reede, 23. september 2016

Viimased poolteist päeva, 23.- 24. september 2016

Ja saabki nädal kohe kohe täis. Eilne oli natukene lootusi kergitanud, et äkki saab viimasel hetkel midagigi...

Hommikul oli esimene mees keedukannu kallal miski 6-7 vahel. Keerlesin veel pisut ümber oma telje ja ajasin endal veerand kaheksa paiku jalad alla. Pikk pikk kohvitamine ja kella üheksa paiku ronisin lõpuks paati.

Ilm väljas kardinaalselt teine kui terve nädala oli olnud. Pilves, külm ja külma kaare tuul. Kolisin kroksidest kummikutesse üle ja otsisin talvemütsi kotist välja. Sügis lõpuks ometi kohale jõudnud. Vesi oli paari päeva taguse 14.8 pealt 13.7 ni kukkunud. Võtsin suuna linna poole. Kahe silla vahelise ala peale.

Esmalt trollimine, karistuseks sain käe kohe limaseks. Seejärel jigitamine koha paigas. Ankrusse polnud vaja panna, vool ja tuul tasakaalustasid peaaaegu teineteist ja nii vajusin tempos viis minutit/kümme meetrit alla poole. Panin klouni otsa ja läks loopimiseks. Viis minutit hiljem ootamatult selline korralik löök, et ärkasin lõplikult hommikusest uimasusest. Otsa ei jäänud. Peksin samas kohas vee vahtu ja sain mõni aeg hiljem ühe ahvene otsa. No see nüüd küll sellist lööki ei teinud.

Kammisin igaksjuhuks teist korda veel tsooni läbi, seejärel trollisin veel üle, kuid ei midagi. Kella üheteistkümne paiku võtsin suuna kopra augu poole - vooluni oli tunnike kopikaga ja selleks ajaks tahtsin kohal olla.

Paigale välja jõudes selgus, et üks paat seal ees ukerdas. Võtsin siis täpselt koprapesa kõrvale ankrusse ja proovisin sealt. Esimese viskega 47 sendine koha. Klouni peale. Mõneks ajaks naelutas see mind paigale, kui aga sügav auk vabanes, kolisin sinna üle. Ja jäin voolu ootama.

Vool tuli kella poole ühe paiku, aga mitte pooltki selline kui olin oodanud. Üsna nõrguke teine. 28 grammine pea tundus järsku natuke liiast olevat. Jätkasin siiski entusiastlikult, mängisin kõikvõimalikud värvid läbi ja sain paar kohapunni paadini. Suurem kala, aga...

Tund hiljem andsin alla ja trollisin minema. Mere poole. Punase maja sirgele, punase poi alla. Rahustasin oma pettumust mõne haugi välja venitamisega, viskasin solvunult paar ahvenat kasti. Pikalt jännata ei tahtnud, tundus ainult aja küsimus, kui haug koos jigiga jehhat paneb. Ja trossi ei viitsinud ka panna. Läksin hoopis haugitapjaid tervitama.

Mõlemad paadid olid ennast väikese rohelise poi juures ankrusse pannud ja peksid lante rohu poole. Haug pidi tulema jutti. Üks pooleteisene latikas ka veel. Rohus tundus tõeline elu keevat, nagu kevadine kudemise aeg. Kratsisin pead - polnud ju haugile tulnud - ja keerasin otsa ümber. Trollides ülesvoolu.

Järgmine tunnike möödus lanti vedades. Kollane jesse, ahvena värvides jesse ja sinine jesse. Kõik said mänguaega ja olid ühtemoodi ... kehvad. Kollane lõpuks ühe haugi ikka meelitas välja (Ülo - kilo pluss!), teised aga. Tõsi sinine suutis ka ühe võttu saada, aga nii, et kui olin teda välja kerimas ja lant juba pinnas ukerdas, siis keegi korraks üritas rabada...

Sügavas piirkonnas loopisin uuesti jigi. Paaris kohas. Paar kohapunni, korralik kala justkui magas. Peagi sealtki lahkusin, et ülesvoolu edasi trollida. Mõnes paigas, kus lood kala näitas, proovisin ka jigitada. Aga kõik olid ühtemoodi jamad paigad.

Päiksepaneelide all ühe haugi lõpuks klouni otsa sain, aga kohast ei kippu ega kõppu. Lõpetasin trollimise ja jigitamise ilusa maja all ja läksin viimaseks pooleks tunniks veel kümne harule latikat tonkatama. Viimase ussiräbalaga ühe alla kilo konna lõpuks sain. Tundus, et latikas alustas oma söömatuuri päris hämaras...

...

Õhtul sauna küttes selgus kurb tõsiasi, et meie sauna ahi on läbi - suits tuleb läbi kivide välja. Täna siis suitsusaun tuleb:-)

Teised paadid lammutasid päev otsa kõvasti haugi - ühes 14 teises 18 haugi. Enamus sellised 2 kilo kanti, paar suurimat 4 kilo piiril. Rookimine kestis poole ööni. Üks ilus kala oli ka, 2.2 kilone säinas.


...

Haugitapp ei tundunud endiselt isuäratav ja nii sai laupäeval veel põhipaigad läbi jigitatud. Martin tuli mulle seltsi.

Ilm natukene soojem kui reedel. Pilves ja kerge tuulega. Alustasime linna alt, kus ahvenad mässasid ja kohad magasid. Seejärel sügava peale.

Hommikune kerge vool keerati kella 11 paiku täiesti kinni. Aru ma ei saa, kuidas nad seda voolu see aasta reguleerivad. Kõikus metsikust vetemõllust praktiliselt seisva veeni välja.

Proovisime sügava peal kajaloodi abil kala üles leida ja siis ta segaseks loopida. Enamasti lõppes see sellega, et igas ankrupaigas saime ühe võtu, kuid kala siiski mitte. Läbi häda ühe siiski kasti meelitasin. 45 sendise.

Kohalikud vertikaalset jigitamist harrastasid. Ühte haugi nägin ja ühel paadil kahte kohakala. Viie paadi peale kuidagi vähe...

Kella kolmeks oli sedapuhku reis läbi.

...

Kokkuvõtvalt oli kogu reis lahe - fantastiline ilm puhkuseks. Lebotatud sai. Mõnus oli lihtsalt olla.

Kohapüügiks (jigiga) oli aga aeg natukene varajane. Veetemperatuur kõikus 15 ja 13.3 kraadi vahel.
Haugi kapsaaias jõhkralt, kui vaid oleks tahtmist haugi püüda.... Latikaparvi jões küllaga.

Eks mõni teine kord läheb vähe teistsuguselt.

Pühapäeval juba oma metsas kukeseenetasin:-)


neljapäev, 22. september 2016

Ülo lahkumine, 22. september 2016

Hommikul magasime kuidas jõudsime. Kell oli juba üheksa läbi kui lõpuks voodist välja kooserdasime. Kiiret kuhugi polnud, Ülo vajas lõuna paiku bussi peale viimist, sinnamaani sai konutatud. Bonder oma seltskonnaga tuli varahommikuse praamiga üle ja liitub õhtul "kohata" seltskonnaga.

Lõuna paiku peale jõudes ilm natuke tuulisem, kui eelmistel päevadel. Õnneks tuul idast, ehk põõsa augus täpselt risti jõega. Võtsin kohe paiga sisse kümne meetrise augu peal ja jäin ootama. Voolu ootama. Poole ühe paiku see tuli. Ootusärevus kasvas, kas nüüd... veerand tundi hiljem konstanteerisin, et midagi polnud juhtunud. Koha vaikis.

Pool tunnikest peale voolu algust, sain mootoriõli otsa esmalt mingi nagistamise ja sama kerimise lõpus kargas keegi otsa. 45 sendine koha. Uuesti jätkates vaikus. Peagi jälle värvidega mängimiseks läks. Viidikas, kohupiim, kollakas, must... lõpuks klounini jõudsin. Ossa kus selle peale läks vee all keegi närvi. Vaevalt sain paar tiiru kerida, peale viske algust, kui keegi jõuga otsa kargas. Kilone poiss kasti rändas.

Järgmine vise samale liinile ja mõnusa matsuga keegi taga. Tuli teine kenasti pea paadi alla välja, üles kerkida ei tahtnud ja siis korraga kukkus ära. Krt. See oli selgelt suurem kui eelmine, õnneks siiski mitte koll. Uus vise vaikus. Mõttest käis läbi, et see minek rikkus nüüd kõik. Järgmine vise teisele liinile ja veel üks korralik toks. See juba meenutas pisut vanu häid aegu.

Mõttest läbi käis, et Ülo ikka koos needusega lahkus... aga rohkem võtte ei tulnud. Tiksusin jonnakalt samas edasi, mängisin veel korra värvidega. Kui uuesti klounini jõudsin käis uuesti ridvast toks läbi. Sedapuhku aga käivitumist ei tulnud.

Pool tundi hiljem tõmbasin viskepikkuse võrra edasi, sain sealt esimese viskega korraga kellegi taha, kuid ära pudises. Tundus ka päris viisakas poiss olevat. Sellega asi ka piirdus. Kammisin kuni kella kolmeni sama tsooni ja andsin siis alla ning suundusin trollima.

Hooga punase maja sirge punase poini ja sealt trollides tagasi. Kogu järgnenud pika sirge peale vaid üks ahven ja ei ühtki võttu rohkem. Poole viie paiku jõudsin tagasi tõotatud maale ja sättisin ennast ankrusse.

Pommitasin vahepeal jigi, kiusasin tonkaga nurge ja lasin pingi peal silma looja. Kella poole seitsmeks sai siiber ja tiksusin voblerit vedades minema. Kuni päikesepaneelidega suvilani välja. Null mis null. Suvila all seadsin ennast ankrusse ja tonkatasin pimedani välja. Alguses vaid pudinad, hiljem kaks latikat (suurem 1.5 kilo) ja ühe korraliku kala ära minek.

Tundub, et osa Ülo needusest jäi ikka siia. Ei tea kas sellel on mingit pistmist sellega, et ta banaani Mehise paati ära peitis? Peaks vist oma paadile suurpuhastuse tegema, et kala uuesti saama hakkaks:-)

PS! Bonderil üks koha ja haug ilusa maja tsoonist (trollides), teises paadis haugid, üks säinas ja jigi latikas.

kolmapäev, 21. september 2016

Kätte jõudnud suvi..., 21. september 2016

Hommikune äratus kella kaheksa paiku. Sisemine kell ajab juba mitmendat hommikut ühel ajal üles. Õues mõnusalt karge aga päikeseline ilm. Peale kella üheksat sättisime ennast jõe peale.

Meie kajakas ongi tuksis, laenasime Tamuri oma. Pilt vähe suurem, pole prillidega vaja vaadata:-)

Alustuseks koskineni haru ots, kus sain ruttu käe ahvenaseks. Seejärel pesakasti alune, kus peenike lima paadis käis. Mitte minu ridva otsas, õnneks.

Edasi diivani auku, kus valitses täielik vaikus, kuni Mehis helistas. Olin landi just välja kerinud ja kõigutasin teda veepinnal, samal ajal telefoniga rääkides. Järgmine hetk tulid kusagilt sügavusest lõuad ja viisid landil saba ära. Noh võtt ikkagi kirjas:-) Mehis on nüüd mulle ühe kohupiima värvi silikooni võlgu.

Tiksusime vaikselt ülespoole, katsudes erinevaid paiku läbi. Silla alt läbi ja ka sealne sügavik sai läbi kammitud. Vahet ei olnud, kus loopisid, igal pool oli tulemus ühesugune. Kuna ilm oli super - päike paistis, temperatuur kolis lakke, otsustasime laisklema hakata. Trollides ülespoole. Polnud seda ala enne proovinud ja tahtsin selle enda jaoks ära kaardistada. Ikkagi uus koht.

Poolel sirgel korraga koha otsas. Selline 45+ sendine. Paar minutit hiljem Ülo ritv, mis toetus suvaliselt pingile, pauguga vetruma pani ja kärri lahti lasi. Kena kala taga. Võitluse järgi tuli nagu koha, kuid vee alt ilmus välja mustriline haug. Kena poiss. Ülo suutis selle nii ära kaaluda ja landist vabastada, et paati kala ei puutunud. 1+ kilone (täpsemalt 5.5 kilo) lima rändas vetesügavustesse tagasi.

Mõni aeg hiljem mul ka korra keegi haugiline otsas vetrus, kuid plehku pääses. Trollisime jalakäijate sillani välja. Vahetult enne silda näitas lood jõhkrat auku. Sügavust 15.5 meetrit. Tõeline pommiauk. Kuna meil nii pikka ankruköit pole, siis seadsime ennast selle sügaviku serva peale ja proovisime jigitada. Vett palju, kala vähe. Tulemus null.

Uuesti tagasi koha pakkunud piirkonda ja sinna ankrusse. Umbes täpselt samal ajal, kui paadi paika saime, tuli vool ja koha tegi mingi aktiivsuspuhangu. Ülole tegi, mulle ei teinud. Tema mingi kole pruun tundus kaladele hirmsasti meeldivat. Üks konn paadis korraks käis, teised võtud (3-4) otsa ei jäänud. Ma mängisin kõrval oma värve läbi, et ka miskitki võttu tunda saaks. Lõpuks viidika värvide peale ühe sain. Ei jäänud seegi otsa.

Puhang kestis veerand tundi ja lõppes. Nagu eile. Kolisime uuesti trollimise peale üle, kulgedes alguses uuesti jalakäijate sillani ja seejärel allavoolu diivani auguni. Null võttu kogu selle meeletu distantsi peale

Kontroll jigitamine augus ei andnud midagi. Edasi hooga ilusa maja rajooni, kus trollisime ülesvoolu. Kohe alguses kaks peenikest lima, seejärel paarikildine vaikus. Täiesti uskumatu antivõtt.

Lõpuks väsisime sellest trollimisest ja kebisime 10 märgi alla. Seal parkisime ennast latika parve peale, kes lutsisid silikooni piisava agressiivsusega, et meelde tuletada kuidas võtt välja näeb. Ülol üks alla kilo lima ka veel samast kohast otsa kargas.

Ülo selle reisi viimase peatuse tegime saare all. Tulemus traditsiooniline null. Seejärel viisin Ülo maale, asju pakkima. Homme ta bussiga minema läheb. Seejärel hakkan katsetama teooriat, et kalata jäämise süü tulenes Ülol lasuval needuses.

Ülo ära viidud läksin ise uuesti peale. Hooga kopraaugu tsooni välja. Jõel paras laine peal, kuidagi sain pargitud kümne meetrise augu serva. Tampisin erinevaid värve läbi, kuniks valge-pruuni wake peale võtu sain. Otsa ei jäänud, kuid järgmisel viskel laksas keegi jigi lennust ära. 41 sendine kohapunn.

Samal ajal meetrit viiskümmend ülesvoolu kõigutas üks soomlane vertikaalset jigi ja korraliku kala välja võlus. Silma järgi 1.5-2 kilone oli. Lisa ei tulnud ei tal ega ka mul. Pool tundi hiljem trollisin minema. Ülesvoolu.

Trollimine täna üldse ei toitnud, ei saanud ka seekord terve pika sirge peale ühtegi võttu. Enne õhtust hämarust kebisin kümne märgi alla latikat meelitama. Vähemalt nood olid endiselt platsis. Veerand tunniga neli latikat (sort mitte just suur, suurim 1.2 kilo) ja kolm nurgu. Seejärel õhtale kobisin - ridva otsa lihtsalt ei näinud enam.

Tõeliselt suvine puhkepäev oli. Imeliselt ilusad värvid looduses. Lahe!

teisipäev, 20. september 2016

Lääne Soomes, no vahel läheb lihtsalt nii..., 20. september 2016

Hommikul ärkasin golfiväljaku muruniiduki peale. 7.15. Mis mõttes... Keerlesin ümber oma telje siiski kaheksani ära, siis kobisin voodist välja. Kohv tilkuma, silmad veega puhtaks. Õues sama ilm, nagu ikka. Äkki siin ei olegi see aasta sügisel teist ilma?

Täna oli planeeritud linna päev. Bensu polnud ja leib tundus ka kahtlaselt otsakorral olevat. Tegime loomulikult motoneti tiiru ka. Täiendasin varusid uut värvi relaxidega, mida plaanisin päeva jooksul läbi mängida. Üheteistkümne paiku jõudsime lõpuks linnast tagasi ja seadsime ennast jõele.

Vahetult enne paati minekut jooksin peaga vastu uksepiita. Muhk sai koletu suur nagu munamägi. Õnneks jäi pilt ette.

Asjad paati ja mootor käima. Suund suure jõe peale. Alustasime diivani august. Alguses allpool auku, siis kõige sügavama koha pealt. Vool nõrk, kala ei võtnud. Ülo lasi juba paari viske järel lipu poolde masti...

Järgmisena ajasime paadile hoo sisse ja kimasime põõsa augu poole. Tünni juures kiire peatus, keegi nagu äkki proovis ... seejärel kümne meetri auku. Jõudsime sinna just täpselt selleks hetkeks kui vool tekkis. Ankru mees polnud sellega arvestanud ja nii vajusime hooga sügavasse auku, kus lõpuks kuidagi pidama saime.

Landid teele ja jigitama. Hetk hiljem Ülol koleda pruuni otsa pauk ja esimene kala kasti. Natuke hiljem mul võtt ja 41 cm paati. Venitasin seda mööda mõõdulinti ja kratsisin kukalt - võtta või mitte võtta, selles oli küsimus... Võtsin ära...

Ülol veel paar võttu, aga otsa kedagi ei saanud. Mul aga vaikus. Veerand tundi hiljem konstanteerisime fakti, et see vist oli see tippvõtu aeg... Tundub, et sellega sõnasime edasise ära... Anyway kammisime selle augu ja sellest august natukene ülesvoolu oleva ala läbi, enne kui suuna merele võtsime. Trollides, Ülo silmadesse oli jäänud vaid meeleheide...

Üks haug, rohkem ei keskit. Jõudsime punase maja sirgel oleva rohelise poini välja ja seadsime sinna ankrusse. Päike oli välja tulnud ja küttis täiega. Paar viset tehtud sain kohupiima otsa mõnusa paugu. Ülol ka hetk hiljem võtt. Nagu hakkas midagi looma ja samal hetkel kustus... Võtsin oma uute relaxide partii välja ja proovisin igaühega ühe viske. Ei midagi. See investeering läks vett vedama.

Punase poi all Ülol üks võtt, mul üks võtt. Kala ei näinud. Lehvikuga soomlase paat sõelus edasi tagasi, aga polnud temalgi midagi. Edasi? Ei pigem tagasi. Võtsime jupike maad kiire tempoga ja seadsime järgmise punase poi juurest ennast trollima. Koheselt miski kohapunn otsas käis, kuid ära kukkus. Konksud nagu oleks landi otsas...

Järgnes pikk tühi tiksumine kuni järgmise punase poini, kui vahetult enne seda korralikum kala korraks otsa kargas, siduri korraks välja venitas ja ära kukkus. Krt, sellest kalast oli kahju. Oli teine midagi kopsakamat. Tükk aega siunasin, mõtetes raudselt 5+ koha oli.

Järgmine lõik pakkus kaks haugitatti ja seejärel jõudsime uuesti oma sügavasse auku tagasi. Uus katse, null võttu. Ülo hakkas internetist Helsinkisse minevate busside aegu otsima. Ma jonnisin edasi...

Uuesti trollima. Tünnist kääruni välja. Päike küttis ja silm kiskus looja. Kääru peal korraga Ülo üles kargas ja oma kaikaga vehkima hakkas. 1.5 kilone koha. Hetk hiljem mul samuti keegi taga, 44 sendine kohapoiss. No äkki siin siis elu käib? Seadsime ennast ankrusse. Proovisime kolm ankrupaika jigitades läbi, keegi nagu kusagilt äkki vist proovis...selline tunne tekkis, et nii kui jigi vette lajatasid, panid kohad mere poole jehhat.
Uuesti tiksuma. Kümne haru peale. Pidi teine kohade meka olema. Tiksusime pool tunnikest ja saime terve ahvena. Sellega oli Ülo kalapüügi limiit täiega amendanud ja transportisin ta valjuhäälse nõudmise saatel mökkisse minema. Kell oli pool kuus.

Viinud Ülo ära, läksin tagasi. Esmalt saare taha, seejärel kümne meetri auku. Saare taga ei midagi., sügavast august üks võtt just "viimasel viskel" enne kui tahtsin edasi minna. Loomulikult ei läinud. Loomulikult asjatult. Pool tundi hiljem ikkagi läksin...

Hooga mere poole, et trollida piki kõrkja äärt. Mingi hetk ühed paadid vastu tulid, panin täis gaasiga üle lainete ja ... järgmisel hetkel kajakas kustus. Mis mõttes. Nökerdasin siis juhtmetega, silitasin ja paitasin, kuid elu ekraanile ei tulnud. Nii palju siis trollimisest. Proovisin fantaasia järgi sõites natuke, kuid loobusin peatselt ja võtsin suuna uuesti sügava augu peale.

Peksin vee vahtu, kuid kohad vaikisid. Päike vaikselt horisondi taha kadus ja võtsin viimaseks pooltunniks latika paigale koha sisse. Päiksesepaneelidega maja alla. Nurg, nurg, nurg...

Mnjah. Polnud vist see päev. Aga ilm oli olnud mega ilus. Nagu suvi. Ja õhtune saun oli mõnus nińg õhtusöök ülimalt võimas. Keda see koha huvitab...

Hiljem saunas selgus ka põhjus miks meil kala ei võta. Ülole on uuesti needus peal pandud - Saaremaal haugipüük läks tal nihu, kevadine haugiretk läks nihu, peipsil sai vaid mikroahvenaid, Endlal läks nihu (seal küll Mehis ilmselt süüdi oli)... tundub, et peab ta ikka koju ära saatma, et ise kala saada:-)

esmaspäev, 19. september 2016

Lääne Soomes, esmaspäev, 19. september 2016

Eilne värske õhk niitis mind õhtul juba enne kella 11st. Seetõttu sain ka hommikul pisut varem üles, juba enne kella kaheksat sai kohvimasinale hääled sisse löödud. Kallasin bensiini paaki ja sellest tundus päevaks jaguvat ja nii lükkasime linna külastuse homseks edasi. Poole kümne paiku seadsime ennast veele.

Ilm sama, mis eile. Tundub, et terve nädal tuleb üks ja sama ilm. Alustasime samast kohast kus eile lõpetasin - kümne haru kitsast osast. Lasime ennast triiviga alla poole - vool hommikul endiselt praktiliselt nullis. Ahven togis isuga, märke teistest kaladest polnud. Tegime sama triki haru teises otsas ja kohtasime samuti vaid triibulisi.

Ennetamaks päevast tuult, võtsime suuna mere poole. Punase maja sirgele. Esmalt rohelise poi lähedale ankrusse ja siis vaikselt ankrupaiku vahetades punase poini välja. Ahven, ahven, ahven. Justkui teisi kalu siin ei elakski.

Ülo otsustas suurest igavusest landikasti tühjendama hakata. Otsis kõik mitte sobivad jigid välja ja otsustas nad üle parda lennutada. Võtsin nad siis endale. Kui peaks nendega nüüd kala saama, siis kas Ülo tahab neid tagasi:-)

 Kella poole kaheteistkümne paiku, kui endiselt polnud voolu tekkinud, otsustasime trollida ülesvoolu tagasi.

Järgmised kolm kilomeetrit ei pakkunud peale ühe ahvena mitte võtu poegagi, kuni kella ühe paiku järsku vool tekkis ja lambist viie minutilise vahega kaks haugi otsa kargasid. Tundus, et elu läks vee all käima ja nii seadsime ennast kümne meetrisele augule ankrusse.

