pühapäev, 24. juuli 2016

Hobulaiul, 22.-23. juuli 2016

See oli jalka EMi aegu kui hr. Simm kutsus meid oma laiule kalu kokku korjama. Nii juhtuski, et selle nädala reedel veeretasime ennast Mihkliga Rohukülasse sadamasse kohale ja sealt korjati meid kaatriga peale. Kümme minutit hiljem panime jalad Hobulaiul maha.

Kaks sammu rannast eemal vaatas vastu perekond Simmide Crusoelik majapidamine. Oli muljetavaldav - oma elekter,  kaks lahedat mökkit, gaasiga külmkapp, katusealune ja pikk-pikk sild, mida vaadates tekkis tunne, et kui sillaehitus oleks paar päeva pikemaks venitatud, siis oleks see ilmselt juba mandril lõppenud:-)

Pikalt aega ei viitnud, Simm käis veel mandrilt rahvast juurde toomas ja peale seda suundusime reedeõhtusele paaritunnisele haugipüügile. Vähemalt plaani järgi. Peremees ajas oma 150le hobusele käigu sisse ja viie minutilise sõidu järel vallutasime mingisuguse lahesopi, mis oli Vormsi külje all. Väidetavalt oli sellest vetest veel eile hauge saadud.
Noh teadagi nende saarlaste (või laidlaste?) jutte - usud poolt saad poolega veel petta:-)

Igaljuhul kammisime selle mõnusa kõrkjatega palistatud madala vee päris pikalt läbi. Otsisin oma landikarbist välja kõikvõimalikke "mitte koha" lante, aga kuna pole juba aastaid Eestis haugi otsimas käinud, siis enamus neist kõik sügava vee omad, mida kolmekümne sendises vees ikka ei leota küll.

Miski propelleriga varustatud lant lõpuks siiski kohvrisügavustest välja ilmus ja vandusin sellele terveks õhtuks truudust. Asjatult - hoolimata jube kihvtist mängust jäi teise poole huvi selle mängu vastu olematuks.

Samas ega teistelgi paremini läinud. Paadi päästis nullitamisest lõpuks Mihkel, kes kahe viskega kaks "midagit" sai - esmalt koleda roosa pöörlevaga tragitud ogalik ja seejärel väike haugipulk, kelle vabastamisoperatsioon toimus kirurgilistel meetoditel pea pool tundi...

Päeva lõpuks võtsime veel Jaanuse võrgu välja (7 ahvenat) ja läksime laiule õhtut nautima.

...

Öö möödus tormakalt - miski nelja paiku sai pea lõpuks padjale pandud, et peale kella üheksat juba üleval olla.

Peale hommikust õllet, värskendavat ujumist ja hommikukohvi suundusime uuesti merele.

Ilm samasugune kui eile - kerge põhjatuul, pilves, kuid soe. Ilmateate poolt lubatud päikest ei kusagil. Kuna kolmekesi polnud me eriti kala saanud, siis otsustasime panustada massile ja suurendasime püügimeeskonda perepoja ja Märdiga. No kui viiekesi ka ei saa, siis siin pole kala.

Suund sedapuhku oluliselt kaugemale. Pea paarkümmend minutit sõitu. Lõpuks miski saareke, ilmselt ka kusagil Vormsi all,  kus ennast ennast triivi  panime. Eemal veel viis paati askeldamas. Koht tundus paljulubav - mõnusalt pikalt ja laialt madal lõik. Kive ja rohtu täis.

Algus polnud paha, sest peremees sai esimese viskega mingi punni võtma. Lisa selle aga ei tulnud ja peagi järgmisele triivile läksime. Natukene lähemale teistele paatidele. Siin hakkas lõpuks ka midagi juhtuma ja pea kõik said ajajooksul käe valgeks.

Järgmised kolm tundi veetsime samas rajoonis, vahepeale uue triivi tarbeks vastu tuult ülespoole sõites. Kala oli ennast vanarahva tarkuse kohaselt väikese saarekese allatuult kaldasse asetanud. Leidsin endale ka lõpuks ka landikastist midagi, millega midagigi juhtus. Vikrivärvides meps, millel püügi lõpuks haugide poolt pool värvist maha kraabiti. Pagan, jälle üks forellilant õhtal...

Parima landi võlus kastist välja Mihkel, kelle mingi väga koleda välimusega vobler oskas kenasti kümme senti veepiirist ujuda, nii et rohi kinni ei hakkaks ja haugil piisavalt kentsakat mängu pakkudes närvi mustaks ajaks. Küsisin landi nime ka selleks, et endale sellist koledikku oma kasti mitte kunagi soetada:-)

Kella nelja paiku said kõigi kõhud piisavalt tühjaks, et kodutee ette võtta. Enne näitas Simm meile veel 3-5 kiloste haugide lahte, millest ise (jälle!) esimese viskega mingi punni otsa meelitas. Ei tea kuidas ta need punnid enda jaoks ketti ära paneb, et siis külaliste tulles see ketist landi otsa meelitada? Loomulikult selles lahes teisi kalu polnud ja sellega tegime püügipäevale ka lõpu peale.

Päeva suurimaks jäi Mihkli 3.1 kilone poiss, kes madalas vees tegi päris häid sööste. Teised ära võetud haugid sellised kilo kanti. Väiksemaid kamaluga tagasi.

Võrgu kontroll  andis suitsuahju peenikest lisa - latikas ja paar lesta. Kaks nurgu ka veel võrgus lisaks.

Sõime perenaise maitsva supi ära, õpetasime Simmiga Mihklit kalu fileerima (see kestis terve tund ja mitte selle pärast, et hauge oleks palju olnud...) ... ja oligi aeg lahkuda.

Äitähh pererahvale, tore oli olla!

PS! Ahjaa, lesta tonka andis 24 tunniga tulemuseks suure ja ümmarguse nulli... Ei saanud endale uut liiki kirja:-(

pühapäev, 17. juuli 2016

Vigala jõel, vimma sirgel, 16. juuli 2016

Eelmine nädalavahetus ja kolmapäev sai kõvasti korilusega tegeldud - seened, mustikad, kirsid, veel paar korda seened. Nüüd oli aeg vimbasid luurama minna. Õhtu kella poole viieks lohistasin ennast pudrukausiga kohale ning keerasin koogelmoogeli kokku. Sirgel paar autot ees ootamas, seadsin ennast keskele, põõsa alla.

Ilm mõnusalt soe, pea 23 kraadi, päike säras taevas, kuid tuul see eest paha paha. Täpselt piki jõge (edelast) ja hooti üsna tugev. Sööt sisse, sügavus parajaks, kärbsevastsed otsa ja püüdma. Jõgi küll üsna madal, kuid vool peaks siiski olemas olema; korgi pealt seda välja küll ei lugenud. Tuul pressis korki pigem vastuvoolu. Mnjaa, seisev värk, ei see vimmale meeldi...

Tunnike tiksusin. Paar võtu alustamise katset, null kala. Kuna sirge alumisest otsast oli vahepeal üks auto lahkunud (samal ajal oli teise otsa kolmas juurde tulnud), siis otsustasin kohta vahetada. Madala serva, tuule varju. Uues kohas uuesti sööt alla ja kõik see protseduur kordus. Lausa nii täpselt, et järgmise tunni jooksul sain ka sellest kohast kaks peaaegu võttu ja jälle null kala. Ei aidanud ka see, et vahepeal sööda maisi peale üle kolisin.

Vahepeal käis teise auto mees rääkimas oma samaväärsetest tulemustest ja konstanteerisime ühiselt, et küllap see tuul ja laine, mille tuul aega-ajalt veepeale keris, selles kõiges süüdi on. Vähemalt süüdlane oli tuvastatud:-)

Otsustasin uuesti kohta vahetada ja eelmisse paika tagasi minna. Äkki vahepeael vimmad alla tulnud. Pakkisin just asju, kui seisev kork korraks poolde masti nõksatas. Lasin korgi vabasse triivi ja samal hetkel too vaikselt vee alla vajus. Haakimine ja mõnus raskus taga, no särg see küll pole. Madistas teine pikalt pooles vees enne kui ennast näole andis. Turb kurask (*liigi tuvastamise jälle Ainile jätaks, ei ma mäleta kuidas see uime kaar pidi olema:-). Pool kilo pluss millegagi. Tuli suur suu lahti läbi vee, eks sa sikuta sellist, kui veetakistus nii suureks aetud...

Kuna madistamine oli piisavalt kära teinud, siis jätku loomulikult ei tulnud ja kolisin ikkagi sügavama poolele tagasi.

Mingi aeg vahetasin uuesti maisi kärbsevastsetega kirbu vastu tagasi. Aeg tiksus vaikselt õhtu poole ilma tuule vähenemise märke näitamata. Kolmveerand kaheksa paiku toimus mingi aktiivsuspuhang, kui nii saab öelda kolme särje kohta, kes sõna otseses mõttes magasid kirbu otsas ja oleks sinna ilmselt jäänudki tukkuma, kui mul poleks tekkinud soovi korki ümber visata. Särgede järel ka üks normaalne võtt ja päeva ainuke vimb ronis kaldale. Oli teine kudemisest veel nii räsitud välimusega, aga võitlushimu see eest juba korralik.

Veerand tundi ootasin veel, kuid parv polnud alla pidama jäänud ja sööta mul ka enam polnud, nii tulingi juba veerand üheksast tulema.

Kuidagi väga kapriisne päev oli olnud. Ei teagi kas vimb ei võtnud, või on Aimar nad siit kõik välja kühveldanud.

kolmapäev, 6. juuli 2016

Koju, 03. juuli 2016


Viimase päeva hommik pidi algselt algama kell kaheksa, aga linnamehed jõudsid hotellist mökki alles kella üheksaks, seetõttu start pisut venis. Viis minutit hiljem olime Ermiga juba peal. Püügiaega ju vaid kolm tundi… 
Ilm jahedam, kui eile, kuid siiski päikeseline. Tuul tugev ja puhus ida suunast. Vähe vilu tunde tekitas. Kihutasime otse kümne haru lõppu, kurve peale ja trollisime selle allavoolu liikudes läbi. Kummalgi üks väikese kala võtt, kuid paadini neid ei saanud. Edasi põõsa auku, kus Koit just esimese jigi koha välja võlus. Seadsime ennast nende paadist viskepikkuse võrra allapoole, üsna suvaliselt, sest kajalood ei võtnud hommikul pilti ette. Aku ilmselt täiesti tühi. Paar viset, kerge toks. Lantide vahetus – viidikas, miski pruun, miski kärts, uuesti vale mootori õli ja jälle keegi puudutas. Jändasime selle ühe kalaga veerand tundi ja otsustasime seejärel lahkuda.

Trollima eilset suure kala tsooni. Punasest poist punase poini. Null, suur ja ümmargune. Võttu ka mitte… Edasi kiirelt kontrollpeatus punase maja alla… jälle null. Tagasi kahe punase poi vahele. Tulemus ei erinenud kuidagi. Kogu selle saagimise peale oli meil rohkem kui kaks tundi kulunud.
Tagasi põõsa augu  tsooni jõudnud uurisime teiste saake. Koit oli saanud neli lima, Mihkel ühe lima. Koha polnud rohkem olnud. Meie paati lima ei huvitanud ja nii võtsime viimaseks pooltunniks ette hommikul läbi kammitud kaare. Üks kohapunn. Kummalgi paar haugi – korra isegi duublina tulid, mõlemal kala otsas. Tundus, et kala hakkab just nüüd võtma ... kui oligi aeg lahkuda. Praam ootas.

