Vigala jõel vimmapüügi suvehooaega avamas, 21. juuni 2014

Reedel helistas Wimbu ja tuletas meelde, et vimmapüügi keeld saab läbi...  Nii juhtuski, et laupäeval maale tulles, kella poole nelja paiku jõe äärde vurasin. Suviste vimmakohtade peale.

Wimbu juba ees passis ja nii esmalt maad uurima sättisin. Ta hommikust saati peal, kolm vimba kohe hommikul ning päev otsa vaikust. Rääkis veel et kilost latikat nina alt läbi ujumas nägi - ma seal korduvalt käinud, kuid pole kunagi latikale otsa komistanud :-(  Viisakusavaldused tehtud, sättisin ennast paarsada meetrit eemale püüdma.

Esmalt muidugi sööt sisse. Eelmise nädala vigadest olin järeldused teinud ning sedapuhku pisut rammusamat kraami keedetud odrakruubi näol salmo poe söödale lisaks segasin. Ja peotäis maisi ikka ka sekka. Kolm pallikest vette ja iga kümne minuti tagant üks pallike lisaks. Ja siis õng sisse.

Sügavus eelmisest nädalast veel tamiili peal paigas, seadsin maisiterad konksule ja saatsin sööda kala otsima. Väljas tõeline eesti suvi - 14 kraadi sooja, päike ja pilved segamini ning mida aeg edasi seda pilvisemaks kiskus. Tuul ulus tugevalt lääne kaarest, tekitades jõele paraja laine, pillutades korki üles ja alla. Hargi peale asetatud ritv ei leidnud kuidagi asu, potsatades alalõpmata vette. Hea et mul miski odav  kangem kaigas kaasas oli, kergem ja parem riist ilmselt tuule käes murdunud oleks...

Tunnike mööda praktiliselt vaikuses. Kohe alguses keegi uputus korgi, kuid pakutud mais tuli kenasti ilma kala kaasa toomata veest välja. Pikalt vaikus, kui poole tunni pärast toimus nii tormakas korgiuputus, et ma isegi silma pilgitada ei jõudnud. Loomulikult otsa ei jäänud. Ehitasin vahepeal elussööda õnge ümber ja paigutasin ussi kuppude taha madalamasse ligunema. Peagi sõrmepikkused ahvenad seda kiusama hakkasid. Sügavasse asetatud sööt aga vaikis jonnakalt. Ei mõjunud ka maisi vahetamine usside vastu.

Täpselt tund peale söödastamise algust toimus lõpuks korralikum võtt, haakimine õnnestus ja esimene vimb painutas ridva vibuks. Kala sumpa, sööta juurde ja uuesti mais konksu otsa. Viis minutit vaikust ja väike nikerdamine, mis peagi pooleli jäeti. Järgmine triiv peibutussööda piirkonnas ja täpselt samasugune tulemus. Kolmandal katsel võttis kala lõpuks hoo sisse ja võttis pakutava ära. Järgmine vimb sumpa...

Ja jälle vaikus. Ning mitte viis minutit vaid rohkem. Ja siis jälle nikerdamine, mis kuidagi võtuks ei realiseerunud hoolimata kõikvõimalikest meelitamiskatsetest. Otsustasin et aitab, otsisin plastist rohe-puna-kollase marmõssi välja, sidusin uue lipsu ja toppisin kolm kärsevastset otsa. Vaevalt sai pakutav sööt põhja ligidale vajuda, kui keegi ilmselt suurest õnnest, et tellitud prae asemele lõpuks hoopis magustoit välja toodi, selle hooga haaras ja korgi sujuvalt vee alla uputas. Kolmas kala leidis tee kaldale.

Otsus kärbsevastsele üle minna oli ainuõige. Nüüd hakkas kala ühtlaselt tulema, mitte küll ketti, sest peale iga kala tekkis vähemalt paari-kolme minutine paus enne kui midagi toimus - ilmselt ajas väljavõetava kala lobistamine ja lärmakas sööstmine vee all teistel vimbadel heitliku söögiisu korraks kõrvale.  Kuni kolmeteistkümnenda vimmani sujust kõik kui õlitatult. Neljateistkümnes kala pääses aga pakku ja tekitas veerandtunnise vaikuse. Pommitasin  regulaarselt sööta juurde ja parv tuli mõne aja pärast alla tagasi.

Poole kaheksaks oli tee sumpa leidnud 23 vimba ja sekka ka kaks särge. Emased vimmad kõik kudenud ja kiitsakad nagu heeringad ning tegid vähe nõrgemat sõitu; isased aga olid väge täis ja pakkusid püügimõnu täie raha eest. Mõned kalad sai tagasi lastud, kuid suurem osa läks sedapuhku naise onule, kes hirmsasti kuivatatud vimba armastab.

Kala jäi veel võtma, kuid selleks korraks mulle aitas ja püügiriistad kokku panin. Vabastasin oma püügiplatsi Wimbule ja Aimarile ning kobisin saunatama. Täitsa mõnus püügikord oli...