laupäev, 30. november 2013

Meriforelli kooliraha maksmas, 30. november 2013

Hommikul sai magatud ning alles kella üheteistkümne paiku linnast välja sõidetud. Suund ida poole, plaanis olis Andineeme-Tsitre kandist merikat otsida. Auto temperatuuri näitaja väitis õues olevat viis külmakraadi ja üllatuseks avastasin Maardu järvest mööda sõites, et see on jääs. Peast käis läbi, et ei tea kas püüdmiseks liiga külm?

Sättisin auto Andineeme liivaranna juurde ning tatsasin piki rannaäärt minema. Tuul edelast ja üsna tugev. Vahel isegi mõni jänes laineharjal turnis. Üsna vilu olek, otsisin kindad välja. Mõtlesin, et tatsan keha soojaks ja siis proovin. Pea kildi järel tunne juba meeldivam ning kiskusin kindad käest ja panin ridva kokku. Selleks ajaks kui sõlme landile tehtud sain olid näpud juba jääs. Huhh.

Vaatasin, et eemal kaks venda kividel turnivad ja sammusin ka vette. Tegin viis viset ja tatsasin kaldale tagasi. Palja käsi püüdes näpud külmetasid, kinnastega visates selgelt ebamugav loopida. Kuna vesi ka sogane ja tuul tugev siis kõmpisin edasi. Parematele jahimaadele.

Peagi jõudsin "nurga taha", kuhu edelatuul ei ulatunud, kuid kerge katus vee peal siiski olemas. Möödusin kolmest püüdjast ja mõne aja pärast sammus üks ridvaga mees veel vastu. Vene keelne härrasmees, kes kenasti eesti keelt valdas.  Rääkisime paar sõna juttu ja asusime kumbki omale püügipaika otsima.

Kammisin vaikselt edasi liikudes umbes poole kilomeetrise ranna läbi. Siin vesi juba üsna selge. Kuid kala ennast ei näidanud. Oskasin kinni visata kaks lanti niimoodi, et mingi valemiga neid lahti ei saanud. Lõpuks jõuga tamiili katki tõmbasin. Vanduma võttis. Vantsisin edasi.

Mida Tsitre poole, seda vaiksemaks ilm muutus. Küll aga oli ilm endiselt üsna külm ja kuna selles kohas päike ka ei paistnud, siis need kivid, millest laine kergelt üle käis, olid täiesti jääs. Üks suur komberdamine ja ukerdamine nendel kividel turnimine oli. Lausa ime et sisse ei käinud. Ka oja mis merre voolas oli osaliselt jääs. Mitte sügis- vaid talvepüük...

Püüdsin uusi kohti läbi, sõin kaasa võetud pannkooke ja nii see õhtu peagi kätte jõudis. Mingi hetk vaatasin, et üks mees tuleb pikki randa üsna kiirel sammul. Ilma ridvata. Nagu jalutaja, kellel tempo peal. Vantsis rõõmsal ilmel mööda, ütles tere ja rändas teisele poole edasi.  Jäin lollaka näoga järgi vaatama - väga kentsakas, lähim maja sellest kohast ikka päris kaugel oli, ei tea kuhu too küll sammus...

Enne pimedat sai kokku saadud veel sellesama vene mehega, kellel päeva tulemuseks sama suur ümmargune null nagu minulgi. Päikeseloojangu aegu tatsasin tagasi ja kella neljaks jõudsin väsinult auto juurde. Kõvasti sai vantsitud.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar