teisipäev, 24. juuni 2014

Jaaniõhtuks valmistumine Vigala jõe vimmade seltsis, 23. juuni 2014

Kerttu tuli koos perega pühapäeva õhtu maale ja nii me Margusega jaanilaupäeva ennelõunal kahekesi vimmapüügi paikade poole veeresimegi. Vaja ju emajõe mehele näidata, kuidas see kalapüük siin läänekandis käib. Ilm oli küll pime ja kole, pidevalt tumedad pilved üle pea sõudsid ning aeg-ajalt halli müürina vihma alla ladusid, kuid ega siis selle pärast minemata saanud jätta...

Kell vast kaksteist kui kohale jõudsime. Wimbu oli mu eelmise korra püügipaiga okupeerinud ja sealt ka hommikupoole kenasti kala saanud. Küll aga vihma tulles olla võtt just lõppenud...Jätsime Wimbu edasi püüdma ja sättisime ennast pisut eemale, sirge keskele püüdma.

Peibutussööt sisse. Margusele, kes siiamaani vaid tonka ja landipüüki tunnistanud,  käsiõnge A ja O selgeks tehtud, saatsime kärbsevastsed koos marmõssidega vette. Vimb ei lasknud ennast kaua oodata ja peagi mul esimene kala sumbas. Noh, algus vähemalt lubav... Väikeste vahedega veel neli kala lisaks ja siis kui lõigatult vaikus. Pommitasin sööta, nautisime vihmapilvi ja ulguvat lääne tuult ning ootasime, et parv tagasi tuleks. Ootasime, mis me ootasime, kuid tunnike hiljem oli peibutussööt otsas ja kala polnud tagasiteed üles leidnud. Vaid miskid särjepunnid aegajalt pakutava kärbsevastse vastu huvi näitasid ja mõni neist ennast isegi konksu otsa kruttis.

Mõtlesime juba äramineku peale, kui ootamatult Margusel kena võtt, korraks kala taga ning ... tamiil katkes. Kork jäi pinna peale hulpima, sõites vimma vedamisel väikesel alal edasi-tagasi. Järgmised paar minutit sai keskendutud vees oleva korgi tabamisele ja mingi ime läbi saingi konksu korgi taha kinni tõmmatud. Vaikselt vedasin rakenduse kalda poole ning kui kork käeulatusse jõudis sai Margus lõpuks tamiilist kinni rabatud ja oma elu esimese vimmakala kaldale tõsta. Otsisin fotoka välja, et ajalooline sündmus piltide keelde talletada ja poseerimise hetkel pudistas Margus kala pori sisse:-)
Kala tõi lootuse tagasi ja ootasime järgmisi... tunnike hiljem jõudis ka meie peakoludesse kohale, et vist ikka ei hakka midagi rohkemat juhtuma. Kuna Wimbu oli  ka vahepeal lahkunud, siis kolisime kella poole nelja paiku minu tavalise püügipaiga peale tagasi ja sättisime ennast seal püüdma. Tegin uue sööda valmis ja pommitasin sisse. Seejärel kork järgi...

Vimb ei lasknud ennast kaua oodata ning juba veerand tunni pärast käis keegi söödaplatsil pakutavat mekkimas ja peagi esimene kala ka korgi uputas. See oli siis seitsmes kala mis sumpa läks...

...vaevu sain kala sumpa, kui hakkas hullumoodi vihma kallama. Ja see mis edasi juhtus oli pea uskumatu. Nii kui kork vette lennates oma asendi sisse sai, nii ta sealt ka kohe uputati ja laksti kala taga. Ilusad suured vimmad tulid meil mõlemal järgemööda kaldale. Õng käis edasi tagasi, sisse välja...

... sadu kestis sirka kümme minutit ja nii kui vihm lõppes muutus ka võtu iseloom. Kala kaotas agressiivsuse ning puutus pakutavalt loiumalt ja arglikumalt, pidevalt tuli meelitada ning mängitada, et vimb sööda ära võtaks; lisaks tekkisid võttude vahele mõneminutilised pausid. Kui tunnike hiljem järgmine padukas kohale jõudis, olime vaimult valmis järgmiseks vimbade agressiooniks ... kuid ei midagi sarnast enam, jätkus tavaline väikeste (mõneminutiliste) pausidega võtt. Nii, et see esimene vihm vist  mingi võluvihm oli:-)

Natuke enne kella kuute, kui oma kolmekümnenda vimma välja sikutasin, oli meil mõlemal püügiisu lõpuks kuhjaga täis ja panime oma kodinad kokku. Sumpa oli selleks ajaks tee leidnud 42 vimba. Valisime mõned suitsuahju jaoks välja ja saatsime teised nende loomulikku keskonda tagasi.

Kokkuvõtvalt väga lahe päev oli.  Kala enamasti pisut söödaga mängitamist tahtis, kuid oli üldjuhul üsna koostööaldis; sortiment oli mõnusalt suur ja vihma ajal viskas juba päris kenasid pätse sekka; ja ka ilm kannatas täitsa püüda.  Vahepealne kalade ketti tulemine muidugi kõikse sürrima mulje jättis - nagu kasvandusest püüaks:-) Margusele ilmselt selline üldmulje jäigi, et vimmapüük see on imelihtne ja et alati nii hästi läheb:-)


pühapäev, 22. juuni 2014

Vigala jõel vimmapüügi suvehooaega avamas, 21. juuni 2014

Reedel helistas Wimbu ja tuletas meelde, et vimmapüügi keeld saab läbi...  Nii juhtuski, et laupäeval maale tulles, kella poole nelja paiku jõe äärde vurasin. Suviste vimmakohtade peale.

Wimbu juba ees passis ja nii esmalt maad uurima sättisin. Ta hommikust saati peal, kolm vimba kohe hommikul ning päev otsa vaikust. Rääkis veel et kilost latikat nina alt läbi ujumas nägi - ma seal korduvalt käinud, kuid pole kunagi latikale otsa komistanud :-(  Viisakusavaldused tehtud, sättisin ennast paarsada meetrit eemale püüdma.

Esmalt muidugi sööt sisse. Eelmise nädala vigadest olin järeldused teinud ning sedapuhku pisut rammusamat kraami keedetud odrakruubi näol salmo poe söödale lisaks segasin. Ja peotäis maisi ikka ka sekka. Kolm pallikest vette ja iga kümne minuti tagant üks pallike lisaks. Ja siis õng sisse.

Sügavus eelmisest nädalast veel tamiili peal paigas, seadsin maisiterad konksule ja saatsin sööda kala otsima. Väljas tõeline eesti suvi - 14 kraadi sooja, päike ja pilved segamini ning mida aeg edasi seda pilvisemaks kiskus. Tuul ulus tugevalt lääne kaarest, tekitades jõele paraja laine, pillutades korki üles ja alla. Hargi peale asetatud ritv ei leidnud kuidagi asu, potsatades alalõpmata vette. Hea et mul miski odav  kangem kaigas kaasas oli, kergem ja parem riist ilmselt tuule käes murdunud oleks...

Tunnike mööda praktiliselt vaikuses. Kohe alguses keegi uputus korgi, kuid pakutud mais tuli kenasti ilma kala kaasa toomata veest välja. Pikalt vaikus, kui poole tunni pärast toimus nii tormakas korgiuputus, et ma isegi silma pilgitada ei jõudnud. Loomulikult otsa ei jäänud. Ehitasin vahepeal elussööda õnge ümber ja paigutasin ussi kuppude taha madalamasse ligunema. Peagi sõrmepikkused ahvenad seda kiusama hakkasid. Sügavasse asetatud sööt aga vaikis jonnakalt. Ei mõjunud ka maisi vahetamine usside vastu.

Täpselt tund peale söödastamise algust toimus lõpuks korralikum võtt, haakimine õnnestus ja esimene vimb painutas ridva vibuks. Kala sumpa, sööta juurde ja uuesti mais konksu otsa. Viis minutit vaikust ja väike nikerdamine, mis peagi pooleli jäeti. Järgmine triiv peibutussööda piirkonnas ja täpselt samasugune tulemus. Kolmandal katsel võttis kala lõpuks hoo sisse ja võttis pakutava ära. Järgmine vimb sumpa...
Ja jälle vaikus. Ning mitte viis minutit vaid rohkem. Ja siis jälle nikerdamine, mis kuidagi võtuks ei realiseerunud hoolimata kõikvõimalikest meelitamiskatsetest. Otsustasin et aitab, otsisin plastist rohe-puna-kollase marmõssi välja, sidusin uue lipsu ja toppisin kolm kärsevastset otsa. Vaevalt sai pakutav sööt põhja ligidale vajuda, kui keegi ilmselt suurest õnnest, et tellitud prae asemele lõpuks hoopis magustoit välja toodi, selle hooga haaras ja korgi sujuvalt vee alla uputas. Kolmas kala leidis tee kaldale.

Otsus kärbsevastsele üle minna oli ainuõige. Nüüd hakkas kala ühtlaselt tulema, mitte küll ketti, sest peale iga kala tekkis vähemalt paari-kolme minutine paus enne kui midagi toimus - ilmselt ajas väljavõetava kala lobistamine ja lärmakas sööstmine vee all teistel vimbadel heitliku söögiisu korraks kõrvale.  Kuni kolmeteistkümnenda vimmani sujust kõik kui õlitatult. Neljateistkümnes kala pääses aga pakku ja tekitas veerandtunnise vaikuse. Pommitasin  regulaarselt sööta juurde ja parv tuli mõne aja pärast alla tagasi.

Poole kaheksaks oli tee sumpa leidnud 23 vimba ja sekka ka kaks särge. Emased vimmad kõik kudenud ja kiitsakad nagu heeringad ning tegid vähe nõrgemat sõitu; isased aga olid väge täis ja pakkusid püügimõnu täie raha eest. Mõned kalad sai tagasi lastud, kuid suurem osa läks sedapuhku naise onule, kes hirmsasti kuivatatud vimba armastab.

Kala jäi veel võtma, kuid selleks korraks mulle aitas ja püügiriistad kokku panin. Vabastasin oma püügiplatsi Wimbule ja Aimarile ning kobisin saunatama. Täitsa mõnus püügikord oli...






pühapäev, 15. juuni 2014

Vigala jõel pikka latti vibutama, 14. juuni 2014

Tänu vihmale lükkus maale tulek reedelt laupäevale ja sinna nahka läks ka hommikune püügiplaan. Mõte tühja kohta ei salli ja alternatiiviks sai pähe võetud idee teha üks pealelõunane püük, et kassile mõned särjed koju tuua. Õhtu peale ei saa seda tähtsat toimingut ju jalka pärast jätta :-).

Jõudsime siis kenasti maale, teen auto ukse lahti ja hoovi peal vahtis vastu krants, musta-pruunivalge kirju. Saba käis taga nagu tatraveski ja koer kohe hirmsasti ligi tükkima hakkas. Kahtlustasin juba naise-lapse vandenõud (aastaid tagasi Lasnamäel elades ühelt kevadiselt kalapüügilt koju naastes, mulle kena viirpapagoid tutvustati, kes väidetavalt olla meie seitsmenda korruse aknast sisse lennanud ... ja kuna keegi lähiümbruses teda omaks ei tunnistanud, siis meile ta elama jäigi...; huvitav miks ma seda muinasjuttu pole kunagi ära ostnud:-), kuid mõlema silmad olid imestusest sama suured kui mul ja pühkisin selle variandi peast. Tassisin asjad ära, käisin küla teadetetahvilt  kadunud loomade teateid uurimas ja naine naabrinaisega vestlemas, kui selgus, et see Vana-Vigalast kellegi "kunstniku" koer, kes ennegi jooksus käinud ja ise kodutee üles leida suudab. Krants haledalt ühte jalga lonkas ja nii lasime tal siis natuke meiega olla, lootes et koer lõpuks ise kodutee ette võtab.


Kogu selle melu tulemusena jõudsin jõe äärde alles kella nelja paiku. Väljas tugev põhjatuul ja nii sättisingi ennast kohta, kus puudest vähegi mingi tuulevari tekkis. Ehk samasse kanti, kus eelmine aasta põhiliselt vimbasid sai sikutatud, kuid mitte sirge peale, vaid kääru poole. Paika oli teisele kaldale tekkinud miski puuküna, mis tekitas mõtteid võimalikest salavõrgutajatest, kuid otsustasin siiski proovida - tuule käes poleks püük lihtsalt võimalik olnud.

Sättisin oma söödasegu, sedapuhku ilma pudruta, lihtsalt poesodi kokku keerates ja maisi lisades, valmis ning pommitasin esimesed pallid teele. Kell oli veerand viis. Üsna päevane aeg küll, aga taevas ühtlaselt pilves ja üsna sombune, nii lootsingi et äkki kaladel kellataju sassi läinud. Lihtkäsiõng korda, sügavus välja mõõdetud ja läks püügiks.

Eelmiste päevade sajud oli jõevett kergitanud ja ka vee läbipaistvuse üsna kesiseks muutunud. Tänu sellele ka isegi kerge vool oli olemas. Esimesed paarkümmend minutit leotasin plastkirpu ussiga. Mitte keegi ei puudutanud ka. Vahetasin selle seejärel konksu vastu ja veel viisteist minutit hiljem panin ussi asemele maisi. Seis ei muutunud. Pinnas viidkas hõljuma jäänud sööta mekkis ja ahven teda vaikselt kiusama tuli, kuid nelja meetri sügavuses valitses täielik vaikus. Panin ussi uuesti otsa ja tukkusin korki vahtides aega vaikselt õhtupoole.

Tund ja viisteist minutit peale söödastamise algust käis lõpuks esimene nõksakas korgist läbi, kuid jätku ei tulnud. Kontrollisin sööda üle ja saatsin uuesti orbiidile. Seekord järgnes üsna kohe korralik võtt, kui pikalt vettinud tamiil rikkus haakimise ning kala ei jäänud otsa. Järgmine vise tõi  esimese kala siiski kaldale, väike särjepunn.

Sättisin punasilmse punni oma elussööda konksu otsa ja asetasin kuppude taha likku. Kork oli küll mõeldud viidikaga püügiks ja seetõttu asus särg seda üsna usinalt uputama ja nii ta istuski suure osa ajast korgiga vee all mitte vee peal. Sain vaevalt ridva maha panna, kui silmanurgast nägin teist korki vee alla vajumas. Jõudsin õigel ajal jaole ja vihane vimmapoiss tegi tasuta pooleminutilise reisi kaldani ning tagasi, saades pool ussi pealekauba õhtuseks maiustamiseks.

Kas oli see nüüd toekama komponendi puudus peibutussöödas või põhjus milleski muus, aga järge ei kippunud enam  tulema. Aegajalt miskid mikrokalad või siis tõelised pirtsutajad käisid nokitsemas, kuid ära võtma sööta ei kippunud. Kell lähenes juba seitsmele, plaanisin ennast jalgpalli vaatama sättida, kui peale järjekordset söödavahetust, keegi pakutava maisi omastas ning vähe korralikuma söömislaine algatas. Järgmise poole tunni jooksul käis kaldal kümmekond särge ja paar vimba (kes ujuma tagasi sai saadetud) ning ühel korralikumal võtul õnnestus kellegi lõua taha ka tamiil puruks haakida...

Poole kaheksa paiku tundus asi kehvemaks minevat ja nii paningi rutuga kodinad kokku ja tormasin teleka ette palliveeretamist vaatama.

Kokkuvõtvalt üsna lahja võtuga püügikord. Ei tea kas peibutussööda viga või oleks kärbsevastseid pidanud ostma. Tundus küll, et  kuna väga pika hambaga pakutavat võeti, siis kärbes täna paremini oleks peale läinud. Suurema ussi peale vaid sülitati ja maisi pidi ka terakaupa leotama. Samas ega kala ühtlaselt alla ka pidama ei jäänud, nii et ilmselt ka peibutus ebaõnnestus.

Teinekord siis teistmoodi peab proovima...


pühapäev, 8. juuni 2014

Vigala jõel hauge narrimas, 08. juuni 2014

Nädalavahetusel oli maja rahvast täis ja nii ei sättinud ennast kuhugi kaugemale püüdma. Küll aga venitasin laupäeva õhtul elussöödaõnge saunast välja ja sättisin selle töökorda.

Mõned viidikad mannergusse kinni püütud, panin elussööda silla kõrvale likku. Kuna käis üks kõva grillitamine, siis sai korki vaatamas käidud üsna harva. Enamasti tiksus kork paigal, kuniks õhtu poole päikese laskudes otsustasid sillaalused elanikud pisut maiust otsima hakata ja nii käis lühikeste vaheaegadega keegi haugipoiss viidikat näksimas.
Sõna otseses mõttes näksimas - paar korda alustas ja siis lasi kala lahti. Viidikal hambajäljed peal ja eluvaim otsas. Uuesti värskem sööt sisse ja kordus sama lugu. Viidikat välja tõstes otsustas veel veest lahkuvale söödale haug järgi lennata, aga hambad ei ulatunud sabani. Suuruse järgi tundus sama haugipunn, kes paari nädala eest samast paigast välja sai võetud ja pisut eemale vette tagasi lastud. Kolmandal korral otsustas haugipoiss lõpuks, et vaja see pala ikkagi alla kugistada, kuid ei saanud ka siis hakkama - paar minutit neelamist ja haakimise järel korraks raskus taga, kuid kohe ära pudises...näritud viidikat mulle loovutades...

Uus viidikas osta ja siis see ritv ununes...

Hommikul ärgates,  kella järgi on vist korrektsem öelda, et tegemist oli ennelõunaga, ja jõe äärde vantsides istus see haugipunn lõpuks otsas. Vahtis mulle rahuloleva näoga otsa, et näe jaksasin küll selle viidika alla neelata...

Toimetasin ta uuesti paarkümmend meetrit eemale, lootuses, et äkki nüüd mõni kenam poiss endale selle sillaaluse peidupaiga võtab. Aga võta näpust, kas sama kala vudis ruttu koju tagasi, või oli neid punne seal rohkem, aga midagi korralikumat ei tulnud. 

Aeg-ajalt toimusid samasugused viidika ära nätsutamised nagu eile, korraks mingi samas suurusjärgus poiss ka otsas oli, kuid normaalmõõdus kala välja meelitada ei õnnestunudki.  Pealelõunal lõpuks paarisaja grammine ahven hoopis otsa ennast kugistas. Nii et mine tea, võibolla need "nätsutajad" ka hoopis triibulised olid. 

Igaljuhul hakkas vaikselt selle haugi narritamise tulemusena  tekkima tunne, et võiks ennast järgmine nädal kuhugi eemale püüdma sättida.  Nüüdseks juba kuu aega ka, kui pole viitsinud kuhugi püüdma minna. Ei mäletagi nii pikka vahet ...