reede, 31. mai 2013

Soomes, 30. mai 2013

Hommikul kell pool üheksa pandi kohvimasin podisema.

Kohv joodud, hambad pestud asusime uuesti paati "tuunima". Panime paadi ahtrisse veepritsemete kaitseks katte, mille proovisõit kõlbmatuks tunnistas - kilt sõidetud, kümme käsna täit vett paadipõhjas. Egas midagi, panime algvariandi tagasi (plekist kõrgendi, mis oli poltidega ahtrisse kinnitatud) ja veele, see vähemalt jätab jalad kuivaks.

Kell oli 11 kui tegime esimese peatuse põõsa all. Kuna paadikaaslane Viljar on oma rekordkoha (9.5kg) just sealt saanud, siis pommitasime rekordkoha toonud sügaviku korralikult läbi. See kevad aga sellist looma (veel?) ei pakkunud. Sügavikus valitses täiega vaikus. Edasi mere poole.

Järgmine peatus vahetult enne meresuuet. Eelmisel korral olime siit saanud kaks korralikku haugi ja paar tonksu jigiga. Täna - keegi korra puutus, aga võtuks ei läinud. Kui Viljari lant kinni jäi, kolisime edasi. Suudmesse. Punase maja alla.

Alustasime samast kohast, kus eelmine kord sai lõpetatud. Esimesed visked ja paar proovimist ning mõne aja pärast Viljaril haugitatt käes. Veel mõned heited ja samasugune tatikas. Edasine pommitamine andis veel ühe tati, aga ei ühtegi normaalset kala. Suurim vast kilo kopikatega.

Panime paadi viskepikkuse jagu  edasi ning jätkasime püüki. Sama lugu. Kolisime mõne aja pärast jõe vastaspoolele. Tulemused jälle samad - väikesed haugitatid, mõni üksik ahven. Null koha. Null normaalset haugi.

...Kalaga oli kehvasti, õnneks mitte ilmaga. Päike säras täiega ja ilm oli parajalt soe. Idatuul oli üsna tugev ja hoidis kuumust mõnusalt kontroll all. Pealelõunal tõmbas aga ilma vahepeal pilvisemaks ja jahedamaks ning  pidi isegi kampsuni välja otsima. Õhtu poole tuli aga päike jälle pilve tagant välja ...

Kamminud meresuudme läbi kolisime edasi merepoole. Jigitasime ja trollisime ning tegime haugitattidele C&Ri.  Vähe sellest et suuremat kala polnud õnnestus oma patriot ritv õnnetul kombel katki teha. Lant jäi kinni ja lahti "tagudes" see õnnetus juhtus - jätkude ühenduskohast toimus murdumine. Kodus peab vaatama, vast annab sellest veel midagi teha.

Kella kolme paiku sai meil tuule trotsimisest lõplikult villand ja keerasime oma "küna" nina ülesvoolu. Jõe alale tagasi jõudes tekkis juba pisike lootus koha saada. Esmalt ronis jigi otsa üks tatikas...



... ja järgmise viske otsa, samast kohast, ronis otsa juba kopsakam kala. Mõne aja pärast õnnestus ta aga ära pudistada. Edasi valitses viskepiirkonnas jälle vaikus...

Kuna tuul ei andnud asu, otsustasime trollides ülesvoolu liikuda. "Jesse" otsa ja liikuma. Kildi jagu edasi sõites jäi kajaloodile paar korralikumat kala, ankur sai sisse ja jigid vette. Paar võttu ja kilone kala parda ääres - see nüüd küll suur ei ole... pommitasime edasi ... edutult ning otsustasime uuesti tiksuma minna.

Veel kilt edasi läks lõpuks huvitavaks. Esmalt 2.5kg, siis 3 kg ja lõpetuseks 4 kg haug. Sõitu tegid juba mõnuga ning külmakast sai lõpuks kalaseks tehtud.

Kell tiksus vaikselt õhtu poole ning liikusime kiiruga ülevoolu, kohakohtade poole. Paar jigipeatust ei andnud peale paari haugi paremat tulemust ja ka trollimine ei toonud midagi erilist (kummalegi üks kohalutt). Korraliku võttu jões õhtul ei tekkinudki.


Peale kaheksat toimetasin Viljar mökki juurde ja ise läksin saare alla latikat otsima. Ka latikat ei olnud täna kodus:-) Hulk nurge, ahvenaid ja kiiskasid.

Kokkuvõtvalt - päeva peale kümme haugi (neist vaid kolm parajat poissi) ja kaks kohapunni,  kala ei närinud; lohutasin end sellega, et kuna ilm muutub (lubab vihma ja äikest), siis sellepärast ei näri. Vesi meres juba 16 kraadi ning jões üle 20 kraadi. Südasuvine tunne... Värvidest tõi täna kõige rohkem tegevust "vale mootoriõli" jigi püügil ning kollane, punase kõhu ja mustade täppidega vobler trollimisel.



neljapäev, 30. mai 2013

Lääne Soomes, kolmas kevadine reis, 29. mai 2013

Hommikuse Vikingiga tulime koos Viljariga üle. Tee peal paar poodi, r-kiosk, asjade transport üle jõe, paadi sättimine ... ja poole kuuest seadsime paadinina jõele.

Esimesed sajad meetrid näitasid, et meie paadituunimine, olime võtnud ahtris mootori kõrgenduse ära, ei olnud just õnnestunuim - kiirust oli, kuid tagant pritsis korralikult vett sisse. Käigupealt jätkasime sättimist, mootorit tõstes, kuid ei leidnudki head asendit ning merele seetõttu ei kippunud. See jääb homseks...

Algus nagu ikka kümne märgi all. Jõepoolsest osast täielik vaikus, kaldapoolsest osast üks poole kilone haugitatt. Viljaril paar võttu aga pudenesid otsast. Ei usu et koha pigem haugid.

Edasi, suure jõe peale. Erinevad asukohad sai läbi katsutud - koskineni võrgu koht, ilusa maja alune, vaatetorni kurv ... ei miskit peale järgmise poole kilose havi. Keerasime otsa ümber ja trollisime tagasi. Tulemused olematud. Lõpetasime kella üheksa ajal tõdemusega et kala jões ei võta ja vaja homme mere äärde minna.

Ilm õhtul väga soe, üle kahekümne kraadi kindlasti, päike, tuul loodest.

teisipäev, 21. mai 2013

Soomes, esmaspäev, 20. mai


Esmaspäev. Viimane päev. Veele jõudsime väga hilja, kell oli juba pool kümme kui merele saabusime. Põhjus lihtne – paadi korrastamine võttis aega. Hommikul oli korralik äike ja paduvihm meist üle käinud (ise magasin nagu kott ja ei tea sellest suurt midagi).

Jigitasime sedapuhku punase maja all suures jões.

Paarikilosed haugid närisid vahelduva eduga kummi. Üks ca kolme kilone ka sekka. Kõikide kaladega C&R sedapuhku ja külmakast jäi puhtaks. Kokku kahepeale vast kümme haugi paari tunniga. Mõni ahven eksis ka sekka. Kolmveerand üks sättisime koduteele.

Selleks korraks Soome reisiga ühel pool.

Kokkuvõtvalt – haugi sai, aga arvuliselt mitte nii palju kui möödunud kevadetel. Kala keskmine suurus jäi ka eelmistele pigem alla. Samas sai tehtud uus isiklik rekord – 6.3 kg ning actioni oli peaaegu kõigil päevadel. Mugavuse seisukohalt vedas ilmaga hullult – ainult viis minutit korraliku vihma püügi ajal nädala peale. Ilusad latikad lisaks. Kohaga läks nii nagu oodata oli ... Lantide värvieelistusest seekord aru ei saanudki - kala sai väga erinevate kummiluttidega. 





Soomes, pühapäev, 19. mai


Pühapäev. No mitte ei lasta magada. Enne kaheksat elu juba keeb. Hommikune ilm oli väga ilus – varakult juba suvine leitsak, tuuletu ja päikeseline päev ootas ees.

Kuna eilsed kohapunnid andsid lootust, et koha hakkab ennast liigutama, siis jäime oma taktikale truuks – ikka mere poole. Paar kohustuslikku, mitte ühtegi võttu pakkunud vahepeatust loomulikult tee peal...

Mereäärne poide vaheline pildumine aga ei pakkunud jigitade jällegi midagi peale punnide., mistõttu panime põhirõhu trollimisele. Sõitsime edasi tagasi kahe poi vahel ja lõpuks ka tulemus, Tarmol 1.2 kg koha ja mõne aja pärast ka paari kilone haug mul. Edas vaid punnid.

Ilm oli tõeliselt mega, kuni lõunani sai rahus päevitada ning merepind oli peegelsile kuniks lõunapaiku äiksepilvi koguma hakkas ja mingi hetk isegi viis minutit vihma tegi.

Pealelõunaks suunasime paadi jõe peale ning trollisime edasi. Seal kus eile tuli trollimisel koha läks actioniks. Esmalt löök minu ridval ja korralik kala taga. Vastu voolu väsitamine võttis korralikult aega. Tulemus 4.9 kg.


Kuna kala väljavõtmisega vajusime allavoolu merepoole, saime veel kord sama kohapealt üle sõita ja sedapuhku kala Tarmo ridva otsas. Törts alla kolmene haug.Kammisime edasi põõsani ja ka sealt tagasi mereni, kuid rohkem võtte ei saanud.

Tagasiteel pildusime jigiga sama koha läbi, kus eelnevalt haugid olime saanud ja sain kaks korralikku lööki ja ka kala taha – tundus olevat koha moodi, enne kui otsast ära pudises.

Uuesti merele, kus esmalt poide kandis – üks korralik tonks aga rohkem ei miskit ning suundusime sedapuhku rohuvahele plekki pilduma. Vett pool meetrit ja natuke peale. Ei läinud kaua aega kui punne hakkas tulema, sekka ka üks „ära läinud“ paari kilone, mille pika punnimise peale „vabastasime“ - kuna kastis oli piisavalt hauge ja mina neid enam ei tahtnud ning Tarmol oli eilselt fileerimisest juba kõrini, siis võttis Tarmol otsus tahan-ei taha pikalt aega; kuniks otsus venis loksutasin kala paadi kõrval. Lõpuks otsustasime, et tõstan kala trossi otsas (esteedid sellised – ei taha käsi limastada:-) paati ja kui kukub kasti siis jätame ... ei kukkunud õnneks, kukkus merre...

Punni tuli pidevalt ja ühte korralikku kala nägime põõramas, aga landi otsa rohkem suuri ei tulnud. Samas rohus kudes latikas täie hooga. Vee temperatuur meres oli tõusnud juba 13,5 kraadini.

Trollisime ja jigitasime poide vahel kuniks äikese pilv ähvardas meid merel tabada ja selle vältimiseks õhtusele latikale sättisime.


Kaks põrsast jälle kotti – 1.3kg ja 1.4kg

Kõuts ja Tõnn käisid hommikupoolikul linna all, ei saanud sealt midagi ning võtsid enne Tallinna sõitu kümne märgi alt paar laitkat kaasa.

Kahe lahkunu asemele tulid õhtuse võtu ajaks kohale Mehis, Anti, Kalev. Nende saakideks samuti mõned paari kilosed haugid ja Mehisel kolm kohapunni... Tundub, et koha hakkab võtma...

Kokkuvõtvalt päev kus tegevust jagus – haugidest sai ikka korralikult siiber. Külmakasti sai kala ka piisavalt.

Soomes, 18. mai, laupäev


Puhkepäev. Kõuts ajas meid nõudlikul häälel üles varahommikul... Kohvitasime, valasime bensiini ...minekule. Kõuts ja Tõnu ühe, meie Tarmoga teise paadiga.

Esimene kontrollpeatus väikse haru suudmes. Vaikus. Edasi põrutasime mere poole. Teine kontrollpeatus „põõsa“ all. Vaikus. Edasi punase poi juurde. Kõutsi paat ootas juba ees... Üllataval kombel ei olnud nädalavahetuse kohalikud viitsinud kalastada – võõraid paate olid vaid mõned.

Jigi otsa ja loopima. Esimesed visked andsid lootust - paar ahvena togimist ja ka üks konkreetne tonks, mille teostaja küll otsa ei jäänud. Olime vast kümme minutit loopinud, kui Tarmo tõmbas välja 4.2 kg haugi. Tulemus andis hoogu juurde ja kammisime erinevad kohad läbi. Aegajalt saime mõne punni, aga ei midagi ilusat. Ka trollimine ei olnud edukam.


Mingi hetk tuli jõepoolt Kõuts paarutades otse meie juurde. Sikutas mingi väikese haugipoja välja ja lehvitas seda oma paadis, kilkatess nii ei et meri kajas. Pidavat seitsmene haug olema... kaalusime õhtul kala igaks juhuks 4.4 peale:-)


Tegelikult oli see tulemus ikka paras ime, sest enamasti püüdis Kõuts just sellises asendis:-)


Pealelõunal võtsime trollimise suuna ülesvoolu. Jõudes esimese käänaku taha toimus võtt – neljakümne sendine kohaklutt leidis tee paati ja sealt tagasi vette. Ikkagi esimene koha sel aastal!
Edasi trollisime pikalt – kuni põõsani välja ja tagasi. Rohkem võtte aga ei tulnud:-)

Sättisime paadi tagasi merele ja pommitasime vanu piirkondi. Lõpuks õnnestus haugipunnide kõrvalt korrata Tarmo hommikust tulemust ja võlusin välja sama suur haugi (4.2kg)  ja veel ühe kohapunni.

Ja siis helistas Kõuts – tal paadil aku tühi. Panime pillid kokku ning pukseerimise merehädalise mökki. Tund ja kakskümmend minutit kulus täisgaasil sõites.





Päeva lõpetama sättisime ennast juba teada tuntud latika kohta. Tulemuseks Tarmol 2.3 kg latikas, ilus suur kala. Terve kahv oli teda täis. Kusjuures Tarmo püüdis esimest korda tonkaga ja selline kala otsas. Uskumatu. Tegi ikka kadedaks küll, sest mu enda rekord vaid 2.2kg... Ise piirdusin sedapuhku alla kilose isendiga.


Kokkuvõtvalt – ilus päev, mõned kenad kalad. Ja nagu ikka Kõuts ja Tõnn piirdusid „konnadega“:-)


Soomes, 17.mai, reede


Hommikul kell pool neli oli esimene äratus – kaks amatööri (Tõnu ja Kõuts) tahtsid üle jõe mökki juurde saada. No oli ikka tahtmine sellisel kellaajal. Tõin nad siis ära ja kuigi kiskus juba valgeks ei olnud tahtmist püüdma minna. Magama tagasi.

Kell seitse ajasime kõik kolmekesi jalad alla. Hommikused asjad aetud, vedasin Kõutsi tema paadi juurde ja põrutasime Tõnuga jõele. Merele. Ees ootas meid kaheksa paati. Paras rahvaste spartakiaad.

Ilm ilus ja soe, peagi sai päevitada. Alustasime püüki punase poi juures ja katsusime jupphaaval läbi kahe poi vahelise ala. Vahel vedasime voblereid järgi, aga tulemused olid nadid – mõned haugitatid ja ahvena togimised. Korraks tekitas elevust koha, kes Tõnni voblerit himustas, aga kuna Tõnu ridval oli ülemine osa peale kala haakimist lahti tulnud ja pikki nööri kalale vastu sõitnud, siis suures meeltesegaduses ei mallanud Tõnu kahva ära oodata ja haaras kala käega, mis lõppes sellega, et kala pääses vabaks.

Ei läinud paremini ka teistel püüdjatel, aeg ajalt keegi sai mõne haugi ja üks paat vast isegi „kolmese“ konna, aga kogu päeva peale sai nähtud vaid mõnda kahvamist...

Pealelõunal keeras tuule üles ja pagesime uusi kohti vaatama. Punase maja alt proovisime – üks ahvena toks ja rohkem miskit; seejärel kammisime ühe madaliku läbi – ei midagi. Tuul ei kippunud raugema ja ostustasime minna trollima ülesvoolu. Tulemused olematud.

Kella seitsme paiku andsime alla ja kihutasime saare taha latikat kiusama. See ei petnud vähemalt ootusi – kolm kena põrsast kobisid külmakasti.




Kokkuvõtvalt väga lahja päev – kala lihtsalt ei närinud. Kokku vaid viis haugipunni, paar ahvenat, kaks latikat ja tonkapüügil nurud, särjed, ahvenad. Aga vähemalt oli suht ok ilm.



Õhtul tõin rongijaamast Tarmo ära – homme meid siis neli meest kala otsimas.

reede, 17. mai 2013

Soomes, 16. mai 2013

Hommiku põõnasin. Mõnuga. Kaheksani. Hommikukohv, uudised telekast, vaikne ärkamine. Poole kümneks olin valmis purakatega mõõtu võtma ja tõmbasin mootori käima.

Esimene peatus "kümne märgi" all. Tegemist on kohaga kus kaks paralleelset haru saavad kokku. Aastaid tagasi sai siin sügiseti lammutatud. Kevaded ja suved on selles kohas tavaliselt lahjad. Ankur sisse ja proovima.

Alustasin sedapuhku landiga, mida normaalsed olukorras otsa ei paneks - hõbedane ja lilla sabaga haugide maiuspala. Aga kunagi tuleb ta ju otsa panna, kui juba landikasti sai visatud. Täna oli siis tema alustamise päev. Esimene vise, ahven. Paar viset vahele ja siis paadi alt kõva rabamine - kilone haug, lasin tagasi. Pole paha algus. Edasisena andis aegajalt lootust (vastuujumised)  aga mitte konkreetseid võtte. Mingi hetk panin mootoriõli otsa ja sain kohe latika "lutsimise" - pilt selge miks võtud nii ebaloomulikud olid. Panin ridva kõrvale, ainult 15 minutit mõtlesin,  ja harutasin tonka lahti.

Ilm oli soe, tuult polnud, päike paistis; mõni ime siis, et veerand tunnist sai peagi tund, ilma et peale nurgude ja kiiskade rünnakute midagi suuremat otsa oleks tulnud. Tunni pärast võtsin mõistuse pähe ja tõmbasin tonka välja.


Otsustasin jätkata trollides, alguses kõrvalharu ja siis peaharu; mängisin erinevate värvidega, tiksusin ilma võttudeta "põõsani", mis asub paar kilti suudmest. Alles siin tuli esimene võtt - loodi järgi läks järsk sügavik madalaks ning tõmbasin paadi kaldast eemale, sügavama poolele, kartuses kinni jäämist; pöörangu hetkel, just siis kui ritv ja nöör omavahel igasuguse nurga ära kaotasid toimus löök ja sidur hakkas laulma. Tõmbed olid korralikud. Keerasin paadi keskvett ja suretasin mootori. Peale pikka posimist sai 4.2kg haug kahva mahutatud.

Jätkasin samas taktis. Vahelduseks proovisin järgmist jesset. Sõitnud umbes pool kilti toimus järgmine löök. Ja peale seda nagu kännu taga kinni. Kumba ma paigast venitasin, kas paati või kala, seda ma ei tea, aga mingi aja pärast meie teed ristusid. Esimest korda vee peale tulles, umbes 5 meetri kaugusel paadist, tekkis mõte, et kahvast jääb väheseks. Paar minutit hiljem lappisin ta kuidagi ikkagi sinna sisse. 6.3 kg haug. Löödud sai Kasari rekord, saja grammiga.


Peale fotosessiooni tiksusin mereni välja. Ilma võttudeta.

Kell sai kaks. Enamvähem sama aeg, kui eile merelt lahkusin. Alustasin samast kohast kus eile, punase poi vastast. Landirulett ja ilmakaarte läbi kammimimine. Sügava poolel vaikus. Madala poolel, rohi, kivid ... vaikus. Uuesti sügava poole ja laks, kilone kala otsas. Tagasi. Jätkasin kammimist ja peale paari proovimist madala poolelt kala taga. Paarikilone, enne paadi keeras otsa ringi ja läks. Edasi vaikus. Vahetasin kohti, vaikus. Näen ilusat kala pinnas kedagi taga ajamas, panen paadi parajasse kohta, et sinna visata - vaikus.

Mingi hetk keeras tuul teisele poole (enne puhus maalt, kirde poolt) ja tugevnes. Jätkasin jonnakalt, kuni lainetele tekkisid jänesed. Egas midagi - haug pole jänes keda taga ajada - keerasin paadinina jõe poole tagasi. Panin jesse järgi ja trollisin ülesvoolu.

Niikui käänaku taha sain, kadus tuul ja vilu ning maad võttis palavus. Lasin aga edasi. Mingi haugipunn himustas jesset, saatsin tagasi, Vahel tegin kiiremad otsad jättes paar kilomeetrit vahele ja tiksusin edasi. Vaikus, kala ei võtnud.

Kellas kuue paiku olin jõudnud otsusele, et pikalt enam tiksuda ei viitsi. Mõtlesin tonkatamise peale ... ja sain just enne plaani realiseerimist lõpuks ühe võtu. 2.8 kg ronis paati. Läks kalakasti seltsi teistele.



Tonkatamise mõte aga ei andnud asu. Kui ühel hetkel lood miskit kentsakat kalaparve näitas, lõin laagri üles.
Ei läinud viite minutitki kui poolekilone latika poiss otsa ronis. Väike, lugesin sõnad peale ja saatsin tagasi. Paar korraliku võttu veel, aga otsa ei jäänud. Ja siis läks nuru-ja kiisatantsuks üle. Päike oli oma töö teinud - mulle tänaseks aitas. Kell seitse panin pillid kotti ja --- Sauna.

Homme jälle.

Landirulett vasakult: valge-sinakas, punane, mootoriõli, vale mootoriõli, valge-lilla / rõve lant















kolmapäev, 15. mai 2013

Lääne Soomes, 15. mai 2013

Eile sai kella viieks kohale jõutud ja algne plaan nägi ette õhtust püüki. Kahjuks hakkas sadama ja vettima minna ei tahtnud. Saun ja õlu ning soome-läti hoki asendasid ritva.

Hommikul kell seitse oli uni läinud. Väljas vaikne suht tuuletu ilm. Sättisin asjad valmis ja poole üheks läksin veele.

Esimene peatus - suure jõe rist. Kümme viset ja mitte üks võtt. Surusin gaasi põhja ja põrutasin merele. Tuul oli risti jõega ning meresuudmes oli vaid üsna nõrk laine. Sättisin ennast punase poi vastu ja hakkasin pilduma. Vahetasin värve ja proovisin pea igast suunast. Mitte midagi. Vaikus. Nagu eelmine kord.

Peas hakkas juba vaikselt vasardama mõte, et sai jälle valesti tuldud, kuid peale ankurdamist andis haug endast ka lõpuks märku. Esmaslt kerge võtt ja sõit paadini ning enne pinda tulekut lasi jalga. Seejärel nämmutas keegi saba ära. Ja lõpuks tuli paari kilone otsa ja sai tagasi saadetud. Kõik toimus mootoriõli peale ja viie minuti jooksul. Seejärel tekkis jälle vaikus.

Egas midagi, kui kala ikkagi on, siis tuleb teda otsida. Loopisin kolm viskepikkust ühel pool laevateed ja teist sama palju teisel pool laevateed läbi. Ei miskit. Otsustasin vahetada taktikat. Trollima.

Vaevalt sada meetrit sõidetud kui jesse otsa ronis ahven. Pole paha algus. Sõitsin edasi. Järgmise poi juurde jõudes keerasin otsa ümber ja pöördel keeras otsa 2.6 kg haug. Selle võtsin ära, ahvenale seltsiks kalakasti.

Tund aega sai veel trollitud, kuid rohkem ei ühtegi võttu. Sättisin ennast uuesti jigitama. Seekord otsustasin laevatee kõrval olevaid madalamaid alasid pommitada. Sügavust seal vaid ligi meeter, aga palju uppunud puid, rohtu ja muid peidupaiku. Mõte polnud paha, vaevalt viie minuti pärast käis ridvast korralik löök läbi ja kala pani siduri karjudes ajama, otse puu taha. Ja jäi sinna kinni. Sikutasin ja sakutasin, aga kätte teda ei saanud. Lõpuks tõmbasin konksu sirgeks. Maitse oli suus. Jätkasin sama rida.

Mõne aja pärast lõi keegi uuesti korralikult, aga ei jäänud otsa. Pommitasin sama liini veel paar korda ja siis lõi ära. 5.5 kg. Silikooniks valge kõht ja sinine-lilla toon seljapealt.



Mõni vise hiljem samalt liinilt järgmine korralik laks, oli mõnda aega otsas (ei olnud paha kala) ja siis pääses lahti. Paar võttu veel, üks kahekilone haug vette tagasi, üks 1.5kg latikas (seljauime tagant kinni) ... ja siis jäi jälle vaikseks. Otsustasin, et sedapuhku merest aitab.

Panin suuna ülesvoolu ja trollima. Kollase punase mummulise jessega. Alustasin punase maja juurest ja lõpetasin  kildi jagu enne põõsaid. Vahetult enne lõpetamist sai tagasi visatud kilone haug, aga see oli ka kogu selle maa peale ainuke võtt.

Kell lähenes vaikselt viiele ja landiga püügist oli kopp ees, võtsin suuna saare taha "kiisku" toitma. Paar tundi tonkatamist ja kiisa, nuru, särje sadu. Üks korralik ahven läks kasti, aga latikas polnud kodus. Kell 8 sai püük lõpetatud ja õhtale tuldud.

Ilm: vesi 10.5 kraadi, tuul lõunast, hommikul pilves, lõunast päike. Õhtu mega ilus.


Homme proovib pealelõunal merd.



teisipäev, 7. mai 2013

Reis Lääne Soome, 04. mai kuni 07. mai


Kuna kohale jõudsime alles laupäeva õhtul, siis püügiks enam ei läinud.

Pühapäev


Hommikul silmi lahti lüües ja vihmast jõge aknast vaadates ei tekkinud mingit isu vettima minna. Hommikukohv ja telekas, kell juba üheksa läbi, ikka sajab. Egas midagi, tegime viina lahti, „za rõbalku“. Õnneks kümne paiku sadu lõppes ja sättisime ennast veele.

