teisipäev, 13. august 2019

Tornio jõel 12-13. august 2019

Ilmad keeras vihmaseks ära. Öösel kallas niipalju, et paadist pidin paar ämbrit vett välja viskama. Kasutasin keeluaega paadi vahetamiseks. Otsisin ühe kergema variandi välja ja panin sellele nelja taktilise mootori taha. Neljataktilisel parem mootorit üles tõsta - astmeid rohkem kui kahetaktilise kaks astet. Nii lihtsam madalikel ukerdada.

Poole seitsme paiku sättisin sammud jõe poole, kus toimus suurem rahvaste kogunemine. Kolmas mökki oli endale seltskonna saanud ja nii ootas koos minuga neli paati veele minekut. Naaber pani otse tupo jõe auku, ma panin ridvad sisse otse mökki alt.

Ilm sompus ja soe. Lõuna tuul ka peaaegu olematu. Tegin kaks laskumist. Kuue ridvaga. Kaks uut lanti - joonas ja wäylä ka veel otsa seotud. Esimene laskumine kuni Iivika kivini. Teine tupo jõe august saareni. Peale kella üheksat tulin maha ära, mitte üks löök. Kala näitas ka üliharva, terve õhtu peale vaid kolm hüpet.

 Kuna naaber ei oska/taha kalamarjaga midagi teha, siis pakkus eilse 9.5 kilose marja meile. Kokku 1,7 kilo marja. Õhtul saabunud Simmi seltskonnaga saime viina kõrvale vinge sakuska - pannkoogid, hapukoor, sibula ja supilusikaga kalamarja. Maitses ütlemata hästi.

Naaber täna kala ei saanud. Jaanuse maja doktorihärra aga sai. Pumba august, kuhu ma pole veel riskinud minna.

...

Teisipäevane äratus oli suhteliselt hilja. Miski poole kümne paiku läksin esimesele katsele. Sain tupo jõe august kuni meie majani tulla, kui korraga edi põhja kinni jäi. Päästmise operatsioon õnnestus, kuid tagajärjeks oli kahel ridval kerge sasi. Ei viitsinud vee peal harutada ja tulin maha ära.

Lõuna paiku järgmine katse. Kaks laskumist. Üks mökki juurest alla, teine tupo jõe juurest. Teise laskumise ajal õnnestus tupo jõe juures nii lollisti kivi peale sõita, et jäin paadiga põhjapeale korralikult kinni. Paat keeras külje ette ja vajus kreeni. Pika nokitsemise tagajärjel sain lõpuks minema, kuid kaks ritva jooksid sassi. Nii sain korralikult püüdma hakata alles augu lõpus, kui sasid likvideeritud.

Vahetasin lante, katsetasin liinide pikkustega, tegin kord kiirelt aerutamist, järgmine tiir aeglasemalt.  Vahel laiemad sakitamised sisse, vahel otse alla laskumine. Vahet ei olnud. Mitte üks kuradima võtt. Hakkasin vaikselt juba tigedaks minema. Nelja paiku tulin lõunale.

Viiest uuesti tagasi. Uuesti üles tupo auku. Väljas kallas täiega. Kauaoodatud võtt saabus lõpuks sada meetrit Jaanuse saunast allapoole. Tegin pika risti jõge tõmbe, kui punase ediga varustatud ritv lõpuks alla vajus. Silmad oli just puhanud selle ridva pitsil ja tänu sellele sain kiirelt aerudele vajutades kärri käima.

Kuna ammu pole kedagi väsitanud, siis ritvade välja korjamine oli parajalt paanikamaiguline. Tagatipuks oli parempoolse ritva otsas olev jässe kuhugi kivi taha kinni ka veel jäänud. Nii mässasin, ühes käes üks ritv ja teises teine. Lant sai päästetud ja 1.6 kilone lõhekonn natuke aega hiljem ka paati tõstetud. Käega. Kongitsaga ei hakanud kala torkima.


Võtsin kala ära ja kuulutasin kell 18 päeva lõppenuks. No vähemalt midagi tuli ära. Äkki läheb nüüd edaspidi võtt ka paremaks.






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar