laupäev, 25. oktoober 2014

Vigala jõel lutsu luurel, 25. oktoober 2014

Püügipäev algas  kuidagi vales järjekorras - naine korjas sügavkülmast välja ühe Tornio jõe pooliku lõhe ja nii sai päev alguse hoopis kala suitsetamisega. Paar tunnikest tossutamist, natuke molutamist, usside kaevamist ... lõpuks poole nelja paiku võtsin suuna jõe poole. Varustatud kellukeste ja valguspulkadega oli plaan paar tunnikest valges tonkatada ja siis lutsule jääda.


Hommikune päike oli kergesse pilvevinesse langenud. Sooja viie kraadi ümber. Väljas metsik edela-lõuna tuul. Sellise vilu tuulega suurele jõele minna polnud mõtet, paari tunni pärast kõrvad oleks peast puhutud... nii valisin Vigala  jõe Rumba kandi, seal tuul natuke metsa taha kinni jääb ja vähe mugavama tuulevarju tekitab. Silla juures üks auto platsis, sirge lõpus teine ka veel. Otsisin kääru peal tuulevaiksema ala ja sättisin ennast püüdma.


Tonkad mullaussidega varustatud ja orbiidile saadetud, vajusin istmele ja vahtisin ümbrust. Kauaks ridvad paigale ei jäänud, peagi läks togimiseks. Särjepunnid tagusid nagu naelu seina - toks, vaikus, toks, vaikus. No mida sa sellise võtuga peale hakkad. Mul suured konksud, lutsule sai ju tuldud ja nii enamasti kala otsa ei jäänudki. Tunni jooksul mõned särjed siiski välja sai võetud ja nii oli vähemalt kalatükk lutsu tarbeks olemas. Kella viie paiku lõppes särgede togimine, et teha ruumi kiiskadele, kes umbes veerand tundi korralikult hakkamist täis olid ja siis siis samuti kuhugi ära kadusid.

Seejärel vaikus. Kõige magusam võtu aeg, päike loojumas, ja mitte ühtegi võttu. Kella kuue paiku seadsin paarile konksule särjefilee tükid, teised ussidega jätsin. Muutust ei toimunud, ridvad vaikisid jonnakalt. Vaikselt hämaramaks kiskus. Ülaltvoolu vastaskalda alt mingi must koletis allavoolupoole ujus. Jõudis peaaegu minuga kohakuti, kui ehmatades ennast hooga vee alla keeras. Oli see nüüd koprapoiss, saarmas või vaenlase allveelaev, see jäigi selgusetuks, sest rohkem "vaenulikke veealuseid liikumise märke" ei tuvastanud.

See pimedas püük on üks hull kannatamine. Hämaras ootad ja loodad, et kohe hakkab võtma, siis vaikselt pimedaks läheb, temperatuur langeb ja kergelt jahedaks kisub, ikka ootad ja vahid oma ridvaotsi...need on kui naelutatud paigal ...mõtled, et ikka liiga valge veel ja kohe-kohe on õige aeg ... siis vaikselt märkad, et korraga juba kottpime... aga ikka ei võta... kontrollid söötasid ja loobid uutesse paikadesse, ootad ....keksid jalalt jalale, et sooja saada ja ootad edasi ... mingi aeg hakkad lugema, et kannatan veel pool tundi ...jõuab seegi aeg kätte, teed veel veerand tundi ... ja ikka midagi ei muutu... mõtetes hakkab painama, et kodus soe saun ja külm õlu ootamas... kannatad siis jonnakalt veel natuke, kuni ühel hetkel saad aru, et milleks ...

Seekord sai kannatuste karikas täis kella kaheksaks. Panin asjd kokku ja tulin tulema. Ilmselt vara veel ...

Koduteel üks jänes parempoolset esiratast himustas, mõni sentimeeter päästis sabatutti ratta alla jäämisest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar