esmaspäev, 26. august 2019

Tornio jõel, viimane päev, 24. august 2019

Viimane päev ikkagi läksin peale. Esimesele katsele hommikul hilja, siis kui teised juba tulemusteta maha olid tulnud. Tegin tugevas põhjatuules pooltunnikese vaevlemist ja jõudsin arvamusele, et kaldal on parem olla. Tulingi ära. Distantsiks jäi lühike ots mökki alt Tamuri kivini. Vesi oli öösel jälle kerkinud - paadisadama suur kivi oli nüüdseks vaid vähem kui kümme sentimeetrit veest väljas.

Mökki koristamine võttis oma aja ja kalamarja tegemine samuti. Uuesti hakkasin nihelema kella poole nelja paiku. Ikkagi minu nn õnneaeg ju. Väljas endiselt tugev tuul puhumas. Mõtlesin, et teen siis pool tunnikest ja tulen ära. Läks aga nii nagu Forrest Gumpil ("I just kept running") - esmalt jõudsin saareni, siis mõtlesin, et teeks natukene veel. Jõudsin männini, siis Tamuri kivini ja mina ikka veel aerutasin. Peast käis läbi, et kui juba niikaugele tuldud sai, siis vaataks pumba auku ka. Sinna jõudes tuul pisut vaibus ja juba kutsusid kärestikud. Ja kui niikaugele sai juba tuldud, siis hakkas huvitama oma kivide olukord.

Veetase täpselt selline, et kannatas kenasti oma kivisid sõuda. Võtsin nad rahulikus tempos läbi ja kuna tuul keeras ka ennast juba peaaegu maha, siis nautisin ilusat sooja ilma. Rasmuse kivi ei pakkunud midagi huvitavat. Minu kivi...see on lahe koht. Kaldaääres on ilusad suured haavad ja taamal üks maja. Haabade vahele jääb üks kask ja eelmiste aastate kogemuse pealt mäletasin, et kui maja vasak nukk ja kask ühele joonele jõuavad, siis on landid kenasti kivi ees ja see on õite magus koht.

Vaatasin aerutades vasakule, paati sirgelt alla lastes. Haavad möödusid ükshaaval,  siis oli kase kord. Niikui maja äär ja kask ühele joonele jõudsid, keerasin pilgu ritvadele. Samal hetkel punase edi kaigas vajus. Nagu kellavärk. Sain kenasti aerudega hoo sisse ja keerasin paadi risti jõega. See keegi peksles kenasti ja õhku ei karanud. Vaimusilmas kujutasin ette juba sama suurt kala, kui viis aastat tagasi sama kivi juurest... aga ei. Peagi sain aru, et vastane pole ikka päris see kes loodetud, tittilohi mässas teises otsas elu eest.

Ridvad koos, väsitasin kala ära ja vabastasin. Tahtsin veel seda kivi proovida. Juba huvi pärast, et kas lõhemamma ka juba platsis on.

Järgmise kahe tunni jooksul tegin kolm tiiru. Erinevaid viise proovides - lihtsalt peale aerutades, pausi tehes, eemale hooga keerates. Ei miskit. Kui seal keegi ka oli, siis oli ta oma noorest kamraadist õppust võtnud. Lõpuks väsisin sellest lühikesest distantsist ja läksin õhtu ning reisi lõpetuseks veel ühele tiirule.

Vastutasuks sain pumba augus saksa jässele löögi. Olin paadi just kaldapoolsest servast risti jõge keeranud ja ise uudistasin üle õla, et veealus ikka õigesse suunda minema hakkaks. Kuulsin kärtsu ja pilgu peale visates oli ritv paindes. Panin küll aerudega hoogu juurde, kuid maha magasin - ritv sirgus. Vähemalt oli mõnus elevus enne reisi lõppu.

...

KOKKUVÕTVALT olid tunded selle korra Lapi reisist kahetised. Kala nagu sai saadud - suur külmakast sai triiki kalafileed ja marja täis. Kodusolevasse sügavkülma toppimine osutus suureks probleemiks. Rohkem poleks sinna mahtunud ja  ega meie pere aasta jooksul rohkem ära ka ei sööks.

Kalade suurused olid ka igati ok, kuigi päris kolli ei saanud. 8.3, 7.0, 6.5, 5.0 ... kolm kossi ka veel juurde. Hea selle juures, et kõik suuremad olid marjakalad.

Mis aga närima jäi oli see, et ega ma päris lõpuni ei saanudki endale toimivat taktikat. Võtte oli nii vähe, et see kõik pigem juhuslikkusele viitas. Tõsi, suurem osa tulid ühest piirkonnast, aga need ka väga erinevate aerutamise viiside peal. Mingit kindlustunnet, et nii tuleb teha, küll ei tekkinud.

Vesi oli muidugi ka selline, mida polegi  enne kogenud. Eelmine aasta oli ka madal, aga mitte nii hullusti. Veetase pani püügipiirkonnale selged piirangud peale, mis mulle aga eriti ei istu. Mulle meeldib kive sõuda, nende eest ja tagant kala meelitada. Nüüd tuli sisuliselt kogu aeg voolu rennis passida, sest kudekivide juures vesi olematu. Maa pealt kala ju ei püüa...Samuti ei saanud ma järjekordselt sina peale tupo jõe auguga - kolm võttu ja üks kossi vaid. Hoolimata Juho õpetusest, kuidas augu lõpus olevat kivi rünnata, ei saanud sellest kohast võttugi.

Ilmselt tegin taktikaliselt vale otsuse kasutada kuute ritva - ilmselgelt olen õpifaasis nendega oluliselt kohmakam ja käänakutel alalhoidlikum, kui nelja kasutades. Sõidustiil ilmselt mängu muudab ja tulemust mõjutab. Samas enamus soomlasi juba samuti kuuega püüab, nii et tuleb harjutada...

Natukene kahetsen ühte asja - oleks pidanud ikkagi kajaloodi kaasa võtma. Oleks saanud trasse salvestada ja vooluservadest pisut täpsema pildi. Madala veega tundub see kala ärritamine väga täppisteadus olevat. See kuidas ja millise nurga alt sügavast madalale landi tüürid.

Kahju on sellest, et oma lemmik veetase alles lõpus kohale jõudis. Tuleva nädala veetase on just selline, millega konkreetseid kive sõuda. Usun, et kohale jäänutel tuleb hea nädal - Tarvi tegi sel ajal kui ma juba koduteel olin otsa lahti. 7,7 kilone must tont tupo jõe augu alt. Õhtupoole koos Marviniga viiene esimese kärestiku kõrvalt ka veel lisaks.

Lõpetuseks - aga selle eest kala marja sai lusikaga söödud nii, et isu täis. Järgmine Lappi minek siis juba vähem kui aasta pärast. Jaanipäeva paiku,

PS! Üks uus ebausk tekkis see reis - imelikul kombel sain kolm suuremat kala, siis kui habeme ära ajasin:-) Nii et pardel kaasa:-)

laupäev, 24. august 2019

Tornio jõel - meeldiv üllatus, 23. august 2019

Peale lõunat, nii kella kahe paiku, käisin tunnikeseks peal. Vaatasin, et hea paraja tugevusega lõunatuul tõusis ja kasutasin seda ära. Tegin korra oma mökki juurest alla saareni ja seejärel korra ka tupo jõe suudmest samale maale. Tuul oli mõnus ja aitas kenasti voolule vastu saada. Võttu aga ei pakutud. Sodi selle eest kuhjaga.

Bensiin oli mul üsna otsakorral ja nii pidin maha tulema. Tegin lõunasöögi ja võtsin kütust juurde. Oma kalaõnne ajal, kella kolme paiku, läksin uuele katsele. Väljas hakkas vaikselt pilve tõmbama ja tuule oli vähe vaiksemaks tõmmanud. Ilm muutumas. Jälle.

Sodi on jões nii palju, et ritvade pideva puhastamise peale kuluv aeg ja püügimaa kadu selle läbi on päris suur. Nii otsustasin, et kolin nelja kaika peale üle. Kaks jätsin varuks, et kui sasi tuleb siis hea kohe varnast võtta. Esimene laskumine mökki alt, sügav vagu, noorte kaskede juurde. Ühel hetkel enne kaski üks harjus otsa kargas ja parima püügi piirkonna sisuliselt ära raiskas. Kala tagasi laskmise ajaks olin juba august üle. Korjasin ridvad kokku ja läksin tegin veel sama tiiru. Vaikus.

Pikki tiire ei tahtnud teha, kuna tundus, et sodi puhastamise jaoks tuleb niikuinii 10-15 minuti jooksul ridvad välja võtta. Nii võtsin järgmise lühikese otsa ette. Tupo jõe auk, enne madalikku ridvad välja, landid puhtaks ja peale madalat uuesti vette tagasi. Lantide puhastamist palju, kalavõttu aga mitte.

Ei jätnud jonni ja panin veel korra ridvad kokku ning tegin järgmise lühikese otsa mökki alt. Tulemus jäi samasuguseks. Trass ise nõuab korraliku sõudmist ja järgmiseks katsumuseks mul enam tahtmist polnud. Vaikselt hakkas siiber saama sellest vetemassiga võitlemisest. Kontrollisin landid üle ja suundusin allavoolu minema.

Lootsin, et tuul õhtuks vaibub ja saan minna kontrollima oma allpool olevaid kive. Esialgu aga puhus veel parajalt ja nii mõnulesin pika osa teest kuni suure männini tugevas voolus. Tuul tegi oma töö ära ja landid mängisid. Aerudega vaid suunda andma pidin. Suure männi auku seekord ei läinud, tuul oleks mu seal vastuvoolu ära surunud. Tulin voolust välja alles enne kivi (edaspidi on selle nimi Tamuri kivi, kuna ta sealt mingi päev võtu sai) ja hakkasin selle esist kammima. Seejärel kivi vasak külg. Ei midagi.

Vajusin vaikselt vooluga kaasa, üritades kivitagust voolujoont hoida. Kivist juba umbes kolmkümmend meetrit möödas, otsustasin, et aitab küll ja tõmban paadi teisele kaldale pumba auku ära. Tegin aerudega risti jõge umbes kümme tugevat tõmmet, mille järel paadi veel korraks otseks tagasi tõmbasin ja samal hetkel kui selle liigutuse ära tegin, vajus vasakult teine kaigas alla. Rahulikult ja konkreetselt. Kuna paadi hoog oli inertsist veel sees, siis kärr tuli automaatselt järgi. Andsin aerudega soome ranna suunas veel hoogu juurde ka... Kärr oli meeldivalt ühtlase tooniga:-)

Lasin igaks juhuks jõe keskele ära, et vool paati ka kandma hakkaks ja kala ülesvoolu paadist jääks. Saanud oma tahtmise kerisin teised ridva välja. Nüüd oli aega. Kärestikuni oli pikalt minna, võtsin rahulikult. Võib-olla liigagi...

Mingi hetk tegi kala eemal plärtsaka, aga suurust ei näinud. Seejärel järgnes paadile üsna taltsalt, kuid paadist nii kümne meetri kaugusel läks triangel lahti. Korralik hüpe õhku, oo ilus kala, seejärel sööstmised sinna ja tänna. Korraks ka paadi alla trügis, aga olin selleks valmis ja peagi ta sealt välja tuli.

Ühel hetkel tundus, et nüüd oleks aeg kongits võtta ja proovida. Tunne oli ikka väga vale. Kalale pihta ma sellega ei saanud ja oli ilmselt millimeetrite mäng, et terav ots tamiili ei riivanud. Järgnes mingi viis minutit kassi hiire mängu. Lugesin palvesõnu sinna ja tänna... Kala oli kui käega katsuda, aga igakord, kui kongitsa välja sirutasin, järgnes vägev sööst. Uhke saba veest poolenisti väljas justkui lehvitades. Korra juba peaagu uuesti ulatusin kongitsaga haarama, aga ei, ikka sööstis minema. Sidurit ka peale ei tahtnud keerata, sest lant oli suust väljas ja ei tundunud just väga hästi kinni olevat.

Väsimatu võitleja muudkui sööstis ja sööstis. Kogu see jant kestis ja kestis. Vool viis meid juba pumba auku. See jäi peagi selja taha. Seejärel kiige koht. Kärestikuni oli vaid alla saja meetri minna. Muutusin juba üsna närviliseks ja mõtlesin, et tõmban paadi kaldale ära... aga ühel hetkel pakuti veel ühte võimalust ja paadis ta oligi. Kiirelt nuiaga kopp-kopp ja juba tormasin mootorit sisse laskma. Kärestikuni oli jäänud vaid mõnikümmend meetrit minna.

8.3 kilone, emane lõhe, tumedam kui eelmised. Marja 1.3 kilo. Kala oligi lõpuks vaid ühe konksuga kinni. Tegijaks järjekordselt rohekas edi. Teised kaasärritajad vees olid: saksa jässe, must-kollane jässe ja hk haba punane. Mälu järgi esimest korda sain lõhe siis, kui liinidel olid prügikorjajad peal. Siiamaani olin kogu aeg põdenud, et äkki ta ikka ei võta kui need on peale pandud. Näe võttis küll.

Õhtul, kui teised peale läksid oli väljas mõnus püügilm. Tuulevaikne. Sompus. Ise rohkem ei kippunud - minu püügisuga siin ja selleks korraks on ühel pool. Selg valutab. Sõudmise tahtmine kadus juba ammu. Kaladest piisab nüüd ka. Mõlemad nädala miinimum eesmärgid said topelt ületatud. Homme on küll veel üks päev, aga väga enam ei viitsi püüda. Põhimõtteliselt kuulutasin reisi lõppenuks.

...

Tamur sai õhtuse püügi käigus saare kõrvalt ühe võtu. Kala tõmbas edi konksu sirgeks ja pääses plehku. Sidur oli ilmselt liiga kinni keeratud. Teistel võtte polnud.

reede, 23. august 2019

Tornio jõel, 22-23.. august 2019

Teisipäeva õhtu oli väljas mega ilm ja mitte ei suutnud vastu panna kiusatusele teha päikeseloojangu ajal üks kerge tiir. Tasuks üks pauk kollakale jässele.

Kolmapäeva hommikul aga olin juba kella viiest jalul ja peagi ka jõe ääres. Väljas vaid seitse kraadi sooja ja udune olustik. Päeva peale lubas vastikut põhja tuult ja tahtsin enne seda peal ära käia. Olin eile näinud ühte kala siin samas mökki kärestikus mängimas ja nii sõitsin esimese tiiru otse "sadamast" alla. Sada meetrit hiljem oli sõit sõidetud, sest kaks lanti kiskusid riidu ja tekitasid mulle paati paraja kaose. Harustasin ja sidusin lante samas paadis, vooluga edasi langedes. Sasi sai likvideeritud alles suure männi juures ja nii sain sõita teisele katsele.

Teise katse jaoks oli jõe äärde ka Tamur ja üks soomlane jõudnud. Tulin tupo jõest alla ja jälle kuidagi nii käpardlikult, et ritvade sisselaskmisel kadus pool august paadi alt voolates ära... Edasi soome rand, siis männi auk, seejärel pumba auk. Pumba augus puhastasin järjepidevalt lante - vesi on kerkinud kiiresti ja sodi tuleb kõvasti.

Kärestiku järel võtsin oma kividele suuna, aga ei saanud kuidagi sõita. Pidev praht landi otsas segas täiega ja nii tõmbasin paadi kaldasse. Tegin prügipüüdjad kõigile liinidele ja proovisin uuesti. Järgmisena otsustasid landid omavahel järjekordselt mitte klappida. Lausa kahel korral. Nii veetsin vist enamuse püügiajast kalda ääres kahjusid likvideerimas.

Kannatuste rada lõppes seekord paatide sisselaskmise koha juures, kus mul lõpuks sellest koristustöödest, sasidest ja tõusnud tuulest villand sai. Tulin kodupoole ära. Tegin veel kontrolliks eilses kalakohas 200 meetrit ning kobisin seejärel unevõlga sisse nõutama.

Vesi on nüüdseks tõusnud oma madalaimast tasemest 45 cm. Pühapäevast alates aga 30 cm. Saart on veel nibin nabin näha.

Tamur sai peale eilse megasasi lahti harutamist täna hommikul ühe väikes lõhe. Lisaks umbes viie kilone oli tal tupo jõe augus ära läinud. Kala tormas ülespoole, kärr-kärr ja siis ära kukkus. Ilmselt tõusev lõhe oli.

...

Päeval oli raju tuul ja ma tegelesin muude asjadega. Isegi kalamarja tegin ära - pole enne ise teinud, ikka naisele selle vastutustundliku töö usaldanud. Kasutasin küll teist meetodit, kui tema. Tarvi varianti. 40 kraadi vesi ja mudid kätega marja välja. Tuli kenasti. Lõpuks tühi "kott" lüpsmise tagajärjel alles jäi.

Õhtul seitsmest tuul rauges ja tegin oma kolmtunnikese. Erinevatel liinidel kuni pumba auguni välja. Rootsi kivi juures korra nägin kedagi pinnas keeramas, isegi peale õnnestus talle sõita, aga võtma ei saanud. Nii, et null võttu. Sama ka teistel.

...

Järgmine hommik jõudsin jõele umbes selleks ajaks kui teised maha hakkasid tulema. Nii poole üheksa paiku alles. Uni oli õite magus... Kuna vesi oli korralikult öö jooksul jälle tõusnud, siis otsustasin tupo jõe augu järel seekord rootsi kalda äärt pidi minna. Ja sealt siis saare ees olevat auku kammida. Otse loomulikult pakuti hommikuseks ergutuseks üks sasi. Sedapuhku kolme landi koostöö.

Rootsi saare esine ei pakkunud midagi. Suure männi juures keset vett käis üks kala pinnas. Üks suurem plärts toimus kusagil kärestike ja rahuliku ala vahepeal. Plärtsatuse helk ja pritsmed olid päris korralikud. Tiiru lõpetasin rootsi kivi juures. Siis tegin veel pool tiiru tupo jõe auku ja tulin maha ära.

Sodi on jões nii palju, et ma hästi ei usu, et see nädal siit midagi enam tuleb. Isegi prügikorjajad ei suuda kõike ära võtta ja nii on poole tunni aerutamise järel enamus lantidest sodised. Päev veel pikalt ees, aga kahtlane värk.

Rootsi saar uppus ka ära. Eile linnud veel kaklesid viimase alles oleva kivi pärast. Nüüdseks pole seal enam midagi veepinnale jäänud.


kolmapäev, 21. august 2019

Tornio jõel - lõpuks ometi, 21. august 2019

Peale hommikust püüki molutasin mõnda aega niisama. Sõin, kirjutasin blogi, isegi tööasju sai tehtud. Kella kolme paiku mõtlesin, et lähen teen ikka ühe tiiru enne õhtust vooru ka. Ennegi päeval kalu saadud, ka sellise laus-päikesega nagu oli täna pealelõunal. Õhk soojenes kahekümne kraadini ja nii jätsin kahlakad sedapuhku koju.

Jõe ääres vaatasin, et kõik teised paadid kaldas ja ei ainsamatki hingelist püüdmas. Vaid Unto askeldas paatide juures ja asus ühte neist ranna juurde viima. Kallasin oma mootorile bensiini juurde ja vaatasin ise silmanurgast huviga, et millist trassi pidi ta üles sõidab.

Asjad korras võtsin suuna nagu ikka tupo jõe auku. Lõuna tuul oli üsna õrn ja nii arvestasin lantide sisselaskmisega pisut valesti. Viimane kaigas leidis oma koha ridvahoidjas juba peale seda kui paat "väravast" läbi vajus. Ehk sügava alguse magasin maha. Seekord võtsin augu vasakpoolse osa ette. Ja põhjalikult, korralikult aerutades, sest tuul ei tahtnud kohe üldse kaasa aidata. Kiskus hirmus palavaks ja tegin esimese õlle lahti.

Tupo augu järel tõmbasin paadi soome kaldasse ja sättisin ennast piki sügavamat vagu allapoole kulgema. Seejärel juba kahe noore kase juures olev süvik. Kohusetundlikult sikk-sakk võtsin selle vaikses tempos läbi. Sügavik hakkas juba läbi saama ja tegin järjekordse sikk-sakki soome kalda poole. Paar aerutõmmet hiljem vasakult teine kaigas vajus...

Kuigi käed toimetasid automaatselt ja vajutasid hooga aerudele, päästes kõrvadele valla meeldiva kärina, siis peas valitses mõni sekund ooteaega. See on nii kummaline tunne, kui sa oled tundide kaupa oodanud seda hetke, teinud korduvalt sama manöövrit ja siis sa näed et võtab. Keha toimetad automaatselt, peas aga kõik kuidagi hangub. Justkui aegluubis käib mõistuset läbi tekst, "ahh et võttis jah". Mõne hetke pärast toimus kompuutris restart ja olukorra reaalsus tekitas ärevuse. Pulss kargas üles, kogu olek oli ähmi täis.

Õnneks oli ritv korralikult paindes ja kärr olemas. Tõmbasin paadi pisut kalda poole, et ka vool aitaks tamiili pinges hoida. Seejärel asusin teisi ritvu välja toimetama. Samal ajal kala aga kuidagi väga rahulikult toimetades hakkas justkui paadile kaasa ujuma, aga mitte hooga vaid justkui teda järgi vedades. Ohh kurja, tittilohi käis peast läbi. Majandasin oma ridvad kokku ja haarasin lõhe toki. Paat oli selleks ajaks juba peaaegu Iivika kivini langenud. Viie ridva välja võtmine võtab ikka aega...

Venitasin siis lõhet lähemale, tuli teine suhteliselt leplikult, kordagi pinda tulemata. Kala oli juba peaaegu paadi juures, kui põhjast välgatust nägin. Kala keeras ja peksles üheaegselt ja see küll tittilohi suuruse helk ei olnud.

Kratsisin siis mõnda aega kukalt. Kas saan viiekümne meetriga kala enne kätte, kui madalasse paat vajub. Või mitte. Kala vastas ise, pannes meeleheitliku sööstuga paadist kaugele eemale. See pani otsuse paika. Lükkasin ridva uuesti hoidjasse ja andsin aerudele valu. Tõmbasin paadi hooga keset jõge vabamasse vette, kala samal aja kärriga slepis vedades.

Edasi läks juba lihtsamaks. Aega oli. Lõhe tegi küll meeleheitlike sööste, aga lennutunde ei pakkunud. Nautisin hetke ja kui kala külg paadi lähedal ette keerati, tõmbasin esimese katsega kongitsaga lõhe paati. Tundide pikkune tühjalt sõudmine oli lõpuks ometi resultaadi andnud. 7.0 kilone, marjakala. Tumedam kui eelmised, mari ka suurem (kokku marja 1.1 kilo). Kell oli neli - mulle ikka sobib see aeg:-) Tegijaks landiks järjekordselt edi punane. Lisaks olid talle seltsilisteks vees: kollane jässe, kollane MTO, punane-rohekas saba edi, must jässe ja uus ahvena edi.

Paati käima tõmmates avastasin ootamatult, et mootori bensiinikork on kadunud. Olin selle ilmselt korralikult kinni keeramata jätnud, kui Unto paadisõitu jälgisin ja mingi hetk sõidu ajal ilmselt vette pudenes. Päikese mõjud ilmselgelt:-)

Õhtuks enam peale ei läinud. Nautisin niisama molutamis. Mõnus oli olla. Nädala eesmärk sai kenasti täidetud:-)

PS! Ridade kirjutamise ajal tõi Tamur ühe tittilohi ära. Õhtu on aga alles noor.


Tornio jõel, 20-21. august 2019

Teisipäevasest õhtusest püügist suurt midagi välja ei tulnud. Äike, mis terve pealõuna kogu aeg silmapiiril tuterdas, otsustas peale kella kuute ennast meie kohal korralikult välja elama hakata. Võimsaid pauke mobiilimasti ja muudesse kõrgematesse kohtadesse käis mitmeid. Tulin hirmuga maha ära, kuus piksevarrast võimalikult paadi põhja surudes... Ja kus siis kukkus kallama. Seejärel läks natukeseks eemale ja kasutasin juhust paati hüppamiseks, kuid poole tunni pärast tuli pilv uuesti tagasi ja lõpetas ametlikult püügipäeva. Lõhest ei kõppugi aga sellest pakkus loodus imelisi värve (pildid pea kõik eilsest õhtust).

Teisipäeva hommikul olime Tamuriga esimesed, kes peale läksid. Eilsest tühjast päevast tingituna magasime aga täna mõlemad pikalt pettumust välja. Kui ma poole üheksa paiku mäest alla vantsisin, siis Bonder just läks peale ja Tarvi tundus olevat Rootsi suure kivi kandis. Ehk siis juba pikalt peal olnud.

Tegin esmalt tiiru maja alt saareni ja siis tupo jõe august alla. Väljas perfektne kalailm - sompus, kerge uduvihma, nõrk lõuna tuul. No mida sa hing veel oskad ilmalt tahta. Lõhel aga oli sellest jumalast savi.

Paar tunnikest hiljem, kui suure männi lähedal aerutasin, jõudis päike kohale ja keeras olustiku mitu korda valgemaks. Maha veel ei tahtnud minna, nii läksin uudistama, et mida see viimaste päevade vee kerkimine allpool kärestikke olevate kividega on teinud. Vesi on kerkinud miinimum tasemest umbes 25 cm ja rootsi saarest on pindalast 4/5 vee alla tagasi kolinud. Kärestike alused kivid aga ... noh seal pole vett endiselt piisavalt. Sättisin seal ennast läbi häda lemmikkivi kammima ja kui siis korraga üks harjus ritva kõigutas ja ma paar korda aerudega tõmbasin, siis koheselt kaks lanti põhjas kinni olid... loomulikult korralikud sasid tagajärjeks.

Aga teel kivideni sain pumba augu lõpust, kiige alt, siiski ka ühe löögi kätte. Kollase MTO otsa. Ritv vetrus kaks korda ja kuigi sain koheselt aerudega vajutatud, siis paindesse seekord ritv ei vajunud. Ei jäänud kala otsa. See oli minul ka ainukene hommikune lõhe võtt. Tamur sai korraks kärri kuulda suure männi järgse kivi juures. Tarvi landile virutati sabaga samas kandis, suure männi augus.

Tulin oma sassis ritvadega maha ära ja kui paadi kaldasse tõmbasin sai keegi pealolevatest soomlastest tupo jões lõhe otsa. Päris pikalt väsitas teist ja alles Iivika kivi juures kätte sai. Tarvi, kes lähemalt pealt nägi, arvas siiski et vaid viiene. Vähemalt keegi jõel sai kala.

PS! Naine soovitas kalapüügist loobuda ja mõni teine hobi leida. Ma niikuinii ei saavat rohkem lõhet. Vot kus on ikka alles palju usku minusse, minu "küljeluul":-)

teisipäev, 20. august 2019

Taasiseseisvumise päev Tornio jõel, 20. august 2019

Terve esmaspäeva kallas korralikult. Veetase jões hakkas  vaikselt tõusma, kerkides umbes 5 cm. Õhtul tehti jõgi lahti ja kerges uduvihmas sättisid kõik vee peale. Väljaarvatud Bonder ja Ormi, kes seadsid oma püügistrateegiat kalda peal paika. Kaks tundi sättisid ja siis mökki ära läksid.

Teistel aga: Tarvi korjas ühe tittilohi Iivika kivi juures, mina pudistasin oma kala ära tupo jõe august üle jõe tulles. Rabas teine siis kui lante sisse kerisin. Kolm ritva oli juba sees kui lajatas. Haarasin kohe ridva pihku, kala korra keeras... ja kukkus ära. Kollane MTO oli otsas. Tagantjärgi targana oleks äkki pidanud aerudega vajutama...


Teisipäev ärkasin juba kella viiest. Jõgi oli tühi ja suundusin tupo jõe auku. Enne parempoolset kivi sain ühe löögi musta lillaka jässe otsa, aga see ei olnud see millest tänase päeva kohta rääkida tahtsin:-)
...

Sõuan mina siis mõnda aega hiljem Iivika kivi juures ja sättisin peas mökki mineku mõtteid. Kuradi külm oli, tuul puhus vastikult. Vaatasin siis korraks üle õla ja nägin, et Bonder paadis püsti. Paat ise umbes Jaanuse sauna all. No teadagi mida see tähendab. Panin oma ridvad kokku ja suundusin lähemalt uudistama. Landi otsas paistis olevat korralik torpeedo, mis Ormi väitel vedas nende paati kogu aeg edasi. Tiksusin siis kaameraga nendega kaasa. Filmides. Väga lähedale ei julgenud minna, sest mine tea neid sööste...


Kulgemine kestis ikka päris pikalt. Suure männi kandis üritas Bonder kaks korda kongitsaga kala haarata, aga too (kongits) väändus teisel katsel lihtsalt sirgeks. Kuna sellest abivahendist polnud mingit tolku, siis soovitasin neil randuda Rootsi poole suure kivi juurde ja suundusin ise ka sinna. Lõhe lohises paadile järgi, saba pooliku purjena veest väljas.

Randumise järel läksin kongitsaga appi. (No tegelikult ma ju kella viiest saati ootasin kongitsaga jõe peal, et saaks kellelegi kasulik olla:-). Kala oli ikka pärsi läbi omadega, sest peale kongitsaga rabamist too enam liigutada ei jaksanud. Bonder tegi kiviga kopp-kopp ja vajus ise väsinult kala kõrvale pikali. Käed jalad adrenaliinist värisemas.

Oli see vast loom. 116 cm pikkust ja 15.4 kilo kaalu. EDI uuema malli landiga. Püüdjateks siis Bonder ja Ormi - üks sikutas ja teine nõustas. Kalal marja üle kahe kilo sees. Ulmeline torpeedo. Ei saa öelda, et poleks olnud kade. Loomulikult tahaks ka sellisega madistada. Kui ikka väsitamiseks oma kilomeeter jõge ära kasutatakse, minuteid ilmselt paarkümmend millegagi, siis see tunne on kindlasti mega.

Mökki juures kala tähistades, tuli Tarvi ka maha, ta oli saanud kopikas alla viiese kala. Rootsi suure kivi juurest, keset jõge. Too kala sai selle kolli kõrval täna häbematult vähe tähelepanu.

Läksin tegin siis ka veel ühe tiiru ja tulin lõunast koju magama ära. Rohkem lihtsalt ei viitsinud sõuda.

.