pühapäev, 17. veebruar 2019

Pärnu jõel, 16. veebruar 2019

Eelmisel nädalal alanud veetõusul ei tundu piire olevat. Alustuseks kerkis Kasari esmaspäeval juba üle +150 cm, hiljem koperdas veetase pisut alla, et siis uuesti vaikselt kerkima hakata. Nii polnud laupäevaks mingi mõtet Kasarile minna. Vesi endiselt +130 cm ja vaikselt tõusutrendis. Egas Pärnuga parem lugu ole, Oore all ka meetri jagu veetase tavalisest kõrgem, aga kuna seal rohkem voolutaguseid kohti, kus kala leida, siis läksin ikkagi luurele.

Varahommikuks ennast kohale ei sättinud. Nii kümme kopikatega olin kohal ja vedasin vammused selga. Auto varjus oli ilm kui paradiisis, kriiskav päike taevas, paar kraadi sooja... nii kui nina auto tagant välja pistsin ja jõepeale astusin, sattusin tugeva edelatuule kätte. Hea et jääpind pisut lumine oli, muidu oleks tuul mind hooga ilmselt Sindi alla välja viinud.

Sula polnud jääle midagi teinud, paksus sama mis eelmine kord, pea kolmkümmend sentimeetrit. Isegi kaldaääred olid kinni. Tegin alustuseks pika otsa kanda ja varvast, siia sügava peale välja. Punane standard kirp otsa ja hakkasin jõhvi alla lappama. Kirp juba ise ilmselt auto juures väljas kui taipasin, et vaja vist ikka suurem panna. Paraja sangpommi suuruse kirbuga sain põhja lõpuks ka kätte. Sellega kannatas püüda. Tõsi pikalt mitte, sest sodi ujus niipalju, et pidevalt pidi tamiili puhastama.

Tunnike, poolteist hiljem, kui olin selles tsoonis oma isu ära olnud ja aru saanud, et et kogu see päev ei kujuta võtu mõttes mingit pidu ega pillerkaart (tulemuseks vaid üks vimba ja lisaks üks krõps peale kauba), otsustasin maailmarännakule minna.

Esmalt teise kalda alla, kuhu päike veel peale ei paistnud aga seal tuul pisut vaiksem. Püügipaik paar meetrit madalam, kannatas isegi  tavalise kirbuga püüda, kuigi meetrit kaks pidin tamiili juurde andma. Kuna päike ei paistnud peale, siis kliimamuutus missugune - parajalt külm, nii et jääauk vaikselt kirmet peale tegema hakkas. Õnneks jõudis veerand tundi hiljem päike ka sellesse tsooni kohale. Järgmine tunnike siis seal ja tulemuseks üks vimb ning eriti matsakas kiisk. Kannatust rohkemaks selle paiga jaoks aga ei jätkunud...

Asjad kokku ja jääd pidi Paikuse poole. Hea oli astuda, taganttuul ja puha. Teel sihtkohta leidsin paar korralikult puuritud ala ja panin proovimiseks tagumiku istmele. Null puudutust. Paikuse all esimene peatuse kraavialuses kaldas, kus vähemalt paarkümmend puuritud auku. Mõned eilsed, suurem osa vanemad. Kammisin neist tükki viis läbi ja sain meresärje õnnelikuks omanikuks.

Seejärel kõrkjatagune. Voolu seest ei kannatanud üldse püüda, otsisin voolupiiri. Leidsin püütava koha, kuid tulemust sellest ei sündinud. Ja siis keerasin otsa ümber, et tagasiteele asuda ning... noh ma teadsin, et see saab raske olema, aga et nii raske. Tuul tahtis kõrvad peast ära viia, kõnni nagu vastu müüri... Otsisin kaldaäärest pisut varju ja pika pika rännaku järel jõudsin tagasi Reiu kanti.

Tulin täpselt sama rada pidi, mida läksin ja katsusin veel korra proovitud püügikohad üle. Ei miskit, sodi vaid veelgi rohkem. Seejärel suund juba jõe risti poole, kus ühest august kaks nurupätsi kirpu krõpsasid ja ülejäänud proovitud augud jonnakalt vaikisid.

Kella poole viieks olin oma matkamisega jõudnud Lennuki alla välja, kus enne minekut veel vimmaaugus kirbu korraks alla lasin, kuid polnud sealgi mingi tegevust. Tulin koju ära - korralik sportlik päev oli olnud, 10k+ sammu sai maha astutud. Kalapüügiga polnud siin suurt mingit pistmist:-)

PS! Õhurõhk kukkus päeval 752mm-ni; ööl vastu pühapäeva kerkis veetase veelgi. Pärnus paarkümmend sentimeetrit veel juurde ja hommikukohvi juues ning aknast välja vaadates avanev vaatepilt enda jõele pakub silmadele voolavat vett... osaliselt on jää kas läinud või uputatud, pärast lähen uurin asja:-)



pühapäev, 10. veebruar 2019

Kasaril, 10. veebruar 2019

Hommikul kella seitsme paiku ärgates ja netist ilmaolusid uurides tuli tõdeda fakti, et mõistlikum oleks olnud lõunani põõnata.

Esiteks väljas selline ilm, kus normaalne peremees koeragi välja ei laseks. Sadu + võimas edela tuul. Teiseks õhurõhk kukkumas juba mitmendat päeva, jõudes pealelõunaks juba 740 mm-ni ära vajuda. Kolmandaks... no arusaadav, kui peale kahte sajust päeva vesi jões pisut tõusma hakkab. Aga kui see ööpäevaga juba paarkümmend sentimeetrit tõusnud ja hommikuks +85ni jõudnud ning terve päeva ohtralt edasi kerkis (jõudes maha tuleku hetkeks juba +100ni), siis... sellistes oludes Kasarilt midagi saada on üsna lootusetu ettevõtmine.  Aga plaan oli tehtud ja suundusime Ainiga Kasari poole. Vanamõisa alla.
Saime paarsada meetrit klaasjalt kiilakat kruusateed sõita, kui halvaendelise loodusmärgina kolm kitse teeserval meid imeliku näoga põrnitsesid. Sõnum selge kui prillikivi - üle kolme kiisa me kätte ei saa.

Tee oli päris kole ja sõit aeglane. Põllult lumi sulanud ja kõvad basseinid rataste all. Õnneks kinnijäämise ohtu veel polnud. Maapind endiselt kivikõva. Parkisime auto ära, teisel kaldal ka üks neljarattaline seisis. Püüdjaid aga peal polnud. Hiljem selgus, et ühed ilmselt öö otsa lutsu unnatasid ja magasid kuni lõunani välja.

Sättisime sammud võsa varju, kuhu suurem tuul kinni jäi. Otsisin oma mõne nädala taguse koha üles ja panime kirbud vette. Vool missugune, kirp lihtsalt läks... Kuidagi põhi kätte saanud, järgmine hetk meeter tamiili vaja juurde anda... Kuna ei viitsinud raskemat kirpu siduma hakata, siis puurisin järgmise augu paarkümmend meetrit allavoolu, kus sügavus juba pool meetrit madalam. Seal natukene kannatas püüda. Kuidagi... läbi häda.

Kolmas auk natukene teise kalda poole ja veel paarkümmend meetrit allapoole. Vett veel vähem ja püüda enam vähem ok. Tamiili pidi küll paar meetrit pealekauba andma, aga põhi jäi lõpuks paika, ega kippunud Matsalu suunas minema triivima. Ega palju kirpu mängida ei saanudki, kui põhjast tõstes raskus korraga taga. Tuli kui kalts, alles augu all ärkas ellu. Vimb.

Ain tuli ka kohe samasse tsooni, tegi meetrit 5 alla poole oma augu ja võrdsustas paar minutit hiljem seisu. Järgnes tunnike ilma "nautimist". Tagumik hakkas vaikselt märjaks saama ja kiskus viluks.

Soojendamiseks sai vahepeal kalda ääres uurimas käidud, et ega unnakalu pole kodus. Ain lasi korviga sööda ka veel alla ja venitas hetk hiljem poole kilose turva välja. Siis vist veel ühe. Soovitasin tal selle unna otsa panna, hea kupuvahti meelitada. Söödakala ilmselt ise suurem oleks, kui mõni ründav haugipunn.

Poole üheteistkümne paiku tuli teine vimb. Õrna ja aeglase võngutamise peale. Natukene aegluubis tempos. Krõpsas korra kergelt noogutit ja otsa ta jäi. Ain jättis turva augu kus seda ja teist ning tuli noppis kohe minu selja tagant oma teise vimma. Ja siis jälle vaikus. Nagu parv oleks hirmsa hooga alt läbi käinud ja edasi allavoolu kulgenud.

Veel tunnike hiljem hakkas lõpuks vihm järgi andma. Tuul muidugi lasi sama lauluga edasi. Olime selleks ajaks kordamööda turvaauku külastades paar peaaegu unnakõlbulikku kala saanud - no  nii 150 grammine särg Ainil ja mul sama suur turb ja toppisime nad kõrkjate äärde likku. Nii uskumatu kui see ka polnud, aga ei ühtegi pisikest triibut, särge ega kiiska. Lihtsalt punnid ei võtnud.

Lõuna paiku noppisin aeglase õõtsutamise peale veel kaks vimba välja. Ain vastas ühega. Peale seda ei saanud me nendelt vimmaaukudelt enam ühtegi võttu järgmise kolme tunni jooksul. Kuni vaikuse lõpuks päeva ainukene kiisk lõpetas. Õnneks turvaaugult sai aegajalt särge, turba ja ahvenat meelitatud.

Poole neljaks oli meil sellest ilmast enam kui küll ja pakkisime asjad kokku.

Kokkuvõtvalt läks oluliselt paremini kui hommikul olin oodanud. Ja ilmselt esimest korda jääpüügil Kasari peal tasus pigem hommikuks peale minna, mitte pealelõunaks. Kõik võtud ülimalt passiivse mängu peale ja õhkõrnad. Üks väga, väga erandlik päev oli olnud - miski ei klappinud, aga kala sai siiski saadud.

...



PS! Laupäevase sauna järel tõi Ain välja oma isa vanade ajalehe väljalõiked. Vigala jõe kohta. Pisut ajalugu allpool.... Ja teadmiseks ka kui palju kalu võis vene ajal jõest päevas välja võtta.  Kuna ahven oli prügikala, siis temal piiranguid polnud.