pühapäev, 17. veebruar 2019

Pärnu jõel, 16. veebruar 2019

Eelmisel nädalal alanud veetõusul ei tundu piire olevat. Alustuseks kerkis Kasari esmaspäeval juba üle +150 cm, hiljem koperdas veetase pisut alla, et siis uuesti vaikselt kerkima hakata. Nii polnud laupäevaks mingi mõtet Kasarile minna. Vesi endiselt +130 cm ja vaikselt tõusutrendis. Egas Pärnuga parem lugu ole, Oore all ka meetri jagu veetase tavalisest kõrgem, aga kuna seal rohkem voolutaguseid kohti, kus kala leida, siis läksin ikkagi luurele.

Varahommikuks ennast kohale ei sättinud. Nii kümme kopikatega olin kohal ja vedasin vammused selga. Auto varjus oli ilm kui paradiisis, kriiskav päike taevas, paar kraadi sooja... nii kui nina auto tagant välja pistsin ja jõepeale astusin, sattusin tugeva edelatuule kätte. Hea et jääpind pisut lumine oli, muidu oleks tuul mind hooga ilmselt Sindi alla välja viinud.

Sula polnud jääle midagi teinud, paksus sama mis eelmine kord, pea kolmkümmend sentimeetrit. Isegi kaldaääred olid kinni. Tegin alustuseks pika otsa kanda ja varvast, siia sügava peale välja. Punane standard kirp otsa ja hakkasin jõhvi alla lappama. Kirp juba ise ilmselt auto juures väljas kui taipasin, et vaja vist ikka suurem panna. Paraja sangpommi suuruse kirbuga sain põhja lõpuks ka kätte. Sellega kannatas püüda. Tõsi pikalt mitte, sest sodi ujus niipalju, et pidevalt pidi tamiili puhastama.

Tunnike, poolteist hiljem, kui olin selles tsoonis oma isu ära olnud ja aru saanud, et et kogu see päev ei kujuta võtu mõttes mingit pidu ega pillerkaart (tulemuseks vaid üks vimba ja lisaks üks krõps peale kauba), otsustasin maailmarännakule minna.

Esmalt teise kalda alla, kuhu päike veel peale ei paistnud aga seal tuul pisut vaiksem. Püügipaik paar meetrit madalam, kannatas isegi  tavalise kirbuga püüda, kuigi meetrit kaks pidin tamiili juurde andma. Kuna päike ei paistnud peale, siis kliimamuutus missugune - parajalt külm, nii et jääauk vaikselt kirmet peale tegema hakkas. Õnneks jõudis veerand tundi hiljem päike ka sellesse tsooni kohale. Järgmine tunnike siis seal ja tulemuseks üks vimb ning eriti matsakas kiisk. Kannatust rohkemaks selle paiga jaoks aga ei jätkunud...

Asjad kokku ja jääd pidi Paikuse poole. Hea oli astuda, taganttuul ja puha. Teel sihtkohta leidsin paar korralikult puuritud ala ja panin proovimiseks tagumiku istmele. Null puudutust. Paikuse all esimene peatuse kraavialuses kaldas, kus vähemalt paarkümmend puuritud auku. Mõned eilsed, suurem osa vanemad. Kammisin neist tükki viis läbi ja sain meresärje õnnelikuks omanikuks.

Seejärel kõrkjatagune. Voolu seest ei kannatanud üldse püüda, otsisin voolupiiri. Leidsin püütava koha, kuid tulemust sellest ei sündinud. Ja siis keerasin otsa ümber, et tagasiteele asuda ning... noh ma teadsin, et see saab raske olema, aga et nii raske. Tuul tahtis kõrvad peast ära viia, kõnni nagu vastu müüri... Otsisin kaldaäärest pisut varju ja pika pika rännaku järel jõudsin tagasi Reiu kanti.

Tulin täpselt sama rada pidi, mida läksin ja katsusin veel korra proovitud püügikohad üle. Ei miskit, sodi vaid veelgi rohkem. Seejärel suund juba jõe risti poole, kus ühest august kaks nurupätsi kirpu krõpsasid ja ülejäänud proovitud augud jonnakalt vaikisid.

Kella poole viieks olin oma matkamisega jõudnud Lennuki alla välja, kus enne minekut veel vimmaaugus kirbu korraks alla lasin, kuid polnud sealgi mingi tegevust. Tulin koju ära - korralik sportlik päev oli olnud, 10k+ sammu sai maha astutud. Kalapüügiga polnud siin suurt mingit pistmist:-)

PS! Õhurõhk kukkus päeval 752mm-ni; ööl vastu pühapäeva kerkis veetase veelgi. Pärnus paarkümmend sentimeetrit veel juurde ja hommikukohvi juues ning aknast välja vaadates avanev vaatepilt enda jõele pakub silmadele voolavat vett... osaliselt on jää kas läinud või uputatud, pärast lähen uurin asja:-)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar