Vigala jõel, laisa kalamehe püügipäevad, 25.-26.aprill 2014

Eile sai korgiõngega suurem püügiisu maha võetud ja nii ei kippunud täna kuhugi minema ja passisin kodus.

Ilm päikeseline ja soe, päeva peale vast 15-16 kraadi tegi, nõrk läänetuul. Kella kaheteistkümne paiku panin kaks tonkat vette likku. Kõik ussidega, üks lips marmõssi kolm tavaliste konksudega. Vesi selgelt juba kaldajoonest allpool ja vool selle paiga kohta juba nõrgake...

Esimene vimmalaine ujus alt läbi tunnike hiljem. Ritvu vaatama minnes olid mõlemad tinad minu kalda alla lohistatud ning ridvaotsad tegid ühtlaseid liigutusi. Mõlema otsas korralikud kasari pätsid. Teine laine ujus maja juurest mööda kella kolme paiku, kui ühe tonka otsas ei miskit, kuid teise otsas selle eest duubel. Tükk aega jändasin, et mõlemad ikka kätte saaks. Ja kolmas laine kella viie paiku, kui üks vimb veel tee sumpa leidis. Särgesid aga kogu selle aja peale vaid üks. Ka erilist usside äranärimist päeva peale ei esinenud.

Õhtu mõtlesin tunnikese ka õngekorki vahtida ja segasin sööda valmis. Natuke erinev eilsega võrreldes, lisasin keedetud odratangu. Põhikomponendiks endiselt feederi püügi jaoks mõeldud sööt. Pallid vette ja püüdma. Kärbsetõuguga. Sättisin korgi enamasti tagasivoolu peale, kus ta üksinda ja kurvalt seisis. Panin siis voolu serva pidurdades liikuma ja vaikselt hakkas midagi toimuma. Esmalt mõned särjed ja siis tuuritas alla turva parv. Poolteist tundi andis neli turba ja seitse särge. Tundus, et sööt ikkagi hästi toimima ei hakanud, miskit pidevalt järjest võtmist ei esinenud ja õhtu edenedes muutus närimine aina laisemaks.  Pikalt ei viitsinud jännata, kaheksast panin asjad kokku.

Ka tonkade ussid olid kogu selle aja täiesti puutumatud. Vimb siis päeval muudkui rändas ja õhtul passis kusagil. Minu juures aga mitte:-)


Laupäeva hommik algas paljulubavalt. Kella üheksa paiku kaldajärsakust alla vantsides kaugelt näha, et mõlemad tonka tinad sõidutatud minu poolsesse kaldasse. Lisaks üks ritv veel hargilt maha tõmmatud.


Alustasin hargil olevast ridvast, see millegi taga kinni. Vantsisin pisut allavoolu ja sikutasin teiselt poolt. Pika venitamise peale tuli lahti, kuid vimb pääses minema. Teise ritva otsas aga midagi väga korraliku. Tükk aega pusimist ja ... duubel. Õnnestus jälle mõlemad üle kaldaääre korraga välja tõsta. Kalad olid lipsud nii sassi sõitnud, et järgmine pooltund harutasin tamiili lahti...

Ennelõunal rohkem vimma parvesid mööda ei ujunudki. Korra särjed konksud puhtaks imesid, kuid enamasti ussid täiesti puutumatud. Kella ühe paiku, kui peenrategemise lõpetasin, oli järgmine parv kohal. Sedapuhku üks vimb. Kõik tänased vimmad siiamaani väiksemad kui eilsed. Suured pätsid vist juba kõik ülesvoolu rännanud...


Pealelõuna möödus aga täielikus vaikuses. Isegi särjed tundusid letargiasse laskunud olevat. Õhtul nägin särjeparve pinnaligidalt ülesvoolu ujuvat, kuid vimmaga olid lood kurvad. Sättisin ennast juba sauna, kui päikeseloojangu ajal üks vimb ikka otsustas otsa ronida. Aga sellega oli tänaseks päevaks ka võtt ühel pool...

Vigala jõel lihtkäsiõngega vimba otsimas, 24. aprill 2014

Nädala esimene pool sai kodus istutud ja mingi viirusega maadeldud. Nelja seina vahtimisest siiber kolisin täna maale ära ja otsustasin värskes õhus köhimisega tegeleda. Suund Vigala jõe sügavamate kohtade poole. Samasse paika, kus pühapäeval proovimas sai käidud.

Jõe äärde prantsatasin oma asjadega maha kella viie paiku. Väljas kena päikeseline kevadilm, neliteist kraadi sooja ja kerge põhja tuul. Taevas ei ühtegi pilve. Uskumatult kuiv ja soe kevad on aprilli lõpuks jõe veetaseme peaaegu kesksuve tasemele välja langetanud. Hädasti oleks vihma vaja...

Segasin miskist feeder söödast ja maisist lobi kokku ja lajatasin sisse. Juba söödapallikesi tehes tundus, et asi vist päris hästi  välja ei tulnud. Pallid lagunesid ilmselt enne põhja jõudmist ja meelitasid pigem viidikaid kui vimbasid ligi. Toppisin siis natuke liiva raskuseks, läks paremaks, aga vaid tsipake. Lootuses, et vast midagi ikka meelitab panin käsiõnge valmis. Plastmassist kirptirk, söödaks kärbsevastsed.  Ja püüdma.

Algus oli suht vaikne. Kerge vool vedas korki edasi, minuti pärast sai ridvaulatusest tingitult triiv läbi ja läks järgmiseks tiiruks. Poole tunni jooksul ei ühtegi võttu. Panin söödale veel liiva juurde ja lajatasin seda jõkke. Vaikselt hakkas looma ja esimesed särjed nõustusid lõpuks alla tulema ning peagi ka kirbu otsa jääma. Riburadapidi tuli neid juurde...

Tunnike püütud, toimus all järsku hetkeline vaikus, mille mõne minuti pärast lõpetas vimma võtt. Kala jäi kenasti otsa, polnud teine teab mis suur ja seetõttu ka väsitamiseks aega eriliselt ei kulunud. Viskasin ruttu sööta juurde, et äkki jääb parv alla pidama ja saingi paari minuti pärast järgmise kala välja sebitud. Seejärel aga jälle vaikus, mille sedapuhku lõpetas kilo tuuri haug, kes mu korgi kõrval viidikat rabades nagu torpeedo veest välja sööstis. No selge, miks keegi sööta võtta ei tahtnud...


Kulus kõva veerand tundi, enne kui järgmine liigutus korgist läbi käis. Haakisin sisuliselt kohe ja mokaotsast kinni kolmas vimb. Tundus, et nüüd võiks nagu looma hakata, aga tutkit, edasi uuesti särjeks läks.

Poole seitsme paiku otsustas tuulevana oma võimu näitama hakata ja keris õhtaks jõepeale korraliku maru. Tuul ulus pea poolteist tundi ja praktiliselt tappis see muutus ka võtu. Kogu järele jäänud aja jooksul vaid paar särge lisaks ja võtte sisuliselt ühe käe sõrmedel. Kella kaheksa paiku tuul küll rauges, kuid võtuks enam ei läinud ja nii sai päikeseloojangu aegu tulema tuldud.

Kokku sumbas vaid kolmteist särge, mõned ilusad mõned päris punnid. Osad tundusid kudemisest räsitud olevat. Ja kolm vimba. Viis särge võtsin kassile kaasa ja ülejäänud pääsesid koju tagasi.

Kass muidugi vaatas kala sellise näoga, et kas nagu ära fileerima ei peaks või...

Vigala jõgi, maja all tonkatamas ja särge püüdmas, 18.-20. aprill 2014

Tulime reede pealelõunal Pärnust ja Vana-Vigala silla juures oli uskumatu rahvakogunemine. Poiss luges kokku kakskümmend autot ja ridvaga vehkijaid jagus terve sirge peale. Ka meie maja vastas kaks venekeelset seltskonda istet olid võtnud. Panin õhtuks sauna kõrvale ka tonkad sisse ja  nelja tunni peale sai kaks vimmapoissi välja võetud. Üldiselt tundus jõgi kuidagi vaikne.

Laupäeva hommik äratus üheksa paiku. Ilm suviselt soe. Vaatasin tonkasid ja jõin hommikukohvi. Minna või mitte minna kalale, selles oli küsimus...

Otsustasin viimaks et ei viitsi eemale minna, kuid kasside toitmiseks otsisin käsiõnge välja, segasin natukene peibutussööta ja maandusin kalatooliga jõe äärde. Marmõssi otsa mõned kärbsetõugud ja läks andmiseks.

Tunniga paarkümmend särge ja paariks päevaks peaks kassidel pidu jätkuma. Kaks vene meest, kes vastaskaldal hommiku jooksul olid vaid paar särge saanud tegid usein boltiliku sprindi auto juurde ja tassisid ämbrid ning peibutussöödad jõe äärde. Õhtu, kui minema asusid oli neil sump kenasti särge täis...

Päev kuulus rattale ja jalgpallile. Päike küttis hullu moodi. Aias möllasid neli kuldnokka ja karjusid hääle kähedaks. Uskumatult julged olid, kui miski vile neile vastuseks andsid...

Pealelõunal sõitsime poisiga Vigalasse ja vaatasime järjekordset rahvamassi silla pealt. Vähem kui eile neid püüdjaid küll polnud.

Tonkad ligunesid terve päeva jões, kuid huvi nende vastu minimaalne. Ei ühtegi vimba. Särjed närisid ussid ära, kuid otsa ei jäänud.

Õhtul tegin veel tunnise särjetiiru käsiõngega, kuid nii head võttu kui hommikul polnud. Kümmekond särge said kaldal ära käia, enne kui nad vette tagasi saadeti.

Pühapäeva hommik andis tonkade otsa kaks kena paksu vimmapoissi. Ilusad suured ja matsakad. Tundus, et kala on liikumas. Tunne kustus aga koos vormeli 1 etapi algusega - sellest hetkest alates olid ussid põhjaõnge otsas täiesti puutumatud. Tundus, et ka vimmad ennast teleka ette sättisid.

Vahtisin vormeli ära ja otsustasin, et mis nädalavahetus see ikka on kui kalale ei lähe. Et lähen ja teen õige ühe keskpäevase püügi. Ilm muidugi selline tõeline rannakas... kakskümmend plusskraadi, tuul üsna olematu ja puhus jumal teab mis ilmakaarest...  Ühtegi pilve taevas ka polnud, mille taha see suur taevaradiaator varju oleks pugenud... Rabasin käsiõnge, söödanõu ja vurasin autoga suvistele vimmaaukudele.

Püügikoht täiesti tühi, ei ühtegi hingelist... peibutussööt sisse ja kärbsevastsetega varustatud kirptirk läks teele. Kell oli pool üks. Päike kesktaevas. Mütsi polnud, miski rätikuräbal peas. Peagi tunne nagu miskil kõrberänduril, higi jookseb, pea kuum, janu...

Ja kala ka passiivne ning kusagil eemal. Pommitasin aegamööda sööta juurde ja vaikselt keskeid alla hakkas tulema. Võtud aga nii tülpinud olekuga ja moka otsast, et otsa lihtsalt ei jää. Proovisin vahelduseks ussiga ja tegin ka võileva, aga paremaks ei läinud.

Pika pusimise  ja meelitamise peale kaks vimba ja paar särge välja sai lõpuks võlutud. Imelikul kombel mõlemad vimmad Kasari kohta üsna nilbakad, nii kolmesaja grammised. Maja juurest selliseid pole saanudki. Tea kas väikesed kaugemale ei jaksa ujuda...

Peagi peibutussööt otsas, võtt endiselt nigel. Päike küttis aga endiselt ja peagi tekkis tunne, et ega see päikesepistegi mägede taga ole. Kell kaks tulin tulema. Auto kraadiklaas 22 plusskraadi näitas  - no tere suvi. Saun, mitte kalapüük...

Kodus korjasin talvised kuivatatud vimmad sauna tagant ära ja panin külma. Olisivad teised juba üsna kergeks kuivanud...

Põhjarannikul väikeseid meriforelle kiusamas, 15. aprill 2014

Hommikul poiss kooli, ise autosse. Suund itta. Sinna kus eelmine nädalgi...

Ilm ilus päikeseline, lubas päeva peale, et lääne tuul keerab loodesse ja tugevneb. Lootsin, et nii tugevaks ei puhu, et püüda ei saaks. Temperatuur näitas küll vaid viis soojakraadi, kuid päikese käes tekkis juba kerge rannailma tunne. Merel kerge laine peal, vesi natukene kõrgem kui eelmisel nädalal. Tuul täpselt piki randa puhus ja moodustas eemalt vaadates kena "hoovuse" moodi juti, mis piki randa kulges.

Võtsin suuna sinna, kus eelmine kord kena võtt oli; , samas kohas ka see "hoovus" kenasti kalda ääres.

Kõigepeal otsa hõbe-sinine 18 grammine vikingsilda. Kammisin sellega neemekese parempoolse külje läbi ja tõdesin, et täna siit võttu ei saa. Seejärel neeme vasem külg. Mõnda aega sellega loopinud otsustasin vee sees kivi peal olles landi ära vahetada ja hõbe-sinine-lilla toby otsa panna. Samuti 18 grammine.

Sellega loopisin kõva veerand tundi ja asutasin juba edasi mineku mõtteid, kui ootamatult keegi otsa vajus. Kohe sidur maha, ridva ots tõmbles kala märgiks, kuid siduri kärri ei tulnud... ka mitte küünlaid ... väike merikas väsitas ennast mõnda aega tamiili otsas. Mõned klõpsud aparaadiga ja lasin kala koju tagasi ujuma...

Merikas ju parvekala peaks olema. Nüüd peab neid järjest jutti tulema hakkama, üks suurem kui teine...  Pildusin sama kivi otsas edasi. Pool tunnikest julgesti, kuid ühtegi võttu sealt enam ei tulnud.

Nii et see parv siis ühest kalast koosnes:-)

Kulgesin edasi lääne suunas. Täna ühes kohas passida ei viitsinud. Vahepeal oli ilm küll pilve kiskunud, kuid rahulik tuul ja soe ilm lausa kiskusid edasi kõmpima. Jätsin natuke mereranda vahele ja sättisin ennast meetrit kolmsada edasi väikeses lahesopikeses kaldast eemal olevate kenade kivide juurde.

Kahlasin nendeni. Pole siin kunagi eriti pikalt pidama jäänud ja ühtegi võttu ka mitte saanud. Täna aga teine päev - peagi otse kivide vahelt, vaevu meetrisest veest võtt, kuid otsa ei jäänud. Ja uuesti võtma ka ei tulnud. Ei tulnud ka teised. Seega juba teine ühekalaline parv...

 Pool tunnikest pingsalt loopinud, astusin jälle minekule...

Edasi. Tähtede poole ...Vantsisin, vahepeal loopides, kõva poolteist kilti enne kui otsa uuesti ringi otsustasin keerata. "Hoovus" siin lõppes ja miski rahutus vanasse paika tagasi tõmbas. Tegingi siis kiirmatka ilma vahepeatusteta tagasi. Samasse tsooni kus ennelõunane kala otsas oli. Meetrit sada vast ainult eemal.

Otsisin sügavama ääre peale sobiva kivi ja andsin landile valu...Päike hakkas vaikselt pilve tagant välja trügima, ilm läks rõõmsamaks ja veel soojemaks. Kõva viisteist minutit kulutatud, pealelõunane rammestushetk kohe kohe vaikseks une nokkimiseks üle minemas... kui seekord keegi korralikumalt rabas ja une kui pühitult silmist viis. Otsa jäi. Seekord väike küünal ja natuke rohkem tõmblemist, kuid kala endiselt alla mõõdu. Ei hakanud kivi otsast alla tulema, tegin paar klõpsu ja pommitasin edasi. No peab rohkem siin kala olema.

Paar viset sain tehtud, kui järsku mu Exage rull ootamatult otsad andis. Väikene jublakas, mis varda seest läbi käib oli kadunud ja pool käis juhitamatult mõlemas suunas ringi. Kuidagi sain landi koos välja loobitud tamiiliga pikka kahlamise peale kätte ja kolisin maa peale asja uurima.

Katsusin taskud läbi lootuses mingit aseainet leida ja kuidagi rull uuesti töökorda saada, kuid miskit sobivat ei tundunud olevat. Nii paningi asjad kokku ja vantsisin auto juurde. Äkki pagasnikus mõni vana rull vedeleb... Aga tutkit, just olin maal asjad sauna välja tõstnud ja polnud miskit asemele võtta. Tulin kurvastusega tulema.

Ilus püügiaeg jäi kasutamata:-(

Vigala jõgi, oma krundi peal tonkade leotamine, 11-13. aprill 2014

Reede oli siis esimene päev sellel kevadel, mil krundist mööda kala korralikumalt üles liikuma hakkas. Meie krundil jõgi üsna kitsas ja madal, tüüpiliselt siin vimb ei peatu vaid lihtsalt mööda ujub. Särge ja ahvenat trehvab küll aastaringselt ja turvale see paik paistab eriliselt meeldivat, kuid vimma jaoks ilmselt peatuspaigana mitte ahvatlev koht. Kuni tänaseni leotatud ussid vaid krooli ujumist on harrastanud, aga täna...

Ööseks sisse jäetud tonkad andsid hommikul särje ja lutsupoisi.  Pealelõunane leotus pakkus esimese vimma konksu otsa; korralik kala sai juba kaldarohuni meelitatud, kui sealt järsku pudenes. Kurat, ilus poiss oli, silma järgi tundus pea iskliku rekordit ületav kala olema... nagu ikka need, mis ära lähevad on suured... võitles mehiselt ja väsitas ennast nii ära, et peale konksu otsast pääsemist jäi veel vee pinna lähedale hulpima ja ei kippunud kuhugi ära ujuma. Puhkas minutikese ja siis lahkus. Loodetavasti ei saanud ta hullult viga...

Peale seda veel üks korralik tonka paigast ära sõit. Viskan tavaliselt tinad vastaskalda alla ja vimb sikutab enamasti tina lendu ja kui otsa jääb siis konutab koos rakendusega minu kalda all. Seekord oli rakendus minu kaldas, ussil kõvasti "tiibu kärbitud", kuid kala otsas ei olnud.

Õhtu poole miski särjeparv veel mööda ujus. Käisin perel Märjamaal järel ja selle aja jooksul tehti neli konksu täiesti puhtaks.

Tundub, et kevadine korralikum vimma ülesliikumine on algamas.

Laupäeva hommikune tonkade ülevaatus tuvastas ühe tonka otsas kaldaääre alla peitunud ja välja sikutamisel plehku pääsenud vimma; ning teise tonka otsas samuti vimb, mis seekord sai ka kätte saadud. Naabripoiss samal ajal samuti vimba tonka otsast välja võttis. Vaikselt liigub see kala...

Päeva peale enamasti vaikus. Korra tunnis sai pilk tonkadele peale visatud ja enamasti ussid puutumatud. Mingi aeg särjed alt mööda ujusivad, ussid ära rüüstasid ja üks poisi korgiõnge otsa otsustas ennast konksu otsa kugistada. Nii saigi Rasmus oma selle aasta esimese kala kätte...

Õhtu eel kella viie paiku vimmad jälle alt läbi ujusid. Üks poiss otsa ronis, pool teed kaldani kaasa nõustus ujuma ja siis ära pudises. Kurat, mul vist nees suured latikakonksud ikka ei sobi vimmapüügile. Peale seda hulganisti särgede rüüstamisi ja kui saunast kell kaheksa ära sai tuldud, siis olid konksud puhta tühjaks lakutud. Nii, et paar vimma- ja särjeparve päevas ikka mööda ujus...

Eemal jõe ääres päev otsa 4-5 autot passis; maja vastas,  jõe teisel kaldal kolm neli meest päeva jooksul läbi tuterdas. Ehks siis tõeline laulupidu jõe ääres...

Pühapäev oli plaanis kalale ka minna, aga kui varahommikul silmad lahti lõin ja ilma nägin, keerasin teise külje...

Hommikul tonkasid kontrollima minnes oli üks ussidest puhtaks lutsutatud ja teine ennast korralikult jõe keskele kinni sõitnud. Sikutasin ja meelitasin ühelt poolt, siis teiselt poolt, kuid ei sentimeetritki nihkunud. Otsustasin siis jõuga venitada ja leppida rakendusest ilma jäämisega, kui vaikselt hakkas jõnksatadades millegi tagant liikuma ja peagi vabanes põhjas olevast risust. Rõõmsaks üllatuseks oli vimb kenasti otsa jäänud sellise jõuaktsiooni peale... 550 grammine.


Kahjuks on aga ööseks sisse jäänud poisi ritv kuhugi jalutama läinud. Kas tuul tegi oma töö või sikutas haugipoiss ta harkide vahelt lahti ja viis ujutama, igaljuhul läinud ta on.
Lapsel lausa pisara lahti võttis:-(

Tuult ja vihmapilvi vaadates tundub, et tuleb veel üks maja taga tonkade leotamise päev.

Paar tassi hommikukohvi sisse ja seejärel uuesti kontrollima ning järgmine vimb leidis tee kaldale. Lisaks üks turvapunn. Tunnike hiljem veel kolmaski. Siis tekkis lõunane paus, kus ussid kõik puutumatud. Isegi särjed tegid ühe siesta. Ilm endiselt kole - vastikult kõva lõunatuul ja kerged sademed veel pealekauba. Sai selgeks, et sellise ilmaga ma kusagile käsiõngega vehkima ei lähe. Samas jõe ääre eemal kaks autot vapralt paigal seisid ja nendega kohale tulnud püüdjad koledat ilma trotsisid.


Kella kahe paiku ujus järgmine parv alt läbi ning neljas kena vimmapoiss sai ära võetud. Naine hakkas juba virisema, et paljuks läheb, kui  pool tundi hiljem tema sõnade meelehärmiks päeva viienda vimma välja võlusin. Edasi aga kuni äratulekuni, kella viie paiku kui linna lahkusime, vaid üks särg ja üldiselt puutumata ussid.

Eelnevatel aastatel oma krundi pealt päeva peale parim saak - seitse kala jäi seekord küll ületamata, kuid viis kala ilma õhtupoolikuta näitavad selgelt, et vimb on lõpuks ometi ennast ülesvoolu pressimas ja oma asjatoimetustele asutamas...

Vigala jõel, käsiõngega vehklemas, 10. aprill 2014

Õhtuks jõudsin kenasti maale ja sättisin ennast paariks tunniks ka vee äärde. Oma jõele, möödunud suvistele vimmaaukudele. Varustatud sedapuhku lihtkäsiõnge ja söödaga. Ühe tonka ka tagantkätt kaasa rabasin. Kiirustades unustasin muidugi söödaämbri maha ja nii pidin peibutussööta segama kilekotis. Kuidagi tuli ikka mingi plöga välja...

Vesi oli jões võrreldes eelmise nädalaga natukene tõusnud ja vool kiirenenud. Samas soga väga palju allavoolu just ei ujunud ning õhtu jooksul veetase vaikselt langes. Ilm kena päikeseline, üheksa kraadi sooja, kuid kagutuul puhus vastikult peale, täpselt vastaskalda poolelt. Õhtu eel see õnneks vaibus, kuid ka temperatuur hakkas seejärel kolinal kukkuma.

Peibutussööt sisse, korgiõnge otsa marmõss ja mõned kärbsevastsed ning sisse. Kõrvale asetasin "kontrolli mõtteks" ka tonka. Nii ussi lipsu kui ka kärbsevastsete lipsuga. Õngega läks kohe vehklemiseks. Vool oli kiire ja isegi pidurdades olid triivi pikkused vaid poole minuti kanti.

Ja peagi oli ka kala all ning võtmas. Särg. Mõni päris korralik, mõni kidur. Ja peale kolmandat särge sekka ka üks vimb... mõõdus, kuid kasari vimma kohta ikka väike ... ja siis uuesti särjed.


Tund aega toimus korralik võtupidu. Pea iga triiv
andis võtmise, kuid üsna paljud mekkisid nii mokaotsast, et otsa kippus kehvasti jääma. Loopisin regulaarselt peibutussööta juurde ning asi tundus toimivat. Parv oleks justkui pidama jäänud... Kui järsku kella poole seitsme paiku võtt selgelt vaibuma hakkas. Aegajalt mõni punn särg käis veel nokitsemas, kuid korralik kala oleks nagu kuhugi lahkunud. Või lõpetas võtu? Sai siis ikkagi liiga vähe sööta pandud?

Tonkat selle pidusöömingu ajal torgiti "tervelt" kaks korda. Üks särg ka otsa jäi, kärbsevastset himustas. Ussi ei proovinud keegi.

Pommitasin oma peibutussööta edasi, lootuses olukorda parandada, kuid terve õhtu jooksul see enam oluliselt ei muutunud.  Kella poole seitsme ja kaheksa vahel vaid mõned võtud ja kolm särge kaldale. Täiesti kaootiliselt, pikkade ajavahede tagant. Tonka tundus üldse vaba õhtupooliku võtnud olevat, passis tuima näoga hargi peal ja ei liigutanud ennast kordagi. Looder sihuke...

Päikeseloojangu aeg andsin alla, väljas oli juba nii külmaks kiskunud, et kindaid oleks õnge hoidmiseks vaja läinud. Kokku oli sumbas pisut üle paarikümne särje ja üks nurg ka sekka, millest enamuse koos vimmaga tagasi lasin. Mõned särjed aga kassidele kaasa vedasin.

EMHI andmetel Vigala jõe veetase +95 ja sooja 6 kraadi.

Põhjarannikul kive tallamas, 08. aprill 2014

Hommikul ärkasin valutava seljaga ja kaalusin pikalt, et kas üldse minna. Aga ilm oli nii kena ja tuult nagu ka eriti polnud, nii sättisingi ennast esimeseks kevadhooaja merikapüügiks valmis. Kella üheksa paiku sai suund võetud ida poole.

Valisin püügikohaks sügisel palju tatsatud rajooni. Parkisin auto ja vantsisin kalda äärde. Merel kena katus peal, vesi selge ja jube madal - kõik need kohad mida sügisel sai läbi pommitatud olid üsna kuivale jäänud. Hoopis teine rannik. Tuul üsna nõrk ja puhus ida suunast. Päike säras taevas ja oli meeldivalt soe. Merel päris palju linde eemal passis ja samuti kevadist päikest nautis. Valutava selja tõttu otsustasin matkamise plaanidest välja jätta ja künda üsna lühikest kolmesaja meetrist lõiku.

Panin kitsamaks viilitud hõbedase toby otsa, ronisin tasakesi esimese kivi otsa ja kukkusin pilduma. Veerand tunni pärast viiskümmend meetrit lääne suunas ja nii edasi... Lant jäi üsna palju kinni ja panin väheke kergema toby otsa, et saaks pisut aeglasemat mängu pakkuda. Võtmisele see kaasa küll ei aidanud. Ei märkigi kalast.

Lõuna paiku otsustasin, et aitab juba küll, kui järsku hakkas kirdest vähe tugevamat tuult tegema. Merele joonistus mõnus tuuleriba, mis suundus ühele neemetipukesele, kus juba olin loopinud. Otsustasin äramineku otsuse ümber mängida ja suundusin tuule näidatud suunda. Vahetasin kergema toby jälle raskema vastu ja otsisin vähe siledama kivi, kus kohas hea ja lihtne seista oleks.

Sain mõned visked tehtud, kui ootamatult pausi pealt, keegi korralikkult tõmbas. Otsa ei jäänud. Kätesse lõi mõnusa adrenaliinilaksu sisse ja värisedes saatsin uuesti landi teele. Ise ootusärevuses, et kohe kohe... Iga järgmise viskega ärevus rauges ja pettumus kasvas... Pildusin oma paarkümmend minutit, kuid uut võttu ei saanud. Nördinult otsuatasin pausi teha, lõunal hea maitsta lasta ja seejärel uuesti  samas kohas proovida.

Söök söödud ronisin uuesti tuttava kivi otsa tagasi. Tuul oli vaikselt tuure juurde keeranud ja sodi põhjast lahti peksma hakanud. Iga viske järel pidi prügi landi ees olevalt pöörlalt või konksu otsast maha sikutama. Veerand tunnikest piinlesin veel selles kohas ja siis liikusin edasi.

Vaatasin üle veel ühe neemetipu, kus vesi õnneks puhtam, kuid tuul tugev ja laine juba päris korralik ning vastutuult pildumine üsna vaevarikas. Kerge jäneski vee peal juba jooksis...

Kella poole kolmeks andsin alla. Selg valutas, isu oli täis ja usk jõudnud seekorda nulli... Eks mõni teine kord läheb vast paremini, lohutasin ennast ja tulin tulema.

Väike Emajõgi ja Pärnu jõgi, 05. aprill 2014

Aastat kümme tagasi käisime pidevalt Tõnuga esimeste kevadiste ilmadega Pikassilla kandis loodust nautimas ja kenasid latikaid saamas. Kalad oli siis suured ja neid oli palju... Nüüd pole aastaid käinud ja nostalgia laksu uimas tegime plaani meenutada aegu, kui rohi oli rohelisem...

Võtsime Urmase ka kampa ja startisime Vigalast kell pool viis hommikul. Nii vara pole juba aastaid kalaretke ette võetud. Urmas rooli ja tee viis Valga maantee kaudu Tõrva poole. Sõit kulges üsna kiirelt ja põnevust pakkus hommikusse maatee ellu üle tee jalutav metsseakari. Õnneks nägime neid juba kaugelt ja nad said kenasti üle mindud ning Urmas ka mõned kaadrid filmi vändatud.

Kella seitsme paiku jõudsime peale pingsaid mälutreeninguid õigete teeotste leidmisel lõpuks kohale. Väljas miinus kaheksa kraadi. Prr. Toppisime soojalt riide ja vantsisime jõe äärde. Mälupildid ja tegelikkus ei lähe teinekord kokku, nii ka seekord. Jõgi oli kuidagi kitsam ja metsa oli äärest nii palju maha võetud, et koha äratundmisega oli raskusi. Igaljuhul olime kohal ja valmis mõõtu võtma suurte ja paksude latikatega.

Tonkad sisse ja püüdma. Väikesed kalad mängisid usinalt pinnal ja peagi toimetasid sama usinalt ka pakutava söögikraami vastu. Nurud, kiisad, ahvenad, roosärjed. Tunnike möödus kiirelt ja lõbusalt ning seejärel lõppes võtt kui lõigatult. Vaikselt vooris autosid juurde ja kaldaäär täitus erinevaid keeli pakkuvate kogukondadega. Paistis, et ka teistel ei toimunud midagi.

Vaikselt kerkis päike kõrgemale ja hommikune varajane äratus hakkas vaikselt mõjuma - mingi hetk vaatasin, et Urmas kõigub toolil silmad kinni nagu sõidaks bussiga või tuul tahaks paigalt lükata. Me Tõnniga panime vapralt vastu. Peagi miskid pudinad vee all ka letargiast uuesti ärkasid ja ka üksikuid võtte hakkas tulema. Kell kaksteist nägin ülejõe püüdjatel otsas ja ka esimese latika väsitamise ära ja natuke hiljem ka meie kaldal olevas seltskonnas üks mees pikalt jändas, kuid lõpuks kaldaääres kala ära pudistas. Hakkas juba vaikselt nagu looma, aga selleks ajaks oli Urmase ja Tõnu püügilust juba kadunud ning soov Pärnu jõge avastama minna vallutas vaikselt meeled. Nii juhtuski, et pool üks olime juba autos.


Seekord roolis juba mina. Sõit läbi päikeselise ilma Pärnu poole kulges väga uniselt. Urmas norskas, Tõnn üritas mind oma jutuga ülal pidada. Vahepeal väike äratus-peatus ja jäätise maiustamine ning lõpuks Pärnu paistis. Esimene vaade jõele sai tehtud Reiu suudmest. Meeletu tuul piki jõge, lained sellised nagu jõgi Sindi poole voolaks. Rahvast kaldaääred tapvalt täis. Läksime Lennuki poole, seal tuulevari kaitsmas ja noh seal kala ka ju talvel oli.

Leidsime vaba nurgakese kaldaäärt ja kell kolm sai püügipäeva teine pool algust. Tunnike möödus ilma ühegi võtuta. Sättisime juba plaani, et järgmine peatus Narva jõgi:-) ... kuid siis hakkas natuke kala liikuma ja õhtu jooksul saime ikka  mõned särjed ja ahvenad. Tõnn kobistas isegi üha nurupätsi. Vimb aga? Kaks väga ilusat, tugevat tõmmet oli. Nagu oleks vimmavõtud, aga kätte ei saanud mitte ainumastki.

Enne päikeseloojangut kuulutasime "tunne kodumaad" ekskursiooni lõppenuks ja läksime pühendama ennast saunaleili nautimisele.

Hiljem foorumist lugesin, et keegi mõned latikad oli ikka saanud. Meie jaoks oli aga päeva loo moraal selline, et alati ei ole mujal parem... Aga päev oli tänu seltskonnale, mis sellest, et üks sisuliselt terve päeva magas, täitsa lahe!