pühapäev, 10. juuni 2018

Velisel latikat luuramas, 09-10. juuni 2018

Reedel läksin söötma. Kohale jõudes jõekaldal kaks autot ja neli püüdjat. Oma koha peale ei saanud ja nii vantsisin pisut ülesvoolu ja söötsin sinna ühe platsi sisse.

Laupäeval kella viiest õhtul olime Ainiga kohal. Pahameelega avastasin, et üks eilsetest püüdjatest oli oma püügikohast lahkunud ja minu sisse söödetud püügikoha endale vallutanud. Tõsiselt nagu või. Ise nagu ei viitsi sööta ja siis jookseb sinna peale, kuhu keegi teine platsi teeb. Tore komme tõesti. Sättisime siis ennast eelmise aasta koha peale püüdma.

Õhtu möödus mõnusalt. Väljas tubli 20+ kraadi sooja, päike paistis ja kerge läänetuul lükkas sääsed ka rohkem rohu varju peitu. Aja edenedes ronisid nood loomulikult ikkagi välja.

Stella varustatud kollaka kirbu ja kärbsevastsetega võttis positsiooni sisse. Teise ridva panin hiljem kalda alla, mullaussi leotama. Ain sättis oma uue ostetud Stella minu kõrvale. Tundub et tehnoloogia ikka vaikselt areneb, sest Aini oma tundus käes ikka pisut kergem kui minu päevi näinud püügiriist.

Esmalt valitses jões paras vaikus. Aja edenedes hakkasid mingid pudinad vaikselt söödaplatsile jõudma. Särg, nurg. Üks pisem kui teine. Sekka ka veel kolm peenikest latika pojapojapoega.

Korra sain ka ühele korralikumale kalale korra pihta. Oli teine sissevisatud sööta languse pealt haaranud. Arvasin, et ilmselt viidikas ja üritasin siis seda otsast ära raputada, üllatuseks aga keegi korralik korraks jõnksakaga vastu mokka sai.

Kella üheksa paiku, kui peaks justkui kõikse parem aeg algama pani kala suu täiesti lukku. Passisime poole üheteistkümneni välja ja tulime tulema. Latikat ei näinudki. Ei saanud ka naabrid. Vahepeal jõe ääres juttu vestmas käinud põllu peremees rääkis, et mõni kilomeeter allapoole olla päise päeva ajal 3.2 kilone latikas välja võetud. Noh mujal on ikka parem ...

Enne minekut söötsime mõnisada meetrit eemale teise platsi sisse. Piisavalt kauge ja nägemise ulatusest väljas, et keegi jälle ennast samale kohale ei sätiks.


...


Pühapäeva hommikul olime kella 6st platsis. Tõotas tulla ilus päikeseline suveilm, kuigi hommikul temperatuur vaid 7 kraadi. Tegime kand ja varvas uude püügikohta.

Siin vett umbes viie meetri ringis. Vool üsna olematu. Kaldaääres kena rohuriba. Panime ridvad hakkama...

Kuigi koht mega mõnus ja paljulubav sain järgmise 3.5 tunni jooksul vaid kaks kala. Särg ja ahven. Aeg-ajalt keegi korraks puudutas sööta, aga väga passiivne oli kogu olukord. Nii oligi et kella poole kümneks oli meil mõlemal juba piisavalt igav, et koos varustusega tagasi vantsida.

Selleks ajaks olid ööpeale jäänud püüdjad lahkunud ja nii võtsime esmalt positsiooni sisse sinna kuhu reedel pudru saatsin. Tunnike siin - särg ja nurg, Ainil miski haug koos nuruga kupulehtedesse niimoodi kinni sõitis, et lõpuks kogu varustus vette jäi.

Kell 11 rändasime juba kolmandasse püügipaika. Sinna kus eile olime aega veetnud.

Esmalt vaikus. Siis paar pudinat ja lõpuks lõunapaiku sai Ain lõpuks korraliku võtu ja stella otsas madistas kilone latikas. Suutis veel minu ridva jõhvi tagant ka läbi sõita, enne kui reageeridagi jõudsin. Peagi kahva maandus. Paar klõpsu ja uuesti püüdma. Koheselt mõlemal keegi torkimas käis ja ... järgnes kahetunnine vaikus.

Andsime alla. Ilmselgelt ei ole meie söödaplats veel latikale harjumuspäraseks kohaks saanud. Eks söödab edasi ja äkki suve teises pooles on juba pisut parem olukord.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar