Pärnu jõel, 31. oktoober 2021

Nädala sees käis Vigala jõe veetase üsna kõrgel ära ja hakkas neljapäeva paiku vaikselt langema. Pühapäevaks jäi ta siiski piisavalt kõrgeks, et püügimõtted peast viia. Samas tahtmine kuhugi minna oli hinge roninud ja nii võtsime Ainiga ette Pärnu jõe plaani.

Miks just sinna? Aastaid on Pärnu jõkke lõhet istutatud, Sindi pais ka nüüd takistuseks ei ole ja kui eelmisel aastal tulid mingid signaalid ülaljooksult, siis tahtsin oma silmaga ka uudistama minna, et kas tõesti võiks seal midagi olla. Kuna lõhet ju ära võtta ei tohi, siis oligi plaan pigem jalutamisele üles ehitatud. Et ikka rohkem paiku läbi käia ja äkki mõnda põnevat liikumist ka veepinnal silmata.

Kell 11 saime Jõesuus kokku ja võtsime esimeseks lõiguks sealt allavoolu oleva osa. 1-1.5 kilomeetri ulatuses. Vesi üle kalda ääre ja üsna tume, kuid sodi õnneks allavoolu ei purjetanud. Turnisime korralikus lepavõsas, kõõlusime kummikute ujumise piiril, peksime vett vahtu silikoonist kuni pöörlevateni välja. Tulemuseks aga vaid paari särjepunni veepeal käimise nägemine ja ühe jäälinnu lennu jälgimine paari meetri kauguselt.

Järgmine peatus Jõesuu ja Kurgja vahel. Alustasime ühelt sügavamalt alalt ja kõndisime, kui seda lepavõsas ukerdamist võib sellise sõnaga üldse nimetada, madalikust mööda teise serva välja. Nii imelik kui see ka ei tundunud, ei saanud isegi mitte ahvena võttu. Madaliku servas ju ometi võiks mingigi elumärk olla. Ilmselt oli kõrge vesi veealuse elu vaikusele sundinud.

Ära minnes sai paari kohaliku poisiga vesteldud ja uuritud, et mida sealt siis üldse tuleb. Pidavat suvel ahvenat ja latikat tulema. Haugi ka. Vimba polevat nad saanud. Ka kevadel mitte. Tundus küll selline koht olevat, kus suvel mõni vimmaparv vaikselt aega veedaks.

Kolmas peatus sai juba Kurgja kandis tehtud. Esmalt passisime tükk aega paisu peal, et kas keegi võtab vaevaks ülesvoolu ujuda. Selle aja jooksul midagi sellist silma aga ei hakanud. Seejärel juba pool kilomeetrit allavoolu, kus kärestik võttis pisut laiema ja laisema joone. Kaldad olid kenasti ära trambitud, nii et kui just Vändra metsa karu kaldal lõhesid püüdmas ei käi, siis mingid kahejalgsed seal pidevalt oma asju toimetavad.

Lõik ise oli üsna huvitav. Voolu oli. Sügavust ka piisavalt. Mõningaid kivide keeriseid võis suures vees ka aimata... Tulemuseks aga vaid üks ahvena "triblamine" pöörleva peale.

Neljanda püügitsooni tegime rippsilla kandis. Kullimaa all. Olen seal kunagi talvel käinud, kuid jäävabal ajal mitte. Vett tundus seal olevat paari meetri kanti, jõel laiust ka piisavalt. Ain kulges allavoolu, mina ülespoole. Vahetasin peagi pöörleva jigi ka silikooni vastu ning sain peagi ka võtu. Tundus väike haugipunn olevat, aga otsa ei jäänud.

Jõelõik ise oli järjekordselt üsna sageli kasutatav. Tonkavaiad ja korgiõnge hoidjad olid üsna sageli paarisaja meetrisele lõigul kaldale jäetud.

Ülesvoolu liikudes sain sügava-madala piirilt korraks ka kellegi normaalsema otsa. Kerisin justkui kellelegi otsa, too õõtsutas kaks korda ridvapitsi ja kukkus ära. Üsna uimaselt õõtsutas, nii et kahtlustasin pigem latikat.

Kondasin siis veel natukene madalama poole ja tulin mõnda aega hiljem tagasi ning sain samast kohast kala uuesti võtma. Ja ka üsna samamoodi - kerides korraga otsas ta oli ja jälle õõtsutas uimaselt ritva. Seekord kala siiski lahti ei saanud ja peagi ärkas ka lõpuks ellu. Haug. Natukene mässamist, üle rohu vedamist ja Ain sai endale õhtuks 1.6 kilose kala koju kaasa pakkida.

Veerand tundi piitsutasime veel vett vahtu ja siis tulime tulema. Aitas küll. Samme oli kuhjaga tehtud, värsket hapnikku piisalt kopsudesse varutud... ja eht Leicesterlik 1:0 võit siis ka lõpuks mulle :-)

Oktoobri viimane päev meenutas pigem septembri kuud. 12 kraadi sooja ja korralikult päev täis päikest. Mõnus oli olnud konnata, mis sest et seda keda luurama läksime, me ei näinudki.

Soomes, viimane päev, 11. oktoober 2021

Ilmateade lubas põrgut. Tuul ja vihm üheskoos. Alates lõunast, kuni sinnamaani aga pakuti lohutuseks  päikest. Õnneks tuul jäi tegelikkuses tulemata, aga vihma saime selle eest topelt... Viimasel päeval ei saa ilma taha peitu pugeda ja nii läksime kõik hommikul peale. Meie Andresega linna alla, Mehis pisut kaugemale üles, ilusate majade rajooni.

Alustasime nagu ikka enne jalakäijate silda. Seejärel purtskaev ja seal sai käsi ka kalaseks tehtud. Edasi juba tööstusrajooni alla. Erinevalt eelmistest päevadest jäi seekord kala kasti panemata. Punnid togisid, latikad mässasid, normaalset koha üles ei leidnud. Tiksusime selles rajoonis üle tunni ja suundusime seejärel Mehisele järgi.

Mehis kammis ilusate majade rajooni läbi ja raporteeris, et lisaks punnidele oli veel 1.6 kilone paadis käinud. Võtsime ennast samasse tsooni ja andsime hagu. Tundus, et olime jõudnud võtu ajaks. Andresel pidevalt võtt ja ära kukkumine, eemal Mehis raporteeris väikeste vahedega erinevaid numbrikombinatsioone: 1,3, 1.6, 2.3... Mina aga... no ma ei tea. Minu landikarbis sellist värvi ei leidunud, mis oleks saanud selle aja jooksul kala korralikult võtma. Mõni üksik kerge togimine erinevate värvide peale, kuid ei ühtegi ära löömist. Täiesti lootusetu üritus tundus.

Kogu see action kestis teistel oma tunnikese ja seejärel jahtus maha. Otsisime seejärel kala ülesvoolu liikudes edasi ja ühel hetkel sattusin oma päeva "naela" otsa. Alustuseks üks selline järsk võtt, mis minu pehmest ridvast hoolimata selgelt kehani välja kandus. Kala rabas paadist nii 10-12 meetri kaugusel, kuid otsa ei jäänud.

Seejärel pisut kaugemalt korraga kerisin landi "põhja kinni". Landikao vältimiseks mõtlesin, et ei kuku jõuga kangutama, vaid läheme paadile järgi. Enne, kui seda sain Andresele öelda, juhtus aga see, et ritv pani vetruma. Keegi teisel pool "liigutas" ennast ja ritv paindus rahulikus tempos pingesse ja tagasi. Nii kolm korda. Mul vist jooksis juhe kokku, sest kogu selle aja peale, ei taibanud ma kordagi haakida. Ja siis ta kukkus lihtsalt ära. Krt seda teab kes see oli. Võnkumised sarnanesid üks-ühele ära läinud suure haugi omadega. Nagu keegi oleks teisel pool lihtsalt külge keeranud, ilma ise tajumata, et istub konksu otsas kinni.

Järgmisest ankrust sain veel ühe korraliku paugu, kuid seal sellega see asi ka piirdus ja nii suundusime peagi allapoole tagasi. Sinna kus Mehis enne oli lammutanud. Ja sealt omakorda veel sada meetrit allapoole. Seal sain päeva teise parema elamuse. Loopisin risti vooluga, wake klouni, kui lant jõudis voolus paadi ahtrisse ja selle viimane langemine põhja kestis ning kestis ning kestis ... siis kui ära kannatasin selle landi langemise sain viis korralikku võttu otse paadi alt. Esimene neist ole päris kena kala, oli mõnda aega otsas ja siis ujus siduri saatel meetrit viis eemale ning kukkus järsku ära. Üks korralikum 1-2 kilo kanti kala oli veel otsas enne kui ära kukkus, teised kolm olid väiksemad. Üks neist ka korraks õhku hingamas käis.

Olin terve päeva meelega ilma lisakonksuta püüdnud ja tuleb tõdeda, et pehme ridvaga ma vist ei haagi neid lihtsalt ära, kui lisakonksu otsas pole. Õhtul panin lõpuks veel huvi pärast lisakonksu landile juurde ja hoppaa justkui tõestuseks, avasin päeva lõpetuseks külmakasti kaane 1.3 kilose kohaga. See siis juba tagasiteel koju, tööstusrajoonis.

Kokkuvõtvalt oli üsna tore päev, kuigi õiget värvi ma oma valikutest üles ei leidnudki. Andres sai selle eest  võtte ja tühihaakimis kümnete kaupa - tema isetehtud sinised silikoonid toimusd üsna heasti ärritajatena, kuigi otsa ta neid kalu üldjuhul ei saanudki. Mehisel oli viis üle kilo kala. Tegijaks värviks osutus hallikas kohupiim. Tundub, et see aasta toimivad üsna koledad värvid, mis mu landikasti kuidagi tekkida ei taha.

Selleks hooajaks on siis soome kohapüügiga ühel pool. Praeguste plaanide järgi rohkem siia sügisel tagasi ei tule. Kui just keegi mulle auku pähe ei räägi... Paat on talvitumiseks kaldale tõmmatud, asjad kokku ja koju tagasi. Aitab küll, isu on täis.

PS! Mehise päeva kala:

Soomes, neljas päev, 10. oktoober 2021

Päeva koondnimeks tuleks vist panna "tüdimus", sest kogu teise päeva poole pigem vaevlesin igavuses, kui et nautisin püüki. Vist on püügiisu jälle otsa saanud.

Alustasime hommikul peale kella kaheksat, kuna äratus oli varajane. Anti lahkus poole seitsmest ja maja oli kära täis. Tänane plaan oli minna avastama uusi alasid. Täpsemalt enne koske olevat mitme kilomeetri pikkust üheksa meetri sügavust vagu. Mehise väitel oli neil enamus vägitegusid just seal tehtud. Anti viiene, tema kolmesed, ilmameistri suured jms. Palju sellest reklaami alla kuulub, täpselt ei tea.

Enne nii pika reisi ette võtmist katsusime vanad püügipaigad läbi. Jalakäijate sild, siis purtskaevu vastas olev ala, seejärel tööstuspiirkond/puidutehas. Teises ankrus saime esimesed kohapunnid, puidutehase alt, keset latikaparve, ka esimese üle kilo koha kasti. Latikas möllas korralikult ja lõpuks üks tragitult Andresel ka otsa jäi. Seejärel kimasime juba hooga uutele jahimaadele.

Püügimaaks olime planeerinud koskede järel olev sirge. Alustasime tonkatamise kohast ja liikusime ankrute kaupa ülesvoolu. Vett oli all 8-10 meetrit. Väga kerge vool oli ka olemas, aga 15 grammise peaga kannatas püüda. Jõgi ise on selles kohas nii neli-viiskümmend lai, kuid sügav säng vookleb vaid 15 meetri laiuselt. Sügava kõrval omakorda paarimeetrine haugide ala.

Katsusime nii randid kui ka sügava läbi. Tulemuseks mul üks võtt Andresel üks kohapunn. Kogu selle katsumuse peale kulus kõva poolteist tundi.

Nullitamisest tülpinud, läksime ja katsusime kose aluse ning selle sirge ka läbi. Sinna kulus veel poolteist tundi ja kogu selle avantüüri tulemusena kaks lanti kaotasin ja ühe koha kasti juurde sain. Võtte oli ka ikka hämmastavalt vähe. Ja need vähesedki tulid... kollakas rohelisega.

Vahepeal oli ind vähekene taastuma hakanud ja läksime ning kulutasime järgmise mõttetu tunnikese selle vao peal. No täiesti null mis null. Lood ka kala väga vähe näitas, kui üks 13 meetrine auk välja arvata. Umbes sel ajal ronis täiega uni silmadesse ja entusiasmi seier kukkus kolinal nulli. Edasi sisuliselt piinlesin paadis.

Käisime poolel teel linna veel ühe augu peal, seal uimase peaga kilose koha kahvamata jätsin. Koht tundus ise tunduvalt huvitavam, kui see eelmine "vagu", aga isu oli selleks ajaks lahtunud. Seejärel juba tööstusrajoon ja jalakäijate sild. Andres esimesest ühe neljase haugi sai. Teisest mul unise päeva lõpetuseks üks korralik pauk, aga otsa ei jäänud. Oligi parajalt sümboolne lõpp üsna sisutühjale päevale. Justkui märguandeks, et nad on seal ikka olemas ja enam nii kehvasti vast ei lähe... kuigi Murphi seadustele tuginedes saab ilmselt alati hullemini minna.

Kokku siis kaldale vedasime 2+1 koha. Mehis täna vormelist kaugemale ei jõudnud. Õigesti tegi.

PS! Ainuke tõeliselt hea põhjus miks me seal üleval nullitasime oli see, et ... seal ei olnud tuult. Ülejäänud tsoonid olid täna täiega tuulte meelevallas.

PS2! Andres tuli just laua äärest mööda ja (tsiteerides) "ma täna täitsa rahule jäin päevaga, ikkagi pea kümme kala kokku". Nii et vaatenurgad olid ilmselt erinevad.

Soomes, kolmas päev, 09. oktoober 2021

Vigadest teatavasti õpitakse, eriti enda omadest. Me õppisime ka - merele mineku mõte ei käinud plaanide tegemise juures kordagi läbi. Ikka pigem üles poole, linna alla ja ülespoole linna. Selline sai plaan juba eile õhtul valmis mõeldud.

Hommikune äratus oli kell seitse. Start peale kaheksat. Väljas sompus ja soe ilm. Tuul üsna olematu, päeva peale natukene rohkem puhus, aga ei midagi võrreldavat eelmiste päevadega. Suundusime joonelt linna alla, Mehise/Anti tandem kose alla. Kalev täna enam peale ei läinud ja võttis kodutee ette.

Eilne 15 minutit oli meil veel silme ees, kui esimesi ankrupaiku tegime. Mida ankur edasi, seda selgemaks sai, et päevad pole (vähemalt esialgu) vennad. Üks haug eksis korraks ära, kuid koha togimisi polnud. Kannatasime seda tsooni tunnikese ja seejärel trollisime ülesvoolu minema.

Tänu voolu nõrkusele leidsid kohad peagi voblerid üles. Sort muidugi selline nagu ikka. 42-43 cm. Tagasi nad vette kõik rändasid. Meile need ei sobi.

Puidutööstuse all näitas lood juba huvitavamaid kaari ja peagi ennast ühe angaari alla ankrusse panime. All tundus olevat latika parv, kuid servades üksikud kaared. Kohad?

Esimese viskega korraks keegi päris ilus kala taga oli. Liigitasin ta peas latikaks, sest võtt oli selline "nõksakas". Järgnes latikate togimine ja peagi Andres esimese koha välja meelitas. Samast ankrust veel mõni aeg hiljem ka teise.

Mul aga... Ühel hetkel järgmine väike "nõksatus". Haakimisel korraga korralik kala taga. Ei mingit tõmblemist ega sööstmist. Õõtsutas ritva rahulikus tempos ja lasi ennast vaikselt paadi poole tirida. Alles paadist 5-6 meetri kaugusel hakkas korralikumalt tööd tegema, kerkis pinda ja keeras korraliku saba laksakaga põhja tagasi. Haug. Aga milline. Julgelt üle meetrine kala.

Kahjuks oli Andrese lant välja kerides minu liini taha jäänud ja kogu selle aja edasi tagasi nööri saaginud. Kui kala teist korda pinnas käis ja seejärel 10 meetrise sööstu tegi, kasutasime juhust ja vabanesime asjatust tilu-lilust pealiini küljes.

Sööst sai kenasti taltsutatud, haug uuesti 4-5 meetri peale lohistatud, kui tuli järgmine minek ja korraga... plaks käis ridvatipu juures. Nöör oli ilmselt ikkagi konksust või landilõksust viga saanud ja seda sööstu ta enam taluda ei suutnud. Haug pääses koos landi ja viie meetri nööriga vetesügavustesse tagasi.

Adrenaliinilaks oli korralik, kuid kahju väga polnudki. Andres väitis, et kala oli julgelt üle kümne kilo, ise ma nii kindel ei ole. Vees ikka asjad suuremad tunduvad, kui tegelikkuses. Kena kala oli küll, pea paarkümmend senti paks, saba oli ikka korralik hari, kui vett laiali pühkis. Ise liigitaksin haugi pigem 8-9 kilo kanti, sest 10 oleks ju uues tippmark olnud ja siis oleks kahjutunne juba suurem:-)

Mis me küll selle haugiga peale oleks hakanud, kui ta paati oleksime saanud? Igal-pool lima täis, kasti poleks teda ka toppinud. Nii et head teed talle! Võitluse sain ja see oli kõige tähtsam.

Kammisime seda tsooni päris pikalt, kuid edutult. Mõningad togimised, mõned punnid. Üks haug läks landiga.Võtt, vaid hetkeks raskus taga ja ... tagasi saadeti tühipaljas nöör. Kasti polnud kedagi panna. Välja arvatud üks haug, mille Andres enda äiale ära noppis. Hmm... järeldused peab igaüks ise tegema:-)

Järgnes väike lõik trolli, mille raames ühe kilo + kala kasti panin ja siis hooga ülespoole ilusate majade rajooni. Alustuseks trollisime lõigu läbi ja seejärel valisime enim kalu näidanud tsooni välja. Sügava poole alumises osas.

Esimesed ankrud pakkusid üksikuid togimisi ja ohtralt landikaotusi. Oma kolm-neli tükki jäid põhja ja iga korraga ka mingi jupp nööri. Nii olingi peagi olukorras, kus suutsin pooli tühjaks visata. Otsisin välja uue nööri ja kerisin vana maha. Kas oli see nüüd sellest tingitud, või oli aeg lihtsalt sobiv (ca. 14 paiku), aga nii kui uue nööriga viske teele saatsin sain järgmise kümne viskega alati võtu. Kokku viis kala paadist läbi käis, kaks neist kasti.

Viskepikkus edasi ja veel mitu võttu. Üks korralikum pääses minema, üks kasti juurde. Kolmas ankrupaik pakkus ka ühe kenama äramineku, kuid siis rauges võtulainel hoog ja maad võttis vaikus.

Proovisime samas tsoonis veel mitmest paigast, kuid peale üksikute punnide togimise midagi märkimisväärset ei toiminud ja nii kolisime kella nelja paiku linna tagasi. Puidutööstuse all valitses vaikus, jalakäiate silla all sama. Läksin seejärel päeva lõpetuseks poodi varusid täiendama.

Tagasi tulles raporteeris paarimees, et koha oli võtma hakanud. Mõned punnid, üks ilusa kala äraminek ja lõpetuseks veel üks kilone kasti. Mulle ei jätkunud sellest lainest võtupoegagi.

Kokku sai siis ära võetud 5+3 koha. Mehis/Anti kolm kala kaasa tassisid ja kolmese tagasi lasid. Maailmameistri paat olla kahe kalaga niimoodi maadelnud, et ei saanud kala põhjast üles. Nii, et kokkuvõtvalt polnudki sellise vaikse voolu kohta kõige halvem päev.

Päev nr.2, 08. oktoober 2021

Päeva plaan oli mere ääres ära käia ja sealt koha üles leida. Teised paadid teadsid juba kogemuse pealt, et sinna pole neil asja ja kulgesid teisele poole linna. Kella üheksa paiku startisime, suunaga põõsa auku.

Eile oli olnud vastikult tuuline ilm ja ega tänaseks ka suurt paremat ei lubanud. Pilves ja soe, aga tuul puhus kapuutsi kiirelt pähe. Nii vesi kui õhk sisuliselt võrdse soojusega, 12 kraadi. Sellise aja kohta ikka häbemataselt soe.

Põõsa augus tegime esimesed jigiankrud. Null. Seejärel sügavaim auk, sealt Andresele üks haug, mul ikka null. Samas üks soome paat ühe konna välja tirgutas ja sellega tõestasid, et midagi seal sügavas ikkagi on. Pikalt me aga jännata ei viitsinud ja peagi kulgesime mere poole edasi. Landid paadil slepis.

Trollimine pakkus esimesed kohad (kollase jessega), kuid jigitamine neis paikades ei miskit. Kala suurus oli ka selline 43-44 cm, mis meie paadi jaoks oli liiga väike. Juba hommikul leppisime kaks reeglit kokku. Esiteks, et alla kilost kala ei võta ja üle kilost ka mitte :-). Teiseks, et alla meetrist ei võta ja üle meetrist ka mitte. See teine siis haugide kohta kehtis. Kuna reeglid ei andnud tõlgendamiseks ruumi, siis lendasid kohad vette tagasi.

Paar tundi hiljem olime põõsa augus tagasi, Vahepealse ajaga polnud miskit muutunud, vee all valitses samasugune vaikus nagu enne ja nii suundusime ülesvoolu. Alustuseks Bonderi käär ja seejärel ilusa maja sirge. Siis juba diivani augu sirge. Trollides muidugi. Tulemused olid enam kui nutused. Kui enne tuli punne, siis nüüd ei tulnud neidki.

Diivani augu ülemises otsas trollisime aga ilusatele "kaartele" kajaloodil otsa ja seal tegime järgmise jigitunni. Või isegi rohkem. Kala oli kuid sort siiski väike. Palju tühivõtte ja ärakukkumisi. Ühe korralikuma sain ka korraks otsa, aga see rõõm jäi üürikeseks.

Käisime püügidistantsi üsna mitu korda läbi ja nihkusime vaikselt parve liikudes ülesvoolu. Tundus, et kala kulges edasi ja mingi aeg hiljem kaotasime jälje. Kuna jigi enam ei toitnud, siis trollisime linna poole edasi.

Järgmine tunnike möödus ilma ühegi võtuta. Mõlemad sirged, mis läbisime ei pakkunud ühtegi elumärki. Tugev vool ja sodi ei teinud sedagi püüki just mugavaks.

Poole viieks olime siis lõpuks jalakäijate silla juurde välja jõudnud. Esimene ankrupeatus sügava augu järel oleval madala serval. Seejärel üks viskepikkus allapoole. Ja siis ankrupaik liivariba juures. Kell oli saanud viis, kui esimene vise piki ranti teele läks. Sedapuhku ei antud landile põhja vajumise võimalust, löödi langemise peal ära.

Tänu voolule tundus kala kenake, aga tulemuseks oli ikka seesama 44 cm. Järgmine vise samasse kohta ja peale paari rullipööret järgmine võtt. Seekord tundus kala natukene kopsakam ja selle tõestamiseks otsustas ta kulgeda põhja mööda paadini välja. Pooleteise kilone kala maandus kahva - hommikused reeglid olid kehva võtu mõjul tühistatud :-) Oli teine kellegi käest korralikult räsida saanud. Ülemine uim oli puru ja kõhu all võitlusest saadud haavad.

Kolmas vise samasse kohta ja koheselt järgmine otsa lendas. Seekord siis 1.7 kilone. Seejärel Andres oma koha üles leidis ja sai päris korralikult temaga maadelda. 2.3 kilo kaaluks. Ning minu neljanda viskega tuli veel üks kilone vetest välja. Seejärel aga...

Kogu pidu kestis 10-15 minutit ja katkes sama ootamatult kui oli alanud. Paar punni saime veel, aga suuremaid kas ei saanud enam võtma või olid nad edasi kulgenud. Proovisime paar ankrut nii üles kui ka allavoolu, aga ei miskit. Minu kalad tulid kõik lillaka pääsusaba KP Baitsiga. Andrese oma sinakas silikoon.

Päeva lõpetuseks kooserdasime veel silla kandis ja tulime seejärel maha ära. Poleks neid viitteist minutit olnud, oleks ilmselt üks igavamaid päevi olnud.

Mehis ja Anti ei võtnud täna midagi ära, ühe ülekilose olid saanud punnide sekka. Kalev oli täna soone üles leidnud. Kaks kala üle kahe kilo ja kaks kilo kopikatega ka veel sekka. Lisaks punnidele muidugi.

...

Päev otsas mässasime loodiga, kuid 3D versiooni korralikult tööle ei saanudki. Pilt on ees, mingeid siniseid täppe näitab, kuid kala sealt küll välja lugeda ei osanud. Samuti ei suutnud selle pildi pealt jigilanti välja lugeda. 2D versioonis luges aga küll. Nii et ilmselt on seadistusest miskit sassis.

Tagasi Soomes, 07. oktoober 2021

Andres hakkas juba septembri alguses rääkima, et läheme teeme koos tema paadiga ühe kohatripi. Selleks aastaks on neid reise mul juba üsna palju olnud, aga egas küll küllale liiga tee. Seda enam, et hea võimalus proovida ühte kiiret paati ja uusimat tehnoloogiat. Paat, mis on varustatud 75 hp mootoriga, ankruks kasutab elektrimootorit, loodiks 3D versiooni ... no seda peab saama ju proovida.

Üle lahe tulime juba kolmapäeva päeval. Terve reisi istusin koosolekutes. Neljapäev jätkus üsna samal lainel, alustuseks tunnike jigitamist ja seejärel poolteist tundi teamsi nõupidamist. Nii algaski minu jaoks reis ca kella 13 paiku. Siis kui töö tehtud sai.

Tuli välja, et selleks ajaks oli päeva põhiline võtuaeg möödas. Andres oli koosoleku ajal mingi kolliga maadelnud, paar võttu veel saanud. Mehis ja Anti kumbki kolm+ kohad välja võlusid. Lisaks üks 2+ ja veel paar väiksemat. Toimus see kõik ülalpool linna, ilusate majade tsoonis. Ma passisin sel ajal paadis mõnuga nina vastu ekraani.

Ülejäänud aja veetsime erinevaid püügipaiku läbi proovides. Paadi kiirus tekitas sellise püügistiili, et kui siin ei ole kala, siis siva kilt edasi. 50 km tunnis liikumine on vähekene teine tera, kui mu harjumuspärane 27 km/h. Paaris ankrupaigas paar punni, mõnes togimised, nii me lõpuks koskede alla välja jõudsime. Seal vast päeva korralikum võtt, kuid ilmselt polnud see minu kala.

Tagasiteel sain ühe koha lõpuks kasti ka. Kilo kanti. Need neljakümnekahesed, mida siin enamus paate meeleheitlikult ära korjab, lendasid kenasti vette tagasi. Nii meil päeva lõpuks midagi suurt fileerida polnudki.

...

Mehis ja Anti kangutasid päris kenasid kalasid. Ühe õhtuse 3+ kilose ka "tseejaerrisid". Nad on nii pikalt siin olnud, et koha fileerimisest noad juba nüriks läinud. Kahju kohe neist :-)

Kalev liitus seekord meie parteiga - ehk siis sellistega, kelle arvates täna kala nagu ei võtnud. 

Päeva peale nägime jõel mitmeid eesti paate, aga Spinnerist õnnestus meil kuidagi niimoodi mööda sõita, et teda ei näinudki. Kuna nende seltskond juba homme koju pidi minema, siis seekord tervised üle neti saadan.

Neli püügipäeva ees ootamas, vast saame mõnele kenamale kalale ka pihta. Ilm täna oli üsna sandilt tuuline. Vast keerab pisut vaiksemaks ka.