Esiletõstetud postitus

reede, 30. oktoober 2020

Peotäis siiga Tallinna lahelt, 30. oktoober 2020

Eelmise nädala siiapüügi plaan läks tuule tõttu õhtale. Uut katset planeerisime reedeks ja tuulejumal tuli meile seekord appi. Juba nädala alguses lubas vaid 1-3 m/s ja nii uskumatu kui see ka pole, kestis prognoos nädala lõpuni välja ja pidas ka paika. Nii me hommikul kella kaheksa paiku kolmekesi Lennusadamas slipi ääres kokku saimegi. Rain, Mihkel ja mina. Merd eriti näha polnud, käimas olid mängufilmi "siil udus" kaheksateistkümnenda osa katsed.

Paat vees, võtsime suuna miinisadama alla. Nimekaim teadis, et seal on kala. Kunagi oli olnud. Oli lausa ise näinud... Ja ega ta võssa ei pannudki, sest vaevu sain tonkad sisse, kui esimese ridvapits värisema hakkas. Esiti arvasin, et ridval on külm, aga ei - peagi teda ka paadist eemale sikutama hakati. Mõni aeg hiljem, peale pikka-pikka ja väsitavat võitlust :-), ronis veest välja kolmekümne sentimeetrine siiakonn. Käsi sai siiaseks. Konks loomulikult soolikasse välja söödud  ja nii said kajakad saagi endale.

Jätk ei olnud üldsegi paha. Mõni aeg hiljem veel üks võtt, aga kiirustasin liialt. Siis veel üks ussihävitamine, aga see võtt millegi pärast pooleli jäeti. Seejärel Mihkel kümneminutilise väsitamise järel oma suure siiakonna paati venitas. Kala väljavõtmine võttis niikaua aega, et sadamasse tulnud mereväe laeva pildistamine jäi seetõttu olude sunnil ära. Aga vähemalt olid pardal olnud parda ääres valveseisangus, ilmselt Mihkli suure kala pärast.

Vaikselt lükkas kerge tuuleiil peagi udu laiali ja andis ruumi päikesele. Kas see oli liigsest valgusest (isegi dokis olnud Tallink ilmus kui nõiaväel udust nina alla) tingitud või millestki muust, aga lisa ei tulnud ja nii läks ankrupaikade vahetamiseks. Kaks püügipaika kaugemal, siis samasse rajooni tagasi.

Päike muudkui kerkis ja kerkis ning soojust tuli aina juurde. Olin lahele tulnud kergetes riietes, kuna korralikud soojad kalapüügi vammused olin maale unustanud. Põdesin veel hommikul, et ei tea kas hakkab väga külm... peagi aga vaikselt jopelukk lahti keris ja müts peast lendas. Uskumatult ilus ja soe päev oli. Kohe kahju oli, et me ei olnud planeerinud Naissaarele merika trippi - sellise ilmaga oleks suurima rõõmuga selle ette võtnud.

Kell lähenes vaikselt keskpäevale, kui Mihkli suureks meelehärmiks teise siiakolli paati venitasin. Sama pirakas kui eelmine. Hirmus kahju on neist punnidest, õgivad endale konksu nii kurku, et täiesti võimatu on lõhkumata ja veretult neid vabastada. Läks kaduma ka selle siiapoisi elu, kajakas napsas ta pinnalt ära. Looduses käib ikka kõik ringiratast...

Seejärel pidime Mihkli kaldale ära viima, et ta kella 1ks Sakusse jõuaks. Mingi pidu pidi seal toimuma, vanade inimeste pidu:-). Ise tulime peale maandamise protseduure vanasse kanti tagasi ja nullitasime edasi. Tunnikese jagu oli veel mõnusat päikest ja sooja, kuniks vaikselt pilveäär meile peale vajus, valguse maha keeras, tuule üles leidis ja pisut lainet tegema hakkas. Ei midagi hullu, aga päris suur kontrast hommikuga võrreldes.

Käisime samas tsoonis kolm ankrupaika läbi, seejärel patarei vangla all ja lõpetuseks ka linnahalli all viimane peatuspaik. Seal keegi ussi rüüstas, kuid lisa me ei saanudki. Kella kahest tulime maha ära. Kokku siis kolme peale kolm punni. Saia peale ei miskit.

Päris mõnus püük oli kokkuvõttes - ilm oli täiega super. Ma ei olnud kunagi enne Tallinna lahel püüdmas käinud, tasub teinekordki proovida. Ümarmudil ju veel saamata. Vesi lahes veel üsna soe, nii 9 kraadi ringis.

PS! Indrek samal ajal teises kohas lammutas ja 7 kena kala kasti sai. 


pühapäev, 25. oktoober 2020

Lenna ujutamise tuur, 23.-24. oktoober 2020

Soome on endiselt nii kaugel, nii kaugel, nii kaugel... Ja tööpäevad nii pikad, nii pikad, nii pikad. Mõlema koosmõju tulemusena tekkis plaan minna reedel koos nimekaimuga Tallinna lahele siiga püüdma. Selline oli plaan eelmise nädala lõpus. Ilmavana aga otsustas täiega vastu töötada ja keris neljapäevaks ning reedeks korraliku tuule üles. Sedasi see plaan õhtale läkski.

Samas oli vaba päev juba töö juurest välja võetud ning aeg vajas sisustamist. Kiirelt küpses uus mõte. Lennat leotama. Emajõele, sellele suurele. Tõnu oli kohe käpp - ta vist enam ei mäletanud enam milline see kalapüük välja näeb. Nii tulimegi neljapäeva õhtul maale, tähistasime korralikult puhkuse (ainsuses, ehk üks päev) algust ja reedel läksime Pärnusse Lennale järele. Õhtul maale jõudes, sauna jaoks jõest vett pumbates ja selle värvust nähes - kena piimakohvi - sai selgeks, et ajaliselt ei olnud meie reis just kõige paremini planeeritud. Veetasemed kõikides jõgedes kerkimas ja mitte vähe.

Et päeva mitte täiega raisku lasta, lasime Lenna uue silla juures lõuna paiku vette. Ei saa salata, hirmus tüütu on see paadi varustuse kokku panemine. Asjade tassimine, kinnitamine, veeskamine, käruga edasi-tagasi jändamine. Tonkatamine ja õngitsemine on ikka oluliselt lihtsamad. Ja iga selle liigutuse juures mõtlesin sellele, et õhtul tuleb kõik uuesti tagurpidi läbida. Ning homme uuesti... Soome variant on ära hellitanud, seal paned korra varustuse kokku ja nelja päeva pärast uuesti autosse tagasi. Vahepeal ei liiguta lillegi.

Ilm Pärnus üsna "põnev". Sooja 13 kraadi, vahel päike paistis, siis vihma kallas, tuul samal ajal kõrvad peast tahtis puhuda - ühesõnaga nagu tavaline jaanipäeva ilm :-) Võtsime esmalt suuna allavoolu (teoreetiliselt, sest tegelikult voolu polnud). Kajalood näitas korralikult kalu, mootor töötas kenasti  ja Lenna surus vapralt lainetest läbi.

Tünnini tulime tiksudes ära, proovides läbi 7-8 erinevat voblerit. Vahel kumbki meist väitis et nüüd võttis, kuigi ilmselgelt oli tegemist naiivse illusiooniga...Tünni all tegime jigipausi. Seejärel ka vana silla juures, kus ema väitel olla paari päeva eest olnud paatide paraad. Ei tea mida nad seal püüdsid, seekord polnud aga seal kedagi. Ka kalu mitte.

Seejärel väheke kiirema hooga tagasi ja siis ülesvoolu. Kammisime nii sügavaid vagusid, kui ka kõrkja ääri. Ilm keeras väheke päikeselisemaks ja kenad sügisvärvid tulid looduses nähtavale. Ilm väljas selline nagu septembri lõpus olema peaks (ups, nüüd ju oktoobri lõpp!).

Kulgesime Reiu suudmeni, seejärel Paikuse alla, Tindisaared ja ...uuesti tagasi. Kõrkjate ääres sai veel ahvenatki otsitud, aga mida polnud seda polnud. Vaikselt see kenake meile mõlemale "nullipäev" nii ka lõpuni tiksus.

Õhtul "finetuunisime" paati ja seadsime abivahenditega vaimu erksaks - AGA ME HOMME LAMMUTAME!

...

Laupäeva hommikul ärkasime kella kuuest. Tõnu esimesed sõnad olid mitte "hommikust" või "tervist", vaid hoopis "ebanormaalselt vara". Selgitasin linnainimesele, kes pole aastaid palgatööl käinud, et tavalised inimesed ärkavadki vara, mitte ei põõna kella kümneni igal hommikul. Tee peal sai veel meenutatud, et paarkümmend aastat tagasi oli meil tavaline start kalale ikka kella 3-4 vahel. Oli vast tahtmist... Nii, et isegi kaua täna magasime.

Kolm tundi hiljem olime Kavastus ja lasime paadi vette. Emajõe alamjooksul oleme paadiga käinud vaid ca 18 aastat tagasi, kui Jõgevestest Vasknarva paadiga matka tegime. Koht seega meie jaoks tundmatu.

Päev lubas tulla jahedam kui eilne, samas tuul praktiliselt nullis. Päeva peale isegi mõne päikesekiire kätte saime. Korra ka mingi hallim pilv paar piiska vett kallas, muidu aga tingimused superluks vabas õhus aja veetmiseks. Veetase ka siin kerkimas, aga mitte nii ebanormaalselt kui lääne pool. Värvus ka vähe tummisem kohvi ning sodi ujumas ikka oluliselt vähem.

Kulgesime Kavastust Peipsi poole trollides minema. Kui lood näitas lubavamaid paiku, panime ankrusse ja jigitasime. Vahepeal hooga paar kilti vahele jätsime. Üldiselt jättis kajalood muljeks jubedalt vahelduva sügavuste muutuse. Kord 5-6 meetrit, siis 3-4 meetrised alad, siis mõni sügavam auk...Igav loodi vaadates küll ei hakanud.

Lõuna paiku jõudsime Peipsi äärde Praagat imetlema. Lahe küla ikka, päris põnev oleks sellises asustamata paigas elada. Mõnda aega. Peipsist endast me aga Atlantist üles ei leidnud. Samuti ei suutnud me leida seletust, kuidas traktor sinna kohale sõitnud oli.

Jõe suudmest leidsime aga terve hulga paate, kes ilmselt ahvenat püüdsid. Natuke seda suurt magevee lompi seal teiste paatide keskel imetlenud, kulgesime  vastuvoolu tagasi. Kui tulles polnud kalast elumärke, siis lohutasin, et allavoolu trollimine ongi mõttetu tegevus. Ülesvoolu minnes aga olukord ei paranenud. Ei aidanud ei landivahetus ega tempoga mängitamine. Jigitamine ei erinenud samuti oma resultatiivsuses. Paar puudutust päeva peale sain - ilmselt latikad. Kohast aga ei kippu ega kõppu.

Ahja suudmes keerasime paariks kilomeetriks ka sellesse jõkke sisse. Too oli mingist pisikalast nii punnis, et loodile valget laiku ei jäetudki. Kogu selle kalasupi sees sõites, kadus lant haugide nägemisalast teiste söögipalade vahele ära ja nii ei saanud me ka sellest jõest võttugi.

Tagasi Emajõele jõudes laksasin paaris jigitamise ankrupaigas, kus lood lubas justkui latikat, ka tonka sisse. Aga ei tulnud neidki, vaid nurud oma punnis silmadega jõllitasid mind. Vähemalt paadi "nurukuninga" tiitli sain endale:-)

Nii me päeva lõpuks tagasi Kavastusse jõudsimegi. Ilma ühegi haugi ja kohata. Isegi ilma ühegi konkreetse võtuta. Seega suutsime kahe päeva jooksul kolmel jõel nullitada - Pärnu, Emajõel ja Ahja jõel. Ei tea kas neid kahte päeva üldse tohibki kalapüügiks nimetada, sest sisuliselt oli tegemist landipesu päevadega.

Hoolimata olematust saagist ja puudulikust püügiprotsessist, saab nende kahe puhkepäevaga väga rahule jääda. Mõnus oli üle pika aja selline reis ette võtta, ilma nautida ja puhata. Peaks teine kordki sinna alamjooksule tagasi minema, kuigi sõit sinna on ikka haigelt kauge.

PS! Tehniliselt kuulus võit muidugi mulle, sest ma sain ainukesena landi otsa kala - tõsi, pigem see oli kunagi kala. Mingi skelett täpsemalt:-)






pühapäev, 11. oktoober 2020

Vigala jõel paadiga, 11. oktoober 2020

Paat liguneb mul kevadest saadik vees ja nagu enamustel aastatel ikka, käin sellest enamasti vaid vett välja loopimas. No kohe ei kisu väga oma jõele millegipärast paadiga sõitma. See aasta ei erinenud eelmistest selle koha pealt just eriti palju.

Kuna Soome kahjuks ei saa (seal tundub ikka ulmeline aasta olevat, kui 11.85 haug ja 5 kilosed kohad veest välja antakse) ja Eestis ei ole viitsinud vaeva näha, otsustasin pühapäeval, et peab minema. Eesmärk kala saamise asemel oli hoopis kevadeks mõned põnevad vimmakohad välja loodida.

Ega see minek tänapäeval suure varustusega nii lihtne polegi. Esmalt vaja akud (mitmuses) laadida, siis mootor alla tassida, lood ja ekraan paika sättida, landikarbid ja ritv ka veel. Aere ei tasu ju ka maha unustada. Igaks juhuks. Kahva jätsin meelega maha, sest kui naiselt küsisin, et mitu haugi ära võtan, siis selle peale saadeti mind puu taha. Kella kaheteistkümneks päeval olin lõpuks stardivalmis.

Ilm oktoobri keskpaiga kohta ikka täiesti ulmeline. Kuusteist-seitseteist kraadi sooja, päike paistis, tuul oli pea olematu. Nagu septembri keskpaik oleks. Veetemperatuur jaheneb samuti väga vaevaliselt. Temperatuur 13-14 kraadi ümber. Mine või ujuma. 

Veetase jube madal, kaldad kõik kõrged. Kõvasti madalam kui kesksuvel. Alustuseks paadile allavoolu suund. Kaua nulli peal ei pidanud olema, juba esimese käänaku järel väiksema valge jesse otsa ahvenapoiss ronis. Kuna sealkandis läks jõgi ka sügavamaks tegin esimese viskepaiga. Võiks ju öelda, et ankrupaiga, aga seda viimast polnud ma viitsinud kaasa tassida. Jõevool oli ka nii olematu, et seisin sisuliselt paigal ka ilma ankruta.

Paar viset pöörlevaga ahvenapaika ei pakkunud miskit, järgmine vise teisele poole, rohu äärde, tõi esimese haugi. Selline mõõdu piiril. Järgmine vise samasse kohta pakkus natukene kobedama, kilo alla "kolli". Siis veel üks punn haug ja juba ma tüdinenud olingi. Edasi... loodima!

Järgmise sirge tagumises osas olnud õunapuu kohalt leidsin kaks kena 3 meetrist auku. Uue maja all aga lausa 3.5 meetrit. Sügavike vahele 1.5-2.5 meetrised alad. Siis punase maja kurvi eest lausa 4.5 meetrit vett. Olin siiamaani arvanud, et kurvi taga on sügavam auk, aga ei seal 3.5 meetrit, vaid... Järgmise käänaku järel, kuusest allavoolu samuti kenake 3.5 meetrit. Ja seda ripp-sillani välja. Nii et jääpealt, kui sellist asja peaks kunagi jõele tulema, oleks päris palju augukesi läbi käia.

Tagasiteel võtsin veel enda maalapist silla poolse ala ette. Kadunud naabrivanamehe maalapp, mille sügisel enda omaks soetasime, pakkus 2.5 meetriseid alasid. Mälus oli, et seal kunagi ikka rohkem vett alla jäi. Sõitsin trollides ja vahepeal visates peaaegu kuivanud puuni välja, kui kajaloodi aku otsa sai. Kuna jõesügavuse kaardistamist enam teha ei andnud, tulin koju tagasi.

Haugide ja ahvenate maavõistlus jäi sõbralikult viiki. 8:8. Sort muidugi selline peenikene, aga keskpäevase 3 tunni kohta käras küll... Huvi pärast proovisin läbi nii voblerid, silikoonid kui ka pöörlevad. Väga vahet ei olnud. Kõikide liikidega tuli mõlemaid sorte. 4.5 meetrises augus sain ühe ahvena lausa jigitades. Kuna triibu tundub sügavas olema, võiks vist isegi pikalati tirgutamise peale mõelda. Või äkki ikka minna lõunaeestisse ka korra. Pea vähe mõtlema...