laupäev, 30. november 2013

Meriforelli kooliraha maksmas, 30. november 2013

Hommikul sai magatud ning alles kella üheteistkümne paiku linnast välja sõidetud. Suund ida poole, plaanis olis Andineeme-Tsitre kandist merikat otsida. Auto temperatuuri näitaja väitis õues olevat viis külmakraadi ja üllatuseks avastasin Maardu järvest mööda sõites, et see on jääs. Peast käis läbi, et ei tea kas püüdmiseks liiga külm?

Sättisin auto Andineeme liivaranna juurde ning tatsasin piki rannaäärt minema. Tuul edelast ja üsna tugev. Vahel isegi mõni jänes laineharjal turnis. Üsna vilu olek, otsisin kindad välja. Mõtlesin, et tatsan keha soojaks ja siis proovin. Pea kildi järel tunne juba meeldivam ning kiskusin kindad käest ja panin ridva kokku. Selleks ajaks kui sõlme landile tehtud sain olid näpud juba jääs. Huhh.

Vaatasin, et eemal kaks venda kividel turnivad ja sammusin ka vette. Tegin viis viset ja tatsasin kaldale tagasi. Palja käsi püüdes näpud külmetasid, kinnastega visates selgelt ebamugav loopida. Kuna vesi ka sogane ja tuul tugev siis kõmpisin edasi. Parematele jahimaadele.

Peagi jõudsin "nurga taha", kuhu edelatuul ei ulatunud, kuid kerge katus vee peal siiski olemas. Möödusin kolmest püüdjast ja mõne aja pärast sammus üks ridvaga mees veel vastu. Vene keelne härrasmees, kes kenasti eesti keelt valdas.  Rääkisime paar sõna juttu ja asusime kumbki omale püügipaika otsima.

Kammisin vaikselt edasi liikudes umbes poole kilomeetrise ranna läbi. Siin vesi juba üsna selge. Kuid kala ennast ei näidanud. Oskasin kinni visata kaks lanti niimoodi, et mingi valemiga neid lahti ei saanud. Lõpuks jõuga tamiili katki tõmbasin. Vanduma võttis. Vantsisin edasi.

Mida Tsitre poole, seda vaiksemaks ilm muutus. Küll aga oli ilm endiselt üsna külm ja kuna selles kohas päike ka ei paistnud, siis need kivid, millest laine kergelt üle käis, olid täiesti jääs. Üks suur komberdamine ja ukerdamine nendel kividel turnimine oli. Lausa ime et sisse ei käinud. Ka oja mis merre voolas oli osaliselt jääs. Mitte sügis- vaid talvepüük...

Püüdsin uusi kohti läbi, sõin kaasa võetud pannkooke ja nii see õhtu peagi kätte jõudis. Mingi hetk vaatasin, et üks mees tuleb pikki randa üsna kiirel sammul. Ilma ridvata. Nagu jalutaja, kellel tempo peal. Vantsis rõõmsal ilmel mööda, ütles tere ja rändas teisele poole edasi.  Jäin lollaka näoga järgi vaatama - väga kentsakas, lähim maja sellest kohast ikka päris kaugel oli, ei tea kuhu too küll sammus...

Enne pimedat sai kokku saadud veel sellesama vene mehega, kellel päeva tulemuseks sama suur ümmargune null nagu minulgi. Päikeseloojangu aegu tatsasin tagasi ja kella neljaks jõudsin väsinult auto juurde. Kõvasti sai vantsitud.




kolmapäev, 27. november 2013

Kasaril lutsu püüdmas, 27. november 2013

Eilne ilm oli külm ja selge, tänaseks lubas tugevat tuult, pilvi ja sooja. Võiks ju lutsule sobida paremini kui eilne?

Kella poole kolme paiku sättisin ennast täpselt sama koha peale, kus eilegi. Vesi oli öö jooksul  paarkümmend sentimeetrit allapoole langenud ja suhteliselt selge. Ilm trööstitu ja masendavalt hall.

Mullaussid otsa ja sööt vette. Vaevalt sain käed jões puhtaks pestud kui vasakpoolne ritv väga konkreetselt hüppama hakkas. Tormasin ummisjalu vee äärest ridva suunas ... ja jäin hiljaks. Jõudsin kohale just siis kui see paigale tardus...See jäi ka kogu valge aja ja hämara ainukeseks võtuks. Aga tuldud sai ju lutsule:-)

Kui eile hakkas action pihta kella viiest ja oli praktiliselt tunniga läbi, siis tänane esimene pimeda tund kulges vaikselt ja igavledes. Tuul kõigutas kellasid ja pani ridvad tuules tantsima, kuid sööta ei tulnud keegi proovima.

Tund pimedust möödas toimus kohe kaks võttu järjest; esmalt keegi väga tugevalt ja konkreetselt, mille peale unustasin rahuliku ootamise ja haakisin koheselt, selgelt liiga vara - kala ei jäänud otsa. Teine vaikne nökerdamine kohe otsa ning väike luts sai tasuta sõidu kaldale. Lugesin sõnad peale ja saatsin tagasi. Jätku aga ei kippunud tulema.

Möödus pool tunnikest, enne kui keegi uuesti ussi proovis, kuid ootamatult võtu pooleli jättis. Ootasin minutit viis ja siis kerisin välja, lootuses et kala "magas" ennast otsa. Tutkit. Ussidki päris korralikud, ju siis tuli lutsul midagi paremat vahele...

Siis veel pool tunnikest, kui paarisajane grammine lutsupoiss liialt uudishimuliks läks. Oma konksu suust välja võttes leidsin sealt veel teise konksu koos kalatükiga. On ikka ahnik. Seejärel jälle pikalt vaikus...

Vahepeal sai tuttavaks saadud kõrvale püüdma tulnud püügimehega (tervitused Argole) ja kuna ka temal eriti võtte ei olnud, siis möödus õhtu kalapüügistoryde vahetamise lainetel.

Kella kaheksa paiku leidis tee kaldale kolmas lutsupoiss ning see jäi ka viimaseks võtuks, sest kella üheksaks oli minu püügiisu ammendanud ja sättisin ennast koju. Seekord siis ilma kalata, kuna lasin kõik lutsud tagasi.

Vahepeal käis püüdmas veel kolm meest, kuid lahkusid peagi. Vist ikka ei olnud lutsuilm.


teisipäev, 26. november 2013

Kasaril lutsu püüdmas, 26. november 2013

Kui nädalavahetusel maale saabudes avastasin, et sild ujub pooles jões, siis täna siia jõudes oli vaatepilt hoopis teine - sild täiesti kuival, meetri jagu vee piirist. Ehk siis paari külmema päevaga on vesi kolinal alla tagasi läinud.

Kella kahe paiku sättisin ennast jõe äärde. Vanamõisa juurde. Erinevalt nädalavahetusest valitses jõe ääres tühjus ja nii sain rahulikult endale paika valida. Koht valitud, tonkad sisse. Liiga palju valikuid ei ole teatavasti aga hea ja nii otsustasin peale pooletunnist püüki uuesti "kohta valida" ja kolisin oma kodinatega sada meetri eemale järgmisesse paika. Lohutasin ennast mõttega, et algses kohas vool liiga tugev, paha püüda ja ega kala ka seal kindlasti ei ole, ega tuleks... mitte kunagi...

Paika vahetades ei jõudnud ära kiruda lutsupüüdjate kombeid. Järjekordselt jõeäär igasugust paska täis. Tühi taara, tühjad suitsupakid ja kilekotid, tühjad poola usside topsid, keegi tropp oli krevetid kilekotist välja valanud ja koti sinna kõrvale visanud, nii nad seal "idülliliselt" siis vedelesid....Ja seda hoolimata sellest, et auto pargitakse praktiliselt jõe kõrvale ja oma sodi tuleb vaid mõnekümne meetri kaugusele viia. Tundub, et mentaliteet "minust jääb maha vaid pasaväli" on üsna populaarne... Kahjuks.

Uues püügikohas endal kohe õndsam tunne, natuke puhtam koht, tinad ka rahulikult põhjas seisid, mitte ei põrutanud põhja mööda kogu aeg edasi...Mida aga uues paigas polnud oli kala. Kuni pimedani mitte ühtegi võttu ega ka võtukatset. Ussid ligunesid ja neid ei puutunud keegi. Nii kukkus kolinal kokku plaan söödastada lutsule paar konksu särjetükiga ning seetõttu jäid pimeduse saabudes konksudele vaid mullaussid.

Päikese loojudes hakkas ka temperatuur kukkuma. Tulles oli auto näidanud miinus kahte ja hiljem lahkudes näitas juba miinus viite kraadi. Ridvad jäätusid, ussid külmetasid. Kaldaääres paras jääkirme peal. Õnneks ei olnud tuult ja nii oli endal suhteliselt hea olla. Ilm ka imeilus, tähed säramas, vaid kuu puudus. Täitsa mõnus jõe ääres istumiseks.






Pimeduse saabudes jõerahu õnneks ka lõppes. Kella viie ja seitsme vahel kuus võttu ja neli neist kala kaldale tõid. Kolm lutsu 400-500grammi vahel sai ära võetud, üks pliiats aga ujuma saadetud. Ühe võtu puhul olin ise liialt kärsitu ja haakisin vara, üks võtt jäi miskipärast pooleli... Kõik kalad alumise konksu otsas. Ülemine uss ei pakkunud kellelegi huvi.

Seitsmest alates aga vaikus. Ei aidanud usside vahetus ega ka ümber visked. Kuni kella kaheksani passisin ja kui vahepeal juurde tulnud kaks püüdjat loobusid ja minekule sättisid, siis lahkusin ka mina.

laupäev, 23. november 2013

Lutsu püük Rumba all, 23. november 2013

Eile maale tulles avastasin üllatusega, et mu sild hulbib pooles jões - vesi kõvasti tõusnud ning selgelt üle kallaste. Löön netis EMHI lehe lahti, Kasari +150 cm. No selge, nagu kevad käes.

Tänaseks suuri plaane polnud, vaid sild vajas tagasi tõmbamist... ja nii sättisingi ennast pealelõunal Kasarile, plaanis proovida lutsu Vanamõisa kandis. Kohale jõudsin miski kahe paiku ja... oh seda rahvaste spartakiaadi, kuna vesi üsna kõrge, siis olid kõikvõimalikud kõrgemad kaldad juba okupeeeritud. Egas midagi, tagasi Rumba suunas, kus mõned masinad ees ootamas, aga püügiruumi kõvasti rohkem.

Kell kolm panin tonkad sisse ja avasin õlle - eks see lutsupüük üks suur molutamine ole, eriti kui pimedani veel tunnike aega. Sain vaevalt purgi avada, kuid keegi hakkas ühte tonkat ühtlases taktis jõnksutama. Lasin tal natuke aega venitada tamiili ja haaksin. Paarisaja grammine lutsupoiss otsustas päeval sööma tulla...

