reede, 26. august 2016

Tornio jõel kassi ja hiirt mängimas, 25.-27. august 2016

Päeval sadas ja uuesti ei kippunud minema. Riided ka veel niisked. Kusagil viie paiku hakkas pilvisus hõrenema ja tunnike hiljem sättisin ennast peale. Mida minut edasi, seda heledamaks läks ja lõpuks oli ikka tüüpiline lapi õhtu - päikeseline.

Landivahetusi ei teinud, lükkasin lihtsalt paadi rannast lahti ja kulgesin allavoolu minema.

Vesi muudkui tõuseb ja tõuseb. Olin enne endale ka prahikorjajad peale sidunud, nüüd peab vähe harvem sodi lantide otsast ära korjama. Sõitsin piki soome randa alla ja andsin kiirel lõigul kätele valu. Vesi nii kõrge, et Iivika kivi ees olevad kaks kivi olid ära uppunud. Sama paistis olevat ka esimese kärestikuga.

Jõudnud kiirema vooluga lõigust nurga taha, otsustasin turgutuseks kotist ühe Karli otsida. Too oli nii peitu pugenud, et kui lõpuks üles leidsin ja pilgu ritvadele suunasin, jõudsin veel märgata, kus punase ediga ritv kaks korda paugutas, enne kui aerudega toimetama jõudsin. Selgelt maha magasin. Ilmekas tõestus, et alkohol on kahjulik, vähemalt saagikusele. Samas ei tea, kumb on põhjus ja kumb tagajärg. Kui poleks kotis ringi tuulanud ja oleksin pingsalt aerutanud, kas siis oleksin võtu saanud?

Pumba auguni kulgesin piki kalda äärt ja siis kippusin tagasi. Hing ei andnud rahu. Tead küll, et ega ta uuesti ei võta, aga... Tulin sama treti, loomulikult ilma võtuta, piki soome kallast paatide sisselaskmise kohani välja. Hüppeid, plärtse, selgasid, keeramisi jms. elumärke lõhelistest silma ei hakanud.

Kalda peal aga tundus elu käivat täiega. Kandilise kivi kõrval istus kas suur kull või isegi kotkas. Üritasin talle võimalikult ligi tüürida, ehmatades tolle sellega lendu. Nii ta lendas küüniste vahel mingit paarikümne sentimeetrist tompu hoides. Keegi oli oma saagi igaljuhul kätte saanud... Lisaks tiirutasid viulised pidevalt pea kohal. Looduse märke kui palju:-)

Teine tiir rootsi saare tagant. Tulemus sama. Kolmanda tiiru jõudsin ka veel ette võtta. Alustasin Iivika kivide juurest just siis kui päike loojus. Kammisin aegalaselt allavoolu liikudes kaldaaluse läbi.

Jõudsin pumba augu juurde ja sättisin mõttes juba koduplaane, kui kellegi selg aeglaselt sügava augu koha peal veest välja tõusis ja siis rahulikult vee alla tagasi vajus. Aeglaselt ja majesteetlikult, kustkui naudiks loojuva päikese kuma. Kala oli sel hetkel minust vaid viie-kuue meetri kaugusel, paadi kõrval.

Tõmbasin vaikselt paadi ranna ligi ja sõudsin jõuga ülesvoolu, nii paarkümmend meetrit. Kontrollisin ruttu lantide puhtust ja seadsin ennast kalaga samale joonele. Landid kenasti augu kõrval, käis kala kolm korda järjest ühtviisi aeglaselt veepinna kohal ja laskus uuesti peitu. Viimane kord täiesti punase edi kohale, kuid võttu ei järgnenud.

Proovisin samas tsoonis järgmised pool tundi, kuni videvikuni välja. Pakkusin lante kord vasakult paremale, siis vastupidi; kord kiirelt aerutades, seejärel pause tehes. Risti jõega sõites ja diagonaalis. Vahet ei olnud. Pea iga kord kui landid samas kohas  olid käis kala ennast jälle näitamas, justkui kinnitamaks, et jajah - olen siin, aga mind sa siit välja ei püüa. Lõpuks andsin alla.

Tean küll, et vees tundub kõik suurem ja õhtuhämaruses veel enam. Kuid nii suurt kala ma polnud enne pinnas näinudki. Julgeks arvata, et 15+ koll oli see küll.


...

Tamur oli salajärvel, sai paar punni. Tarvi valel salajärvel, mõned ahvenad, suurim 900+ grammi. Bemmi ikka korda ei saadud ja see viidi Rovaniemi. Remondi töökotta.

...

Hommikul lahkusid poisid varavalges, ise lasksin poole üheksani välja. Seejärel peale. Vesi ööpäevaga jälle +10 senti tõusnud. Prahti vees silmaga nähtavalt palju. Väljas lauspäike, aga hommikuselt jahe (7 kraadi sooja). Tuul õnneks pea olematu, aga valest suunast. Päeva peale pidi põhja tuul läände keerama.

Lantideks said otsa seotud vahelduseks punane poppel ja punane sadulakeelega edi. Tegin tiiru piki soome kallast. Oja suudmes vajus keegi otsa ja sain kärriga ta taha. Välja korjamisel pudises ära. Pakun et haug oli. Lõhe võtt see nüüd küll ei olnud.

Ülejäänud trass elumärke ei pakkunud. Ka õhtune koll oli veel magamas.

Seejärel hommikukohv. Landivahetus, rohekas väike hejo ja kollakas edi said tuleristsed. Teised kaks saksa jässe ja punane edi. Võtsin tupo jõe suudmest, saare eest ja tagant ning seejärel pumba auk. Hiljem kärestikest keskvee poolt ja rootsi randa. Punase maja alla läksid kaks edi lanti omavahel tülli ja tekitasid paraja sasi. Panin selle peale asjad kokku.


...

Pealelõunal tegin ühe tiiru. Rootsi rannast. Siis pikem paus ja õhtul läksin veel peale. Ilm muinasjutuliselt mõnus. Tuul nullis, päike paistis. Lantideks sidusin otsa kõik need, mis selle nädala jooksul olid võtu pakkunud - jässe sakslane, edi uuema mudeli punane, edi punane ja edi vale sakslane.

Esimese tiiru võtsin Tupo jõe juurest. Vool metsik. Võtsin kaldaääre ette ja enne saart keerasin saare ees oleva augu peale. Kuna saar täiega vee all ja lainetus pea kogu jõe ulatuses üsna ühtlane, siis oli tükk tegemist, et see üles leida. Kuidagi ikka tuvastasin ja keerasin ennast kenasti augule peale. Nii kui landid vooluga ühele joonele said, pani punase ediga varustatud ritv paugu. Kärri ega teist tõmmet ei kusagil. Ilmselt sabaga virutati.

Tahtsin saare tagust ka proovida, aga paatide ülerahvastatuse tõttu jäi see väga lünklikuks. Jõest ülesõitu ei hakanud ette võtma ja tegin hoopis sama tiiru. Tulemusteta.

Õhtu viimaseks osaks jätsin suure kolli ala. Kuna tundus, et ka soomlased olid seda kala näinud, siis sai pikas järjekorras oodatud, enne kui kammima sai minna. Võttu loomulikult ei saanud, kuid kena selja nägin ikka ära. Panin kaamera ka veel pähe, et filmin, aga kala osutus oodatust häbelikumaks ja rohkem pinnas ei käinud.

Suure aerutamise käigus õnnestus lõpuks pusa tekitada ja nii sõitsin veel korra mootoriga üles ja kordasin sama trassi. Seekord jäi kala peitu. Õhtu lõpetasin päikeseloojangust tingitud valgustatust nautides. Tõeliselt ilus oli. Aerutamine kulges selle peale kuidagi lünklikult.

Tamur sai õhtul ca 5 kilose otsa. Kaks ritva väljas, kui kala küünla pani ja järgmise sööstuga vabaks kargas. Kuidagi väga kehvalt kinni jäävad selle kõrge veega.

...

Öösel hakkas sadama ja tormama. Jälle. Kolmas kord selle nädala jooksul. Vesi oli eile lõpuks stabiliseerunud ja öö jooksul isegi mõni sentimeeter kukkunud. Läksin selle tormiga proovima - täiesti mõttetu. Tuul meeletu, vihma kallas nagu oavarrest. Ja külm.

Jonnisin ilma edulootuseta trassi kuni kolmanda kärestikuni välja. Seal jäin täiega tuulte meelevalda ja viie minuti pärast olid landid sassis. Tulin tulema. Selleks aastaks siis ühelpool:-(

neljapäev, 25. august 2016

Tornio jõel, 24.-25. august 2016

Saatsin naised ja lapsed Rovaniemi, poisid vurasid minu autoga järvele. Terve päev puhtalt sõudmise päralt. Ilm keeras vaikselt kraade juurde. Korjasin oma kodinad kokku ja läksin üheteist paiku järgmisele katsele.

Jätsin sedapuhku rootsi saare rahule ja võtsin soome kalda ette. Landivalik saksa värvi jässe, oranzikas wäylä, punane edi ja vale saksa värvides edi. Tuul oli täiesti nullis ja sõuda maru mõnus. Vast isegi liiga mõnus, vaikselt kiskus käsi külma õlle poole...

Tiir ei pakkunud midagi huvitavat, isegi kala ei näinud. Vesi oli endiselt tõusu trendis, visates paari tunnise tiiru jooksul paar senti jälle otsa.

Kiire lõuna ja uuesti peale. Oranz wäylä asendus lillaka poppeliga. Trass selle korra lemmik - tupo jõe suue ja rootsi saare kant. Jälle täiesti tühi tiir. Ja jälle ei näinud ühtegi kala. Samas püüda oli nii mõnus, et maha ka ei kippunud minema.

Uuesti üles tagasi. Väike landivahetus, poppeli sai kinga ja asemele läks edi uuem mall. Punane, selline kentsakalt tuhm punane, roheliste ringikestega. Keha suurem kui vanal mudelil, selline jässakas nagu vanaaegne puulant. Ujutades mängis kenasti.

Landid valmis, sama tiir mis enne. Suure männi juures, kaldast eemale aerutades korraga mats-mats sellesamase imeliku punase landi peale. Vajutasin koheselt aerudele, kuid otsa kala ei saanud. Natuke vandumist ja siis asjad kokku ning uuesti samale ringile. Äkki kordab? Aga ei ühti.

Suure kivi juurest tõmbasin üle jõe ja kammisin soome ranna läbi. Õhtu ka juba, äkki kala kaldas. Nii liikusingi esimesest kärestikust vasakult mööda. Suurest igavusest otsustasin pisut ekstreemi ka proovida ja minna ka viimasest kärestikust kalda poolt mööda. Vesi piisavalt kõrge, et sealsetest kividest üle vajuda.


Landid olid vast 15-20 m kaldast ja umbes sama kaugel eesootavast kärestikust, kui punane edi (see vanem mall) äratas kellegi tähelepanu . Pahh-pahh ja kärts-kärts ning vaikus... No vähe tigedaks ei aja selline asi, kui oled tundide kaupa sõitnud, lõhe lõpuks võtma saanud ja kogu pidu kahe sekundiga piirdub.

Sõitsin trassi lõpuni ja võtsin seejärel uuesti sama paiga ette. Loomulikult lisa ei tulnud. Pole vist kunagi kolme võttu päevas saanud, nii et mis siit ikka rohkem tahta. Huvitav oleks muidugi olnud, kui see kala otsa oleks jäänud. Selle kättesaamine oleks olnud vist paras kunsttükk - jõe pool kivivall, allavoolu kivivall. Kui lõhe üles oleks sööstnud, siis vast kobistanudks kuidagi ära, mujale mineku korral aga...

Päikeseloojangu aegu kukkus temperatuur kolinal alla ja tulin maha ära. Polnud sooje riideid taibanud kaasa võtta.

Tamur sai esimese kärestiku järel õhtul samuti oma kärts-kärtsu kätte ja oli sama nördinud kui mina. Tarvi kiusas valet "salajärve" ja korjas sealt ahvenaid paar tükki üle poole kilo, suurim 800 grammi.

...

Naised olid Marguse bemariga jõuluvana juurest tagasi tulles tee peale jäänud. Diislipump olla tuksis. Auto jäeti ööseks tee äärde ja täna minnakse seda putitama. Rovaniemis pidavat üks pump poes olemas olema, saab äkki auto korda.

...

Hommikul magasin kaua. Õhtune bemmi leinamine läks pikale...Kui silmad lahti sain, oli kell juba pea pool kümme. Väljas pilves ilm, vaikselt hakkas tibutama. Hommikukohvi juues läks juba vihmaks ära. Tõmbasin kahlakad jalga ja kolisin peale. Landivalik jäi samaks mis eile lõpetades.

Vesi ööpäeva jooksul 20 sentimeetrit tõusnud. Kaua võib...Trassiks võtsin saare taguse ja seejärel soome kalda. Kala ei näinud. Võtte polnud. Kuna tuul oli lõuna suunast, siis sadas koguse vihm täiega näkku. Prillid udused ja vihmased. Nähtavus nutune. Kahetunnise tiiru jooksul sain ülakeha korralikult märjaks...Rohkem ei viitsinud kannatada ja kuulutasin püügi lõppenuks.

Tamur oli hommikul vara peale minnes uuesti lõhe otsa saanud. Samast kohast kus eile ja jällegi oli kala paari sekundiga kadunud. Miskid imelikud võtud on see aasta...

kolmapäev, 24. august 2016

Tornio jõel, tõeline maru, 23.-24. august 2016

Ilmaennustus ei pannudki puusse - hommikul aknast välja vaadates olid puudeladvad praktiliselt vastu maad. Vihm sadas taevast alla enam-vähem horisontaalselt. Päeva peale läks pilvisus hõredamaks ja vaikselt sadu lõppes. Tuul aga...

Kondasin pisut mökki ümbruses seeni otsides, vahtisin ühe bondi filmi ära, tegin viisteist minutit. Nagu puhkus kohe. Kella kuue paiku kui tundus, et äkki võiks ikka üritada, lohistasin ennas jõe äärde. All muidugi puhus veel korralikult. Vesi oli ööpäevaga üle 20 cm tõusnud ja tegelesin esmalt paatide päästmisega.

Lõpuks peale. Landivalikut ei uuendanud, vaid konksud vahetasin jässel ära. Tahtsin alustada rootsi jõe suudmest, aga kui esimese landi sisselaskmisel suutis tuul paadile pea 180 kraadi peale keerata, siis loobusin. Sõitsin soome kalda äärde, vaikse voolu nurga taha. Seal puud natukene katsid seda tuult ja sain ridvad ikka sisse.

Algus polnudki väga hull. Kuni puude kaitsva müüri tagant välja sain. Puhus ikka korralikult, aerutamine kulutas nii mõnegi kalori minutis ära. Tuulte meelevallas tõmbasin paadi rootsi saare kanti. Peagi kaks keskmist lanti omavahel kokku põrkasid ja korraliku sasi tegid. Egas midagi, uuesti kaldale. Asjad korda ja järgmine katse.

Kõva tund aega vaevlesin kui galeeriori oma aerudel, kuniks esimese tiiru tehtud sain. Õhtu edenedes otsustas tuul lõpuks järgi anda ja nii tegin teise tiiru (tupo jõgi, saare eest ja tagant, männi alt, pumba auk, kärestikest keskvee poolelt ja soome kalda äärest paatide sisselaskmise kohani välja). Tulemust ei olnud kusagilt võtta. Kahte kala küll nägin - üks oli enne teist kärestikku, kaldal oleva paadi juures; teine minu kivist paarkümmend meetrit allavoolu ja keskvee poole. Kumbagi neist üles ärritada ei suutnud.

Püük oli nagu ta oli, see-eest päikeseoojang oli võrratu. Polegi nii võimsat kuma näinud. Kolmas tiir, mille veel pooleks tunniks ette võtsin, läks puhtalt selle nahka. Mobiiliga pildistades ja samal ajal aerutades ... magab kõik õiged kivid kenasti maha:-)

Tamur oli peale viimaseid kärestikke ikka ühe löögi kätte saanud. Punase edi peale. Otsa aga ei jäänud. Keegi soomlastest oli samas paigas ka kala välja võtnud.

...

Hommikul ärkasin selle peale, kui mingid viud karjusid. Siin metsatukas elab paarike (ilmselt) hiireviusid, kes pidevalt karjuvad. Täna siis väga varakult alustasid; juba pool seitse olin seetõttu jõe ääres. Vesi öö jooksul veel kümme senti tõusnud. Tirisin hommikuseks treeninguks esmalt paadid ülespoole ja läksin seejärel peale.

Vastaskaldal paistis päike, suundusin sinna. Olin ennast korralikult riide toppinud, sest kraadiklaas näitas vaid viite soojakraadi. Päikse käes sõudma hakates pidin aga hakkama vammuseid maha võtma. Meeletu kontrast oli varjus oleva temperatuuriga.

Landid samad, mis eile. Hommikuses uimasuses ajasin küll wäylä ja punase edi omavahel vahetusse. Ei hakanud ringi tõstma. Oli siis oli..

Tupo jõe suudmest alla, rootsi randa pidi, saare eest ja tagant. Seejärel üle jõe soome poolele. Tänu veetõusule kujunes püük pigem lantide puhastamiseks. Pidevalt oli üks või teine lant rohuga koos. Päris piin oli niimoodi aerutada. Peab vist prahi kinni hoidmiseks prahikorjajad peale siduma.

Tiir toimus sündmusteta. Tagasiteel nägi sõidupeal Lasse kivi tsoonis ühte kala . Rohkem ei miskit. Pool üheksa sättisin hommikukohvile.

teisipäev, 23. august 2016

Tornio jõel, lausvihmas, 22. august 2016

Päev oli nii mõnusa püügiilmaga, tuuletu ja pilves. Aga peale minna ei saanud ja kondasime selle asemel maja ümber metsas, männikaid ämbrisse visates. Püügiaja lähenedes hakkas vaikselt tibama ja kui seitsmest peale läksin läks täiesti sajuks kätte ära (pistsin mobla vihma eest põue ära ja seetõttu pildid vaid seentest). Õnneks tuult väga ei olnud ja nii kannatas täitsa püüda.

Landivalikusse jäid need, mis otsa olid seotud. Vasakult lugedes saksa värvides jässe, puna-must wäylä, punane edi ja uut malli punane edi. Sõitsin hooga Tupo jõe suudmesse ja lasin landid vette. Harjuseõnge ei hakanud panema, sellise vihmaga sellega veel mässata...

Trass Tupo jõe suudme august edasi parempoolset kaldaäärt mööda, siis enne saart oleva augu suunas. Sinna samasse, kus laupäev kala tuli. Jõega risti sõites õnnestus augule õiges kohas peale sõuda ja kui paadi uuesti vooluga ühele joonele tõmbasin, pani vaskapoolne kaigas pauguga võnkuma. Kiirelt aerudega, ritv paindes ja kärtsatus sidurilt ... ning lant lendas veest välja. Kurb kurb kurb. Kala ennast ei näinudki, ei tea kas uus emane oli auku endale pesakoha leidnud või oli mõni isane pahane, et tema mamma mõne päeva eest "jalutama" läks... Kuna see oli juba kolmas võtt selle jässe landiga, millele keegi otsa ei jäänud, siis peab vist landil konksud ära vahetama.