Selleks korraks siis reis jälle läbi. Suvised vimmad ootavad püüdmist.

pühapäev, 3. juuli 2016

Ja konjaki võitis..., 02. juuli 2016

Reisi alguses sai kokku lepitud, et suurima koha püüdja saab konjaki. Joone pidime võistlusele alla tõmbama laupäeva õhtul, siis kui Saksamaa Itaalia jalgpallis koju saadab. Mihkel Eestist miski Renault karbi kaasa ostis ja laupäevase hommikuse seisuga oleks selle saamiseks miskist 1+ kilosest kohast piisanud.

Hommik algas nagu ikka, hilja. Mihkel käis veel linnas kütust ja hotellis ööbijaid ära toomas. Kõik see võttis niipalju aega, et peale saime vast üksteist kopikatega. Ilm lubas soe tulla, kuid tugeva kagu tuulega.

Võtsime Ermiga esimeseks ankrupaigaks saare taguse ja peale seda trollisime kümne haru pidi mere poole minema. Haugi pulk siit ja haugi pulk sealt. Üks paarikilone konn ka kasti Kõutsile fileerimiseks. Kümne haru lõpus juba suure haru poolel tegime paar ankrupaika. Nägime kuidas soomlased ühe koha välja võlusid, ise jigitades ühest sabast ilma jäin. Koha ei tundunud olevat ja nii sai järgmine siht põõsa auku seatud.

Seal ka paar ankrupaika. Vool oluliselt väiksem kui eelmistel päevadel ja nii kannatas kenasti püüda. Võtte ikkagi polnud. Kauaks passima ei jäänud ja trollisime mere suunas edasi.

Olin eile Ermile oma ahvenavärvides jesse andnud, millega ta kohe kala oli saanud. Nüüd sama lanti leotades, peale esimest punast poid, koheselt selle põhja kinni istutas. Kuid peagi põhi ennast liigutas ja miski loom vee all liikus. Kala tuli põhja mööda ja kulus ikka jupike aega enne kui üles nõustus kerkima. Koha. Ja ilus poiss. 4.8 kilo. Ermi võttis konjaki võistluses selgelt liidripositsiooni sisse. Seda juba üle lüüa tundus ulme...

Võtsime sama lõiku veel paar korda läbi, kuid lisa ei tulnud. Kaotasin selle eest ühe oma jessedest. Krt. Tiirutamisest tüdinult lõpuks mere suunas edasi kulgesime. Kella kahe paiku jõudsime punase maja alla ja tegime seal mõned ankrupaigad. Vee all täielik vaikus, vaid üks ahven otsa kobistas.

Tunnike hiljem andsime alla ja läksime trollimisele uuesti üle. Seekord siis mere poole sõites. Madala pealt. Kui paari päeva eest oli see toitnud, siis seekord ei miskit. Vaid maru tuul ja selle saatel kohale jõudnud paras sadu, olid meile seltsiks. Õnneks sadu pikalt ei kestnud ja peagi taas päikest saime.

Tiir tehtud uuesti sügavale tagasi. Seekord siis trollides. Võtsime kahe punase poi vahelise ala ette ja tegime sellele kaks tiiru peale. Ermile üks 0.8 kilone kohapoiss, ma 1.2 ja 1.5 kilosed välja meelitasin. Lisaks mõned haugid. Samal ajal kõne ja selgus ootamatult, et Ermi oli liidripositsioonilt välja puksitud. Andrei oli 5.5 kilose välja võtnud. Põõsa august sada meetrit allapoole...

Võtsime siis ka suuna sinna ja tiirutasime natukene seal kandis. Jigi paus ka sekka, kuid meile see sügavik midagi ei pakkunud ja nii läksime veel ühele tiirule kahe punase poi vahele. Kui see ka tühjaks tiiruks osutus ja tuul mingeid vähenemise märke ei näidanud, tulime sealt tulema.

Jupike maad kihutades ja päikesepaneelide kurve alguses uuesti voblerid tööle. Võtsin seekord jõe parempoolse külje ette ja olles jõudnud võrri august pisut ülesvoolu, korjas Ermi haugipulga välja. Paarimees mässas alles kalaga, kui mul keegi ootamatult otsa kargas. Tunde järgi suurem kala. Sõitsin siduri vilina saatel paadiga jõe keskossa, et tuul paati kaldale ei kannaks ja kukkusin väsitama. Ilus kala, põhja mööda tuli, no see peab olema koha, tiksus mõttes.
Oligi. Nii suur ei olnud kui Ermi oma, aga neli tuli täis. 4.2 kilo. Polnud küll jigiga ja seetõttu mõne mehe arvates "see ei loe" (tõsi küll mõnes mõttes olen sellega isegi nõus - jigikala on see mis on see õige), kuid mõnus tunne oli ikkagi.

Tiksusime veel pool tunnikest ja seejärel vurasime jalkamängu vaatama.

Kokkuvõtvalt polnud paha päev. Meie paadis siis viis koha kokku; Koit/Andrei paadis kaks koha ja väikseid tagasi, Mihkli paadis samuti paar koha, mis ära võeti. Hauge ka sekka. Kõutsi paadis sai Kairi lõpuks oma elu esimese koha kätte. Konjak aga siis Andreile läheb.

Ja eriti hea oli muidugi see, et Itaalia koju sõitis, peale täiesti ulmelist penaltite löömist.

laupäev, 2. juuli 2016

Edela Soomes, 01.juuli 2016

Hommik jõudis pärale hilja, alles üheksa paiku. Oma osa selles mängis kindlasti see, et magama sai mindud alles siis, kui oli õige aeg:-) Ja see jõudis pärale millalgi peale kolme. Igaljuhul olime peale äratust üsna virksad ja krapsakad ning juba kella üheteistkümne paiku jõe peal.

Alustasime diivani august. Paaridevahetuse programmi raames vahetasid Ermi ja Erik kohad ning Ermi kolis minu paati ümber. Pisut püütud hakkas sadama ja liikusime trollides mere poole. Teise sirge peal üks haugipunn otsa naeratas, muidu tiksusid landid täiesti omasoodu. Vihma aga muudkui kallas. Lõpuks kui juba päikesepaneelide maja juurde olime jõudnud lõppes see suur pilv ära. Seejärel hooga edasi mere poole.

Kell juba üks läbi, kui sinna jõudsime. Teise viskega kohe alguses randist vale mootoriõli peale võtt, kuid otsa ei jäänud. Sama kerimise lõpu osas teine võtt ja 45 cm koha leidis tee paati. Päris hea algus osutus aga paraku ka lõpuks.  Ei aidanud ankrupaiga vahetused ega ka värvidega mängimine. Tee või tina, võtte rohkem ei saanud.

Edasi trollima. Kahe poi vahele. Ermile kena üle poole kilone ahven, mulle üks turb. Haug kuidagi väga vait oli. Kohast polnud midagi kuulda.

Kaks tiiru edasi tagasi trollitud, otsustasime mingi aeg uuesti jigitama minna ja saime rohelise poi juures korraks vee all isegi elu käima - paar haugi käis otsas, mõni äraminek ja üks võtt oli juba täpselt selline nagu üks korralik koha toks olema peaks. Kalakasti aga lisa ei saanud.

Kuidagi väga uimaselt alanud päev vajas oma aeglast rütmi ja nii kulutasime suure osa vaheldumisi tegutsemisele - troll ja jigitamine samal sirgel. Mõned haugid. Suurim vast kahene. Tagasiteel mökki sai Ermi kümne harust ka ühe pea mõõtus koha. Päeva parimaks saagiks osutus aga sedapuhku üks rakendus, mille taha meil mõlemal trollides landid kinni jäid. Trofeedeks korjasime ära selle küljes kinni olnud kaks lanti.

Kella kaheksaks kuulutasime päeva lõppenuks.