Edasi pikalt vaikus. Jõin oma õlut ja vahtisin jõge. Vesi ikka korralikult kõrge ning kohvipruun. Igasugust jama ujus pidavalt allavoolu, nii pidi pidevalt tonkasid rohust puhastama. Ootasin pimedat -selge, et teised kalad sellise veega passiivsed ja kusagil varjus passivad.

Suhtlesin vahepeal naaberpüüdjaga, kes vimma oli enne välja meelitanud, kuid nüüd passis seisvaid ritvu sama tuima tundega kui mina. Hämar möödus kiirelt ilma ühegi võtuta. Sättisin valguspulgad koos kellukestega ritvadele ja jäin ootele. Kella viiest toimus jões ootamatu elavnemine. Kõigepealt mitu korraliku tõmmet ja eelmisest lutsust pisut suurem poiss kohvisest veest hämmeldunud näoga välja ronis... Peagi teisel ridval paar kerget tõmmet ja vaikus, seejärel jälle paar tõmmet ja vaikus. Lasin kalal mõnda aega nikerdada, kuni närv enam vastu ei pidanud ja haakisin. Paarisaja grammine särg. Vähemalt on mida kassile pakkuda...

Järgnes veel üks korralik võtt, nii et tonkal tina lendu tõusis ja kala ussi silmist kaotas... Ja ei leidnudki üles. Siis teisel tonkal veel üks võtukatse ning korraga vaikus...Pole midagi, peavad vahet ja küll uuesti võtavad, lohutasin ennast...

... Kaks ja pool tundi hiljem tunnistasin tõsiasja, et nii ikkagi ei läinud. Kala pani suu täiesti kinni, kuigi kõik justkui klappis lutsupüügiks - pilves, sombune, vesi sogane, kuud pole, nii pime, et võileiba ka ei näe suhu pista...

Kõik võtud ussidega, kalatükk ligunes kedagi huvitamata...

Pool üheksa jõudsin oma mõtetes selleni, et ma ju tegelt ei söö kala... ja saun on ka kindlasti juba soojaks köetud...ja paningi juba ritvu kokku...


kolmapäev, 20. november 2013

Meriforelli otsimas - ka pime kana leiab tera:-) 20. november 2013

Nädal möödas viimasest merika otsimisest ja tahtmine ennast uuesti proovile panna vaikselt taastunud. Nii sättisingi ennast hommikul ida poole...

... poolel teel kimas minust mööda kolm siniste vilkuritega autot, president Ilves vist kiirustas kuhugi. Loodetavasti mitte merikat minu kivide tagant püüdma:-)

Paik sama, kus sai käidud ka eelmine kord. Kohale jõudsin alles peale kella kümmet, väljas rõske ja sompus sügisilm. Tuul pea olematu, aeg-ajalt kerget seenekat alla sadas. Otsustasin, et täna ei jää truuks ühele kohale,vaid käin võimalikult palju mulle tundmatut rannajoont läbi, et leida uusi ja põnevaid paiku. Olin poest soetanud ka paar uut lanti ja nii läksidki värskemad plekid kordamööda otsa.

Esimesed paigad nn minu kivie kohad olid paljulubavad - tuul kaldasse, kerge katus peal ...aga võtte mitte. Vesi küll oleks võinud natukene selgem olla ...
Pool tundi hiljem hakkasin kand ja varvas pikki rannajoont uusi paiku avastama.

Kaldaäär sopiline, iga paarisaja meetri tagant mingi sopp ja selle kõrval väike neeme tipp. Vahele liivapõhja. Kive mille suunas pilduda piisavalt, sügavust tundus ka olevat. Üsna palju veelinde ukerdasid kalda ääres oma sööki otsimas. Kaks valget ja kaks halli luike veel ka samas kandis. Kõik nagu peab, kuid võtte mitte...

Peagi jõudsin miski võrguni. Tegin kerge võileiva lõunasöögiks ja sättisin peale seda samasse rajooni  pilduma. Paar viset tehtud, kui miski kerge toksu moodi asi, ilmselt kivi... veel paar viset hiljem samasugune samast paigast ja peale haakimist midagi külge jäi. Ja minu suureks rõõmuks hakkas ridvaots närviliselt tõmblema. Ei tundunud küll suur olevat, tuli üsna kergelt lähemale, aga tõmbles üsna agressiivselt konksu otsas. Nagu duracelli jänes... Peagi tegelane pinda ilmus ja selgus ka imeliku tõmblemise põhjus ... merikapoeg oli sabast kinni jäänud. Seepärast ta siis nii ägedalt mässaski. Sikutasin kaldale ja lohutasin ennast peale meriforelli vabastus ja tagasilaskmise operatsiooni, et vähemalt mingigi action oli:-)

Peale kala tagasi laskmist jätkasin loopimist sama kivi juures. Viis minutit hiljem veel üks võtt, aga otsa ei jäänud. Vahetasin värvi ja pildusin sellega, kuid uuesti võtma enam ei saanud.

Sättisin ennast paari viskepikkuse võrra edasi. Teisele poole võrku. Siin elumärke ei olnud... Veel üks viskepikkus edasi ja sain veel ühe võtu, korraks ka keegi otsas oli enne kui ära pudenes. Pole hullu - sättisin ennast mõne aja pärast veel törts edasi piki randa. Järgmises kohas vesi natuke sinakat tooni, savine põhi, kerge sopike kalda poole. Sammusin ettevaatlikult vette, jõudsin miski kümme sammu teha, kui ühele kivile astudes jala natukene viltu panin ja järgmisel hetkel ennast küllili ujumisega tegelemas avastasin. Jalad veepinnal. Sikutasin kivist tõmmates ennast kuidagi vertikaalsesse asendisse tagasi ja hindasin kahjusid.

Jope väljast läbimärg ja raske nagu vettinud puhvaika. Seespoolne osa voodrist  aga õnneks kuiv. Toidumoon pisut niiske, rahakott niiske. Pükste taskus olev kraam, mis vett ei kannata õnneks kenasti kuiv. Ka pükstesse ei jõudnud vesi valguda - jope oli eest lukkus... nii et jalad täiesti kuivad. Algul mõtlesin küll, et kohe hakkab külm ja vaja kodupoole minema hakata, aga tutkit - polnud hullu midagi välja arvatud see et jope kaalus kolm korda rohkem kui muidu:-)

Küll aga tundus, et mu ujumine oli häirivalt mõjunud kaladele, sest rohkem võtte ei õnnestunud sealt välja meelitada.

Peagi sättisin end tagasiteele, et enne pimedat paar kohta veel läbi pilduda...tulutult... Hämaras sai lõpetatud. Kokku sai maha vantsitud pea kümme kilomeetrit ja avastatud uusi ja põnevaid paiku. Peab sinna veel tagasi minema.

reede, 15. november 2013

Mere ääres loopimas, 15. november 2013

Hommikupoolik vaba ning sättisin ennast kella poole üheksa paiku auto peale. Suund sinnapoole kus ka eelmine kord. Sedapuhku oli plaan proovida natuke lähemalt ja läänepoolsemat külge. Läänetuul oli öö jooksul vaikseks jäänud ning lootsin, et kohale jõudes on vesi puhas ja püütav.

Kohale jõudsin poole kümne paiku. Parkisin auto ja tegin kand ja varvas kildikese oma lemmik kivivare juurde. Mereääres mõnus kalapüügi ilm - kerge tuul, kerge laine, kerge vihmapiisk, kergelt soe...

Sidusin seekord otsa 15grammise vikingi, hõbe-sinine. Panin oma tavalise sõlme ja sikutasin jõuga katki, teine katse sama tulemus. Mida värki? Mõtlesin siis et proovin foorumis kirjeldatus sõlme (vt. pilt allpool), mida enne polnud katsetanud. Tulemus sai ilus. Ja püüdma.

Juba esimese viskega sain aru, et arulagedalt kerge landi panin. Kuna tuul oli peaaegu vastu, siis visata seda kerget plekki ei olnud just mugavaim viis. Tampisin siiski trotslikult veel veerand tundi, enne kui 20 grammise toby peale üle kolisin. Ning vaevalt sain teha kolm viset kivivare kõrvale, kui keegi laksas, kuid otsa ei jäänud... Indu tuli kõvasti juurde. Peksin vee vahuseks, ilma tulemusteta.

Saades lõpuks oma peakoluga aru, et jõuga kala võtma ei pane, rändasin edasi. Mõnikümmend meetrit ja uued katsed. Seejärel veel sama palju. Vesi oli suht selge, aga kalast rohkem märke ei tulnud. Ka hüppeid polnud ühetgi.

Peale tunnist pildumist vantsisin tagasi võtu kohta, lootes et koht rahunenud ja tekib uus võimalus. Ei tekkinud. Küll aga õnnestus toby korralikult kivi vahele kinni visata nii et minutit viis teda erinevatest suundadest vabastada üritasin. Kuidagi ei tahtnud tulla. Olin juba mõtetes valmis teda vetevanale andma ja otsustasin toore jõuga välja tirida ... ja siis ta vabanes. Kerisin landi välja ja avastasin üllatuseks, et rõngas oli "kaheksaks" läinud. "Pole paha (sõlm)", kui parafraseerida klassikuks saanud suusatreenerit ...

dbl-line-clinch-knot.jpg (854×428)
Allikas: http://www.greenhobbymodel.com/floattubeireland/dbl-line-clinch-knot.jpg

Aeg lendas mere ääres ruttu ja peagi oligi aeg asjad kokku panna ja linna tagasi minna. Kala ei näinud, aga rahul sellega, et vähemalt kontakt oli...

kolmapäev, 13. november 2013

Meriforelli otsimas, 13. november 2013

Viimasel Soomes käigul tekkis korralik "kalapüügi üleküllastus", nii et terve nädala ei kippunud mõtted vee poolegi. Eile hommikuks oli see tunne lõpuks lahtunud ja kuna poiss pidi terve päeva olema pikapäeva rühmas, siis asusin plaani kokku panema.

Kaugele kusagile minna ei saanud, sest õhtuks vaja tagasi olla. Lähiümbrusest särge-ahvenat-haugi ka nagu ei viitsiks püüda. Mere äärde? 

Vaatasin oma kalavarustust, isegi mõned plekklandid veel olemas mõne aasta tagustest katsetustest, kui viimati merikat püüdmas sai käidud. Siis sai käidud korda kümme proovimas, sai  tunda mõnda võttu, nähtud ja tuntud mõnda "küünalt", üks paarikilone ka kätte saadud ...enne kui tüdinesin ja kuulutasin selle "mitte mulle sobivaks püügiviisiks". Põhjuseks ilmselt tunne, et ei saa aru millega tegelen. Ja kui püügiprotsessis jääb pikalt see viimane osa - kala saamine - olemata, siis ei paku see ka väga suurt naudingut. Aga sellest on üle viie aasta möödas, võibolla olen muutunud ja sobitun selle püügiviisiga paremini?

Noppisin oma landid karpi, koukisin kapi põhjast neopreenkummikud, mida polnud vahepeal kasutanud, välja ja sättisin ridvaga ennast auto poole teele. Suund ida poole. Juminda poolsaarele.

Juba mõned päevad oli puhunud tugev lõuna ja edela tuul, nii sättisingi ennast poolsaare tippu lootuses, et seal vesi selgem ja tuul vaiksem. Varuplaaniks tagasiteele jääv Hara laht. 

Kohale jõudsin törts peale kümmet. Üks auto juba ees ootamas. Ainult üks, mälestustes siin ikka rahvakogunemised vanasti olid. Parkisin auto ära ja vantsisin mere äärde uurima, kas tasub üldse varustusega koos minna. Tuul oli üsna edelast ja võimsad lained rullusid randa. Nurga taga peaks nad vaiksemad olema, mõtlesin optimistlikult ja vantsisin auto juurde tagasi. 

Sain just neopreenpüksid jalga sikutatud, kui teise auto peremees mere äärest tagasi saabus. Püüdja hinnang, et liiga tugev laine ja sogane vesi. Uurisin, et kaugel käis ja kui selgus et paarsada meetrit, siis sättisin ennast edasi - sealt veel edasi minna küll, vast seal ka kõik vaiksem.

Saanud riide, vantsisin hooga pool kilomeetrit piki randa edasi enne kui lõpuks ridva kokku panin. Sättisin oma esimese ettejuhtuva hõbe-sinise värvi otsa, osutus selleks 22 gr moresilda, millel rõngad kõik vahetamata....Vahet ei ole, küll jõuab vahetada ning sidusin landi otsa ja sammusin vee äärde. Siin juba natukene vaiksem laine, kuid vesi sogane ja prahti täis. Tegin paar viset avavee poole ja vantsisin edasi. 

Aegajalt põikasin vee äärde, mis endiselt sogane ja jälle vantsisin. Jõudsin lõpuks nurga peale välja, kuid ka siin olukord sama. Istusin maha ja nautisin vaadet lootuses saada mingitki märki elust vee all. Täitsa mõnus oli molutada, kuid tulemust see ei andnud. Hüppeid polnud. Olin teinud kokku vast viis viset ja kõndisin auto poole tagasi. Siin pole küll miskit teha.

Auto juurde jõudes selgus, et üks masin oli juurde tulnud. Soome numbriga. Soomlane. Nüüd siis eestlased soomes ja soomlased eestis käivad kala püüdmas. Vahetasime mõne sõna juttu. Vana väga kiitis Jumindat ja Kaberneemet väites, et need paremad merika kohad kui teisel pool lahte... kuna ma täielik amatöör, siis vastu ka vaielda ei osanud... peagi minekule asusin.

Jäi siis ikkagi juminda ida poolne külg, see tuule varjus ja vesi vähe selgem peaks olema. Kunagi ka seal käidud ja täiesti lootusetu tundega tulema tuldud. Täna aga paremat paika välja mõelda ei osanud.

Kohale jõudes kõik sobiv, kerge katus vee peal, vesi selge (sellest lahes ta vist ongi sellise savika tooniga), ilm ka mõnusalt soe ja päikeseline. Pildusin oma landiga esimesed karid läbi, kui elu ei avastanud. Jälle tundsin, et ei oska õigesti lugeda, kus need kivid täpsemalt on ja kus sügavama piirid.  Sättisin ennast rannapiirist kümme meetrit kõrgemale mäe jalamile istuma ja jälgima.  Molutasin oma pool tunnikest tehes ka kerge lõuna.  Kala pinnas ei käinud. Vahepeal ilmus ka üks teine mees neeme tippu ja pommitas seal. Veerand tunni pärast kõmpis tuldud teed tagasi. Ka temal ei miskit...

Peale pausi käisin veel enda arust paremad kohad läbi enne kui alla andsin ja autosse vantsisin. Peab vist ootama ikkagi tuule nõrgenemist ja siis endale tuttavamaid kohti proovima. 

Kui püük ise oli suht mõtetu ja elamust täna ei pakkunud, siis vantsimine mere ääres oli täitsa tore - ilus mets, huvitavad langenud puud, kivisid igale maitsele, veepinnal sillerdav päike -  mis sa oskad paremat tahta.

Selle idülli oskas ära rikkuda Juminda poolsaare tipu idapoolsemas otsas nähtu. Seal on jupike tasast maad, kus ilmselt suviti ka telgitakse.  Ja loomulikul jäetakse maha oma "signatuurid" erinevate plasttaarade, topsikute ja muu prügi näol. Tubli! Tasub täis sittuda kõik kohad kuhu kunagi jalg peaks sattuma! Ja siis imestada, miks kohalikud võõraid ei salli ja kõikvõimalikke teeotsi kinni panevad.





neljapäev, 7. november 2013

Lääne Soomes, 06. november 2013

Eilne torm rauges öösel ja hommikuks oli tuul täiesti vaibunud. Pilved veel katsid päikese, kuid ilm paranes iga minutiga. Otsustasime paariks tunniks proovima minna, enne kui kodutee ette võtame.

Jõgi oli öö jooksul veel tõusnud ja väga-väga sogane. "Kümne märgi" all selline vool, et 28 gr jigi peaga ei saa paadini püüdagi.  Ainult visked risti jõega...

