pühapäev, 6. aprill 2014

Väike Emajõgi ja Pärnu jõgi, 05. aprill 2014

Aastat kümme tagasi käisime pidevalt Tõnuga esimeste kevadiste ilmadega Pikassilla kandis loodust nautimas ja kenasid latikaid saamas. Kalad oli siis suured ja neid oli palju... Nüüd pole aastaid käinud ja nostalgia laksu uimas tegime plaani meenutada aegu, kui rohi oli rohelisem...

Võtsime Urmase ka kampa ja startisime Vigalast kell pool viis hommikul. Nii vara pole juba aastaid kalaretke ette võetud. Urmas rooli ja tee viis Valga maantee kaudu Tõrva poole. Sõit kulges üsna kiirelt ja põnevust pakkus hommikusse maatee ellu üle tee jalutav metsseakari. Õnneks nägime neid juba kaugelt ja nad said kenasti üle mindud ning Urmas ka mõned kaadrid filmi vändatud.

Kella seitsme paiku jõudsime peale pingsaid mälutreeninguid õigete teeotste leidmisel lõpuks kohale. Väljas miinus kaheksa kraadi. Prr. Toppisime soojalt riide ja vantsisime jõe äärde. Mälupildid ja tegelikkus ei lähe teinekord kokku, nii ka seekord. Jõgi oli kuidagi kitsam ja metsa oli äärest nii palju maha võetud, et koha äratundmisega oli raskusi. Igaljuhul olime kohal ja valmis mõõtu võtma suurte ja paksude latikatega.

Tonkad sisse ja püüdma. Väikesed kalad mängisid usinalt pinnal ja peagi toimetasid sama usinalt ka pakutava söögikraami vastu. Nurud, kiisad, ahvenad, roosärjed. Tunnike möödus kiirelt ja lõbusalt ning seejärel lõppes võtt kui lõigatult. Vaikselt vooris autosid juurde ja kaldaäär täitus erinevaid keeli pakkuvate kogukondadega. Paistis, et ka teistel ei toimunud midagi.

Vaikselt kerkis päike kõrgemale ja hommikune varajane äratus hakkas vaikselt mõjuma - mingi hetk vaatasin, et Urmas kõigub toolil silmad kinni nagu sõidaks bussiga või tuul tahaks paigalt lükata. Me Tõnniga panime vapralt vastu. Peagi miskid pudinad vee all ka letargiast uuesti ärkasid ja ka üksikuid võtte hakkas tulema. Kell kaksteist nägin ülejõe püüdjatel otsas ja ka esimese latika väsitamise ära ja natuke hiljem ka meie kaldal olevas seltskonnas üks mees pikalt jändas, kuid lõpuks kaldaääres kala ära pudistas. Hakkas juba vaikselt nagu looma, aga selleks ajaks oli Urmase ja Tõnu püügilust juba kadunud ning soov Pärnu jõge avastama minna vallutas vaikselt meeled. Nii juhtuski, et pool üks olime juba autos.


Seekord roolis juba mina. Sõit läbi päikeselise ilma Pärnu poole kulges väga uniselt. Urmas norskas, Tõnn üritas mind oma jutuga ülal pidada. Vahepeal väike äratus-peatus ja jäätise maiustamine ning lõpuks Pärnu paistis. Esimene vaade jõele sai tehtud Reiu suudmest. Meeletu tuul piki jõge, lained sellised nagu jõgi Sindi poole voolaks. Rahvast kaldaääred tapvalt täis. Läksime Lennuki poole, seal tuulevari kaitsmas ja noh seal kala ka ju talvel oli.

Leidsime vaba nurgakese kaldaäärt ja kell kolm sai püügipäeva teine pool algust. Tunnike möödus ilma ühegi võtuta. Sättisime juba plaani, et järgmine peatus Narva jõgi:-) ... kuid siis hakkas natuke kala liikuma ja õhtu jooksul saime ikka  mõned särjed ja ahvenad. Tõnn kobistas isegi üha nurupätsi. Vimb aga? Kaks väga ilusat, tugevat tõmmet oli. Nagu oleks vimmavõtud, aga kätte ei saanud mitte ainumastki.

Enne päikeseloojangut kuulutasime "tunne kodumaad" ekskursiooni lõppenuks ja läksime pühendama ennast saunaleili nautimisele.

Hiljem foorumist lugesin, et keegi mõned latikad oli ikka saanud. Meie jaoks oli aga päeva loo moraal selline, et alati ei ole mujal parem... Aga päev oli tänu seltskonnale, mis sellest, et üks sisuliselt terve päeva magas, täitsa lahe!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar