Uue ajastu ootuses_25. märts 2023

17. märts sai blogil 10 aastat täis. Kui ma nüüd õigesti loen. Tookord sai alustatud seepärast, et organiseerisin endale aastase puhkuse. Selleks, et sellest mingi märk maha ka jääks, sai neid aasta jooksul ettevõetud kalalkäike kirja panema hakatud. Hiljem oli juba harjumus käe sees ja nii see siiamaani kestnud on.

Nüüd dekaad hiljem olen jõudmas uuele teelahkmele. Märtsi kuu lõppedes jõuab kätte see aeg, kus kavatsen jälle pikemalt puhata. Esialgne plaan on minimaalselt kuus kuud. Aprillist kuni oktoobrini. Kuidas see tegelikult välja kujuneb, eks seda näitab aeg.

Ka see puhkus on plaanis üsna suur osa ajast kalavetel veeta. Selleks, et asi liigselt rutiiniks ei kujuneks, olen enda jaoks paika pannud plaani uute kohtade avastamise ja lisaks vanade aastakümnete taguste kohtade uuesti avastamise näol. Ehk siis, et natukene mugavustsoonist välja tulla. Nii on mul plaanis vähemalt sellised ettevõtmised:

1. Vigala ja Velise üle pärnu mnt asuvated paikade avastamine

2. Reiu, Navesti ja Pärnu jõgi kevadel käsiõngega ära proovida

3. Vähemalt kahele forellinirele jõuda

4. Väikese Emajõe kevadine latikas

5. Hiiumaa säinas

6. Kevadine merikas, äkki ka Hiiumaalt!

7. Soomes kolme uue forelli ja lõhepaiga katsetamine (üks neist kindlasti  Nakkilakoski)

8. Põhja-Norras lapsega nädalane ellujäämise matk, ritvadega ikka

9. Säga, kas siis Emajõest või Lätist, vähemalt üritada...

10. Nõuni linask ja Marguse karbid

11. Võhandu ja veel paar uut nime Eesti kaardilt

12. Paadituur Väike Emajõgi --> Suur Emajõgi

Ilmselt lisandub siia nimekirja ka uusi mõtteid. Kui keegi tahab mida lisaks soovitada, siis see on igati teretulnud! Loomulikult ei kavatse ma kevadist vimba, haugi ega ka suvist lapi lõhet vahele jätta. Ja lõpuks tahaks oma Kasari harudest linaski ka üles leida.

Viis tööpäeva veel... Ootusärevus on suur!

Imeline püügipäev Pärnu jõel, 12. märts 2023

Kui erinevad saavad kaks talvepäeva olla. Ühel päeval on täiega külm - kõle tuul, päike ei paista, näpud külmuvad, tõeliselt arktiline tunne. Teisel päeval aga mõnus soe kevad - mõned miinuskraadid, mis päev otsa sillerdava päikese käes tundusid kui plussid. Mõnus kohe olla. Aga alustagem algusest...

Teiseks päevaks oli krapsakust pisut vähemaks jäänud. Kargud ajasin alla alles peale kella seitset ja nii sain mäeveerust jõe äärde alla marssida alles kella poole kümnest. Püügiaega samas küll, sest linnaluba oli antud kella viieni. Kui tulles paistis Tammiste kaar päris korralikult üle rahvastatud, siis minu paigas oli inimesi poole vähem kui eile.

Hoidsin rahvamassist eemale ja suundusin eilseid jälgi üle käima. Kohe esimeses augus oli selge, et nii nagu erineb ilm, nii ka kala võtt. Esimesed kaks võttu sain vaikse kiigutamise peale... Päeva jooksul selguski, et eile popiks osutunud kiire mängutempo on kuulutatud vanamoeliseks ja kevadpäeva sobivad rohkem rahulikumad meloodiad.

Kolmandas augus, sügavust 2.9 meetrit, sain esimesed mõõdukalad võtma. Tulid pausi peale ja vaikselt nökerdades nagu särjed. Sedapuhku hõbedase kirbuga, mille oli alustuseks kuldse vastu vahetanud. Auk toitis, päike paistis, molutasin ühe ja sama paiga peal päris pikalt. Lõpuks kajaloodi pilt tühjaks muutus ja otsustasin edasi kolida. Allavoolu, sügavama peale.

Paar tühja püügiauku ja siis jõudsin 3.4 meetri peale. Kenad sajajalgsed loivasid koheselt kajaloodi ekraanil ja tulemused tulid peagi. Vimmad. Paar mõõdukat, siis väiksem sekka. Lasin selle väiksema samast august vette tagasi peale seda, kui kirp oli põhja jõudnud - parv jäi kenasti paigale, ega teinud lahti lastud vimma hädakisast väljagi. 

Vimmaparv on loodil ikka selgesti välja loetav. Kolm-neli kihti erinevaid triipe üksteise otsas. Tõsi tundub, et sageli on sellised pigem väiksemat sorti kalad. Kui triipude arv kukub 1-2 peale, siis on pigem suuremad poisid.

Võtt oli selline, et meelitamiseks pidi ikka kogu arsenali mängu panema. Ühel hetkel proovisin isegi Tõnu mängustiili - kaheste jõnksatustega, 4 tõstet 5 cm kaupa, põhjast paarikümne sentimeetri kõrgusele. Seeärel pikk paus ja... hoppa keegi konkreetselt vajutas. Korralik kala, tundus päris suur vimb. Augu alla tulekuga kulus aega, kuigi sööste nagu eriti ei teinudki. Jääauku nõustus aga koheselt tulema ja nii haarasin käega kalal peast. Olin ilmselt päikese poolt pimestatud, sest alles kala välja venitades sain aru, et tegemist polegi vimmaga. Siig prantsatas jääle. Kena paks poiss, täpselt kilo kaalu ja 48 cm pikkust. Selle aasta esimene.

Passisin samal augul kõva kaks tunnikest, kuid lisa sain vaid vimbade näol. Proovisin vahelduseks kuldset kirpu, kuid päevavalgus tundus sobivat hõbedasele rohkem. Mingi aeg tüdinesin pikalt ühe koha peal passimisest ja tegin ümbruskonda veel neli auku. Kahes neist kala all, kaks aga täitsa tühjad.

Kell hakkas vaikselt kolmele lähenema ja nii lahkusin tuldud teed, et veel enne minekut vanad augud läbi käia. Selles hommikuses augus, 2.9 meetrises, sain päeva teise siia võtu. Sedapuhku võeti tirgutamise stiili peale. Korralik löök, kala oli mõneks ajaks taga ja siis kukkus ära. Tundus suurem kui eelmine (nagu need ära läinud kalad ikka on :-)). Kahjutunnet nagu eriti polnudki... Huvitaval kombel oli mõlema siia korral võtu hetkel ekraan täiesti tühi.

Ülejäänud augud erilisi üllatusi ei pakkunud. Jõe keskel olevas, 2.4 meetrisel alal, olid nii hommikul kui ka õhtul parajad kollid all. Mässasin mõlemal korral pikka aega, aga võtma neid saama ei õnnestunud.

Kella viiest tulin maha. Kui eile olid ülekaalus mudilased, siis täna oli teistpidine suhe. Jää peal käis kokku 18 mõõduvimba ja 11 alamõõdulist. Kaheksa kala vedasin naise palvel ka kaasa. Kaks 200+ ahvenat ja üks särg ka veel lisaks. Nood ujuvad rõõmsalt edasi. Kena paksuke siig läks aga soola.

Jälle jää Pärnu jõel, 11. märts 2023

Maamaja all on endiselt jõgi lahti ja nutune olukord talviseks püügiks oli eelmine nädalavahetus terves lähipiirkonnas. Eelmine laupäev korraks piilusin Velisele - seal oli neli sentimeetrit lumist jääd. Ujuma ei tahtnud minna ja jätsin ekstreemsused ära. 

Reedel avastasin uudiseid lugedes üllatusega, et Pärnu jõele lubatakse peale ja nii olin laupäeval juba varavalges üleval. Juba enne seitset vajutasin kohviaparaadile elu sisse. Tänu varasele äratusele olin  Pärnus kohal juba kella üheksast.

Jää peal paistis mõnikümmend meest ja nii jätsin tuura autosse. Puur, kelk, kalakast ja kajalood. Kogu selle kraamiga mäest alla minnes, suutsin kelgu neli korda ümber ajada, Tagajärjeks see, et kajaloodi juhtmeid pidin jõe peal uuesti ühendama hakkama.

Jääd oli täitsa timmilt, 10-12 cm. Ka lund peal vaid viie sentimeetri jagu. Ilm oli see eest nagu jäätunud põrgus. Kirde tuul ulus piki jõge ja viie kraadine külm tundus julgelt kümme kraadi hullem. Kui tavaliselt olen selle temperatuuriga kogu päeva kinnasteta, siis nüüd vaid püügi ajal. Transportides olid käpikud kogu aeg käes.

Otsustasin, et rahvamassi ma püüdma ei lähe ja kondan pigem uusi paiku. Alustasin oma parklapoolsest servast ja sain seal pikalt loodi peal olnud vimmaparve meelitada. Paar punni läksid liimile ja tüütasid mu sellega ära. Edasi üle jõe, madaliku serva poole.  Otsisin märkide järgi eelmise korra püügikoha üles ja ... polnud üldse paha tsoon. Alustuseks paar alamõõdulist vimba, kuid varjud loodil ei lubanud edasi liikuda. Sellised korralikud paksukesed joonistusid pidevalt pildile. Lõpuks sain paar tükki ka ükshaaval närvi aetud. Jube imelik võtt oli - all püsimiseks tahtis kala ülimalt agressiivset mängu ja võtud tulid kõik täiesti lambist hetkedel, korra ka pausi peale. Kui aeglasemalt hakkasin mängima tühjenes ekraani pilt kui võluväel. Sama juhtus ka "tirgutamise" peale.

Vaikselt jahtus keha maha ja kuna siiga ka ei paistnud olevat (mõningad kahtlased varjud lootust siiski andsid) siis läksin edasi. Männi alt ahvena punn. Põõsa august kenad märgid loodil, aga minul mõistust nende võtma panemiseks ei jagunud. Sama tsooni jõe keskosa aga oli tühi mis tühi. Posti all passis nuruparv. Nii kulus oma kolm tundi, enne kui madala serva tagasi jõudsin.

Seal oli kala endiselt all ja võtt sama kapriisne. Hirmus meelitamine, enne kui keegi liimile läks. Korralikud pätsid ja pudinad käisid alt läbi täiesti ühes parves. Nelja mõõdus vimma järel jõudis järgmine külmatunne mulle järele ja sundis uuesti liikuma. Ilm oli pealelõunal küll pehmemaks läinud, sest tuul oli tuure maha võtnud, kuid lisandunud lumesadu tekitas niiskust juurde ja nii väga kaua paigal istuda ei kannatanud.

Edasi liikusin juba ülesvoolu. Madala peale, 2.5 meetri sügavusse rajooni. Jälle otsisin maamärkide järgi paari aasta taguse "meka" üles ja hoppaa leidsin järgmise vimmaparve. Kenad "maod" roomasid ekraanil. Paar võttu, üks päts ka jääle. Ja siis kajaloodi pilt tühi nagu ekre e-valimiste kast. Süüdistasin süvariiki ja lamemaa äärt ning vandusin nii, et tatt pritsis :-)

Kõrvalaugud olid samuti tühjad ja nii tatsasin õhtuks päeva alguse tsooni tagasi. Kammisin seal umbes kümme laia ala peale tehtud auku läbi, kui ühel hetkel nooguti puruks läks ja päeva lõppenuks otsustasin kuulutada.

Kaheksa vimba võtsin kaasa. Nood oli korralikult purikateks külmunud, juskui sügavkülma kalad:-) Jääkulbi otsa tekkis päeva jooksul korralik "tennisepall", mida leiliruumis kena tunnikese sulatasin. Ikka täiesti arktilised tingimused olid! Märtsi esimeses kolmandikus sellist ilma nagu ei ootaks enam. Kaks mõõdus ja 23 alamõõdulist vimba läksid koju tagasi. Üks ahvenapunn ja neli nurgu ka veel sekka. Siiga võtma ei saanud, kuigi loodipildi järgi paaris kohas seda tegelinskit kahtlustasin. Tõestusmaterjale siiski pole. 

Kuldne toimis, hõbedane mitte, punast keeldusin külma käes otsa sidumast.

Äge on ikka jää peal!

Müügil raamat "Aastaring kalavetel"

Müügil raamat "Aastaring kalavetel".

Hind koos postikulu, pühenduse ja autogrammiga 24 euri.

Huvi korral anna märku!