Kammisime läbi "saare taguse", "kümne märgi" aluse ja "kümne märgi" haru teise otsa. Igas viskes üsna palju lootusetuse tunnet - sellises vees ei saa kala ometigi võtta ... ja ei võtnud ka.

Poole tunniga oli meie entusiasm viidud nulli ja otsustasime hoopis mere äärde haugi otsima minna.

Ka mere ääres oli torm oma töö teinud. Suudmes olevate madalike veed olid savi värvi ja sogased, tuul oli kõrkjaid kõvasti niitnud. Vaatasime usinalt ringi lootuses leida vähegi selgemat vett, kuid ei leidnud.

Pommitasime natukene põõrlevaid ja seejärel otsisime ühe väiksema haru jupikese suudmes läbi.

Igal pool tulemus ühesugune. Peagi panime pillid kotti ja sõitsime mökki tagasi.

Pakkisime asju kokku, kui lõuna paiku muutus ilm tõeliselt päikeseliseks ning meie harus olevad viidikad lõid veepinnal tantsu lahti. Kala hakkas liikuma.

Kas aga koha oleks õhtupoole karbi lahti teinud või mitte, seda me ei saa kunagi teada ... Kodutee ootas.

teisipäev, 5. november 2013

Tormivangis, Lääne Soomes, 05. november 2013

Ilmateade lubas vihma, terve päeva. Otsustasime, et läheme hommikul peale ja oleme kaua kestame. Ilm täiesti põrgulik, vett taevast ja tuul lisaks. Õnneks vähemalt tuul edelast, et enamasti kannatas püüda selg vastu tuult.

Peale jõudsime poole kümne paiku ja kauaks me ei jäänud. Paari tunniga olime läbi vettinud. Öeldakse küll, et pole halba ilma vaid vale riietus ... aga ma pole tänase põhjal nii kindel selles:-)
J
Kammisime natukene ilusa maja sirget ja seejärel "kümne märgi" haru alumist otsa. Suures jões vesi mega kõrge ja sogane, justkui piimaga kohvi millele lisatud hulke lehti ja risu. Väiksemas harus natukene selgem, vähemalt risu ei olnud. Kala selgelt putku pannud, paar kerget toksu saime, aga mitte võttu.

Viimaste päevade jooksul on landikastist ikka suur osa erinevaid värve välja otsitud ning tagantjärgi saab konstanteerida, et kõrval oleval pildil tegijat värvi sedapuhku pole veel olnud.


Proovisime veel ka saare tagant, enne kui lõunast maha tulime. Päev kiire ja korralik ning kell kolm juba sauna.

Kohalik soomlane, kes siin võrku paneb, käis vahepeal meile oma võrgukaladega eputamas - kolme poolene koha, teine paarikilone ja samasuur made veel sinnaotsa. Õhtueel veel teisest võrgust viiekilose olla võtnud. Tema võrgud suurest jõest eemal, väikeste harude peale. Ehk tundub, et kala liigub kohvisest veest eemale.

Homseks lubab tormi lõppu, näeb mis kala sest arvab.

Ja nüüd kadus elekter, kõik on pime, 3G pulk ja läpakas veel töötavad, aga kauaks...

esmaspäev, 4. november 2013

Lääne Soomes, 04. november 2013

Haaras jigi otse randist, peale viset langemise pealt. Pauk oli selline, et seljast käis elekter läbi. Ja jäi liikumatult paigale. Andis aga venitada, enne kui paadini jõudis. Mehis haaras kahva ja kukkus sellega kala taguma, et jumala eest paati ei tuleks. Lõpuks soostus tõstma. Huhh, oli see vast loom. Otsisin kaalu välja, täpselt 8,85 kilo (*tervitused Meelisele:-). Hakkasime pilte tegema ja siis korraga äratuskell. Mehis kurat oli kella, nagu eile, poole seitsmeks helisema pannud...


Keerasin teise külje, et veel tunnike võtta. Kaheksa paiku ronisin alumisele korrusele, väljas ikka sadas. Neli kohvi hiljem sadu lõppes ja venitasime ennast paati. Öisest vihmast oli vesi kohvipruun. Voolu polnud. Alustasime "kümne märgi" alt, sealt edasi haru teise otsa. Teisest otsast neoonkollase peale neljakümnene kohaklunn tagumas. Lasin tagasi. Järgmisel viskel jälle toks, aga otsa ei jäänud. Ja sellega oli meie päev sisuliselt läbi. Rohkem võtte ei saanud me kumbki.

Kammisime korralikult läbi "põõsaaluse", "tünni" kõrvalt, "ilusa maja" alt, uuesti "kümne märgi" haru alumise otsa, "pudeli" alt, "diivani" august, uuesti "kümne märk", siis "saare" tagune ja uuesti "kümne märgi" haru alumine ots. Ehk siis tiirutatud sai mitte vähe. Värve katsetatud servast serva, aga kalale miski ei meeldinud. Paar kilti trollimist ka veel sekka. Mnjah, kala vist valmistub tormi tulekuks, mida homseks lubatakse.




Päeva tippsündmuseks oli üle jõe ujuvate kitsede nägemine. Kolm kitse ujusid "tünni" juures üle jõe. Ei lasknud ennast häirida ka sellest, kui lähedale filmima ronisime.

Homme sajab. Saab näha, kas kohade neljandale paastupäevale tuleb veel lisa.

