnes uuesti vaikus. Punkt kell pool kümme - huvitav kas mingi ajapeale võtt - sain kolmanda kala kaldale.

Panin vaimu valmis järgmiseks vaikseks tunniks, kuid sedapuhku otsustas veerand tundi hiljem vimb korraks aktiivsust näidata. Esmalt üks ilusa võtu pakkunud poiss kaldale. Seejärel üks kärsitusest tehtud valehaakimine. Ja lõpetuseks, kui olin teist tonkat ümber viskamas, otsustas keegi vees oleval ridval kaks korraliku tõmmet teha. Jõudsin teise ridva just selleks hetkeks maha panna, et põrnitseda rahunenult paigal seisvat ridvaotsa. Aga see polnud veel kõik. Minut vaikust ja siis rabas kala uuesti. Tina läks lendu ja vimb jätkas sikutamist. Haakisin ära. Sedapuhku oli tegemist pisut kopsakama versiooniga, kes käis korralikult kaldaaluse läbi. Aga kaldale ta sain. 700+ poiss.

Kella kümneks oli võtt läbi ja järgnes järgmine paari tunnine vaikus. Särjed küll tüütasid aegajalt, kuid vimb magas. Enne kella ühte sain veel ühe korraliku võtu, kuid ka sel korral olin pisut liiga tormakas olnud. Kuna järge sellele ei tulnud ja uni kippus silma tulema, korjasin ajaviiteks kilekotitäie sodi jõekaldalt kokku (saab näha kauaks see tsoon puhtaks jääb) ja peale kella kahte pakkisin ennast minekule. Tuul oli selleks hetkeks juba edelasse keeranud ja puhus üsna tugevalt ritvade peale. Sellise tõmbetuules oleva ridva vetrumise peale polnud mul usku, et enne õhtut siin midagi juhtuma hakkab.

Kokku siis viis vimba. Kolm ussidega, kaks kärbse vastsetega varustatud rohelise kirbuga. Huvitaval kombel toimis ainult üks, vasakpoolne ritv. Teine pakkus terve püügiaja peale vaid ühe vimma võtu ja paar särje togimist. Kolmas ritv, mille eemale olin pannud, ununes alalõpmata ära. Korra keegi kellukest seal ka tõmbas, kuid erilist actionit ei tundunud toimuvat.

Venelased noppisid aegajalt mõne särje, kuid vimba neil ei näinud. Igal juhul tundub, et vaikselt hakkab looma...

Jänestega tundub siis selline loogika olevat, et 1 jänes = 2 vimba, 2 jänest = 5 vimba, 3 jänest = ? ... ega kellelgi ei ole jäneseid laenata:-)


PS! Õhtupoolikul panin maja all ka tonkad sisse. Suur ja ümmargune null.