pühapäev, 29. märts 2020

Paguluses vol.6

Kolmeteiskümnes päev, 29. märts 2020

Täna ei plaaninud vee äärde minna, kui maja all olevad valvetonkad välja arvata. Nende otsas polnud seekord midagi ja üks nendest oli ka rakendusest ilma jäänud. Haug ilmselt sõitis kuhugi kinni ja rapsis kõik katki.

Ilm oli totaalselt ära pööranud - loode tuul oli külma kohale toonud ja õues vaid paar kraadi sooja. Ilmselgelt selline ilmamuutus võtule kasuks ei tule, hoolimata päikesepaistest, mis aknast vaadates lõi olukorrast justkui vale pildi.

Päeval käisime pealinnas pagulusvarusid täiendamas. Kuna algne pagulus pidi olema kaks nädalat, aga nüüd selgus, et see pikeneb määramata ajaks, siis otsustas naine, et tema garderoob vajab värskendust. Egas maal peab ka inimene illus välja nägema, me ikkagi Tallinnast :-) Tassisime siis kogu riidekapi sisu maale ära. Üllatuslikult saime selle kõigega ajaliselt varem hakkama, kui arvasin ja nii tekkis õhtul võimalus paariks tunniks vee äärde minna. Seda enam, et loodusmärgid kargasid otse näkku - meie "kuusikus" pesitsevad kakud on muutunud nii hooletuks, et ühe neist päeva valguses üles leidsin. See siis oli viimaseks piisaks, mineku või mitte mineku karikas:-)

Esimene katse minna päädis sellega, et olin juba poole teest ära vantsinud, kui järsku pahvatas, et kärbsevastsed jäid külmkappi. Egas midagi, tagasi. Aega jäi seda vähem püügiks, sest lõpuks kui jõgede risti kohale jõudsin oli kell juba pool seitse. Tänu sellele, et täna öösel keerati kella, oli püügiaega siiski veel pooleteiseks tunniks. Mulle suureks üllatuseks oli jõekallas kogu vaatamisulatuses inimtühi. Kõikidel kallastel. Keegi oli päeval minu püügikoha peal siiski käinud, konihunnik reetis võõra tegelinski reostamise kombed.

Söödapall sisse ja püüdma. Algus kinnitas arvamust, et täna kala ei võta. Mõne aja edenedes aga nii pessimistlik olukord ei tundunudki. Alustuseks üks särg, siis vimb, veel teine ja mõne aja pärast veel kolmas ka otsa. Peale seda tilkus särge edasi, kuni poole kaheksast sisuliselt vaikus tekkis. Olin veel pool tunnikest ja üks särg leidis selle aja jooksul sööda üles, aga päikeseloojanguga loodetud võtulainet ei tulnud. Külm oli ka, igati loogiline tundus.

Kokku siis 3 vimba ja 9 särge. Seda siis sisuliselt tunni ajaga. Nii et väga paha nagu polnudki, olin valmis olnud lausa nullitamiseks.

Vesi on Kasaris kukkunud +75 peale ja vee temperatuur tõusnud 4.8 kraadini. Nüüd ilmselt külm kisub natuke kraade allapoole. Rõhk oli tsipakene kerkinud, 762 mm. Ära tulles oli temperatuur nullis - tükk aega pusisin ritva kokku, kuna ühenduskohad olid kinni jäätunud.


Neljateistkümnes päev, 30. märts 2020

Kevad oli, kevad läks. Kui eile oli juba külm, siis täna oli tali. Terve päeva külmetas, nii ei viitsinud hommikul isegi kontrolltonkat vaatama minna. Lõuna ajal läksin ja ... otsas vedeles poole kilone luts. Maja alt selle sordi kohta selge rekord. Ei saa aru, mis lutsu invasioon siin see aasta käib.

Päeval hakkas tuiskama. Aknast oli tore vaadata, aga õue minek ei tõmmanud. Kandsin püügiõhtu mõttes maha. Ammu aeg vahet teha. Siis aga kella poole viie paiku lõppes tuisk ja ka ida tuul tõmbas tuurid maha. Viis minutit hiljem oli uus plaan paigas, minek.

Poole kuueks jõudsin jõgede risti. Käia oli mõnus, pind kandis tänu külmale ilmale kenasti. Kerge tuul ka veel takka... Loomulikult polnud kedagi püüdmas. Ega isegi poleks ka tulnud, kui poleks tahtnud lihtsalt teada, kuidas vimb sellise ilmaga käitub.

Hästi käitub. Alustuseks üks särg ja umbes kümme minutit peale algust esimene vimb. Teine tuli kohe järgmise tiiruga. Siis paar tiiru vaikust ja puude. Uus triiv ja uus puude. Mõlemad sihukesed õrnakesed. Kolmandal tegin täpselt selle sama koha ees kerge stopi ja see mõjus. Kolmas kaldale. Kuna Kõuts oli palunud kalad ära noppida, siis ka ämbris.

Neljas vimb oli veel pirtsakam. Toks ja kolm tiiru vaikust. Uuesti märguanne ja uus vaikus. Proovisin siis uut moodi, lasin korgil suurest voolust triivida risti voolu kala nina ette, aga ka see ei mõjunud, kuid kui uuesti tavalise triivi järgmisena peale lasin, vajus kork. Neljas kaldal.

Seejärel vaikus. Pea pool tundi ja üksik tegelinski vahelduseks ära eksis. Siis uus vaikus ja kui veerand kaheksa paiku kodu mineku peale mõtlema hakkasin, otsustas üks ronida otsa väga ränga pidurdusega mängu peale. Kaks tiiru vaikust ja täpselt samasuguse mängu peale teine samast kohast veel otsa.

Viis minutit hiljem otsustasin ikkagi asjad pakkida ja tulema tulla. Tundub, et esialgu see külmalaine küll kehvasti ei mõju. Vimb on küll rohkem kaldapoole kolinud, vooluservast veel rohkem eemale, aga võtab endiselt. Tõsi, üsna pirtsutades ja meelitades, aga siiski võtab. Kokku siis 7 vimba ja vaid 1 särg.

Ilm talv, mis talv. Ida tuul. 0 kraadi. Lume kirme maas. Vesi Kasaris kukkunud +70 peale ja temperatuur 4.1-ni. Õhurõhk kergelt tõusnud, 764 mm peale.


Viieteistkümnes päev, 31. märts 2020

Ilm oli päeval kena päikeseline, aga külm. Vaid 2-3 kraadi sooja. Vaikselt tõmbas tuule üles, keerates selle edelasse ära. Kui kella viie paiku jõe poole teele asusin polnud nagu väga vigagi. Veerand kuueks kohale jõudes aga ... vastaskalda mees istus kapuuts täiega silmini tõmmatud. Ise järgisin peagi sama.

Kuna algus polnud paha, sest juba teise triivi ajal kargas esimene vimb otsa, siis ei lasknud ennast vastikust tuulest esialgu segada. Mis sest, et pidurdamist ega mängitamist teha ei kannatanud. Isegi sissevise kulges üle kivide ja kändude. Viie minuti pärast tuli teine vimmapoiss ka, aga siis...vaikus vaikus vaikus. Maadlesin tuulega ja kirusin, et oli siis vaja tulla. Vastaskalda mees andis peagi alla. Ma pidasin vastu kella poole seitsmeni ja astusin minema. Oleks siis mõni võtt vahelduseks olnud, siis äkki kauem vastu oleks pidanud...

Kasari veetase +66 ja veetemperatuur langenud 3.1 kraadini. Viimased kaks päeva on Vigala vool tugevam olnud kui Velise oma. Kala liikumistee selle võrra ka rohkem kalda poole tulnud. Õhurõhk kukub kolinal, olles õhtuks 756 mm-ni jõudnud.


Kuueteistkümnes päev, 01. aprill 2020

Kohutav rutiin on sees. Juba inertsist liigun õhtul auto peale ja siis jõe äärde. Ikka tipa-tapa üle laia heinamaa. Ilm on endiselt sassis mis sassis. Päeval päike ja tuul, õhtul pilves ja tuul. Täna puhus veel tugevamini kui eile, aga oli keeranud suuna rohkem läände, pakkudes sellega siiski nadi võimaluse püüda jõgede ristis. Tülikas oli ja pidurdada korki ei kannatanud, aga ikkagi püütav olukord. Poolteist tundi ja null võttu. Ei puudutust ka. Vastaskalda venelasel sama lugu.

Rohkem passida ei viitsinud ja tulin tulema. Tee peal põikasin korra sügava kääru peale. Võtsin sealt mõned särjed - suuremad said suitsupakki laotud, väiksemad tikutoosi:-) Nägin ära ka selle aasta esimese jäälinnu. Tegelikult vist isegi kaks, sest peale esimese mööda lendamist pani kahe minuti pärast teine täpselt samasugune samas suunas...Või oli see teine de ja vue nagu Matrixis:-)

Imestan, et selle külmalaine mõju alles täna vimmale mõjus. Oleks arvanud, et see liikumise stoppimine toimib kiiremini.

Maja all tonkaga ka endiselt vaikus, järelikult siiani pole mere kala veel tulnud. Esimest korda sai juba üsna ammu kärestiku alt püütud, nüüdseks pole kala ikka veel 7 kilomeetrit läbinud. Istub kusagil augus ja ootab...

