reede, 31. oktoober 2014

Lääne Soomes, 31. oktoober 2014

Sügis läks vahepeal nii külmaks, et mõtted juba jääpüügile ära keerasid ning Soome kohapüügi plaanide nimekirjast maha kritseldasin. Kui aga õhutemperatuur tõusma hakkas, toimus tutvuskonnas ootamatu ärkamine ning plaane Soome minna tuli vasemalt ja paremalt...

  ...igaljuhul sai Tarmoga neljapäeva õhtu Tallinkiga üle tuldud, et paar päeva kohasid püüda. Õhtu läks pikale, ootusrikas püügiärevus ja puha ning olin kindel et põõname kaua ... aga hommikul varavalges otsustas teisel korrusel hiir miski tantsuralli korraldada ja ajas sellega  mul une pealt ära. Ega ma kade ole, ajasin Tarmo ka üles...

Asjade sättimine võttis oma aja ja jõele jõudsime üsna hilja, vast miski kümne paiku. Paat oli korralikult vett täis. Tundus, et midagi oli ka kahe põhja vahele tilkunud, igaljuhul andsid esimesed sõidutestid 5km/h vähem kiirust, kui viimane kord. Aga õnneks meil kiiret pole.

Ilm üsna soe, kerge tuul, kusagil taamal justkui päikestki näha oli. Alustasime kümne märgi alt. Valvehaugi kohal polnud, tema positsiooni ahven oli vallutanud. Koha endast märku ei andnud ning üsna varsti kolisime suurele jõele üle. Diivani augu alla. Üks paat natukene august allavoolu meile lisaks seltsiks. Muidu jõgi tühi.Traditsioonilised mootoriõlid ja forelli toonid läbi mängitud otsisin välja oma vanad varud. Landid mida aastaid pole kasutanud - valged, erinevad kärtsrohelised ja kollased, valged ... ja hakkasin järjest vahetama.

Esimene võtt tuli neoonrohelise otsa. Kala +/- 40cm kandis. Joonlauale ei sättinud. Saatsin poisi ruttu koju ja vastutasuks sain kohe järgmisel viskel teise samasuguse. Sama kala? Otsisin oma gopro välja, et nüüd läheb andmiseks. Aga kalad, va häbelikud, keerasid selja ja kadusid kuhugi.  Tarmol ka kohapunn ja seejärel vaikus. Vahetasime viskepikkuse võrra paadi asukohta. Saime uued togimised, üks punn ka paadini sõitis. Peale pikemat vaikust järgmise ankupaiga valisime. Jälle sama lugu, alguses togib, siis korraga lõpetab. Lisaks kala sort ikka väike...

See mingisugunegi togimine sai aga lõpu, kui jõel hakkas vaikselt laine ennast koguma. Võtsime suuna mere poole. Esmalt ilusa maja kanti. Pommitasin oma armsa kõrkjatuka nurga rohelisega läbi, ei miskit võttu. Panin korraks valge otsa ja laks haug otsas, järgmine vise kohapunn. Jätku aga ei tulnud.

Vaikselt oli lõuna aeg kohale jõudnud ja kaasatehtud võileivad vajasid söömist. Kolisime trollimisele üle. Veerand tunniga sai söök ühele poole, voblerid said õnnelikult ja puutumatult tagasi paati toimetatud. Tarmo westin tekitas ilusa maja juures korraga sellise liigutuse, mida ma juba kevadel nägin - laksti ritv rullis. Sedapuhku polnud landi saagiks aga üheksa kilone koha, vaid miski võrgu nöör...Oleks ikka väga sürr olnud, kui samast kohast kus Mehis oma kangelasteo sooritas, oleks teine samasugune välja tulnud...

Järgmine peatus kümne haru alumine ots. Ehk siis Tamuri lemmikpaik. Siin mõnus tuulevaikne nurk. Lainet polnud Lisaks päike ka uuesti välja ronis. Soe, mõnus, tuju tõusis paar pügalat ja seda ka kaladel,  läks kohe togimiseks. Ahven oli järjepidev valmis kõiki värve sööma, ainuke häda, et kala väike ja otsa ei kippunud jääma. Paar tükki said paadini priiküüdi, enamus lihtsalt lutsutas silikooni, kuni selle lahti lasi.

Ühel hetkel korralik toks ja üksik koha sõitis paadini. Jajah, mõõtus kala, 42 ... saatsin tagasi. Endiselt kehtib veendumus, et alla 45cm ära ei võta. Egas me mingid ahnikud ole... Rohkem lisa ei tulnud. Otsustasime karmimaid olusid uuesti trotsima minna ja sõitsime mööda väikest haru 3 kilomeetrit edasi. Põõsa alusesse auku.

Siin ootas meid ees korralik sügisilm. Tuul vastuvoolu (tõsi voolu ju polnud) ja korralik laine peal. Kui aga nii kaugele sai tuldud, ei saanud ju proovimata jätta. Ankur sisse. Tuul lükkas muudkui paati vastuvoolu edasi. Lõpuks ankur mingi põhjasoleva rondiga sõbrunes ja saime paadi seisma. Erinevad suunad läbi pommitatud. Vaikus. Mõttes juba mugavamaid püügipaiku igatsesin, kui Tarmo kohapunni välja meelitas. Mis valemiga, aru ei saanud - sisuliselt polnud näha millal lant põhja vajub või millal laine nööri hüpitades sama tunde tekitas. Pommitasime edasi. Jätku ei tule. Sõnasin juba, et lähme edasi, kui kollase silikooni peale korraga keegi otsa hüppas, kuid kohe ära kukkus. Proovisime veel natuke enne kui alla andsime ja tagasi trollisime. Niipalju siis sügavast ja mereäärest...

Trollimine oli täna üldse väga vale mõte. Kogu päeva jooksul miski poolteist tundi vedasime lante järgi ja vaid üks kala paadis käis. Üks võtt veel lisaks päris õhtu hilja...

Jõudsime oma lantide paadi järgi lohistamisega lõpuks vanadesse paikadesse tagasi, ilusa maja kanti.. Kontrollpeatus ei andnud miskit elumärki ning kuna meil mõlemal hakkas juba meelest minema, mismoodi see kala võtt välja näeb, keerasime mootoril gaasi põhja ja sõitsime otse diivani auguni välja.

Kui hommikul lisaks meile vaid üks paat jõe peal, siis nüüd linnapool oleva sirge peal lisaks viis paati. Tundus miski rahvaste spartakiaad toimuvat ning hoidusime sellest eemale. Kammisime diivaniaugu kuni venelaste tonkatamise alani välja läbi, ühtlaste vahedega. Enamasti igas ankrupaigas koheselt üks võtt, millele järgnes pikk vaikus. Värvidest ainukesene roheline ja valge toimisid. Ja sedagi väga väga pirtsakalt. Võtud sellised nirud, otsavajumised nii et ridvaots ka sisuliselt ei liigu, rääkimata mingist rabamisest.

Kogu sellest külmast ja tuulisest päevast väsinutena, lõpuks kodusuunas tagasi trollisime. Kui terve päeva oli kajalood justkui katki - vast viite kala pildil kokku nägin - siis hämardudes ilmuseid kusagilt loodile kalapildid välja. Vahetult enne kodu haru üks korralik kala vobleri otsa ka komistas, tiris natukene sidurit ja läks oma teed. Parimates fantaasiates kujutasin juba kolmekilost koha ette...

Päevasaak lõpuks väga-väga lahja. Näljapeletamiseks kaks neljakümnest ära võtsime, eks pea paastuma, enne kui suuremad ära oleme teeninud... Kolm haugi ka lisaks kohapunnidele külas käisid. Õnneks kõik sellised viisakad poisi, et ainult mokaotsast kinni ja kiirelt vabastatud said.

Vast on homme rohkem actionit. Vähemalt telekast algav "Terminaator" loob selleks kõik eeldused:-)

laupäev, 25. oktoober 2014

Vigala jõel lutsu luurel, 25. oktoober 2014

Püügipäev algas  kuidagi vales järjekorras - naine korjas sügavkülmast välja ühe Tornio jõe pooliku lõhe ja nii sai päev alguse hoopis kala suitsetamisega. Paar tunnikest tossutamist, natuke molutamist, usside kaevamist ... lõpuks poole nelja paiku võtsin suuna jõe poole. Varustatud kellukeste ja valguspulkadega oli plaan paar tunnikest valges tonkatada ja siis lutsule jääda.


Hommikune päike oli kergesse pilvevinesse langenud. Sooja viie kraadi ümber. Väljas metsik edela-lõuna tuul. Sellise vilu tuulega suurele jõele minna polnud mõtet, paari tunni pärast kõrvad oleks peast puhutud... nii valisin Vigala  jõe Rumba kandi, seal tuul natuke metsa taha kinni jääb ja vähe mugavama tuulevarju tekitab. Silla juures üks auto platsis, sirge lõpus teine ka veel. Otsisin kääru peal tuulevaiksema ala ja sättisin ennast püüdma.


Tonkad mullaussidega varustatud ja orbiidile saadetud, vajusin istmele ja vahtisin ümbrust. Kauaks ridvad paigale ei jäänud, peagi läks togimiseks. Särjepunnid tagusid nagu naelu seina - toks, vaikus, toks, vaikus. No mida sa sellise võtuga peale hakkad. Mul suured konksud, lutsule sai ju tuldud ja nii enamasti kala otsa ei jäänudki. Tunni jooksul mõned särjed siiski välja sai võetud ja nii oli vähemalt kalatükk lutsu tarbeks olemas. Kella viie paiku lõppes särgede togimine, et teha ruumi kiiskadele, kes umbes veerand tundi korralikult hakkamist täis olid ja siis siis samuti kuhugi ära kadusid.

Seejärel vaikus. Kõige magusam võtu aeg, päike loojumas, ja mitte ühtegi võttu. Kella kuue paiku seadsin paarile konksule särjefilee tükid, teised ussidega jätsin. Muutust ei toimunud, ridvad vaikisid jonnakalt. Vaikselt hämaramaks kiskus. Ülaltvoolu vastaskalda alt mingi must koletis allavoolupoole ujus. Jõudis peaaegu minuga kohakuti, kui ehmatades ennast hooga vee alla keeras. Oli see nüüd koprapoiss, saarmas või vaenlase allveelaev, see jäigi selgusetuks, sest rohkem "vaenulikke veealuseid liikumise märke" ei tuvastanud.

See pimedas püük on üks hull kannatamine. Hämaras ootad ja loodad, et kohe hakkab võtma, siis vaikselt pimedaks läheb, temperatuur langeb ja kergelt jahedaks kisub, ikka ootad ja vahid oma ridvaotsi...need on kui naelutatud paigal ...mõtled, et ikka liiga valge veel ja kohe-kohe on õige aeg ... siis vaikselt märkad, et korraga juba kottpime... aga ikka ei võta... kontrollid söötasid ja loobid uutesse paikadesse, ootad ....keksid jalalt jalale, et sooja saada ja ootad edasi ... mingi aeg hakkad lugema, et kannatan veel pool tundi ...jõuab seegi aeg kätte, teed veel veerand tundi ... ja ikka midagi ei muutu... mõtetes hakkab painama, et kodus soe saun ja külm õlu ootamas... kannatad siis jonnakalt veel natuke, kuni ühel hetkel saad aru, et milleks ...

Seekord sai kannatuste karikas täis kella kaheksaks. Panin asjd kokku ja tulin tulema. Ilmselt vara veel ...

Koduteel üks jänes parempoolset esiratast himustas, mõni sentimeeter päästis sabatutti ratta alla jäämisest.

pühapäev, 12. oktoober 2014

Kasari jõel tonkatamas, 12. oktoober 2014

Laupäeva õhtul suur pidu - naine oma iga-aastast kahekümne esimest sünnipäeva tähistab. Enne seda sai mõni tund pühendatud jõe ääres konutamisele. Aktiivsest kalapüügist Soomes käiguga isu täis sai, nii sai saunast kaks tonkaritva haaratud ja lihtsalt jõekaldale konutama mindud. Vanamõisa alla.

Tee peal mõtlesin, et võtan ikka sügavamad augud ette, üle põllu teed nähes plaanid muutusid. Madalikule, vähemalt kinni ei jää autoga...Jõekaldal miski skoda koos paadikäruga platsis, kuid püüdjaid ei ühtegi. Sättisin ennast kivisele kohale platsi. Lõunaaeg juba kergelt möödas. Läänetuul puhus jõele korraliku laine peale ja hommikul mõnusalt paistnud päike oli kuhugi ära kadunud. Vesi madal ja vool olematu. Kaldaääred suvistest püüdjatest rämpsu täis:-(

Üks ritv tavalise tinarakendusega sisse, teist söödatopsi oma alles ehitama hakkasin. Selg ridva poole, mingi hetk tajusin, et kõik ei ole õigesti, keerasin ümber ja nägin, et sissevisatud feeder ühtlases valsirütmis üles-alla kõikus. Kena ahvenapoiss ei andnud ussipuntrale just pikka ujumisvõimalust...


Lõpuks söödatopsi rakenduse ka sisse sain. Kotipõhjast miski poolik pakk salmo särjesööta peibutuseks segatult. Järgmine tunnike möödus imelikus rütmis - tavalist rakendust pidevalt ahvenad ja särjed segasid, söödatopsi variant aga stoilise rahuga paigal seisis, hoolimata pidevatest ümbervisestest. Selline mulje jäi, et sööt pigem kala eemale ajas. Tunni pärast sellest loobusin ja tavalise tina asemele panin. Püügipaigas pidevalt rakendus kinni jäi ja topsi põhja jätmine vaid ajaküsimus oleks olnud.

Võtte jätkus täpselt niikauaks kuni oli korralikku tuult ja lainet. Kella kahe paiku hakkas tuul raugema ja kalavõtt sünkroonis sellega. Ridvad seisid nüüd rahulikumalt paigal ja ma sain lihtsalt molutada. Jõe peal aga samal ajal paras paadiralli käis. Haugimehed pidevalt edasi-tagasi vurasid. Päeva lõpuks üheksa erinevat paati kokku lugesin. Tunne, nagu emajõele oleks sattunud. Ainuke vahe sellest, et kui lõunapool kaatrid ringi vurasid, siis siin rohkem kummikad moes. Mingi aeg skoda mehed maha tulid. Väidetavalt hommikust saati peal olid ja vaid kolme punniga maadelnud said. Ei paistnud ka teistel trollijatel just suurt rõõmupidu nägudest välja...

Kella neljaks oli tuul täiesti raugenud ja päike hakkas pilve tagant vaikselt välja piiluma. Kala tegi uuesti karbi lahti ning ahvenate sadu sai jätku. Tunnike hiljem ujus korra ka vimmaparv alt läbi. Neli korralikku ühesugust ühtlaselt õõtsuvat võttu, kaks kala käest läbi käis. Kaks plehku pääsesid. Siis aga parv edasi ujus ja ahvenad uuesti platsi vallutasid.

Mingi hetk üks tonkadest sellise hoo sisse sai, et ridva tagumine ots maast lahti rebiti. Haugitatt oli ussi nii kurku õginud, et pääses koos minu konksuga vette tagasi. Loodetavasti saab ta sellest kuidagi ikka vabaks...

Sedapuhku jagus võtuperioodi kella kuueni ja katkes siis kui lõigatult. Päikeseloojangu ajal kiisad jalutama pääsesid ja sättisin ennast minekule.


esmaspäev, 6. oktoober 2014

Lääne Soomes, 06. oktoober 2014

Reisi viimane päev. Õigemini poolik päev. Mihkel lubas kell 7 kõik üles ajada, kui aga pool kaheksa kohvi hakkama panin, siis põõnas ise veel õndsat und. Kaheksa kopikatega olime siiski valmis vee peale minekuks. Õues just väga valge polnud, ilm hall ja päikesest polnud ühtegi märki. Eelmiste aastate kogemused hoiatasid, et ega hommikul midagi eriliselt toimuma ka ei hakka...

Suund suurele jõele "diivani" augu piirkonda. Esimene ankrupaik, teine vise ja ... nagu ikka esimene hommikune kala landi otsas on haug. Vanduma võttis. Nii ilus võtt oli, et juba paari kilone kohapoiss silme ette kerkis... Mihkel paar hetke hiljem oma selle reisi suurima koha välja võlus. Algus tehtud ja suurepärane võtt justkui hoogu kogumas ...Kas oli see nüüd kalade hetkeline meeltesegadus või miski muu, aga järgmise paari tunni jooksul saime vaid paar hädist võtu katset ja null kala.

Kell hakkas juba üheteistkümnele lähenema, kui ülesvoolu uusi ankrupaiku otsides endid ühe soomlaste paadiga ühte piirkonda sättisime. Midagi nad seal eemal kahvaga vehkisid ja kahva nägemine nii kehva võtuga on justkui magnet. Panime paadi ankrusse ja ka meil läks püük hetkeks huvitavamaks. Paar võttu tuli üsna ruttu. Ahven ja haug priiküüti paadini palusid. Pikemat pidu aga ei tulnud ning peagi kolisime hoopis trollimisele üle. Ilm ka paganama vastik, külm ja tuuline, trollimine ikka mugavam püügiviis.

Trollimine ise ei andnud midagi, aga kui selle käigus kajaloodil korraga ühes ja samas augus kahte korraliku kala ekraanile joonistumas nägin, siis närv ei pidanud vastu ning endid sinna samasse ankrusse sättisime. Väheke saime pommitada, kui läks togimiseks ja ka mõningad kohapunnid tulid sügavast veest paadini. Mõnda aega oli juba üsna huvitav, kuid siis see huvi kohadel katkes. Sättisime juba edasimineku plaane, kui mingi hetk tegin viske kaldapuude alla, randi peale ja lanti randist alla kerides käis kena litter ridvast läbi. Järgmine vise jälle võtt. Aga otsa ei jää.

Mõni vise hiljem üksik ahven välja ronis ja siis Mihklil samast paigast koha. Võtte tilkus vaikselt edasi, kuid otsa ei kippunud eriti jääma. Püügi tegi jamaks aga see, et peagi oskasime enam-vähem iga viienda viske niimoodi kinni visata, et pidevalt pidime paadiga lanti vabastama minema. Osasid neist ei õnnestunudki päästa. Pool tundi mässanud, kumbki lante kaotanud, mõned kalad saanud, lõime käega - liialt kulukaks läheb juurikate vahelt neid kohapoisse välja meelitada. Oleks siis kala sort suur olnud, aga ikka need punnid ...

Jätkasime trollimisega kuni koduharu nurgani. Sealt edasi kümne märgi alla viimaseid jigitamisi tegema ja kell üks tulime maha ära.

Selleks korraks siis pidu läbi. On olnud paremaid saake, aga noh saab ju ka hullemini minna. Eriti kui meelde tuletada eelmise aasta suure veega tehtud reisi, kui Mehisega nelja päeva jooksul kahe peale neli kala saime:-)



pühapäev, 5. oktoober 2014

Lääne Soomes, 05. oktoober 2014

Kalev pani pool kaheksa mootorile hääled sisse ja ajas sellega mu üles. Ega ma kade ei olnud, ajasin siis teised ka üles:-) Hommikukohvi sai joodud umbes tunniga ja kella üheksa paiku olime juba jõe peal.

Ilm tõotas tulla päikeseline ja soe, kuid tuult lubas kagu suunast tugevamat kui eelmistel päevadel. Alustasime kümne märgi all. Eile õhtul otsa seotud hõbedane viidikas lendas suure kaarega piki ranti teele ja mõni rullipööre hiljem vajus keegi otsa. Ja mitte punn, vaid ikka korralik raskus hetkega taga. Ridvaots pani agressiivselt pekslema, selge haug. Keerasin siduri maha, trossi ju vahel pole, äkki venitab kuidagi ikka paadini ära. Kala hoidis põhja ja tegi seal lühikesi sööste. Peagi siiski paadini soostus tulema. Paar klõpsu ja nii kolme kilone haug leidis tee tagasi jõkke.

Rohkem võtte ei järgnenud. Põrutasime edasi suurele jõele. Sinna kus eile õhtul paar korraliku pauku ridva pihta saime. Pool tunnikest mängisime erinevate värvidega paaris erinevas ankrupaigas.  Mitte kui midagi ei toimunud ja kuna vaikselt keris tuult juurde, kulgesime allavoolu minema. Seal tundus lainet natuke vähem olevat. Järgmise peatusepaiga valisime "ilusa" maja rajooni. Eelmistel päevadel ju midagigi siin toimunud, miks mitte nüüd.

Algus oli vaikne, kuid siis leidis Mihkel oma landikastist miski "paelussi" värvides landi. Tõeliselt rõveda välimusega. Loopis seda ja hakkas iga viskega võtte saama. Mul aga ei miskit. Käisin kõik oma erinevad värvid  läbi, aga kuna mul mitte ühtegi ligilähedaseltki sellist "koledikku" ei olnud, siis passisin kurvalt kõrval toimuvat actionit. Kala sort oli muidugi nigel, kuid igav Mihklil ei tundunud olevat.

Laulupidu kestis vast tunnikese ja selle lõppedes liikusime allavoolu edasi. Sedapuhku trollides. Lõuna aeg ka juba praktiliselt käes, hea leiba nosida. Esimene koha, pea kilone, ronis otsa üsna varsti. Enne järgmisele sirgele jõudmist veel paar kohapunni otsas käis, kuid siis pikk pikk sirge ilma ühegi võtuta. Jõudsime lõpuks põõsa alla välja. Sealkandis pisut jigitasime ning tulemuste puudumise tõttu edasi trollisime.

Lõpuks trollides jõe suudmesse välja jõudsime. Siin pikema jigitamise ette võtsime. Paate täna oluliselt vähem kui eile, sättisime ennast teistega ühele joonele. Esimese viskega oli selge millega siin tegeletakse. Ahven näris isukalt ja tundus et kõike. Saime poole tunniga oma tunnetuse, mismoodi kala võtab, tagasi. Kahjuks koha aga siin ei tundunud kellelgi olevat.

Järgmisena tekkis mõte pisut eksperimenteerida. Kuna eile nägime madalas soomlaste paate trollimas, siis meenus mõne aasta tagune kohalike ralli, kus mitu paati ümber kõrkjate trollides kohasid järjest välja võttis. Äkki nüüd ka koha madalas? Poole tunni pärast oli selge, miks täna seal kedagi teist trollimas polnud....

Tuul tugevnes aina enam ja kui kõrkjate vahelt lõpuks jõe soonele tagasi jõudsime oli kõikjal juba korralik lainetus peal. Trollisime ülesvoolu minema. Siin enam jigitada ei andnud. Kündsime vastu tuult ja lainet ülesvoolu põõsani välja. Üks paari kilone haug tekitas vahepeal elevust, rabadest voblerit sellise hooga, et pidi peaaegu ridva käest ära sikutama. Paar kohapunni ka veel välja võlusin.

Kui hommiku poole polnud mul lanti millega kaladele meele järgi olla, siis trollides polnud Mihklil midagi sellist vette panna, et kalad otsa tuleksid.  Tasakaalustasin natukene seisu :-)

Õhtuseks võtuks seadsime ennast hommikusse piirkonda tagasi. Kohapunnid tegid karbi lahti ja pakkusid meile vähemalt õhtuks mõnusaid tokse ja paar kala ka mis külmakasti kõlbasid panna. Hommikune läbipaistev lant enam Mihklil ei toiminud. Ruulisid pigem  muud heledad või kollasemad toonid.


Päris hämaraks käisime korraks ka "diivani" augul ära. Jigitamisele vastas vaikus. Trollimise käigus sai Mihkel lõpuks oma päeva ainukese trolli koha ka kätte. Pool seitse tulime maha.

Kokku mul vaid kolm üle mõõdu koha. Mihklil neli. Haugid kurinahad kiusasid täna päris korralikult, lisaks paarile korralikule poisile terve hulk lasteaia pärdikuid landi otsa ronisid. Õnneks ükski lante ära ei viinud. Mehise paatkond üheksa kala ära võttis. Nende paadis päeva lõpuks ka väikesed inimkaod...

laupäev, 4. oktoober 2014

Lääne Soomes, 04. oktoober 2014

Hommikul polnud veel valgeks läinud, kui kuulen et keegi paatide juures sahmerdab. Unesegase peaga voodist välja ronisin ja vaatama läksin. Polnudki vargad - Kalev kes eile õhtul saabus, kontrollis oma paadi seisukorda ja sättis asju paika. Komberdasin majja ja panin kohvi hakkama.

Paar tundi hiljem seadsime paadid veele. Vaikselt tiksusin sada meetrit mökkist allpool oleva sügavama koha peale, et eile ostetud ja õhtul valmis seatut loodi testida. Seal peaks 7-12 meetrit vett paadi all olema. Lood näitab aga 1 m. Sättisin andurit kord sügavamale ja siis madalamale, seejärele mootorist eemale ja... mitte miskit. Nuta või naera, aru ei saa mida teha. Ja siis korraga lõi suuremad numbrid ekraanile ning hakkas pill hakkas tööle. Mitte ei saanud aru, millest selline muutus...

Esimeseks püügipaigaks sai valitud "kümne" märgi alune. Panin oma viidikavärvides silikooni otsa. Paar võtukatset ahvenate poolelt. Ma ei jõudnud veel kukaltki kratsida, kui Mihkel vastas sellele kolmikuga - haugi punn, kohapunn ja ahven. Veerand tundi hiljem vajutasime mootoril gaasi põhja ja sõitsime suurele jõele välja. Alustasime sedapuhku sealt kus eile lõpetasime. Kammisime "diivani" august allavoolu olevat ala. Paar toksu ja paar kohapunni. Külmakasti ei kippunud keegi minema. Mängisin erinevaid värve läbi, kuid sõprust kohadega saavutada ei õnnestunud. Mihkel kasutas oma fosforlanti ja miskit väga väga koledat kollast ja muudkui tegi ähvardavaid haakimise liigutusi. Kohapunnid kiusasid korralikult...

Kella üheteistkümne paiku kulgesime mere suunas minema. Paar kontrollpeatust andsid üksikuid võtte, kuid ei pakkunud põhjust pikemalt paigale jääda. Peagi jõesuudmesse välja jõudsime. Seal aga suur paatide paradiis. Seitse paati ühes rajoonis ankrus seisid ja jigitasid. Ilmselt ahvenat. Sõitsime neist mõnisada meetrit eemale, "punase" maja alla välja.  Sain vaevalt esimese viskega paar keeret rulliga teha, kui korralik toks ja normaalne ahven jõudis paadi kõrvale. Järgnes kena veerandtund, kus ahven tagus. Vähest seltsielu pakkusid ahvenatele samas piirkonnas elavad haugid ja kohapunnid.

Teine ankrupaik samas rajoonis ei pakkunud peale ahvena võttude midagi. Aeg trollimiseks tundus kätte jõudnud olevat. Voblerid paadi taha ja ülesvoolu rahvamassist eemale.

Esimesed paar kilti tiksusime ilma võtuta. Vahetasime küll lante, kuid midagi nagu ei muutunud. Lõpuks panin otsa miski valgusfoori värvides jesse, mis ometi pidi vähemalt haugilegi huvi pakkuma. Pakkus ka. Lühikese ajaga kolm võttu, kaks neist koha omad, üks punn paadini sõitis, teine väheke kopsakam ära pudises. Kolmandana nelja kilone haug korralikult lanti rammis ja peale pikka madistamist ning paadi alt läbi sõitmisi paadi veerde sai. Paar klõpsu ja vette tagasi haugi saatsin...

Asi tundus paremuse suunas liikuvat. Ühes paigas lõpuks ka ka kohasid tiksuma hakkas. Tõsi küll väikseid. Kammisime selle rajooni korralikult mitu korda läbi ja loopisime kalu tagasi. Enamus kalu kõik alla neljakümne sentimeetri...

Väsisime peagi neistki ja kulgesime edasi. Ikka ülesvoolu. Järgmised paar kilomeetrit möödusid vähe uimasemalt. Kala ei närinud, ise aga närisime võileibu. Ilm pakkus kena päikest vaheluduseks eilsele udule. Mõnus oli lebotada ... Niimoodi pool tukkudes, sain  mingi hetk oma toredast valgusfoori jessest lahti. Valasin krokodilli pisaraid ja sidusin järgmise otsa. Enam lanti põhja lähedale eriti ei raatsinud lasta. Väga vahet ei olnud. Aegajalt ikka mõni kohapunn või haugipoiss selle vastu huvi tundis.

Kella kolme paiku arvasime, et õhtune neeluaeg võiks juba kätte jõuda ning aeg oleks ikka õigete püügiviiside juurde tagasi pöörduda. Valisime püügipaigaks eilse korraliku punnide actionit pakkunud paiga. Päevad pole aga vennad ja seekord kala jigi vastu erilist huvi tundma ei kippunud. Isegi mitte siis, kui suurest vastumeelsusest hoolimata lõpuks landikarbist miskeid kärtsumaid toone otsa siduma sättisin. No lihtsalt ei võta.

Poole viieks oli meil sellest tegevusest juba nii villand, et kolisime trollimise peale tagasi. Mõtlesin, et sõidan paadiga esmalt sada meetri allavoolu ja trollime jigitamise paiga üle. Ja jälle läks andmiseks - kolm tiiru edasi ja tagasi, iga tiiruga kummalgi koha otsas. Paar tükki Mihkel kasti peitis, teised vesisesse keskkonda tagasi rändasid. Neljanda tiiru ajal said kalad vist lõpuks aru, et need jõuluehete sarnased kalad, mida me leotasime ei ole ikka loomulikust keskkonnast pärit ja otsustasid enam mitte võtta. Egas midagi, lahkusime ülesvoolu. "diivani" augus suunas. Ikka trollides.

Tee peal veel paar punni, kuniks pool tundi hiljem kohale jõudsime. Paiga peal Kalev uhkelt meile oma kilost koha demonstreeris. Sättisime samasse rajooni ... ja pool tundi hiljem lahkusime sama targalt kui tulime...

Pimedam aeg kohe kätte jõudmas kolisime meetrit paarsada allavoolu. Seal eile soomlaste paadid õhtul tirgutasid ja kalu välja tõstsid. Täna paik tühi, sättisime endid nende jälgedesse.

Esimene vise piki ranti, hõbedase viidikaga, esimene korralik pauk terve päeva peale ja viiekümne sendine koha ronis paati. Pole paha, äkki tuleb veel. Paar viset veel ranti, ei miskit. Seejärel vise nelikümne viie kraadi peale, natuke kerimist ja järgmine pauk. Otsa ei jäänud. Ja seejärel jälle tühjad visked. Mihkel samal ajal mootoriöli pildus ning kuna võtte ei olnud, siis kolis samuti heleda tooni peale üle. Peagi ka ühe võtu välja võlus ning siis samuti vaikus. Kratsisime natuke kukalt ja tõmbasime viskepikkuse võrra edasi. Jälle esimene vise ja võtt. Sama Mihklil. Mõni vise hiljem veel kummalgi paar kiusamist, ilmselt ahvenat ja jälle vaikus.

Kolmas kord viskepikkus edasi toimus juba hämaras ning tulemusi enam ei pakkunud. Trollisime kuni koduse haru ristini välja ja tulime maha ära.

Üsna nutune päev oli. Terve päeva peale vaid viis 40+ kala. Haug vast ainukene oli, kes vähegi päeva emotsioone juurde tõi. Teistel paatidel täna ka sama nutune:-(