pühapäev, 1. märts 2020

Tali tuli, 01. märts 2020

Kuidas see anekdoot oligi... hüppavad Arno, Kiir ja Toots langevarjudega lennukist alla. Esimesena maandub Kiir, mõni aeg hiljem Toots. Ootavad siis oma kolmandat kaaslast, kes ei tule ega tule. Kiir hakkab juba vaikselt muretsema, kuid Toots lausub muretult: "EGA TALI TAEVA JÄÄ". Näe ei jäänud ka sel aastal, sest nädala sees viskas maal sellised hanged maha, nagu oleks vanad head külmad talved tagasi. Saunast sai isegi lumehange hüpata ja lumeingleid teha.

...

Neli külmemat ööd ja poolkülma päeva tekitasid optimistliku arvamuse, et äkki kaanetab Velise ka veel kinni. Seda enam, et kolmapäeva ööst saadik näitas ilmateenistuse info, et veetemperatuur jões langes nulli. Tõsi veetase oli pisut kõrge kiireks jää tekkeks, aga pühapäeval otsustasin olukorda siiski uurima minna.

Otsisin oma jäävarustuse välja, ronisin ujuvasse kombesse ja haarasin tuura saunast kaasa. Igaks juhuks tõstsin tonkaridvad ka veel autosse... Kella kümne paiku keerasin autonina hoovist välja ja suundusin Enge risti. Jälgi ees ei olnud, nii sain ise põlluäärde esimesena kaks vagu sisse sõita. Mäest alla ei hakanud minemagi - jõgi keskelt lahti, vaid Enge nurk tundus kinni olevat. Ohkasin raskelt ja suundusin paariks tunniks Rumba alla. Kui juba kalale sai mindud, oleks ju narr kohe koju tagasi minna.

Esimene peatuspaik näitas seda, et jõekaare ülemine osa oli kalda äärest nii viie meetri ulatuses jääs. Silma järgi tundus, et eemal kaare teises osas on paremad tingimused ja nii suundusin lõpuks sinna. Kolm tonkat sisse, mullausside ja kirbu otsas olevate kärbsevastsetega varustatud. Peibutussööda olin muidugi maha unustanud - tulin ju ikkagi jääpüügile.

Kui saabumise ajal oli pilvisest taevast vahelduva eduga midagi alla tilkunud, siis peale tonkade sisselennutamist kukkus korralikult kallama. Tund aega istusin kapuutsi all varjus, enne kui lõpuks pilv üle läks ja päevavalgust juurde tuli.

Kella kaheteistkümne paiku sain isegi mingi võtu, keegi kolm korda kiirelt nökerdas, et seejärel söömisest loobuda... ja kaks tundi peale püügi algust olin tüdinenud ning astusin minema. Kalata.

...

Kahjuks jäigi sel hooajal jääpüük vahele. Kurb. Nüüd lubab juba korralikumalt soojemaks minna, äkki hakkab siis vee all ka pisut liikumist juurde tulema. Kogu see talve "maha magamine" on püüginälja üsna suureks ajanud, aga niisama tühjalt ilma võttudeta ei viitsi ka jõe ääres passida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar