Koju, 15. mai 2016

Nädal puhkust lendab kole kiiresti. Ja ongi viimane päev.

Pühapäeva hommikul magasime ennast korralikult välja, alles üheksast sai silmad lahti tehtud. Kiired toimetused ja jõudsimegi enne suure vihma algust merele. Teistele trollijatele seltsi (oma kümme paati sagis edasi tagasi).

Ilm selline vastik vastik vastik - tugev loodetuul keris lainet peale, peagi pilveluugid valla pääsesid ja sademeid tuli igale maitsele. Jigitasime oma tavalise tsooni, kahe poi vahelise ala läbi. Tõnn oli endale  reisi lõppu korraliku vormi ajastanud ja kakkus punnhauge. Suured kollid on vist kõik kuhugi ära läinud, täna me kolme kiloni välja ei jõudnudki. Millegipärast noppisid soomlased kõik need kilosed limad paati. Eelmistest aastatest sellist asja nagu ei mäletagi.

Päevaskoor jäi lõpuks 6:3 Tõnu kasuks. Südame rahustuseks trollisime enne minekut veel Mehise kollkoha paiga läbi ja veendusime, et ei lant ega kajalood ei näidanud elu olemasolu vee all. Kell pool kaks olime mökkis ja seadsime minekule. Tagasiteel ujus üle jõe keski sarveline - hea et paadi alla ei jäänud:-)

Kokkuvõtvalt oli väga lahe reis, kui ainult seda eilset jama poleks olnud. Haugi oli, actionit samuti. Ilm mõnusalt päikeseline, tuult oli natuke paljuvõitu, aga samas jõepeal sai alati varju otsida. Vihma saime sisuliselt ainult viimasel päeval.

Sai avastatud mõned uued  relaxi silikoonid, mis wake omadele seekord tuule alla tegid. Ahvena uus rekord 1.22 kg läheb kindlasti plusspoolele. 7.5 kilone haug polnud ka paha. Kahju, et latika rekordit uuendada ei saanud. Aga eks midagi peab ka tulevikku jääma.

Tõnu oma viiestega oli ka maru rahul. Lisaks fileeris endale terve kampsunitäie hauge koju kaasa (huvitav millal ta taipab endale külmakasti muretseda või laenata). Sööb seda kala ilmselt jõuludeni:-)

Tore puhkus oli.

Päev mida polnud vaja, 14. mai 2016

Algas kõik hästi. Esiteks sai pikalt magatud, törts enne üheksat tegime alles silmad lahti. Teiseks vaatas aknast vastu kena kalapüügiilm - lubatud vihma polnud kusagil, mõnus sompus ja soe õhk. Öösel midagi ikka oli tulnud, tervelt 15 svammitäit vett pidin paadist välja kühveldama. Saime hommikused toimetused üsna ruttu tehtud ja juba kümnest startisime.

Kümne haru pidi mere poole. Täisvunk sees - 29 km tunnis - olime just paadilaskmise kohast mööda saanud kui mootor jättis järsku takti vahele ja viskas suitsu välja. Hoog maha, käik välja, mootor kustus. Samal ajal õli laik paadisabas kasvas kiirelt. Kuskilt midagi vette tilkus. Tõmbasime paadi kaldasse ja tõstsime mootori maha. Tõnu midagi seal üritas nokitseda, kuid küünekääride ja küüneviilidega ei pidavat seda viga parandama.

Olime kümne märgist kaks kilti allavoolu ja kratsisime kukalt. Seejärel aerud pihku ja vastupoolu minema. See paat pole mitte aerutamiseks mõeldud, parimal juhul 2.5 kilti tunnis suutsime vajutada. Sinka vonka minek veel pealekauba.

Tund ja kümme minutit hiljem maabusime kümne märgi rannikul. Tüdinult ja väsinult. Edasi kand ja varvas kodu poole, kus Tamuri lahkel loal tema paadile hääled sisse lõime ja enda künale järgi vurasime. Kogu see jant sai tehtud kella poole kaheks.

Tuju oli küll täiesti nullis, kuid pool päeva oli veel püügiaega järel ja nii läksime ikkagi merele ära. Tamuri paat lendas päris kenasti tehes pea neli kilti tunnis kiiremini kui meie oma. Rooli taga ka mugavam istuda... Merel ootas meid ees korralik rahvaste spartakiaad - 10 paati trollimas. Ei tea kas mingid võistlused olid? Seadsime ennast nende keskele ankrusse, oma eelmiste päevade jigipaikadesse. Tõnu võttis esimese kolme viskega kolm haugi. Kala eilsega võrreldes kole väike, pooleteist kilo ja kahe kilo kanti. Mul kulus pea pool tundi, et enda skoor avada.

 Haug pani peagi karbi kinni. Trollijatel midagi ikka aegajalt tilkus (punnkohasid ka sekka), kuid meil täielik vaikus maad võttis. Ootasime kannatlikult õhtuni ära, tegime paar trollilõiku ja proovisime uuesti vanu paiku läbi. Väga kaootiline ja kapriisne võtt. Enamus võtte lahtirebimisega päädis. Kuue paiku sai sellest kõigest siiber ja sõitsime minema, et õhtul veel latikat tonkatada. Ega seegi kala eriti koostööaltis olnud.

Päeva kokkuvõtvalt Tõnul 6 haugi, suurim vast kahe poolene. Mul kaks haugi (3 kilo suurim), üks koha ja üks 1.8 kilone latikas tonkaga. Õiget püügituju muidugi ei tekkinud ka.

Mootorit linnas uurime, hetkel sellega siin vaeva pole mõtet näha. Vedeleb teine kurvalt paadipõhjas ja ootab autosse tõstmist. Homme juba kodutee ootab.

PS! Siinkandis elava (väidetava) merikotka nägime lõpuks ära.

Minu kord, 13. mai 2016

Tõnn soigus öö läbi unes, kuidas ta suuri hauge olla välja tõmmanud. Hommikul kordas sama plaati kohvi alla ja kohvi peale. Lülitusin mittekuulde reziimile ja hausin tagasitegemise plaane...

Natuke enne kella kümmet startisime. Otse mere poole, seekord ilma ühegi kontrollpeatuseta. Ilm pidi lõuna paiku tuuliseks minema ja meil oli kiire. Hommik ise mõnusalt soe ja kerge edela tuulega. Merel oleva punase poi juures oli küll kerge laine peal, aga ei midagi hullu. Täitsa püütav olukord.

Seadsime ennast eilsete suuremate kalade püügipaika ankrusse ja läks jigitamiseks. Algus oli üsna vaikne, kuid viienda viskega sain esimese paugu kätte ja kohe ka kena kala järel. Ritv rullis ja kala tuli väga aeglaselt lohistades paadi poole, tehes vahele mõningaid sidurikärre. Lõpuks limatuubi pinda saades haarasin kahva järele. Esimene kala paadis, kaaluks kena 5.64 kilo. Tõnu suu läks hetkega lukku. Fotosessiooni järel saatsin kala vette tagasi. Päris hea päeva algus oli olnud.


Jätkasime samas tsoonis. Mõned võtud. Tõnul üks kala ka mõnda aega otsas oli, enne kui plehku pääses. Kuna erilist rabamist polnud, siis mängisin värvidega. Roheline, oranz, valge ja musta seljaga valge. Kõik relaxi omad. Kui esimene kala oli tulnud roheka relaxiga, siis esimest korda kiirabi otsa pannes oli hooga teine kala otsas. Võitles küll väga visalt ja oli härga täis, kuid kaalult siiski väiksem kui eelmine 3.65 kg. Tõnn oli küll rääkinud, et tahab paar kolmekilost ära võtta - suuremad ei sobi, sest pidavat noa ära nüristama - kuid see haug talle millegi pärast ei sobinud ja kuna mul on endiselt haugi fileerimise allergia, siis saatsime ta tagasi kosuma.

Passisime samas paigas veel tunnikese, saades aegajalt märke et kala on all, kuid aktiivset võttu ei järgnenud. Ilmselt mängis oma osa tuule tugevnemine ja suuna muutus - läände pöördunud tuul keeras järjekindlalt lainele vunki juurde. Otsustasime, et vaja järgmine viskepaik välja otsida. 100 meetrit edasi. Mere poole.

Saime selles paigas pea kümme minutit loopida, kui täiesti ootamatult korralik laks ja ritv jälle korralikult rullis. Tegi isegi ühe küünla üsna kaugel ja laskis ennast ikka pikalt-pikalt paadini lohistada. Minu painduva ridvaga sellist venitada oli ikka tõeliselt mõnus. Lõpuks ikka kahva meelitasin. Kaalu 6.15 kg. Tõnu vaikus rääkis ise enda eest. Saatsin kala merre tagasi teistele seltsi...

Loopisime, mis me loopisime, kuid lisa sellest paigast ei tulnud. Võtsime järgmise paiga, veel viiskümmend meetrit mere poole. Jänes lainel juba korralik ning Tõnu võttis sisse istumispoosis püügiasendi. Kala aga vaikis. Järgmisena kontrollisime teise kalda poole ranti ja ka seal sama seis. Egas midagi, tagasi esimesse tsooni, kus olime alustanud.

Paar viset seal ja rohelise relaxi otsa järjekordse paugu sain ning jälle mõnus kala taga. See aga käitus kohe teistmoodi kui eelmised - läks meeletuks pekslemiseks, nii et ritva taheti käest ära rebida. Kala peksles ühe koha peale, ilma sööste tegemata. Vaikselt paadile lähemale saades otsustas haug taktikat vahetada ja kukkus sööstma. Ikka viis meetrit välja ja siis kuus meetrit sisse. Väike jo-jo mäng lõppes siiski minu võiduga. Mõnus paks haug, kaaluga 7.5 kilo. Ehk suuruselt teine haug minu jaoks üldse... Läks seegi oma asju edasi ajama.

Proovisime samas kohas edasi ja mingi aeg sain paadi alt sellise litri, et ... kahe kilone haugipoiss oli osanud ennast suurte kalade tsooni parkida ja rikkus ilusa seeria ära. Mis veel hullem, tema vabastamisel viskas ahtrist laine sisse ja edasi läks asi hapuks ära. Laine oli nii suureks kerinud, et parkides alalõpmata  laine vett sisse viskas. Nii kahju kui meil ka polnud, olime sunnitud sealt seekord lahkuma.

Trollisime minema. Punase maja all proovisime natuke tulutult jigitada, kapsaaia juures tegime veel ühe vahepeatuse ja proovisin Ülo lantitega jerkimise ära. Ega ma aru küll ei saanud mida ma teen. Mingi hetk, kui olin suutnud rullile sasi visata ja peale selle harutamist uuesti jõnksutades kerima hakkasin, otsustas sirka kolmene haug täispikkuses landi juures veest välja hüpata. Ei teagi kas ründas lanti või põgenes selle eest :-) Igal juhul otsa ei jäänud ja uuesti võtma teda ei saanud. Peab vist kelleltki koolituse selle stiiliga harjutamiseks võtma...


Trollisime edasi. Laine jõel kasvas ja täna merele uuesti tagasisaamise lootust ei paistnud tulevat. Trollides kolm haugi lisaks. Lõpuks saare alla jõudes sai Tõnu ka lõpuks käe valgeks - nilbaka koha näol. Sellega oli meie landipüügi isuga ka ühel pool ja kolisime tonkatama. Kokku mul siis kaheksa haugi, Tõnul...

Tonkatades tulemuseks mul  neli latikat, suurim neist 1.65 kg. Tõnn ühe kolmekümne sentimeetrise tõugja konksu otsa meelitas.

Nüüd aga sauna...

PS! Ainile eilse päeva kommentaariks - haugid ühenäolised jah. Tõnu moblal mingi rakendus, mis kõik nad ühesuguseks muudavad:-)

Täna on ikka neljapäev, eks? - 12. mai 2016

Päevad hakkavad vaikselt sassi minema. Kuna Bonderi seltskond sättis ennast täna minekule, siis ilmselt ikka neljapäev on.

Hommikukohvi joodud suundusime linna varusid täiendama. Toiduvaru vajas täiendamist ja Tõnu imelist kollast relaxi vajasid nii mõnedki püüdjad. Teel Motoneti jooksis väike jänes üle tee. Kuidagi aeglaselt ja uimaselt. Mehise loodusemärkide järgi oli see vist hea enne. Või mitte? Aga kui kaks jänest oleks jooksnud, siis kas oleks kaks korda parem päev tulemas? Kui aga jänku rataste alla oleks jäänud, siis poleks kalagi saanud? Loodusmärkide tähenduste teooriatesse uppunult tegime möödaminnes shoppamise ära ja suundusime reisi tegelike eesmärkidega tegelema.

Kui me lõpuks kella 11 paiku paati astusime valitses väljas juba suvine soojus. Päike paistis ja kuna tuult silla peal polnud, siis küttis temperatuuri julgelt üle kahekümne kraadi. Selge suveriided selga ja vammused kotti ning minekule.

Kontrollpeatused kümne haru mõlemas otsas ei pakkunud midagi huvitavat. Üks väike toks - ilmselt ahven. Järgmisena merele. Mida lähemal merele, seda jahedamaks hakkas minema. Punase maja all juba nii jahe, et toppisime ennast riidesse tagasi. Tuul puhus õnneks üsna nõrgalt ja väga mõistlikust (kagu) suunast. Päeva peale keeras see vaikselt edelasse ja tugevnes pealelõunal päris korralikult, tehes risti jõge puhudes suudmes isegi jänesed vee peale.

Paar esimest ankrupaika punase maja all pakkusid kaks kala. Kauaks sinna pidama ei jäänud, sest meri kutsus. Trollisime punase poi suunas ja leidsime kala üles.Esmalt mul miski paarikilone ja siis Tõnn toppis oma kollase jigi trollides otsa ja meelitas sellega 5.6 kilose haugi välja. Panime ennast samas kohas ankrusse.

Kuigi poes oli ta mulle omast arust valinud täpselt samasuguse kollase silikooni, siis kui mina seda ridva otsa siduma hakkasin selgus, et tegemist on mitte kollase vaid neoonrohelisega. No aitähh - see koledik mul veel kastist puudus. Nii, et mul ikkagi polnud neid tegijaid kollaseid. Ja Tõnnil endal vaid kaks järel. Kratsisin kukalt ja mängisin muud ostetud silikoonid läbi ja leidsin peagi landi, mis Tõnu võtud ära neutraliseeris. Pikitriibuline kiirabi värvides relax kukkus kohe võtte pakkuma jättes samal ajal kollase relaxi töötuks. Järgmised paar tunnikest kolasime selle rajoonis ja meelitasime sportlikke 2-3.5 kiloseid hauge välja. Kenad võitlejad olid. Tõnn mingis meeltesegaduses otsustas paar tükki kasti ka veel toppida. Ma olin eilsest terve haugi fileerimisest veel väga väsinud ja otsustasin et võtan vaid selle kala ära, mis täpselt üheksa kilo kaalub...

Kella poole kolme paiku korises kõht juba päris kõvasti ja puhuvast tuulest oli ka villand saamas. Otsustasime pisut trollida ja keha kinnitada ning seejärel punase maja kandis pisut ringi vaadata. Seal ikka vähem seda lainet ja tuult.

Trollimine midagi huvitavat ei pakkunud, kuid järgmised jigipeatused punase maja rajoonis pea igas ühe kala pakkusid. Punase maja punase poi vastaskaldal, kus paari päeva tagune rekordahven tuli, panime samuti ankrusse. Samasse kohta. Sain viske teele saadetud ja enamvähem samal hetkel kui see põhja kukkus, kohe keegi laksuga otsa kargas. Korraks jäi kala taha, kuid siis pudenes. Paari rahulikuma vändapöörde järel kordus kõik täpselt samamoodi. Krt. kas tõesti teine pätsahven niimoodi plehku pääses? Järgmisel viskel sain kala uuesti võtma ja seekord jäi ka otsa. Pika väsitamise järel ilmus veest aga ahvena asemel välja paari kilone lima. Hehh, mihuke tüng...

Kell neli suundusime tagasi merel oleva punase poi alla ja jätkasime sealt, kus asi pooleli oli jäänud. Võtt kestis kena tunnikese, et siis maha jahtuda. Õhtupoole haug kuidagi passiivseks puutus, vahel laksas korralikult kuid otsa ei kippunud jääma. Mingi hetk 8 kala järjest paari sekundilise otsas istumise järel kuidagi ennast vabastada suutsid, ei saanudki aru, mida valesti tegin.


Kaheksa paiku vaibus elu jões täielikult ning poole üheksast trollisime kodusuunas minema.

Koguskoor 25:14 minu kasuks. Tõsi Tõnni kaks kala selgelt minu omadest üle (5.6 kg ja 5.0 kg). Samas ma oma oma kalade sordiga väga rahule jäin - enamus kalu 2.5-3 kilo vahel.Lisaks kuus poissi üle 3 kilo. Suurim 3.7 kg. Võtte igale maitsele, mõni pauk selline, et ridva hooga käest kisub. Jube lahe päev oli. Ülimalt rahul.

Tõnn ka vist rahul jäi - fileeris poole ööni kalu ja karjus midagi oma võidust, vot mis värske õhk linnapoisiga teeb...

Tuulevarju päev, 11. mai 2016

Hommikul uksest välja astudes oli kliima meie ümber muutunud - väljas karge päikeseline hommik. Tuul puhus põhjakaarest viies kõik selle eelmiste päevade mõnusa sooja minema. Päeva peale pidi tuul veel tugevnema ja loodesse keerama, mis meie jaoks tähendas suurt lainet mere suudmes. Kiirustasime minema, et natukenegi enne seda püüda. Start sillalt natuke enne kella kümmet.

Kiire kontrollpeatus päikesepaneelidega majakese all, seejärel loodisime põõsa augu läbi ja kuna kolle polnud näha kulgesime edasi järgmisele augule. Seal miskit kenamat loodile jäi. Proovisime teda ka püüda, aga kuna sügavus 8-9 meetrit ja vool nii meeletu, siis loobusime sellest mõttest kiiresti. Edasi. Mere poole. Punase maja alla.

Randi peale ankrusse ja pilduma. Vaikselt mere poolt juba lainet kerima hakkas ning eemal oleva punase poi juures  esimesed jänesed jooksid. Meie juures veel kannatas püüda. Esimene ankrupaik pakkus ühe kala  2+ kilo millegagi. Teine viskepaik veel ühe, aga väiksema. Seejärel läks juba kiirustamiseks - tahtsime hirmsasti ikka merd ka proovida, enne kui asi päris hulluks läheb.

Panime siis voblerid paadile taha ja kulgesime mere poole. Algusest peale tundus see väga vale plaan olevat. Laine metsik, trollimine igatpidi mega keeruline. Lisaks mul vaikselt juba keerama hakkas...Korra miski kala ridva otsas rabeles, seejärel paadiotsa ümber keerasime. Pidi ju puhkus olema ja sellises lainetemöllus see seda mitte polnud.

Trollisime jõge pidi ülesvoolu minema. Laine rõõmsalt meie kannul, paisudes iga minutiga.  Õnneks kalda lähedal täitsa ok oli olla, samas kui jõe keskel paras vurr käis. Saime siiski põõsani trollitud. Üks pea nelja kilone haug, pluss 8 meetrises vees ootamatult paarisekundiline kärr landile, mis üle 5m ei sukeldu. Kes see siis oli? Tõnul lisaks ka üks võtt, mis väga koha moodi tundus olevat, enne kui tundmatu pakku pääses.

Igal juhul oli sellest suure jõe lainest ka juba siiber saanud ja nii võtsime vahelduseks Koskineni sonni ette. Trollisime selle väikeste haugide seltsis läbi, vaatlustorni lähedale jõudes saime lõpuks ka aru, kus eile rappa olime pannud.

Sonn edasi-tagasi sõites seljataha jäetud, olime sunnitud uuesti suurt jõge trollima. Olukord sama jama kui enne. Tünni sirge täiesti vaikus. Järgmise kääru peal Tõnn ühe paarikilose otsa sai. Mul endiselt vaikus. Ilusa maja sirge samasugune. Kuna diivani augu lõik oli samuti jäneseid täis siis kolisime väikest haru pidi trollides saare alla minema. Parkisime esmalt  saare taha tuulevaikusesse ja tunnike hiljem sealt omakorda traditsioonilisse latika piirkonda.

Järgmised kolm tundi rüüpasime õlut ja leotasime usse. Tuul väga peale ei puhunud ja mõnus oli olla. Mutikad närisid. Vahel mõni kenam ka sekka. Lõpptulemuseks kolm üle kilo latikat, suurim 1.3 kilone karvane isane. Pirakaid tüdrukuid millegipärast täna sööma ei tulnud. Tõnu sai ka latikaga käe valgeks, kui kolmandal päeva lõpuks õige rakenduse soostus siduma...

Kella kaheksast tulime maha. Kokkuvõtvalt vastikult tuuline päev - selliseid pole mitte vaja.

Teised paatkonnad:

Bonder koos kaasaga tuli ka suure tuulega merelt tulema, mõned haugid kaasas ja üks kena tõugjas piltidena veel  lisaks.

Kummariga mehed aga trotsisid tuult ja lainet pikalt (lained väidetavalt 1.5 meetriseks oli muutunud) ning suures ahnuses kasti haugi täis (19tk?) ladusid. Kolle polnud. Koha ka mitte. 2.5 tundi fileerimist ootas neid mökki juures preemiana veel lisaks:-)

Lääne Soomes sünnipäeva tähistamas, 10. mai 2016

Hommikul seekord kaua magada ei lastud, poiss pidi enne kooli minekut helistama ja nii ajasin ennast ise juba kolmveerand kaheksa üles. Väljas mõnus soe suveilm. Tõotas päevitamise päev tulevat.

Enne kella kümmet lükkasime paadi liikvele. Mere poole. Kontrollpeatused kümneharul ei andnud mitte võtu poegagi. Selle eest sai pool tunnikest päevitatud, enne kui edasi kimasime tuulte meelevalda. Järgmine peatus sai Mehise ilusa maja käänul tehtud. Õigemini mitte peatus vaid trollimine. Tulemus nutune. Isegi lante ei kaotanud. Küll aga selgus tõsasi, et meie kajaka aku oli õhtale minemas - eilsele paarile tunnile lisandus vaid pool tunnikest pilti ja siis see kadus. Õnneks tõi Bonder peagi mökkist varuaku...

Järgmine peatus punase maja all. Mere ääres. 28 grammine tinapea varustatud beezika silikooniga lendas teele. Esimene vise keskele. Teine ranti ... ja mõnus pauk ridvast läbi käis. Haug kasutas voolu kenasti ära, ajas suu lahti ja venitasin teda kui ämbrit vastuvett. Ära ta igal juhul tuli. Miski kahene ilmselt - meie elektroonika otsustas täna koostööst keelduda, kaalu patakas oli ka tühjaks saanud. Kaks viset hiljem samalt joonelt, üsna paadi lähedalt samasugune pauk. Sedapuhku selgelt raskem kala. Vonka vonka venitas nööri poolilt maha. Mõni sekund seda luksust jagus ja siis kukkus otsast ära. No võitlusmõnu olin vähemalt tunda saanud.

Algus polnud paha olnud - tundus, et nüüd läheb andmiseks. Kala aga nii ei arvanud. Järgmise tunnikese veeretasime ilma ühegi võtuta samas tsoonis. Ei aidanud landi vahetus, paiga vahetus, ega ka Tõnu valjuhäälne porisemine. Tund hiljem kulgesime edasi mere poole. Trollides. Enne punast poid venitasin teise kahese haugi paadini ja saatsin koju tagasi. Otsustasime ankrusse mitte jääda ja trollisime edasi. Ikka sinna punase poi poole kiskus.

Panime ennast seal ankrusse. Mõni aeg hiljem lahkusime. Mõttetu koht... Otsustasime tiksuda poist poini ja ühel hetkel tagasiteel olles Tõnu sama punase poi alt miski silikooniga trollides haugi välja meelitas. Loomulikult panime ankrusse. Ja siis läks asi päris hulluks ära. Mina loobin jigi, kala pole. Tõnu võtab viskab oma inetu kollase silikooni kuhu jumal juhatab ja mõni sekund hiljem haug otsas. Sellised 2.5 + haugid. Niimoodi viis korda järjest. Vähe närvi ei ajanud. Lisaks veel Bonderi ja Rapla meeste paat samas tsoonis trollima hakkasid ja iga minuti tagant kala välja võlusid. Mul aga mitte ühe võttu ka...

Mingi aeg hiljem Tõnul lant kinni jäi ja selle päästmisaktsiooni järel see laulupidu  ka lõppes. Kui enne olin 2:0 juhtinud, siis olin ootamatult 2:5 maha jäänud. Jätkasime trollimisega, lõuna vajas söömist...

Paar tunnikest tiirutasime, mõned kalad mõlemale siit ja sealt. Vaikselt keeras tuule merepoolt puhuma ning lahkusime vähe rahulikematele maadele. Punase maja alt veel üks haug, aga punn. Edasi jõe poole rohelise poi all, sain veel ühe. Tasakesi hakkasin Tõnu skoorile lähenema...

Otsusime mingi hetk, et kammime teise poole ääre ka läbi. Seal mõnusad kapsaaiad. Paar võttu. Paar ankrupaika. Korraga selline paarikilone haug justkui otsas. Üsna uimaselt teda paadini kerisin ja kui korraga haugi asemel veest hoopis teist karva nägu välja ilmus hüüatasin Tõnnile, et kahva vaja. Ahven. Suur kui põrsas. 44 cm pikk. Aga kui raske - kaalu ju polnud. Kas tuli rekord ära või mitte jäi küsimusena õhku rippuma...

Pildusime edasi, kuid lisa saamata kolisime punase maja alla tuule varju. Laine jõel juba selline, et sinna mitte ei kiskunud. Passisime siis natuke tuulevarjus ja koostasime uue plaani. Tagasi piki madalat, et kuidagi Koskineni sonni jõuda. Vesi muutus aina madalamaks ja paadi taha moodustus kena mudapilv. Mingi hetk mootor juba põhja üles leidis ja tõstsin jala pisut kõrgemale. Kulgesime kuni andis minna ja siis saime ühel hetkel aru, et kusagilt valesti panime. Tupik tee. Egas midagi, tagasi sama rada pidi.

Tagasiteel aga vastu tuult ja lainet minek ning see kõvasti aega võttis. Peale pikka-pikka mässamist lõpuks suurele jõele jõudsime.  Rohkem seda trassi küll ei korda. Kui sellest rännakust üldse mingit kasu otsida, siis vast selle, et tänu paarile haugile (sh. minu tänane suurim 3.2kg) õnnestus Tõnust skoori poole pealt ette rebida...

Suurel jõel tänu merelt puhuvale tuulele meeletu laine. Panime sealt kohe ajama, vaiksemaid paiku otsima ja sättisime ennast lõpuks kümne haru peale trollima. Seal kannatas vähemalt olla. Paar haugi mulle lisaks ning Tõnule ka üks. Aga väiksed teised. Kella seitsmest lõime skoori lukku  (üldskoor 10:8 mulle, Tõnul muidugi teine nägemus - väidetavalt võitis see, kes viimase haugi sai:-) ja suundusime latikale. Tagantjärgi tark otsus. Ilm keeras ennast aina tuulisemaks ning suurel jõel olla poleks olnud just meeldiv.

Tonkatades kahe tunniga 5 latikat. Kolm võtsin ära. Suurime 1.99kg - no kuidagi ei venitanud kahte kilo välja, ei tea kas oleks pidanud ussi talle kurku jätma:-)  Üheksast tulime tulema, sest Pootsmann pidid laulma hakkama. Kuna meil siin Rapla kandi mehed, siis kella kümnest alates oli teleka ees esirida vallutatud:-)

Ahven kaalus 1.21 kilo. Kuna veri oli välja lastud, siis nüüd loen enda uueks ahvena rekordiks ilusad 1.22 kilo. Yess. Hea kingitus vetevanalt! Äitähh!