PS! Täna arutasime pikalt Mehisega, et miks kala risti ranti visates viimastel päevadel on löönud, aga pikki ranti mitte. Ja miks on sellisel juhul võtud otsa vajumised mitte löögid. Mulje jääb nagu tuleks kala madalast kaasa.
Me seda pähklit läbi ei närinud - kui keegi oskab meid aidata, siis kommentaarid on igati teretulnud...


pühapäev, 3. november 2013

Lääne Soomes, 03. november 2013

Hommikul startisime kell 7.20 suunaga 25 km ülesvoolu oleva kose poole. Tunnike sõitu läbi udu ja poole üheksast saime püüdma.

Tuul nõrk, pilves, mõned kraadid sooja. Vool olematu. Käisime läbi pea kümme ankrupaika enne kui esimese kontakti kalaga saime. Mehis sai kena toksu madala ääre serval, allakilo koha. Minul ühe teise madaliku servast korralik mats, ei jäänud otsa, paar rullipööret hiljem uuesti mats - haug. Need kaks kontakti jäid ainukesteks kuni pealelõunani.

Kammisime üsna palju auke läbi, trollisime pool kilti. Kala loodil näitas palju. Jõgi ise selles lõigus täitsa äge - kurviline ja sügav, järsud kalda ja mõnusad puhkepaigad kaladele suure voolu korral. Tundus selline koht, mida teinekordki võiks proovida. Kahjuks aga kalal suu lukus mis lukus. Kohalikud tonkatasid samas kandis ja olid samuti ilma kalata.

Peale lõunaks otsustasime ronida tagasi vanadele jahimaadele. "Diivani auku". Siin läks Mehisel väikeseks actioniks. Visates risti üle randi, kerides vaikselt ääreni, kukutades seejärel jigi üle ääre, sai ta pika kukkumise pealt mitmed "külge vajumised". Kaks kala olid konnad. Üks kenam pääses ära. Suurima koha aga sai kätte. 3.5kg kaaluks. Minul kogu selle aja jooksul, samamoodi püüdes üks haugitatt...

Huvitaval kombel ei tulnud jõe keskpaiga poolelt ühtegi võttu.

Proovisime hiljem ka randipeale ankrusse pannes ning üks kohapunn ronis veel landi otsa. Kõik kohad Mehisel tumeda selja ja pastelse kõhuga, lunkercity pikliku silikooniga.

Õhtuhämaruses käisime veel "ilusa maja" alt läbi, kuid ei saanud enam kontakte. Seega kokkuvõtvalt mul üsna pettumust valmistanud päev, kus ei saanud koha tonksugi. Ei saanudki aru mis valesti tegin. Plusspoolele tuleb kanda see, et ilusaid uusi kohti sai avastatud, mida teinekordki plaanin külastada.


laupäev, 2. november 2013

Lääne Soomes, 02. november 2013

Hommik juba traditsiooniliselt imeilusa kalailmaga. Peale üheksat liuglesime paadisadamast välja.

Hooga "kümne märgi" alla.  Vool nädalavahetusele traditsiooniliselt olematu. Jigi pead pidi miski viieteist grammi kanti valima, et üldse põhjast natukenegi lahti tuleksid. Paari viske järel kummalgi keegi proovis, aga otsa ei jäänud. Peagi ka teine paat samasse paika ankrusse sättis ja nii proovisime juba neljakesi. Tulutult.

Gaas põhja ja edasi. "Põõsa" alla, mis on Mehise kultuspaik ja mida proovimata ei saa päeva mööda saata. Tänu voolu puudumisele andis kenasti püüda ning kuigi lood näitas kala, siis võtte me sealt ei saanud. Proovisime ka paarist teisest ankrupaigast ülesvoolu, mis andsid sama tulemuse. Samas kandis ka paar soome paati proovimas olid, kuid lahkusid peatselt. Võtsime meiegi suuna ülesvoolu.

Järgmiseks ankrupaigaks valisime "tünnist" pisut ülesvoolu paiga. Kala näitas ennast loodil ja lõpuks ka üks neljakümnene otsa ronis. Saatsin ilusti koju tagasi, kuid vanemaid ta ei kutsunud, küllap lastekodu laps oli...
Peale veerandtunnist proovimist sättisime edasi. Sedapuhku "ilusama maja" käärdu. Sinna jõudes avastasime, et avaneval sirgel tervelt seitse paati kobaras koos. Panime ennast käärdu püüdma ja piilusime silmanurgast teisi paate. Meil ei miskit, seal ka midagi huvitavat ei paistnud.

Proovisime ennast siiski samasse kanti, kuid võtte ei saanud. Ka teised paadid tundusid samal lainel olevat. Lõpuks ühed tirgutajad ühe ikka noppisid välja. Molutanud sealkandis tunnikese andsime lõpuks alla ja otsisime trollimise vahendid välja. Voblerid ridva otsa ja teele. Sõitsime nii pool kilomeetrit ilma ühegi actionita. Seejärel sättisime ennast ankrusse. Voblerit välja kerides korraga plaks ja järgmine kohapunn paadis. Jälle tagasi...

Jigid otsa ja viskama. Paari viske järel paadi alt kala vajutas ja sama suur koha, kui eelmine, paati. Ja jälle tagasi... Loopisime edasi ning vaikus...

Järgmine peatus "diivani auk". Sättisime ennast enamvähem augu keskele ja liikusime sealt allavoolu. Peale paari ankrut Mehisel randist ootamatult keegi otsa vajusi. Allakilo koha kasti. Otsisime augu ühe kalda ja seejärel teise kalda läbi, mingi hetk paar hädist märguannet, Mehisel üks toks ja rohkem ei ühtegi kala. Peal paar tundi kulutasime selleks enne kui alla andsime.

Otsustasime, et proovime enne mökki minekut veel korraks "ilusa maja" alust ja "kümne haru" kumbagi otsa. Ainuke kontakt, justkui lohutusauhinnaks, tuli "kümne haru" alumisest otsast. Seitsmesaja grammine ahven osutus märguandjaks. Sellega päeva lõppenuks kuulutasime.






Teisel paadil päev päris kurb oli. Ühe tragitud viidikaga leppisid...

Kuna homme lubab veel ilusat ilma ja jões voolu veel ei ole, siis otsustasime homme 25km ülespoole sõita, kose alla. Vast on seal actionit rohkem.

Õhtu aga mõnus saun ja jões ujumine!

reede, 1. november 2013

Novembri kuus, kõik on uus:-) - kohapüük Lääne Soomes, 01. november 2013

Hommik juba tavaks saanult tõeliselt mõnus kalapüügi ilm, tuuletu ja soe, kergelt pilves. Anna ainult minna.

Paadi peale sättisime ennast sedapuhku  kella poole kümne paiku. Esimene ankrukoht "kümne märgi" all. Teine vise ja keegi togis neoonkollast, kolmas vise ja allakilo koha paadis. Algus tõeliselt super! Pommitasime edasi ja mõne aja pärast järgmine võtt. Või õigemini oli miski vajunud landi otsa ja tuli lihtsalt järgi. Olin kindel et miski rämps. Paadi kõrvale jõudes aga ärkas rämps ootamatult ellu justkui taibates, et asjad pole päris õiged. Nii kilone haug oli sedapuhku hommikuvaikust segama tulnud.

Järgmised visked midagi huvitavat ei pakkunud ja võtsime suuna haru teise otsa. Jõudsime just vahetult enne teist paati ja vallutasime nende ankrupaiga. Ilmselt oli see tingitud meie ahnusest, sest karma võlg sai koheselt sisse nõutud - Mehisel kena võtt ja limatuub otsas. Koha sealt võtma ei saanudki. Jätsime peagi paiga maha ja suundusime suurele jõele. "Põõsa" alla. Vool sedapuhku täiesti olematu. Pommitasime augu läbi, valisime uue ankrupaiga, jälle hulk viskeid, kuid ei midagi.

Võtsime eilsest õppust ja otsustasime mitte "armuda" ühte kohta ja suundusime ülespoole tagasi. Möödudes "kümne"haru otsast uurisime teise paadi saavutusi ... ka neil polnud miskit.

Järgmine suund "ilusa maja" kanti. Erinevad ankrupaigad. Enamasti vaikus, mõni kohapunn ja ei ühtegi korraliku kala. Üks soomlane trollis mööda ja temal oli just samast paigast üks korralik valge kala ära kukkunud. Arvas et merikas või tõugjas. Meil aga endiselt vaikus...

Kiskusime ankru üles ja sõitsime mõnisada meetrit veel ülesvoolu, sinna paika, kus Viljar ilusa koha eelmisel reisil sai. Samal ajal tekkis korralik vool. Esimene vise ja viidika värvi jigi otsas korralik koha, kuid pääses enne paati minema. Loopisime edasi, kuid ei midagi. Mehis nõudis juba kõvahäälselt paiga vahetust kui punase wake otsa kargas mõõdus koha. Ära võtsin. Paar minutit hiljem Mehisel imeliku kollase (! no on kalal maitse) otsa üle poolteise kilo kala. Ja jälle vaikus. Mõnda aega hiljem lahkusime. Kahjuks, sest järgmised asupaigad olid ühed suured pettumused.

"Diivani" augu kammisime läbi, äärest ääreni, servast servani. Ainukeseks võtuks jäi ühe väga korraliku kala otsa vajumine. Tegi paar aeglast ja rahulikku tõmmet ja läinud ta oli. Ärevus ei jõudnuki veel tekkidagi... Aga suur oli ta ilmselt küll. Nagu ikka need, mis minema pääsevad:-)

"Diivani" auku pommitades kogunes meist kildi jagu ülesvoolu terve hulk paate. Kokku kuus tükki, kes edasi ja tagasi sõelusid. Pikapeale tekkis meil sügav huvi, et mis toimub. Korjasime asjad kokku ja läksime uurima. Paadid kobaras aknrus ja rohelised jigid otsas. Panime ennast ka ankrusse ja peagi pisi koha välja ronis. Ilmselt selle peale need paadid väljas olid. Mingi aja passisime nende seltsis, kuid pisikala ei motiveerinud ja otsustasime edasi otsida.

Tagasi "kümne märgi" alla. Mõned ankrupaigad ja mõned korralikud võtud, kuid otsa ei kippunud jääma. Mehis ühe isegi välja võlus. Võtud täiesti kaootilised, väljavõetud koha näris kollast ja minu võtud tulid neoonkollase peale. Ehk siis vahel ärritusvärvi peale lõi ja siis jälle ei löönud...

Järgmine trett sama haru teise otsa. Üks kohapoiss tagasi. Siis jälle "ilusa maja" alla, kus Mehisel kohapoiss tagasi ujuma läks, kuni kella poole viie paiku andsime alla ja kuulutasime päeva lõppenuks. Koha täna lihtsalt ei närinud.

Kokku sai ära võetud meie paadis neli koha ja teises paadis üks. Päevad pole vennad!

Aga õhtu oli selle võrra pikem:-)
Kiitused Tamurile ja Mehisele, kes tegid ägeda seaprae, mis maitses jube hästi!