Teine päev, 16. juuni 2018

Hommikul sirutasin koikust minema juba enne kella kaheksat. Plaan oli enne tuult merel ära käia ja siis bensu järgi minna.

Ilm pisut soojem kui eile, tuul päeva peale õige pisut vaiksem kui eile. Päike säras täiega. Õnneks minnes veel tuul polnud üles kerinud ja nii sain minna merel tagumise punase poini välja. Kui ankrut sisse lasin hakkas vaikselt iile üles kerima.

Esimene peatus ei midagi. Teine peatus peale esimest punast poid saarega kohakuti ... siis punase maja alune poi, peale seda sama poi teine külg. Sealt sain lõpuks ka esimesed kaks võttu ja lõpuks ka ühe soomuse konksu otsa. Ilmselt latikad. Valvehaugist ei kippu ega kõppu. Kohast rääkimata.

Seejärel ülespoole rohelise poi tsooni. Esimene ankrupaik ja teine vise jõe keskele, kui korraga korralik võtt. Otsa ei jäänud. Järgmine vise ja de ja vue. Seejärel värvide vahetus, mis ühe nolgi otsa tõi ja kui lõpuks algse (musta kp baitsi) uuesti otsa panin sain kolmanda korraliku võtu. Kõik sellised konkreetsed löögid, ime et kordagi midagi otsa ei jäänud.

Piinasin pool tunnikest veel seda paika ja tulin seejärel tulema. Hommik oli mind nulli peale jätnud.

...

Pealelõunasele paadituurile sättisime Reedaga täpselt kell 12. Enne sai kõikvõimalikud iluprotseduurid ära tehtud - päike lõõmas täiega, kreem kulus marjaks ära. Siis gaas põhja ja hooga tünnini välja. Trollima.

Järgnes umbes 5 tunnine trollimine, millele tegime sekka ilusa maja all mõned kohustuslikud jigi visked. Haugipunnid olid millegipärast täiega leilis. Saime vist mõlemad üle paarikümne kala. Haugipunne rohkem kui rubla eest. Üks väiksem kui teine. Neist vaid mõned kalad kõlbasid ära võtta. Suurim 4.4 kilone tuli torni alt, Reeda suurim 2.9 kilone tuli Koskineni ristist üles voolu. Pea diivani augu vastast. Üks 45 sendine koha + punn koha ka veel tünni sirgelt sekka.

...

Kell kuus tuli järgmine vahetus peale. Argentiina polnud Islandist jagu saanud ja nii kogunes põhjamaine fännklubi ülemeelikus tujus paati kalale.

Võtsime hooga - no 23 kilomeetrit ikkagi tunnis - tünni sirge poole peale välja ja tulime sealt trollides tagasi. Suure osa ajast tegeles enamus seltskonnast laulmisega. Nii kui mõni kaater mööda läks, oli laulujoru "las lainel möllab torm" lahti. Turistid. Kalapüügist eriti asja ei saanudki, sest kell seitse panime veel Taani - Peruu mängu läpakast mängima.

Õhtune sats maabus püügilt ühe pea kilose koha ja ühe ahvenaga. Haugipunne sai samuti mõned tagasi lastud. Sulev sai oma esimese haugi ja oma esimese ahvena. Käed vähemalt limased:-)

...

Õhtu viimane vaatus saabus peale Taani mängu. Olin kaks päeva poolsaare tippu putru heitnud ja nüüd läksime lastega valget kala nõutama. Peksime usinalt usse vette ja saime saagiks kõikvõimalikke sorte uimelisi - särge, roosärge, nurgu, kiiska, ahvenat ...

Poistel oli miski punktisüsteem ka veel välja mõeldud. Haug pidavat ikka kõikse vingem olema:-) Kuigi osa seltskonnast kavatses vist ööseks peale jääda, tulime lõpuks kõik  ikka kaldale ära.

Homme koju ära. Aitab sellest suvitamisest.

...

Pühapäeval enne minekut käisid poisid veel sisse söödetud kohas latikat piilumas. Parv oli sedapuhku kohale jõudnud. Mõned meelitati ka veest välja. Suuri polnud, sellised 500-600 kanti kalad.

Pereretk Soome, 15. juuni 2018

Pikk nädalavahetus, neli täiskasvanut, kolm last ja nende karjumine, ära hirmutatud naabrid. Selline oli plaan. Neljapäeval tulime praamiga üle ja kella kümne paiku tegelesime juba üle jõe logistikaga. Ja südaööl tehti tequila ka veel lahti. Ma jõudsin enne juba voodi pugeda:-)

Hommiku toimetasin vaikselt, et mitte rahvast üles ajada. Kella kümne paiku sättisin ennast lõpuks veele. Väljas selline eestimaine suvi - pilves, vahel päike, mingi õrn uduvihm ka veel sekka. Ja korralik tuul. Lõunakaarest, mis tähendas, et jõel pole väga hullu, aga merel vist väga ei toimeta. Õnneks päeva peale tuli päike ikka korralikult välja, tuul aga jäi...

Võtsin suuna kümne märgi alla, seejärel saare taha, siis kümne haru lõppu. Peale seda omakorda torni alune kaar nii jigitades kui trollides. Kaugemale ei trüginud, kütusehoiu reziimil:-) Tulemused nagu juunile kohased - väikest haugi siit ja sealt, üks kohapunn kaarepealt trollides ka veel sekka. Vähe huvitavam tegevus toimus tornist allapoole oleva saare tipust. Keegi seal nökerdas ja nökerdas, lõpus kaks soomust konksu otsas. Ilmselt latikad.


Poole ühe paiku kulgesin maha ära. Võtsin Reeda peale ja läksin uuele tiirule. Nüüd juba mereni välja. Hooga üle parajate lainete - paat ikka lendas korralikult. Kahekesi paadis 32 kilomeetrit tunnis polnud see mis hommikune 38 km/h, kuid lennukust minu küna jaoks enam kui küllalt.

Meri lubas kuni punase maja järgse punase poini minna. Edasi ei saanud. Tegime seal mõned ankrupaigad ja sain ka ühe võtu ning ühe kp baitsi musta versiooni saba kaotamise... Laine oli vastik, ankur ei pidanud. Seal lihtsalt ei kannatanud püüda. Kulgesime pisut üles poole punase maja varju.

Seal natukene parem olukord. Viskepikkused vastutuult küll olematud, kuid kuidagi jäi ankur pidama. Mõneks ajaks. Paar võttu, paar haugikonna. Miskit korralikumat ei olnud.

Mingi hetk aga hakkas laine tagant sisse peksma ja kulgesime sellest karusest tsoonist minema. Trollides. Saime vaevalt viiskümmend meetrit ülesvoolu, kui jube kummaline võtt - olin lanti pisut edasi vedanud ja lasknud "pausile", kui kohe peale uuesti voolu sattumist keegi kohe kärriga leekima pani. Sidur laulis hingega.

Tükk aega meelitamist ja kala lõpuks pinda sain. Haug kurat seljast kinni. 3.7 kilone. Reet kavatses õhtul kalafileerimise tehase avada, nii rändaski kala kasti. Kulgesime edasi.

Paas haugi siit, paar võttu sealt. Reet sinaka jessega ühe pea kilose koha välja meelitas. Ma mängisin erinevaid värve ja kuidagi ühegagi sina peale ei saanud.

Jõudsime lõpuks põõsa auku välja. Vahtisin usinalt kajaloodi, et kollkohasid pildilt välja lugeda, kui ühel hetkel 8 meetri sügavusel augus ritv korraks pehmelt vajus ja siis hooga ... ridvahoidjaga koos paadist välja lendas. Ma ei jõudnud reageeridagi. Nägin vaid ridvapitsi vette vajumas...

Mis kurat see oli. Lant ju 5 meetri peal ujus, põhjani sealt 3 meetrit minna. See ei saanud ju põhi olla...

Kui ridva minekut vaatasin kui aegluubis ja reaktsioonikiirus jättis pisut soovida, siis edasine toimetamine oli pisut parem. Kiirelt mootoriga tagasi, ankur kauge viskega risti üle nööri, teist korda veel ... ei miskit. Seejärel juba kaldale lähemale ja paat ankrusse. Jigi ritv kätte ja ... esimese viskega sain nööri kätte. Siis juba ritv ühest otsast ja vobler teisest. Vobleril tagumisel konksul naharibad küljes. Tõugjas? Ridvahoidjast jäin tõsi küll ilma.

Trollisime pikalt ilusa majani välja. Mõni võtt siit, mõni sealt. Maha tulles Reedal ikka midagi fileerida oli. Enamus küll nolgid, kuid kaks kala üle kolme kilo. Siis tuli Sulevi kord:-)

Noh kõigepealt pool tundi veenmist, et ega laine ei ole suur ja ei kõiguta ja et ilus ilm ja et õlu libiseb paadis eriti heasti:-) Kuidagi sain ta paati. Seejärel hooga torni aluse kaare peale. Trollima. Andsin Sulevile ka ridva pihku.

Konn siit ja konn sealt. Sulevil ei miskit. Tegime jigipeatuse kõrkjate ääres ja harjutasime viskamist. Sulevil ikkagi esimene kord. Tulemust ei kummalegi. Seejärel uus troll ja korraga Sulevil miski otsa. Nii ta vähemalt väitis. Järgnes pikk pikk väsitamine ja lõpuks 300+ ahven paadi kõrvalt välja jõudis ning siis ootamatult ära kukkus. Nojah see on see, et luba oli soetamata:-)

Rohkem midagi huvitavat ei toimunud ning tulime tulema et kella üheksasele mängule jõuda. Kuna majas oli kaks erinevat leeri, siis karjuti täiest kõrist lausa 6 korda. Harva nii hästi joppab. Elagu Ronaldo - paha Ronaldo.