Mihkli ja Eriku paadil üks üle kilo koha ja üks punnkoha, paar haugi. Kõuts viis naised linna, kui oli selgunud et kala ei võta. Ise paar haugi sai. Koit võlus ühe 1+ kilose koha ära ja kenasid ahvenaid kümne haru lõpust. Ligi kahene koha olla paadi kõrval lahti pääsenud. Lõuna Eesti paadis oli viis koha, alla kilosed. Enamus päeva kohadest saadi 10 harul trollides.


reede, 1. juuli 2016

Kambaga haugi tapmas, 30. juuni 2016

Teised pidid lõuna paiku saabuma ja nii tegime peale kiiret hommikukohvi minekut. Juba kella üheksa paiku olime peal.

Ilm lubas selline vahelduv tulla, päikest ja pilvi, vihma ja sooja. Algus oli igal juhul päikeseline. Alustasime Koskineni haru otsast. Ahvena togin, paarimehel mingi võtt ... kala ei näinud. Edasi ahvenakivid, ilusa maja tsoon. Tulutult.

Ilm kiskus pilve ja pisut vilumaks. Põrutasime mere poole minema. Põõsa all kiire kontroll venis ja venis, kala polnud. Kopra augu peal tulemused samad. Täiskäik põhja ja punase maja alla. Seal elu poole lõbusam. Esimene ankrupaik ja kohe läks huvitavamaks. Esmalt keegi imes end otsa ja kukkus ära, seejärel vajumine ja kilo pluss haug paadini käis. Siis korralik toks ja pisut alla kilo koha paati. Peale fotosessiooni veel üks kena kohatoks, kuid jäi realiseerimata. Ning seejärel vaikus. Kõik see nali tuli vale mootoriõli peale.

Natuke pommitasime veel ja siis kimasime linna teistele vastu. Tagasi tulles saime korraliku vihma kaela, nii et paadis oli lõpuks mitu ämbrit vett.

...

Õhtuks suurendasime oma paatide laevastiku. Kokku neli paati + Meli oma. Pika pusimise peale saime Tamuri mootori ka tööle. Mehaanikud olid tasemel. Ja nii saime kella viie paiku riburada pidi sadamast minema.

Mihkli ja Ermi paat ning minu paat koos Erikuga jäi kümne haru proovima. Koit sai paariliseks Andrei, Kõuts aga Kristiina ja Kairi. Nemad panid merele minema. Kümne märgi all paarkümmend minutit harjutanud suundusime teistele järgi.

Kogu see punt oli Punase maja rajoonis. Enamus trollis, me otsustasime jigitada. Punase maja all esimesest ankrupaigast alla kolmene haug; järgmine ankrupaik viskepikkus edasi pakkus aga tõelise elamuse. Pauk, kohe kärr ja kümne meetrine sööst. Seejärel ritv kreenis ja kala põhjas kinni, kuidagi liikuma ei tahtnud hakata. Vaikselt venitades ja meelitades sain ta uuesti sööstma ja seejärel ka vähe lähemale. Kõva viis minutit ettevaatliku mässamist kui kala lõpuks nägemisulatusse ilmus. Haug, nagu arvasin aga üldse mitte koll - kolmene poiss. Lant aga täiesti seljast kinni.

Edasi harrastasime nii trollimist kui ja jigitamist. Mõned haugid lisaks, ahven ka sekka. Koha aga mitte. Vahetult enne mahatulekut trollis Erik miski vana tamiili välja, mille otsas koolnud haug. Koos landiga. Ime et teises otsas ... polnud.

Teise paadid. Koit tegi tutvust nelja kohaga. Üks alla mõõtu.Andrei kiusas hauge. Ermi olla erinevaid sorte korjanud - haug, koha, ahven. Koha peaaegu mõõtus. Tüdrukud tapsid kõvasti haugi, Krissule läks ka päeva suurim (3.4 kilone). Mihkel oskas oma ridvast rohkemateks juppideks teha kui peab ...Kõuts aga ... tema tegeles vaid fileerimisega:-) Lõuna Eesti paat sai ühe pooleteisese koha ja hunnikus haugi. Koha kümne harust.

Õhtu jalgpalli saatel - sauna külge sai suur ekraan pandud:-)

Homme jälle päev.