Esmalt panin suure jõeni välja ning alustasin suudmest. Kohalikud olid väikese jõe suudme võrguga kinni pannud, hõivates niimoodi magusaima koha. Panin jigi otsa ja pommitasin suurt jõge. Vool pea olematu, vesi selge, ilm pilves ja vastikult tuuline. Vesi külm (+5.5 kraadi)

Tund loopimist, kohavahetused, värvivahetused – null võttu. Kuna kajalood näitas, et kala all on ja mitte vähe, keerasin paadi kõrkjatesse ning saatsin põhjaõnge olukorda uurima. Kammisin läbi randi ääre, jõesuudme ja ka keskpaiga, aga parim mis välja õnnestus võluda oli paarisaja grammine latikalips.

Egas midagi – otsida, otsida, otsida kui parafraseerida idanaabrite elu tuksi keeranud kiilaspead. Mootor käima ja suund teisele harule.

Alusasin kahe haru ristist, kuid loobusin peagi. Tuul läks aina tugevamaks ja laine segas jigitamist. Edasi. Otsisin saare alt tuulevarju. Peale paari viset tundus, et ka kala oli seal varju otsinud. Kaks kolm toksu käis ridvast läbi aga otsa ei jäänud. Paar lutsimist otsa – selge latikas. Vahetasin jigi järjekordselt tonka vastu.

Ei kulunud veerand tundigi, kui 1.7 kg latikas paati kolis. Jätkasin entusiastlikult samal liinil. Kuid vaikus või siis aegajalt mõni kiisk. Mõne aja pärast liitus minuga ka Arvo, kuid ka temal ei miskit. Ühe mõnesajagrammise lõpuks võlusin välja, aga korralikku kala ei tulnud rohkem.

Proovisin vahelduseks ka jigi, sain mõne togimised, aga mitte kala.

Mõne aja pärast loobus Arvo ja pealelõunal ka mina. Otsustasin allavoolu kala otsida ja lasin vaikselt kajaloodi vaadates edasi. Vahepeal olid pilved hajunud, samas tuul oluliselt tugevnenud. Saades sirge peale oli jõgi juba korralikult laine meelevallas. Leidsin miski kalaparve, parkisin ära, tonkad sisse ja viie minuti pärast lasin jalga. Laine oli nii vastik, et püüdmine oli sisuliselt võimatu. Keerasin otsa ringi. Tundus, et saare tagune on täna ainuke koht, kus üldse püüda saab.

Parkisin paadi sedapuhku kalda äärde, kinnitasin mõlemad otsad ja panin tonkad sisse. Kuni kella 19.30ni külastas aegaajalt usse mõni kiisk või nurg, aga ei ühtegi suuremat kala. Õhtul tegi latikas lõpuks suu uuesti lahti – kaks korralikku 1,5 ja 1,4 kg ning kaks poolekilost lipsu. Mida hämaramaks, seda agressiivsemaks muutusid ka nurud ja päris videvikus ronis otsa juba lutsupoeg.


Pool kümme kuulutasin päeva lõppenuks. Raskelt vastiku ilmaga päev oli. Loodetavasti homme on ilusam.

Esmaspäev


Äratus juba enne kuute. Kohvi, eilsed latikad roogitud ja minema. Hommik kole külm, miinuses, aga õnneks päike väljas ja tuult peaaegu polegi. Panin hooga jõe suudme lähedale „põõsani“ välja, teen seal alati kontrollvisked. Tegemist on korraliku auguga, kus sügavust pea kaksteist meetrit. Siit on pärit ka minu esimesed jigi kohad sellest jõest. Aga täna pole see päev. Peale kontrollviskeid vajutan paadil gaasi põhja ja kihutan merele. Haugile.

Kohale jõudes on laine täiesti talutav, külm ka pole. Vesi aga on külm, vaid 5 kraadi. Valin paiga, kus haug kindlasti peab võtma (no alati on võtnud). Pillun läbi „mootoriõli“, „klouni“, „külma sinise valge“ ... võtan järgmise super paiga ... sama arsenal ... sama tulemus. Poole tunni pärast on selge, et kas praegu ei võta või pole kala veel siia tulnud.

Vahelduseks otsustan trollida ja kajaloodi uurida. Kammin läbi kilomeetrise ala, edasi ja tagasi. Lood näitab kala, aga ritv ja vobler seda ei tunnista. Tahtmine hakkab vaikselt kustuma. Teen veel ühe peatuse „kõige paremas kohas“, loobin läbi kõik lemmikud, saan tragitult ühe tindi ja ei ühtegi muud võttu ...

Minu „õnneks“ tõuseb tuul järjepidevalt ja vaikselt kerkib ka laine – hea põhjus siit lahkuda ja paremaid jahimaid otsida. Kokkuvõtvalt – hommik merel kolm tundi ja üks tint.

Panen jõepidi üles. Otsustan läbi kammida ühe sonni, lootuses et seal on soojem vesi ja kala on sinna läinud. Tulemused jällegi seda ei kinnita...huvitaval kombel pole ka vesi soojem kui suures jões ... Järgmiseks valin „koha sirge“, panen ennast randi peale ja teen kontrollvisked - tulemus endiselt null.

Lõunaks väsin sellest spinna kruttimisest ja otsin paiga roo äärde ning panen tonka sisse. Koht tuulevaikuses, hea aeg lõunatada. Tonka otsa ronivad aegajalt mõned nurud, aga suurt kala ei tundu olevat. Liigun vastuvoolu edasi – otsin järgmise roo, siin täiega vaikus. Proovin veel kahe jõe ristumiskohast, kui annan lõplikult alla ja põrutan saare taha.

Siin vähemalt ei pea pettuma. Poole tunni pärast on esimene latikas kaldal. Istusin saare juures õhtuni välja – neli latikat 1.7 kg, + 3 x 1.5 kg. Paar äraminekut, neist üks selline, et see vist oli mu rekordlatikas – kala sööstis peale haakimist kohe vastassuunas minema ja kukkus mõne hetke pärast ära. Hunnik nurge ja kiisku ning 3 väiksemat latikat veel lisaks.


Kella seitsme paiku õnnestus lõpuks ka haug paati saada. Sedapuhku aga mitte landi vaid tonkaga:-)
Kiisad tirisid ühte tonkat juba mõnda aega, ühel hetkel otsustasin välja kerida ja usse vahetada. Tegin haakeliigutuse, sain aru, et miskid pudinad on otsas ja siis järsku nagu kännu taga kinni. Mõne aja pärast hakkas liikuma ja tuli vaikselt lähemale. Kala tuli vaikselt ja väärikalt, järske ja pikki sööste ei teinud, vaikselt ja kuidagi väsinult. Lõpuks õnnestus ta kahva ajada. 4.6 kg. 


Võttis ta hoo pealt ühte kahest kiisast ja jäi nii õnnelikult otsa, et konksu saba oli suunurgast väljas. Haugi küljes pea paarkümmend ussi ja kõhus (see selgus hiljem) terve hulk pisikalu – seisab kännu taga suu lahti ja neelab suhu sattunuid alla? Siiamaani suurim tonkakala.

Pool kümme sai otsad kokku tõmmatud. Ilusa ilmaga päev oli. 


Teisipäev


Arvo pani hommikul kuuest kohvi, kuulsin veel kui paat lahkus sadamast ... aga uni oli hea ja magasin seitsmeni välja. Kiirelt riide, asjad kokku ja minema.

Võtsin suuna otse merele. Enne veel tegin poolel teel peatuse kohas, kus eelmine nädal olnutel oli koha toginud. Aga ei miskit. Edasi.

Merel oli tuul kaldapoolelt ja polnud veel tugev, kannatas püüda. Temperatuur oli ööpäevaga 1 kraad soojemaks läinud. Tegin pea sama tiiru mis eile, vahetasin värve ja ... kell 11 andsin alla. Ilmselt ei ole haug veel kudenud ja suudmesse tulnud.

Kuna jigitamine koos ohtra nullitamisega oli korralikult ära tüüdanud otsustasin ülejäänud aja tonkale kulutada. Kammisin kajaloodiga läbi suuremad suure jõe augud lootuses latika parve leida. Aga ei miskit. Kala näitas, aga hõredalt ja enamasti keskveest. Umbes viis kilti suudmest sättisin ennast positsioonile, kus ennegi latikat olen saanud. Lood ei näidanud küll midagi. Tonka sisse ja pea minut hiljem järgnes võtt, taga ... raskuse järgi latikas ... ja pääses lahti ning viis ilmselt kogu parve kaasa, sest järgmise kahe tunni jooksul tüütasid usse ainult nurud.

Kuna kell üks pidime maha tulema, tegin tagasiteel veel kiiruga peatused nii jõe ristis kui ka saare taga. Sain paar kerget togimist, aga ei kedagi otsa ning sellega tuli seekordne reis lõppenuks lugeda.

Kokkuvõte


Koondtulemus: 7 korraliku latikat kaasa, üks 4.6kg haug, hunnik nurgu, mõned pisemad latikad ja särjed, terve hulk kiisku, paar ahvenat ja „korralik landikala“ - tint; jigi jaoks veel vara - vesi liiga külm