PS! Poiss silla pealt loopides käe haugiseks tegi. Uhke värk.

Velisel latikat luuramas, 09-10. juuni 2018

Reedel läksin söötma. Kohale jõudes jõekaldal kaks autot ja neli püüdjat. Oma koha peale ei saanud ja nii vantsisin pisut ülesvoolu ja söötsin sinna ühe platsi sisse.

Laupäeval kella viiest õhtul olime Ainiga kohal. Pahameelega avastasin, et üks eilsetest püüdjatest oli oma püügikohast lahkunud ja minu sisse söödetud püügikoha endale vallutanud. Tõsiselt nagu või. Ise nagu ei viitsi sööta ja siis jookseb sinna peale, kuhu keegi teine platsi teeb. Tore komme tõesti. Sättisime siis ennast eelmise aasta koha peale püüdma.

Õhtu möödus mõnusalt. Väljas tubli 20+ kraadi sooja, päike paistis ja kerge läänetuul lükkas sääsed ka rohkem rohu varju peitu. Aja edenedes ronisid nood loomulikult ikkagi välja.

Stella varustatud kollaka kirbu ja kärbsevastsetega võttis positsiooni sisse. Teise ridva panin hiljem kalda alla, mullaussi leotama. Ain sättis oma uue ostetud Stella minu kõrvale. Tundub et tehnoloogia ikka vaikselt areneb, sest Aini oma tundus käes ikka pisut kergem kui minu päevi näinud püügiriist.

Esmalt valitses jões paras vaikus. Aja edenedes hakkasid mingid pudinad vaikselt söödaplatsile jõudma. Särg, nurg. Üks pisem kui teine. Sekka ka veel kolm peenikest latika pojapojapoega.

Korra sain ka ühele korralikumale kalale korra pihta. Oli teine sissevisatud sööta languse pealt haaranud. Arvasin, et ilmselt viidikas ja üritasin siis seda otsast ära raputada, üllatuseks aga keegi korralik korraks jõnksakaga vastu mokka sai.

Kella üheksa paiku, kui peaks justkui kõikse parem aeg algama pani kala suu täiesti lukku. Passisime poole üheteistkümneni välja ja tulime tulema. Latikat ei näinudki. Ei saanud ka naabrid. Vahepeal jõe ääres juttu vestmas käinud põllu peremees rääkis, et mõni kilomeeter allapoole olla päise päeva ajal 3.2 kilone latikas välja võetud. Noh mujal on ikka parem ...

Enne minekut söötsime mõnisada meetrit eemale teise platsi sisse. Piisavalt kauge ja nägemise ulatusest väljas, et keegi jälle ennast samale kohale ei sätiks.


...


Pühapäeva hommikul olime kella 6st platsis. Tõotas tulla ilus päikeseline suveilm, kuigi hommikul temperatuur vaid 7 kraadi. Tegime kand ja varvas uude püügikohta.

Siin vett umbes viie meetri ringis. Vool üsna olematu. Kaldaääres kena rohuriba. Panime ridvad hakkama...

Kuigi koht mega mõnus ja paljulubav sain järgmise 3.5 tunni jooksul vaid kaks kala. Särg ja ahven. Aeg-ajalt keegi korraks puudutas sööta, aga väga passiivne oli kogu olukord. Nii oligi et kella poole kümneks oli meil mõlemal juba piisavalt igav, et koos varustusega tagasi vantsida.

Selleks ajaks olid ööpeale jäänud püüdjad lahkunud ja nii võtsime esmalt positsiooni sisse sinna kuhu reedel pudru saatsin. Tunnike siin - särg ja nurg, Ainil miski haug koos nuruga kupulehtedesse niimoodi kinni sõitis, et lõpuks kogu varustus vette jäi.

Kell 11 rändasime juba kolmandasse püügipaika. Sinna kus eile olime aega veetnud.

Esmalt vaikus. Siis paar pudinat ja lõpuks lõunapaiku sai Ain lõpuks korraliku võtu ja stella otsas madistas kilone latikas. Suutis veel minu ridva jõhvi tagant ka läbi sõita, enne kui reageeridagi jõudsin. Peagi kahva maandus. Paar klõpsu ja uuesti püüdma. Koheselt mõlemal keegi torkimas käis ja ... järgnes kahetunnine vaikus.

Andsime alla. Ilmselgelt ei ole meie söödaplats veel latikale harjumuspäraseks kohaks saanud. Eks söödab edasi ja äkki suve teises pooles on juba pisut parem olukord.