esmaspäev, 26. august 2019

Tornio jõel, viimane päev, 24. august 2019

Viimane päev ikkagi läksin peale. Esimesele katsele hommikul hilja, siis kui teised juba tulemusteta maha olid tulnud. Tegin tugevas põhjatuules pooltunnikese vaevlemist ja jõudsin arvamusele, et kaldal on parem olla. Tulingi ära. Distantsiks jäi lühike ots mökki alt Tamuri kivini. Vesi oli öösel jälle kerkinud - paadisadama suur kivi oli nüüdseks vaid vähem kui kümme sentimeetrit veest väljas.

Mökki koristamine võttis oma aja ja kalamarja tegemine samuti. Uuesti hakkasin nihelema kella poole nelja paiku. Ikkagi minu nn õnneaeg ju. Väljas endiselt tugev tuul puhumas. Mõtlesin, et teen siis pool tunnikest ja tulen ära. Läks aga nii nagu Forrest Gumpil ("I just kept running") - esmalt jõudsin saareni, siis mõtlesin, et teeks natukene veel. Jõudsin männini, siis Tamuri kivini ja mina ikka veel aerutasin. Peast käis läbi, et kui juba niikaugele tuldud sai, siis vaataks pumba auku ka. Sinna jõudes tuul pisut vaibus ja juba kutsusid kärestikud. Ja kui niikaugele sai juba tuldud, siis hakkas huvitama oma kivide olukord.

Veetase täpselt selline, et kannatas kenasti oma kivisid sõuda. Võtsin nad rahulikus tempos läbi ja kuna tuul keeras ka ennast juba peaaegu maha, siis nautisin ilusat sooja ilma. Rasmuse kivi ei pakkunud midagi huvitavat. Minu kivi...see on lahe koht. Kaldaääres on ilusad suured haavad ja taamal üks maja. Haabade vahele jääb üks kask ja eelmiste aastate kogemuse pealt mäletasin, et kui maja vasak nukk ja kask ühele joonele jõuavad, siis on landid kenasti kivi ees ja see on õite magus koht.

Vaatasin aerutades vasakule, paati sirgelt alla lastes. Haavad möödusid ükshaaval,  siis oli kase kord. Niikui maja äär ja kask ühele joonele jõudsid, keerasin pilgu ritvadele. Samal hetkel punase edi kaigas vajus. Nagu kellavärk. Sain kenasti aerudega hoo sisse ja keerasin paadi risti jõega. See keegi peksles kenasti ja õhku ei karanud. Vaimusilmas kujutasin ette juba sama suurt kala, kui viis aastat tagasi sama kivi juurest... aga ei. Peagi sain aru, et vastane pole ikka päris see kes loodetud, tittilohi mässas teises otsas elu eest.

Ridvad koos, väsitasin kala ära ja vabastasin. Tahtsin veel seda kivi proovida. Juba huvi pärast, et kas lõhemamma ka juba platsis on.

Järgmise kahe tunni jooksul tegin kolm tiiru. Erinevaid viise proovides - lihtsalt peale aerutades, pausi tehes, eemale hooga keerates. Ei miskit. Kui seal keegi ka oli, siis oli ta oma noorest kamraadist õppust võtnud. Lõpuks väsisin sellest lühikesest distantsist ja läksin õhtu ning reisi lõpetuseks veel ühele tiirule.

Vastutasuks sain pumba augus saksa jässele löögi. Olin paadi just kaldapoolsest servast risti jõge keeranud ja ise uudistasin üle õla, et veealus ikka õigesse suunda minema hakkaks. Kuulsin kärtsu ja pilgu peale visates oli ritv paindes. Panin küll aerudega hoogu juurde, kuid maha magasin - ritv sirgus. Vähemalt oli mõnus elevus enne reisi lõppu.

...

KOKKUVÕTVALT olid tunded selle korra Lapi reisist kahetised. Kala nagu sai saadud - suur külmakast sai triiki kalafileed ja marja täis. Kodusolevasse sügavkülma toppimine osutus suureks probleemiks. Rohkem poleks sinna mahtunud ja  ega meie pere aasta jooksul rohkem ära ka ei sööks.

Kalade suurused olid ka igati ok, kuigi päris kolli ei saanud. 8.3, 7.0, 6.5, 5.0 ... kolm kossi ka veel juurde. Hea selle juures, et kõik suuremad olid marjakalad.

Mis aga närima jäi oli see, et ega ma päris lõpuni ei saanudki endale toimivat taktikat. Võtte oli nii vähe, et see kõik pigem juhuslikkusele viitas. Tõsi, suurem osa tulid ühest piirkonnast, aga need ka väga erinevate aerutamise viiside peal. Mingit kindlustunnet, et nii tuleb teha, küll ei tekkinud.

Vesi oli muidugi ka selline, mida polegi  enne kogenud. Eelmine aasta oli ka madal, aga mitte nii hullusti. Veetase pani püügipiirkonnale selged piirangud peale, mis mulle aga eriti ei istu. Mulle meeldib kive sõuda, nende eest ja tagant kala meelitada. Nüüd tuli sisuliselt kogu aeg voolu rennis passida, sest kudekivide juures vesi olematu. Maa pealt kala ju ei püüa...Samuti ei saanud ma järjekordselt sina peale tupo jõe auguga - kolm võttu ja üks kossi vaid. Hoolimata Juho õpetusest, kuidas augu lõpus olevat kivi rünnata, ei saanud sellest kohast võttugi.

Ilmselt tegin taktikaliselt vale otsuse kasutada kuute ritva - ilmselgelt olen õpifaasis nendega oluliselt kohmakam ja käänakutel alalhoidlikum, kui nelja kasutades. Sõidustiil ilmselt mängu muudab ja tulemust mõjutab. Samas enamus soomlasi juba samuti kuuega püüab, nii et tuleb harjutada...

Natukene kahetsen ühte asja - oleks pidanud ikkagi kajaloodi kaasa võtma. Oleks saanud trasse salvestada ja vooluservadest pisut täpsema pildi. Madala veega tundub see kala ärritamine väga täppisteadus olevat. See kuidas ja millise nurga alt sügavast madalale landi tüürid.

Kahju on sellest, et oma lemmik veetase alles lõpus kohale jõudis. Tuleva nädala veetase on just selline, millega konkreetseid kive sõuda. Usun, et kohale jäänutel tuleb hea nädal - Tarvi tegi sel ajal kui ma juba koduteel olin otsa lahti. 7,7 kilone must tont tupo jõe augu alt. Õhtupoole koos Marviniga viiene esimese kärestiku kõrvalt ka veel lisaks.

Lõpetuseks - aga selle eest kala marja sai lusikaga söödud nii, et isu täis. Järgmine Lappi minek siis juba vähem kui aasta pärast. Jaanipäeva paiku,

PS! Üks uus ebausk tekkis see reis - imelikul kombel sain kolm suuremat kala, siis kui habeme ära ajasin:-) Nii et pardel kaasa:-)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar