Meriforelli otsimas - ka pime kana leiab tera:-) 20. november 2013

Nädal möödas viimasest merika otsimisest ja tahtmine ennast uuesti proovile panna vaikselt taastunud. Nii sättisingi ennast hommikul ida poole...

... poolel teel kimas minust mööda kolm siniste vilkuritega autot, president Ilves vist kiirustas kuhugi. Loodetavasti mitte merikat minu kivide tagant püüdma:-)

Paik sama, kus sai käidud ka eelmine kord. Kohale jõudsin alles peale kella kümmet, väljas rõske ja sompus sügisilm. Tuul pea olematu, aeg-ajalt kerget seenekat alla sadas. Otsustasin, et täna ei jää truuks ühele kohale,vaid käin võimalikult palju mulle tundmatut rannajoont läbi, et leida uusi ja põnevaid paiku. Olin poest soetanud ka paar uut lanti ja nii läksidki värskemad plekid kordamööda otsa.

Esimesed paigad nn minu kivie kohad olid paljulubavad - tuul kaldasse, kerge katus peal ...aga võtte mitte. Vesi küll oleks võinud natukene selgem olla ...
Pool tundi hiljem hakkasin kand ja varvas pikki rannajoont uusi paiku avastama.

Kaldaäär sopiline, iga paarisaja meetri tagant mingi sopp ja selle kõrval väike neeme tipp. Vahele liivapõhja. Kive mille suunas pilduda piisavalt, sügavust tundus ka olevat. Üsna palju veelinde ukerdasid kalda ääres oma sööki otsimas. Kaks valget ja kaks halli luike veel ka samas kandis. Kõik nagu peab, kuid võtte mitte...

Peagi jõudsin miski võrguni. Tegin kerge võileiva lõunasöögiks ja sättisin peale seda samasse rajooni  pilduma. Paar viset tehtud, kui miski kerge toksu moodi asi, ilmselt kivi... veel paar viset hiljem samasugune samast paigast ja peale haakimist midagi külge jäi. Ja minu suureks rõõmuks hakkas ridvaots närviliselt tõmblema. Ei tundunud küll suur olevat, tuli üsna kergelt lähemale, aga tõmbles üsna agressiivselt konksu otsas. Nagu duracelli jänes... Peagi tegelane pinda ilmus ja selgus ka imeliku tõmblemise põhjus ... merikapoeg oli sabast kinni jäänud. Seepärast ta siis nii ägedalt mässaski. Sikutasin kaldale ja lohutasin ennast peale meriforelli vabastus ja tagasilaskmise operatsiooni, et vähemalt mingigi action oli:-)

Peale kala tagasi laskmist jätkasin loopimist sama kivi juures. Viis minutit hiljem veel üks võtt, aga otsa ei jäänud. Vahetasin värvi ja pildusin sellega, kuid uuesti võtma enam ei saanud.

Sättisin ennast paari viskepikkuse võrra edasi. Teisele poole võrku. Siin elumärke ei olnud... Veel üks viskepikkus edasi ja sain veel ühe võtu, korraks ka keegi otsas oli enne kui ära pudenes. Pole hullu - sättisin ennast mõne aja pärast veel törts edasi piki randa. Järgmises kohas vesi natuke sinakat tooni, savine põhi, kerge sopike kalda poole. Sammusin ettevaatlikult vette, jõudsin miski kümme sammu teha, kui ühele kivile astudes jala natukene viltu panin ja järgmisel hetkel ennast küllili ujumisega tegelemas avastasin. Jalad veepinnal. Sikutasin kivist tõmmates ennast kuidagi vertikaalsesse asendisse tagasi ja hindasin kahjusid.

Jope väljast läbimärg ja raske nagu vettinud puhvaika. Seespoolne osa voodrist  aga õnneks kuiv. Toidumoon pisut niiske, rahakott niiske. Pükste taskus olev kraam, mis vett ei kannata õnneks kenasti kuiv. Ka pükstesse ei jõudnud vesi valguda - jope oli eest lukkus... nii et jalad täiesti kuivad. Algul mõtlesin küll, et kohe hakkab külm ja vaja kodupoole minema hakata, aga tutkit - polnud hullu midagi välja arvatud see et jope kaalus kolm korda rohkem kui muidu:-)

Küll aga tundus, et mu ujumine oli häirivalt mõjunud kaladele, sest rohkem võtte ei õnnestunud sealt välja meelitada.

Peagi sättisin end tagasiteele, et enne pimedat paar kohta veel läbi pilduda...tulutult... Hämaras sai lõpetatud. Kokku sai maha vantsitud pea kümme kilomeetrit ja avastatud uusi ja põnevaid paiku. Peab sinna veel tagasi minema.