Kasari veetase +66 ja temperatuur +3.6. Rõhk kukkunud juba 744 peale.


Seitsmeteistkümnes päev, 02. aprill 2020

Tohutu tuul jätkub. Päeval tõmbas korraks hoogu maha, et siis õhtul veelgi kõvemini puhuma hakata. Kõrvukräts kolis järgmise kuuse otsa, mis on pisut toekam ja litsus ennast vastu puu tüve. Muidu oleks vist "õrrelt" maha sadanud.

Ilm vaikselt soojeneb. Päeval tegi hetkeks lausa 8-9 kraadi. Kuna tuul puhus edelast, ei vaevunud peale tööd oma püügikohta minemagi. Seal niikuinii püüda ei saaks. Avastasin ühte uut lõiku, mis natukene rohkem tuulevarjus. Tundus päris põnev koht, võiks teine kordki testida. Lisaks käisin jõgede risti Velise otsa peal ja siis Vigala otsa sillapoolsel kaldal. Võttugi ei saanud. Kaua aega ei raisanud, kolme koha peale vast tunnikene.

Õhtu lõpetasin sügava peal särgi narritades. Vimb endiselt ei liigu. Ja meresärg tundub et ka. Tonka ka vaikib.

Õhurõhk langes 733 mm-ni. Kasari kukkunud +64 peale, temperatuur tõusnud 4.3 kraadini.





laupäev, 28. märts 2020

Paguluses vol.5


Kaheteistkümnes päev, 28. märts 2020

Viimati sai täispikk püügipäev tehtud sügisel, Soomes. Kuna jääd talvel ei olnud, siis sisuliselt olen viis kuud vaid "jupp" püüke teinud . Ehk siis mõne tunni kaupa, lutsutamine õhtul või tonkatamine päevasel ajal. Hommikust õhtuni, sellist püüki enam ei mäletanudki. Püüginälja rahuldamiseks otsustasin ette võtta täispika päeva. Eilne tulemus andis selleks kõvasti motivatsiooni.

Ülivarane äratus. Kilakola voor kaasa ja pikk matk püügipaika. Rumba alla. Olin esimesena platsis ja panin oma laagripaiga jõgede risti üles. Tool, õlled, söök, varustus, varu varustus, söödanõu, söödad, seljakott tarvikutega, millest enamust vist kunagi ei kasuta. Aga kõik ju maru vajalik...

Hommik oli külm, lausa miinuskraadidega. Peale päikesetõusu hakkas vaikselt soojenema ja rahvast ka juurde tulema. Liiga palju õnneks püüdjaid terve päeva peale ei tulnudki. Teise kalda mehed hoidsid viisakalt oma kahe meetri vahesid. Mina olin esialgu päris üksi.

Olin valmis selleks, et hommik ei pruugi hea olla. Vesi külm, öö külm. Kala ei pruugi kohe liikvele minna. Algus seda ka kinnitas, sest kella seitsmeks olin saanud vaid ühe särje. Seejärel läks aga lõbusamaks. Vimb läks liikvele. Tõsi, võtud kuidagi pirtsakad ja pikkade-pikkade vahedega. Tunniga sain oma neli kala, kahest erinevast püügitsoonist. Kahte kala järjest aga mitte kordagi.
Huvitaval kombel vaikis särg täielikult.

Aeg kulus omasoodu ja hommikust sai peagi keskpäev. Vimba oli ükshaaval juurde tilkunud ja olin jõudnud nende loendamises numbrini üheksa. Särgesid aga samaks ajaks vaid viis tükki. Esimesed vastaskalda seltskonnad hakkasid vaikselt lahkuma, enamuste jaoks neist vist jäigi püük nulli peale. Minu kaldal oli üks seltsiline vahepeale püüdma ilmunud, ka nulli peale jäänud ja lahkus. Tema asemele tuli üks teine mees, kes oli kuni õhtuni mulle seltsiks.

Päev tuli mõnus ja soe. Varane hommik nõudis lõivu ja vahepeal käisin oma tooli peal tukastamas. Kella ühe paiku pakkus vaikusesse erandi ühe vimma võtt ja kella kahe paiku lausa kaks võttu järjest. Kõik said ka ära realiseeritud. Ülejäänud aeg aga kulus tühitriividele. Vahepeale pakkus meelelahutust peakohal tiirutanud droon. Ei teagi kas mõni asjahuviline luureandmeid võtu kohta kogus...kuna keegi niikuinii sel ajal midagi ei tõmmanud, rändas õhusõiduk oma teed minema.

Päevane vaikelu päädis alles poole nelja paiku, mil järsku särg alla laamendama tuli. Järgmised tund aega olid päris lõbusad. Tõmbasin särge pea iga triiviga ja olin sunnitud teise kalda püüdjate "jälle" pominaid kuulama. Õnneks otsustas särg  peagi ka teisel kaldal olijaid lõbustama hakata, nii jäid potentsiaalsed ülejõe ujujad siiski oma ranna peale edasi püüdma. Kella viieks sai särje laul lauldud ja vee all olukord rahunes. Sain mingi aeg veel ühe vimma aga õhtust konkreetset vimmalainet ei tulnudki. Ka mitte teisel kaldal, kus terve päeva peale üldse vaid kaks vimba välja võeti.

Vimma võtt oli täna võrreldes eilsega hoopis kapriissem. Enamasti läks vimb liimile erinevate mängude vaheldumise peale. Ja meelitada tuli teda ikka pikalt. Vaid särgede invasiooni aeg oli samasugune nagu eile - meeletule kirbu pidurdamisele ei suutnud nood kuidagi vastu panna.

Kogusaak terve päeva peale: meeletus koguses D vitamiini, 14 vimba ja 45 särge. Ise ühtegi kala ära ei võtnud, kaaskannataja tassis ise selle pika tee autoni minu püütud uimelisi.

Kasari veetase +78, veetemperatuur 4.7 kraadi. Tuule keeras loodesse ära ja puhus too üsna tugevalt. Õhurõhk on kukkunud kõvasti 759 mm peale.

PS! Valvetonkad pakkusid maja all öösel kaks .... lutsu ... sellist nalja pole enne olnud.

reede, 27. märts 2020

Paguluses vol.4

...

Üheteistkümnes päev, 27. märts 2020

Saabus kevad. Vee all. Ootamatult nagu kevad ikka. Pole ammu nii rahule ühe püügikorraga jäänud, kui täna. Aga lähme esmalt algusesse tagasi...

Kõik sai alguse, et vihastasin töö juures. Noh tegelikult küll füüsiliselt maakodus, aga töö asjus. Selle peale lõin läpaka kaane peale kella kahte hooga kinni ja otsustasin, et aitab küll selleks nädalaks. Pakkisin oma kalapüügi asjad ja otsisin lihtkäsiõnge välja. Väike söödasegu sai ämbrisse lajatatud ja vurasin Rumba alla. Kahe jõe risti. Auto põllu veerde pargitud, tegin vastaskalda püügipaika kand ja varvas. Päris vastik käimine oli mööda lögast põldu, aga higimull otsa ees ma lõpuks kohale jõudsin.

Väljas tõeliselt äge püügiilm. Kergelt vines taevas, aga siiski päikeseline. Pea olematu edelatuul. Sooja ka üle kümne kraadi. No mis sa hing oskad rohkem tahta. Lehvitasin vastaskaldal olevale püüdjale ja seadsin ennast keset seda idülli laagrisse. Esmalt üks söödapall sisse ja siis ritv kokku. Kuldne kirp ja kuus kärbsevastset otsa. Ning püüdma.

Algus oli üsna vaikne. Proovisin kalda ääre lähedalt. Siis voolupiirilt ja korra ka päris voolust. Viimane tundus hirmus kiire tempoga olevat ja kolisin korgi kalda alla tagasi. Viis minutit hiljem mõtlesin juba, et liiga vara ... aga siis korraga vastaskalda tonkamehel vimb otsas ja hetk hiljem too vabaks pääses. Järelikult polnud vara ja proovisin edasi.

Esimene elumärk vee alt tuli peagi, keegi kaldast vaid pooleteise meetri kaugusel korraks korki nöksatas, aga otsa ei jäänud. Paar tiiru samal liinil ja sain vähemalt käe valgeks. Särg. Ikkagi esimene, tegin lausa pilti. Oleks teadnud, mis lahti läheb, poleks vist vaeva näinudki.

Järgnesid särjed, üsna ühtlaste vahedega üle triivi ja siis järsku võtt katkes. Mõtlesin, et mis värk on ja kukkusin katsetama. Esmalt proovisin erinevaid voolujooni, siis hakkasin tempoga mängima. Ja kui jõudsin ülimalt pidurdava triivini, siis läks lahti. Järgnes praktiliselt kuus vimba enam vähem üle ühe triiviste vahedega. Kõvasti mõnusat võitlust ja kala venitamist vastuvoolu. Vastaskalda vana alguses ergutas ja elas kaasa, aga mida aeg edasi seda suuremaks ta pettumus kasvas. Sain temast täitsa aru, pole just tore vaadata pealt kui keegi laamendab otse nina all aga endal pole võttugi.

Kas see oli nüüd karma või vanamees needis olukorra ära, aga peale kuuendat vimba sain tamiiliga pea kohal oleva puu kätte. Pidin olukorra päästmiseks rakenduse lahti lammutama ja see viis võtutsoonist vimma parve edasi. Umbes viis minutit hiljem alustasin sisuliselt uuesti nullist...

Söödapall sisse, uuesti õige sügavuse otsimine. Esimesed särgede nökerdamised... Ja  peale pikemat ootamist läks elu jälle pillerkaareks kätte ära. Järgmine vimmaparv ronis uuesti üles ja jäi pidama, sedapuhku veel kaugema joone pealt kui enne. Üsna kiire voolu piirilt ja jälle meeletu pidurdamise peale liimile läksid.  Pidurdamine oli pea nii tugev, et kirp selle mõjul vast 20-30 cm põhjast kerkis. Aga see kalale meeldis ja võttu jätkus pikemalt. Segamini tulid särjed ja vimmad. Kuni järgmisena korrani, mil tamiili puu võresse kinni mässisin:-) Selleks hetkeks olin vimbade loenduses 13-ni jõudnud.

Kolmas algus umbes viis minutit hiljem. Uuesti sisuliselt nullist üles ehitamine. Söödapall. Sügavuse timmimine. Täpselt samad võtted kirbu mängitamisel ja ... järgnes särgede armaada. Kui sinnamaani oli neid pigem tilkunud, siis nüüd läks sorinaks. Kella viie ja kuue vahel ainult särg-särg-särg. Praktiliselt iga triiviga võtt. Enamasti kala ka korra kaldal käis.

Kella kuue paiku hakkas aga elu vee all jahtuma. Vahel tuli särge lisaks ja korra ka vimb alla ära eksis. Süda oli selleks hetkeks täiega rahul ja nautisin lihtsalt olemist. Tean küll, et vastaskalda meestele see üldse ei meeldinud, aga kaifisin olukorda täiega.

Lõpptulemuseks siis 14 vimba ja 60 + särge. Nende viimaste lugemine läks lihtsalt sassi ja seetõttu teab täpset arvu vaid tuul. Võtu võlusõnaks oli väga tugev pidurdamine. Vastaskaldal püüdjad enamasti lühikeste ritvade ja rulli õngedega varustatud olid ja seetõttu vaid vaba triivi lasid. Ilmselgelt see nende võtule just mitte soosivalt mõjus. Tonkavend veel midagi sai, aga ka ei miskit erilist. Ja tundus, et seekord ka mu sööt toimis. Varakevadel see ka rohkem mõju avaldab kui hilisemas faasis. Kokkuvõtvalt - ütlemata äge päev, õigemini siis neli-tunnikest, olid olnud. Pole ammu nii rahul olnud. Kahjuks rohkem vimbasid naine aga koju tuua ei luba. Pidavat liiga palju olema. Imelik, eks ole.

Vesi Kasaris +81 ja 4.1 kraadi. Õhurõht kukkus 773 pealt 767 peale. Et siis päeva loo moraal - käsikaga püüdes pole vahet, mis õhurõhk teeb:-)

Vängla all olla eile juba võtnud...




kolmapäev, 25. märts 2020

Paguluses vol.3

...

Üheksas päev, 25. märts 2020

Päevad on ikka üsna ühenäolisteks kujunemas. Päikeselised ja tuulised. Istun päev otsa nina arvutis kinni ja õhtul kooserdan vee äärde. Täna hommikul käisin korra piilumas oma kalda peal, et kas maja all kannatab juba tonka sisse panna. Ei kannata. Veel peab vesi kukkuma. Nii 20 cm, muidu sikutan kogu aeg kõrkjaid välja.

Õhtusele püügile jõudsin seekord natukene varem. Kella viiest jõudsin Rumba alla. Ainukese püüdjana kohapeal. Hoolimata tervelt 9st soojakraadist olin talvekombe selga vedanud, sest kavatsesin kolmandat õhtut järjest ühe ja sama koha peal suure tuule käes passida. Ja ega see kombe paha otsus polnudki.

Kolm kaigast sisse ja hetkel kui käsi mullast puhtaks pesema läksin, juba kärbsevastsete kaigas paugutas. Lausa kaks korda. Ja selleks hetkeks, kui kohale jõudsin tardus ritv paigale. Hilisem kontroll tuvastas tühjaks lutsitud vastsete kestad.

Järgmise tunnikese jooksul mässasin mingite väga kentsakate tegelinskitega. Kergelt tõmbasid ühe korra ritva ja kui hiljem rakenduse välja kerisin, siis oli konks kui puhtaks lutsutatud. Eriti osavad vargad. Ükski neist otsa ka ei maganud. See nali kestis kella kuueni välja ja siis nood röövikud lahkusid tsoonist. Küllap see miski särjebande ikka oli.

Kella poole seitsmeks sain seisu juba minu poolt vaadates -1 peale - lennutasin oma söödakorvi otsast ära koos rakendusega. Hea, et ridva pits terveks sai. Panin siis uue korvi ja uue kirbu valmis, saatsin koos loojuva päikesega orbiidile  ning kohe sain ka päeva teise (kui see päris alguse oma ka sinna sisse arvestada) normaalsema võtu. Nõksatas kaks korda ridvapitsi ja siis tõstis söödakorvi lendu. Haakisin ära ja päeva ainukene kala leidis tee kaldani.

Peale seda ei juhtunud enam miskit. Isegi särjed ei tulnud hämaruses välja. Ilmselt ootavad endiselt vee soojenemist.

Vesi on kukkunud Kasaris juba +90 peale ja võrreldes eilsega ka peaaegu kraadi soojemaks läinud. Veetemperatuur  täna 3.3 kraadi. Samas sonnil on endiselt jääkirme peal! Õhurõhk ka kopika allapoole tulnud, 771 mm. Loo moraal (teist päeva järjest) - langeva rõhuga ei näri:-)

Kümnes päev, 26. märts 2020

Eelmiste päevadega võrreldes tõmbas tuule lõpuks ometi pisut vaiksemaks. Puhub too endiselt edelast, aga isegi päeval oli see juba paraja mõõdukusega. Õhtuks, kui peale kella viite jõe äärde jõudsin, oli too veel nõrgemaks jäänud. Lageda peal muidugi pidi kapuutsi pähe tõmbama, aga ridvad vähemalt seisid harkide peal rahulikult paigal. Mitte nii nagu eelmistel päevadel...

Sain kolm tonkat sisse, kui tuli töökõne peale. Viisteist minutit vestlust ja samal ajal kaks äärmist ritva korda mööda kellukesi kõlistasid. Lõpuks kui kõne läbi, kontrollisin rakendused üle. Kärbsevastsetega varustatud kaika otsas kena vimb. Teisel vaid rebestatud ussi jäänused.

Kuni kella kolmveerand kuueni midagi nagu toimus ja ei toimunud ka. Keegid nokkisid, kuid peale ühe särje kaldale kedagi ei tulnud. Peale seda tekkis aga tunnine auk sisse, kui üks ära eksinud kiisk välja arvata. Alles päikeseloojangu järel hakkas jälle midagi juhtuma.

Esmalt sügava peal olevat mullaussi keegi himustas. Kiigutas kenasti ritva ja peale haakimist ka otsa jäi. Ilus poiss sõitis usinasti ja suutis ennast kaldarohtu kinni haakida. Venitasin teda mitme erineva nurga alt, kuni lõpuks liikuma sain. Teine vimb.

Vahepeal keegi kärbsevastseid lutsis aga otsa ei jäänud. Kibelesin juba kodupoole minema, pole kunagi viitsimist hämaras pikalt passida, ja pakkisin asjad kokku, kui sügava pealset ussi jälle keegi torkima ronis. Kaks korda kergelt sikutas ja siis vait jäi. Passisin mõnda aega ja siis tüdinesin ootamast. Ja ega põhjust kaugemaks ootamiseks polnud ka - vimb magas rahulikult konksu otsas. Too tuli juba kenasti üle kaldarohu ja rändas teisele kahele kalale seltsi. Kokku siis kolmik.

Vesi Kasaris +86 ja 4.1 kraadi soe. Õues ka juba meeldivalt soe. Pea kümme kraadi tuli päeva peale ära, isegi maha tulles veel 4 kraadi sooja näitas. Õhurõhk 773 mm, ehk siis eilsega +2 mm juurde. Seega päeva moraal - tõusva õhurõhuga võib vimb võtta:-)


laupäev, 21. märts 2020

Paguluses vol.2

...

Viies päev, 21. märts 2020

Laupäev. Sain vähe varem jõe äärde kui tavaliselt. Juba nii poole kolme paiku jõudsin Vanamõisa kanti. Rumba all hakkab tasapisi laulupeoks kiskuma - silla juures paar autot, sirge peal neli-viis tükki lisaks. Millegipärast ei usu, et seal veel väga vimb liigub, aga mine sa tea...

Väljas pilves ja külm ilm. Pigem talv kui kevad. Sooja vaid paari kraadi ümber. Õnneks oli kirde tuul nii nõrk, et üle põllu astudes ja kohale jõudes oli higi lahti. Talvekombega ikka pikalt vantsida ei ole hea. Sättisin ennast oma tavalisse kohta ja läksin uurima ainukestelt kaaslastelt, kes samasse kanti olid püüdma tulnud. Üks vene mees ja vene naine. Loomulikult olid nad "just tulnud". Võttugi polevat veel näinud. Soovisin neile edu ja läksin panin oma ridvad sisse.

Ühe kaika tavalisse kohta, teise järgmisse vahesse ülesvoolu ja kolmas sellest veel paarkümmend meetrit edasi. Ruumi oli, rahvast polnud. Hea katsetada ja otsida erinevatest kohtadest. Kaks kaigast ussidega, üks söödatopsi ja kärbsevastsetega. Ja kohe läks ka tegevuseks. Istuda mitte ei lastud.

Järgmise poole tunni jooksul jooksin nagu loll kolme ridva vahet. Särjed rüüstasid usse ja just nii, et võtt pidi alati kõige kaugema ridva juures toimuma. Pidu sai läbi kui lõigatult, kui pea kohale tuli selle püügikorra esimene pilv ja lumekraanid valla päästis. Selleks hetkeks olid kaldal käinud üks vimb, kolm särge ja üks nurg.

Pilv kestis ja kestis. Tunnike kndlasti. Siis tuli päike uuesti välja ja pakkus veel mõned võtud. Üks särg ja üks vimb lisaks, kuni saabus teine lumetorm. Kummagi saju ajal ei toimunud ühtegi võttu. Ja nii kui päike uuesti pilve tagant piiluma asus, hakkas vee all uuesti juhtuma. Kolmas vimb tuli pisut enne kella viite. Neljas ja viies kelle kuue ja poole seitsme vahel. Mõned särjed ka veel lisaks. Kui enne oli kärbsevastsetega pidevalt toimetamist, siis õhtune tegevus toimus vaid ussidega varustatud ritvadel. Vimma võtt oli suhteliselt uimane. Tegi enamasti paar jõnksu ja jäi siis lihtsalt otsa "magama". Võtmise pooleli jätmisi peale ühte tõmmet veel mitmeid lisaks - miski talle ikka ei sobinud.

Mõnus õhtupoolik, sest ilm oli ka ikka imeline. Päike mõnusalt soojendas, tuul oli null mis null. Ja see värvide mäng, mis päikese ja külma mõjul tekkis oli ikka hämmastav. Kontrastsus vahepealse lumetormiga oli seda hämmastavam.

Nautisin seda ilu ja olu kuni kolmveerand seitsmeni, kui päike lõplikult ära kadus ja panin ridvad kokku. Viimast rakendust välja kerides oli järjekordne unimüts tonka otsa magama sättinud. Tol õnnestus aga kaldarohtu kinni sõita ja lõpuks pääses koos lipsuga plehku.

Lõppkokkuvõttes - tundub, et hakkab juba vaikselt looma. Vesi muutub parajaks. Vimba jões on. Vaikselt hakkab ta ka juba liikuma. Vesi peaks veel nii 30-40 cm kukkuma, siis võiks ka käsiõngega juba proovida.

Õhtul õhutemperatuur kukkus kolinal. Maha tulles oli juba -1 kraad külma oli. Veetase oli kukkunud Kasaris juba +132 peale, veetemperatuur samas külmem kui eile, vaid 3.6 kraadi. Õhurõhk muudkui kerkib ja kerkiv, õhtuks oli juba 772 mm peale välja roninud.

Linna endiselt ei kisu.


Kuues päev, 22. märts 2020

Eile õhtune kergemat sorti  vimma võtulaine, millest kolm viimast tulid ühest ja samast kohast, tekitas küsimuse, et äkki hommikul jätkab vimb samas kohas söömist, kus õhtul lõpetas. Tean küll, et varakevadel tavaliselt pole mõtet hommikul vara vee äärde minna, vesi külm, kala passiivne, aga... mõttest ei läinud küsimus, äkki on seekord teistmoodi? Nii olingi äratuskella peale kella kuuest üleval ja virksti-krapsti kohe voodist püsti. Pilk õue kraadiklaasile näitas -8 kraadi, mis tekitas tahtmise põhku tagasi pugeda, aga uni oli juba läinud. Päeva esimene vale valik sai tehtud ja kohvimasin käima pandud.

Vanamõisa all olin umbes seitse kopikatega. Tee peale jäänud Rumba all olid koguni kaks autot ööbima jäänud, hullud sellised... Vanamõisa all aga ei kedagi. Poole kaheksa paiku sain alles esimesed naabrid.

Püük ise aga valmistas suure pettumuse. Õhtul võtte pakkunud kaigas vaikis kangekaelselt, samal ajal hoopis vana püügikoha poolne tegutses särgede vandaalitsemise all. Suure särje nökerdamiste tähe all möödus terve varahommik, kuni kella üheksa paiku täielik vaikus maad võttis. Õnneks oli ilm super luks - päike küttis korralikult. Kuigi terve päeva jooksul temperatuur üle 3 sooja kraadi ei küündinud, oli ometi soe olla. Kirde tuul püsis ka kontrolli all.


Kella pool kaheteistkümneks olin tüdinenud ja panin pillid kotti. Terve püügi tulemuseks vaid mõned särjed ja üks nurg. Samal ajal kui kotti selga upitasin, tõmbas naaber päeva esimese vimma. Vale otsus number kaks aga oli juba sündinud - minema, koju.

Päeval toimetasin aias ja nautisime perega ilma. Kella kolme paiku hakkas aga tagasi kiskuma. Seekord otsustasin tonkatamisest loobuda ja üritada käsikaga maailma vallutada. Ei pea vist mainima, et see oli valeotsus number kolm? Läksin oma jõe sügavasse käärdu ja kiusasin särgesid. Üks võtt oli selline, et äkki oli vimb... aga ilmselgelt oli käsiõnge jaoks liiga vara. Vool liialt kaldas ja kole tugev. Püügile vajutasid pitseri töökõned, mis oma tunnikese püügilt tähelepanu endale röövisid.

Natukene enne kella viite tekkis mõte, et äkki läheks õhtu lõpetuseks veel Rumba alla. Aga ei läinud. Ei viitsinud enam. Kas see olin vale otsus number 4 või mitte, seda ei teagi.

Oli üks ütlemata kummaline päev. Ilus ilm, aga tulemused olematud. Mis teha, juhtub.

Veetase Kasaris +114 ja sooja vaid +2.8 kraadi. Õhurõhk lausa 778 mm.

Seitsmes päev, 23. märts 2020

Sedapuhku läks tööga nii kaua, et alles poole kuueks sain jõe äärde. Aga raskel ajal asi seegi. Kaugele ei hakanud minema ja sättisin ennast Rumba alla sügava peale. Ainukesena kusjuures, ka silla juures polnud kedagi.

Ilm veel napilt-napilt päikeseline, sest samal hetkel kui viimane tina lendu läks, kadus päike ka pilve taha. Tuul puhus läänest, aga rauges üsna pea ja pakkus mõnusa õhtupooliku. Ilm samas nii külm, et kalda ääres jääkoorikud purjetasid. Ega temperatuurgi palju üle nulli ei olnud.

Rakendused nagu ikka - kaks kaigast ussidega ja üks söödatopsi ning kärbsevastsetega. Üks sügavale auku, teine servale, kolmas pigem madalama poole.

Kohe alguses kolm võttu kärbsevastsete peale. Esimene neist õite ilus - ritv pani kenasti lendu, aga tormasin liiga vara peale ja kala ei jäänud otsa. Vaimusilmas kujutasin merikat ette:-) Teine võtt päädis särjega ja kolmas vimmapoisiga. Too viimane tegi vaid kaks tõmmet ja magas südamerahus konksu otsas edasi. Peale seda tekkis aga vaikus, mis kestis loojanguni välja.

Hämaras ronisid särjed uuesti peidukohtadest lagedale ja kukkusid nökerdama. Vimma võttu aga rohkem ei tulnudki.

Huvitaval kombel ei andnud sügavikule pandud kaigas terve õhtu jooksul ühtegi võttu. Kella seitsmest tulin tulema.

Vesi Kasaris +102. Veetemperatuur langustrendis, täna vaid 2.4 kraadi soe. Õhurõhk praktiliselt muutumatu, 777 mm.


Kaheksas päev, 24. märts 2020

Järjekordne tööpäev paguluses ja järjekordne õhtu vee ääres. Rumba all kääru peal. Sedakorda 1.5 tundi ja seda parajalt tugeva lääne tuule seltsis. Täna üks auto veel silla juures passis ja sirge peale veel teinegi lisaks tuli.

Päikest sain jälle umbes viis minutit. Nagu needus peal - nii kui kohale jõuan, siis kohe pilve taha ennast sätib.

Sooja paar kraadi rohkem kui eile, aga tuul selle täiega ära nullis. Veetemperatuur vaid 2.5 kraadi. Samas veetase kukub ikka kolinal. Täna Kasaris vaid +95. Ühe lipsu paari meetri kaugusel kaldast põõsa otsa kinni tõmbasin, usun, et homme saan ta juba sealt kätte:-)

Võtt aga kole niru. Kokku selle aja peale 4-5 võtu hakatist. See tähendas täna seda, et keegi korraks sikutas ja siis vait jäi. Mingit võimalust haakimiseks sisuliselt ei olnud. Üks särg suutis ennast ussipuntra otsa magama sättida, ülejäänud ühekordsed tõmbed päädisid kas tühjaks lutsutud kärbsevastsetega või ära varastatud ussi sabaga.

Kell seitse astusin minema. Üks ütlemata nõrk võtupäev oli ikka. Õhurõhk kukkus 772 mm peale. Päeva tõetera - langeva rõhuga kala ei võta:-)