pühapäev, 16. aprill 2017

Seitse (mitte teist) kevadist hetke, 16. aprill 2017

Neljapäeval maale jõudes oli esimene asi tonkad sisse visata ja alles seejärel saunale tule alla tegemine. Sain sauna kütte, vee ära tassitud, kui esimene vimb juba tonka otsas tina minu kaldasse sõidutas. Pole paha algus. Kuigi ilm külm ja peagi ussid jõe ääres külmetusest kopsupõletikku kippusid jääma, tundus vee all ikkagi miski liikumine toimuvat.

Pool tundi hiljem, kui olin jalgpallis eht eestlaslikult 0:4 taha jäänud, võtsin ühe meresärje veel ridva otsast. Rohkem selleks õhtuks liikumist ei toimunud.

...

Reedel silmi kella üheksa paiku lahti lüües oli esimene asi, mis köögi aknast vastu vaatas, autode rivi Vana Vigala all. Väljas kena päike ja vaba päev kasutati kohe ära. Ise võtsin rahulikult ja kavatsesin terve päeva molutada kodus. Ja passiivpüügi raames möödaminnes vimbasid tonka otsast ära korjata.

Plaan toimis pea lõunani. Hommikul üks kala ja törts enne lõunat teine kala. Särge ka sekka. Peale seda aga ... nii uskumatu kui see ka pole, kõik see lõppes kui lõigatult. Järgmise neljakümne kaheksa tunni jooksul ei puutunud peale ühe särje enam tonka usse mitte keegi. Külm oli oma töö teinud ja parved ülesvoolu rühkimise lõpetanud.

...

Laupäeva otsustasin suurtest sünnipäeva meludest pisut kõrvale tõmmata ja päeva üksi jõe ääres konutada. Kuna jõudsin jõe äärde alles peale kella ühteteist, siis loomulikult oli kogu Rumba alune kümnete autodega üle koormatud. Pole hullu. Oligi aeg pisut uusi paikasid avastada ja nii võtsin jalad selga ning marssisin piki jõge minema. Järgmine sirge oli vaba ja otsustasin seda kammima hakata.

Umbes kolmanda ümber heite järel leidsin paiga, kus keegi all. Togis ja togis ettevaatlikult. Ootasin kannatlikult, kuni lõpuks otsustasin selle nokkimise peale ära haakida. Nätsti raskus otsas. Kaldaäär selles kohas üsna kaugelt rohune ja nibin nabin sain ta üle ääre kohale toimetatud. Uuesti tonka sisse ja pea koheselt korralik võtt ning teine samasugune vimmapoiss kaldal.

Kolmanda karistasin ka ära. Olin ise ülirahul, et kolmest kolm ära realiseerisin, kui selle mõttega endale miski karmavõla hankisin. Neljas ei jäänud otsa. Viienda magasin maha. Kuuendaga maadlesin pikalt, enne kui ära pudises. Kogu see kamm enamvähem kümne minuti sees. Ilmselt olin parvele tina pähe lennutanud.

Liikuv parv kulges aga edasi ja peagi sai tonka paigale naelutatud. Huvitaval kombel ei proovinud selle aja jooksul mõni meeter kõrval olevat ritva ei keegi ning kõik kalad tulid kärbsevastsete peale.

Pool tundi hiljem sain veel ühe võtu, kuid kiirustasin liialt. Veel pool tundi edasi de ja vue... Seejärel tekkis vaikus, mille mõnusaks pikutamiseks ära kasutasin. Ilm oli küll vastikult tuuline, kuid päikese käes ja kalda all tuule varju leides oli mõnus olla. Tunnike hiljem otsustasin selles mõnust loobuda ja kondama minna.


Käär oli selleks ajaks pea tühjaks jooksnud ja nii võtsin esmalt koha sisse augu alumisse otsa. Tund seal ilma ühegi võtuta. Seejärel kand ja varvas teise äärde, õunapuu alla. Siin oli venelane eelmine kord lammutanud. Pole selles kohas kunagi püüdnud. 

Nii kui tinad vette said, nii läks nokitsemiseks. Särjed ja kiisad. Vimmast ei kippu ei kõppu. Kella viie paiku sain lõpuks ühe vimma võtu ka, kena poiss sõitis pool teed kaldani kaasa ja siis lahkus. Ebaviisakalt, prii küüdi eest tänamata..

Kell kuus otsustasin veel korra paika vahetada ja kolisin oma lemmikpaika. Puude alla. Nii uskumatu kui see ka pole ei saanud sealt kahe tunni jooksul võtu poegagi. Rahvas oli selleks ajaks kõik juba kodu läinud ning saabuma hakkasid uued mehed - öö peale jääjad. Ühe venelasega sai pikalt jutustatud. Too oli nädala sees mõisa all ööbinud ja öösel kakskümmend vimba välja võtnud. Püüdis kreveti ja ussijupi võileivaga. Kala oli ainult pimedas närinud ja nii kui valgeks läks, karbi kinni pannud.

Kell kaheksa läksin õhtale ära.

...

Pühapäeva hommikul pidid järgmised külalised tulema. Hommikul kell kaheksa kui ärkasin näitas välja viis kraadi. Ei mitte sooja - külma kraadi. Päikese käes läks vähe soojemaks, kuid terve päeva jooksul temperatuur üle kahe pluss kraadi ei küündinudki. Tuul eilsest veel tugevam ja vilum.

Käisin enne külaliste tulekut veel kiire tiiru suvisel vimmapüügi sirgel. Loopisin pakitäie segu tunniga sisse ja tulin tulema. Stellale see ilm kuidagi ei meeldinud, ägises teine tuule käes valuliselt ja nõudis kojuminekut. Minu jaoks veel õngepüügiks natuke vara...

Ainukeseks tulemuseks selle aja peale olid joodikupäevituse esimesed tunnused. Õnneks taipasin päikesekreemi kasutada ja nii jäi nina seekord punaseks värvimata.

...

Kell kolm, kui külalised lahkusid ja koos nende minekuga valge lumi maha oli sadanud, otsustasin veel korra proovida. Hinge jäi kriipima see uus koht, kus eile olin kümme minutit actionit saanud.


Rumba alune endiselt autosid täis. Marssisin kõigist uljalt mööda. Sirge kenasti vaba, isegi mu eilsed vaiad seisid sama koha peal. Tonkad sisse ja ootama. Kaks tundi oli lubatud püügiaega ja nii utsitasin mõttes kalu kiirelt tegutsema.

Peagi ka esimese nokitsemise sain. Väga särjelik, ükshaaval tõksutas. Mingi hetke meelituseks sööda kala ees vaikselt eemale sikutasin - kus siis alles keegi ärritus. Laksas kaks korda tugevalt ja hetk enne seda kui kohe-kohe haakima pidin, söödast ootamatult loobus. Üks kärbsevastne oli kogu selle tõmblemise tulemusena konksult kadunud.

Uus vise samasse kohta ja sama kamm jätkus. Üritasin haakida nokitsemise peale, kuid otsa ei jäänud. Teine kord ootasin kauem, kuid korralikult võtma ikka ei hakanud. Ei saanudki aru, olid need nüüd särjed või pika hambaga vimmad. Pool tundi hiljem võttis maad vaikus.

Teise osas püügitunnist otsustasin sügava peale minna. Kuna tuul oli ida kaarest üsna tugev, siis oli kogu käär püüdjatest tühjaks puhutud. Sättisin ennast sügaviku alumisse otsa ja vahtisin tunnikese meeletult vehklevaid ridvaotsi. Endal hakkas selles vaatepildist vähe merehaigus peale tulema, kuid üks napakas särg läks sellise õõtsumise peale liimile. Teised kalad jagasid matsu lahti, et siin midagi head ei pakuta.

Kella viiest tulin tulema, ilma korraliku võttu selles kohas nägemata.

...


Kogu selle külmalaine peale on vesi kukkunud seitsmelt kraadilt neljale kraadile ja ilmselgelt on talve tulek kalal karbi kinni pannud. Enne kui külm otsa ei saa, pole ilmselt ka stabiilsele võtule erilist lootust. Varsti peab vist jääpuuri teritama hakkama:-)


...


Margo kirjutas, et käis merikat vaatamas. 2.7 kilone käes, kolm võttu veel lisaks. Ajas hamba verele, ei tea kas peaks ka plekid välja otsima.

3 kommentaari:

  1. Kas "vimmasirgelt" on suvel kaaspüügina miskit muud huvitavat ka tulnud (linask, latikas)?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Paarist latikast olen kuulnud, aga endal pole trehvanud. Enamasti triiviva söödaga püüdnud, võib-olla ka selles asi...

      Kustuta
  2. Teel Viljandimaalt Paldiskisse otsustasin "huvitavama" tee kasuks.Sul teisel pool jõge oleva tee ääres vaid 1 auto. Oleksin pidanud rumbal silmad korralikumalt lahti hoidma ja autole mõne tervituse jätma ;) Aga tundus rahvast vähe olevat. Ka suure silla ääres mõningad autod parkisid...rikkad kalamehed vist :D

    VastaKustuta