Ülo tegeles lõunasöögiga, ma loopisin jigi. Õigemini vahetasin jigipäid  - vool oli nii räige, et lõpuks kolmekümne grammise peani välja jõudsin. Samal hetkel lõpetas Ülo söögi, pani raske pea landilõksu otsa, saatis mingi imeliku pruuni teele ja... minut hiljem sai korraliku paugu. Aga otsa ei jäänud. Ahah, ikkagi on siin kala.

Pommitasime edasi, sain ka mingi võtu, kuid actioniks ei läinud. Tõmbasime siis ankrupikkuse edasi ja sain vähe korralikuma võtu. Aga ainult võtu. Kammisime samas tsoonis kena tunnikese, enne kui jalga lasime. Võtte rohkem ei saanud ja kuna sangpommiga kala püüdmine pole just kõige mugavam tegevus, suundusime madalamaid püügipaiku läbi kammima.

Tünni kõrval oleva metsatuka all näitas lood päris palju üksikuid kalu, kuid jigi vastu ei tundnud neist keegi huvi. Trollisime ülespoole. Poole sirge peal järsku kaks võttu järjest. Esimene tuli paati, teie pudises ära. 47cm kohaga otsustasin külmakasti (alles kolmandal päeval!) lõpuks kalaseks teha. Järgmine kilomeeter tiksusime tuimalt, kuni enne ilusat maja sain veel kellegi korraks otsa, kuid pudises seegi. Kõik võtud sinaka jessega.

Kuna kala tundus selles tsoonis olevat, võtsime jigitamise uuesti ette. Sama hästi oleks ka võinud võtmata jätta. No lihtsalt ei näri. See eest keeras ilma tõeliselt suviseks - päike tuli välja ja kukkus kütma. Peagi t-särgi väel paadis olime.

Kalamehe maja all sai Ülo lõpuks ühe 45 sendise jigi koha ka kätte. Koleda pruuniga. Kuna lisa jälle ei tulnud tiksusime edasi. Koskineni haru suudmes tegime järgmise ankrupaiga. Sealt üks neljakümne kahene punn mootoriõli kugistas, Ülol ka üks võtt ja siis vaikus....

Selleks hetkeks oli Ülol püügiisu lõplikult otsas ja kümne märgi alt läbi minnes viisin ta mökki ära. Kell oli kuus. Paar tundi aega, otsustasin latikate asemel veel korraks tünni sirgele minna ja läbi katsuda need paigad, kus lood elu oli näidanud. Viis erinevat ankrupaika, null võttu. Lõpuks kümne meetrisesse pommiauku välja jõudsin.

Otsisin kastist veel raskema tina välja, 35 grammise, panin mootoriõli otsa ja saatsin teele. Esmalt kalda poole. Teise viske keskvee poole. Kuna vool tugev ja sügavus suur, õõtsutasin uimaselt oma ritva ja lugesin sekundeid, et millal jigi lõpuks põhja jõuab ... ei jõudnuki, keegi järsku lennust landi haaras ja haakimise järel ka otsa jäi. Minut hiljem 1.22 kilone koha kahva maandus. Vähemalt sai kilo lõhki löödud...

Järgmine vise samale joonele. Jigil pool teed paadini läbitud, kui korraga selline pauk, et võttis käed värisema. Krt. otsa ei jäänud. Proovisin sama liini edasi, kuid tulutult. Ei aidanud värvidega mängimine ega miski. Päikeseloojanguks lõpuks loobusin. Vaatasin kajakaga paiga üle - kala istus ikka sama koha peal, kus võttis. Soovisin talle head ööd  ja vajutasin gaasi põhja. Õhtu viimseks tunniks sättisin ennast trollima. Tünni rajooni.

Enne tünni vaikus, kuid peale tünni järsku saja meetriga kolm kala otsas, kaks neist ära pudistasin, üks punn paadini käis. Tundub, et mingi aktiivsus ikka hakkab vaikselt tekkima. Neljas kala veel enne minekut otsas käis, kuid seegi pakku pääses. Hämaras tulin tulema.

Homme ka päev.