Teiste paatide tulemused:

Meeskonnal nimega Pootsmann  oli 5.3 kg suurim haug ja 1.7 kg koha. Haugi kokku umbes 15 tükki.
(erilõik Mehisele: neil miski selline suurem asi ka mööda ujus, ei tea kas oleks jerkima pidanud:-)

Segavõistkonnal Rapla kandist oli saagiks (paati ära võetud) kuus haugi. Keskpärane päev olla olnud. Kõrvaltvaatajana tundus küll, et Bonder neist kuuest ühtegi ei tõmmanud:-)
Rohelise pudeli juures oli neil miski korralik pauk olnud - sinna meid homseks kontrollima komandeeriti...


.

Lääne Soomes, 09. mai 2016

Puhkus. Jee. Lõpuks ometi, see kaua-kaua oodatud... Tõnuga tulime poole üheteistkümnese praamiga üle lahe, Tallinki vennad suutsid nii aeglaselt Helsinkisse purjetada, et maha saime alles veerand kahe paiku. Kerge gaasivajutus aitas kaotatud aja tagasi teha ja nii olime kella nelja paiku R-Kioskis kalastuslube soetamas.

Load olemas, bens ka jaamast kanistrisse topitud, maabusime lõpuks mökki. Asjad maha, varustus korda ja kella kuueks olime valmis maailma avastama. Gaas põhja ja otse mere suunas ajama. Bonder tuli poolel teel vastu, muljetas nelja lima ja ühe kohaga. Peale väikest õllet kimasime edasi. Punase maja poole.

Kui enne oli väljas valitsenud suvi, 24 soojakraadi,  no pehmelt öeldes palav... siis peale Bonderi nägemist keeras ilma päris talviseks. Merelt puhuv tuul kandis külma õhku maa poole ja toppisin endale kiiruga kampsuni selga. Õnneks polnud tuul punase maja all eriti tugev ja tegime seal esimesed ankrupeatused ära. Kaks võttu, miski imelik togimine, null kala. Enamvähem samal hetkel kui pakkusin välja järgmise ankrupaiga, rabas Tõnu nii suure hooga maakera, mis tema konksu otsa oli haakunud et lõhkus oma ridva ära. No selle eest saab ikka nii palju miinuspunkte, et kaotus kalapüügis on reisi lõpuni talle garanteeritud.


Peale punast maja võtsime merepoolse punase poi ette. Seal aga tuul juba jõhker, laine korralik, õõtsutas nii, et ... Pikalt püüda ei kannatanud ja kolisime trollimisele üle. Veerand tundi hiljem tutvustasin paadikaaslasele härra/proua haugi - niikuinii ta ise kala ei saa, siis vähemalt teab mida teoreetiliselt püüab... 2.4 kilo lima lendas üle paadi vette tagasi.

Edasine trollimine midagi huvitavat ei pakkunud. Tegime tagasiteel kontrollpeatuse veel punase maja all ja võlusin Tõnu meelehärmiks veel ühe haugi välja. Sedapuhku jigiga. 2.6kilo kaaluks. Läks sinna, kus kohast ta välja tuli...

Kõva kaks tundi haugi püüki mõjus meiesugustele vanuritele väsitavalt ja otsustasime viimase tunnikese rahulikult ussidega tonkat leotada. Saare all. Polnud üldse paha mõte.  Mõnus vaikus, ilus päikeseloojang. Tulemuseks neli latikat. Suurima 1.7 kilose võtsin kalakasti ära. Tõnu samal ajal tegeles miskite ahvenapoegade meelitamisega väites, et tegelikult käib võistupüük hoopis ahvenate peale...No jah, teadagi...

Hämaras tulime maha.

Teised paadid, kes eile tulid - ühel 9 haugi (4.4 kg) ja teisel 6 haugi (suurim 4.1kg).  Nii, et miskit kala siin jões ikka on.