Peale augu lõppu tulin saarest vasakult mööda ja kammisin saare taguse läbi. Suure kivi juurde jõudes oli peas küpsenud mõte, et vaja ikka uuesti tagasi minna ja samas kohas proovida. Mõeldud tehtud, mootoriga uuesti rootsi jõe suudmesse välja. Tegin kaldal kiire landi vahetuse, pannes parempoolseks edi tehtud saksa värvides (no tegelikult on asi saksa värvidest üsna kaugel) vobleri.

Paat kaldast lahti ja järgmine tiir. Alustuseks võtsin pisut rohkem jõe keskele ja nii lähenesin saare esisele augule seekord teiselt poolt. Ärevus kasvas ja kasvas, kuni auk selja taha jäi. Mnjah. Seekord siis mitte.

Järgmisena saare tagune. Suure männi juures otsustasin veealuse kalju taguse läbi sõita nii, et aerutan paadinina maa poole. Peas tiksus mõte, et pole selle kalju tagant, mis pidi ülihea koht olema, kunagi ühtegi võttu saanud. Samal ajal pani parempoolne ritv paindesse ja aerutades sain kiire kärri käima. Keegi eemal korra pinnas käis, tundus et väike kala. Samas sidur laulis üsna kenasti, tekitades lootuse, et äkki ikka midagi enamat...

Teised ridvad kenasti väljas, keskendusin kalale. Krt. ja oligi tittilohi. Oli teine nii otsa jäänud, et üks konks suus ja teine uime tagant kinni. Peaagu risti vooluga olles, tundus kala oluliselt suurem kui tegelikkuses. Lasin poisil minna pilti tegemata - vihma kallas kui oavarrest. Tahaks ikka midagi suuremat. Aega ka veel oli ja kuna riietus pidas vihmale kenasti vastu, polnud püügitahtmine veel otsa saanud.

Uuele tiirule. Jälle rootsi kaldasse. Seekord jõesuudmeni välja ei läinudki, alustasin pisut varem. Trass täpselt sama. Kuid tulemused olematud.

Kammisin põhjalikult mõlemad võtte pakkunud paigad läbi ja suundusin seejärel soome kalda poole. Vahepeal oli tuul kerkima hakanud ja põhjas kaarde suundunud. Sõudmine muutus üsna raskeks, kuid kammisin hämaras oma tavalise trassi ikkagi lõpuni. Videvikus enam ridva otsasid ei näinud ja nii selgus lõpetades kurb tõsiasi, et kõik landid olid rohused. No nii ei saagi ju kala saada!

Tulin maha ära. Pime ka juba. Tagasiteel loopisin sõidu pealt paati veest tühjaks. Oma viiskümmend kopsikutäit oli selle kolme tunni jooksul paati kogunenud. Ilmateade lubab nüüd 24 tundi vihma ja tormi, homme ilmselt peale ei saagi:-(

esmaspäev, 22. august 2016

Tornio jõel, 21. august 2016

Hommikune ilm oli nii hall, et sain silmad lahti alles poole üheksa paiku. Valgus lihtsalt ei mahtunud  varem aknast sisse. Teised põõnasid veel ja nii kobisin ilma kohvita esimesele tiirule. Landid samad mis eile. Vesi öö jooksul kena kümme sentimeetrit langenud.

Esimene tiir soome kaldalt, rootsi saare taha, siis üle jõe tagasi ning kärestikest keskvee poolt läbi. Pooleteise tunniga oli tiir peale tehtud ja võisin hommikukohvile minna. Hüppeid ei näinud, võtte polnud.

Pealelõunal kella ühe paiku läksin uuele katsele. Esimese tiiru tegin samade lantidega, järgmiste ajal vahetasin poppeli punase wäylä ja hejo uuemat tüüpi punase edi vastu välja. Ilm oli vahepeal päris suviseks kiskunud, päike lõõmas ja temperatuur ronis pea kahekümne kraadini. Õnneks tegi väheke tuult, lõuna suunast.

Alustuseks võtsin Tupo jõe suudmest algava marsruudi. Ehk sama mis eile kala oli toonud. Täna aga eilsed võtte pakkunud kohad vaikisid. Tänu vee langusele suudab juba visuaalselt Tupo jõe suure kivi asukohta aimata - oli vähemalt mingi konkreetne target mille suunas lante lasta.

Suure männi järel oleva kivi juures sain lõpuks ühe võtu kätte. Olin lantide mängitamise kivi ees just lõpetanud, kui tegin paarisekundilise pausi, selleks et landid teisele poole kivi lasta ... samal hetkel lajatas keegi paugu vasakpoolse ridva otsas oleva jässe pihta. Süda jättis paar lööki vahele...Otsa kala aga ei jäänud. Ei tea kas lajatas sabaga?

Kaks tiiru jõudsin veel samade lantidega teha. Kahte kala kuulsin selja taga hüppamas - mõlemad rootsi saare lähedal jõe keskpaigas. Võtte ei saanud. Päris päeva lõpus, enne kui kalarahu aeg pidi algama, õnnestus wäyla lant jõge ületades nii kinni sõita, et pidin kõik asjad kokku korjama, selleks et lanti päästa.

Harjuse putukas ligunes pealelõunal samuti vees. Pisikesi punne tuli, kuid korralikku kala ei näinud. Võtte oli palju, kuid enamus kukkus lihtsalt ära. Hiljem ka põhjus selgus - konks oli mingi aeg kida lähedalt murdunud, nii et põhimõtteliselt püüdsin suure osa ajast lihtsalt pooliku traadijupiga:-)


Õhtu möödus metsasaunas. Ütlemata mõnus leil oli. Jões sai ka käidud.

laupäev, 20. august 2016

Tornio jõel, 20. august 2016 - taasiseseisvumise 25. aastapäev

Nelja päevane rännak mööda Ida-Soomet on lõpuks selja taga. Ilusaid jõgesid ja järvesid oli mitmeid, kuid püüdma ennast nendele ei sättinud. Loomulikult kultuuriprogramm alates loomaaiast kuni romantiliste järveloojanguteni välja:-) Teiste sõnadega kasvatasin püüginälga:-) Tõsi Siikakoskil korraks kihvatas - seal mr. Kekkonen olla kalal käinud pidevalt - aga kiusatusele jäi reageerimata. Ühel õhtul Ristijärve kandis vaatasin tunnikese erinevaid niresid, kuid ühelgi ei tekkinud tahtmist ritvu välja võtta.

Nii juhtuski, et laupäeval Väylänpääle jõudes polnudki midagi vahepeal püüdnud. Seda suurem oli püüginälg ja nii sättisin ennast peale sissekolimist koheselt jõele. Kell nii kahe paiku, kui paadi kaldast lahti lükkasin. Paat uus ja tulipunane. Mootor muidugi mingi ront, kuid aerutamiseks väga vinge küna seekord.

Ilm ka selline, millest paremat annab otsida - soe, kergelt pilves, päike vaikselt tajutav, tuul ka selline vaikne ja täpselt õigest kaarest. Selline mugavuskalastaja jaoks siinkandis parim ilm. Vesi kõrge, enam-vähem samal tasemel kui siit juuni lõpus sai lahkutud. Aga kiirelt langemas...

Esimesele tiirule läksid lantidena otsa vasakult lugedes saksa värvi jässe, punane edi, lillakas poppeli ja väike must-punane poppeli. Peremees oli vihjeks öelnud, et tumedad värvid pidid teemaks olema ja nii oligi neljast kolm suhteliselt tumedates toonides landid.

Paat kaldast lahti ja esimene trass nimega "standard" - mökki juurest otse üle, rootsi saare tagune, peale suurt mändi uuesti soome poolele; pumba auk, teisest kosest vasakult, seejärel kolmanda kärestiku kõrval olev süvik ja uuesti soome kalda alla tagasi. Vahepeal muidugi landi puhastused, kuid üllataval kombel oli vesi puhas ja rämpsu otsa eriti ei jäänud.

Kontrollides pumba augus lante, otsustas vasemal oleva jässe otsa keegi karata. Löögil polnud nagu vigagi, kuid kärri ei järgnenud - selge haug, kurinahk. Õnneks oli alla kilone haugipoiss nii lanti haaranud, et paadi lähedal see suust välja kargas. Seekord jäi lant alles...

Viimasest kärestikust allapoole nägin lõpuks esimese kala ka ära, kena kümne kilone must tont otsustas lendurite päeva korraldada nii umbes kuuskümmend meetrit eemal. Paadi samale trajektoorile sõudmine ei olnud teps mitte raske - tuul tegi kenasti oma töö ära - kuid võttu siiski ei järgnenud.

Lõpetasin esimese tiiru enne paatide sisselaskmise kohta.

...

Päeva alles nooruke ja aega küll. Panin hooga üles minema. Noh, hoog kui selline oli suhteline. Mootor va väeti tegi täisgaasil sellist häält, et keerasin heaga tuure maha. Nii tiksusingi 14 kilti tunnis üles tagasi... Aga kiiret pole. Nädal alles algas...

Jõudsin Tupo jõe suudmest vaevu ülespoole, kui mootoris olnud bensiin lõppes. Uut kallama ei viitsinud hakata ja otsustasin samast kohast püüdma hakata. Tõmbasin aerudega kiirelt natukene rootsi kaldale lähemale ja lasin landid vette. Landivalik sama, kuid otsustasin edi ja poppeli kohad vahetada - ei teagi miks, miski kõhutunne ütles, et see võiks hea mõte olla...

Tupo jõega kohakuti jõudes sain lõpuks neljanda landi vette ja keskendusin aerutamisele. Silmadega otsisin suurt kivi, mille veerelt eelmine aasta kõvasti tittilohisid tuli, kuid veetase selline, et mõmmigi aru ei saanud, kus see võiks olla. Lasin siis umbes, et kusagil seal äkki ta peaks olema ... kui korraga vasakul oleva jässe pihta keegi pöördesse läks ja ilge lataka pani... kuid otsa ei jäänud. Ai ai ai... krt.krt.krt ...Paar minutit kulus toibumiseks ja sajatamisteks. Pisut rahunenult jätkasin rootsi kalda alust trassi pea rootsi saareni. Siis tõmbasin paadi risti jõega. Mõttes oli saare esine auk läbi kammida...


... millegipärast on kogu see rootsi saare ümbrus minu jaoks selline "mõttetu" paik. Tead küll, et kala on, kuid võtma ei saa. Kui saadki, siis pääseb plehku. Nii mõtlengi iga kord, et miks ma küll siia tulin...

Lainetuse järgi kuidagi sügavama koha fikseerinud, lasin landid sinna peale. Pisitasa sik-sakitades allavoolu liikudes, pani korraga punase edi ritv pauguga kreeni ja kohe kergesse kärri. Haakisin - kiirelt aerudele vajutades - instinktiivselt. Mõnus siduri hääl reetis selle, et olin midagigi õigesti teinud. Samas see kärr lõppes. Kerge segadus peas, kerisin kiirelt parempoolse ridva välja, samal ajal kala tamiili pinge all hoides.

Teises otsa kuidagi uimaselt keegi oli toimetas. Taimen? Titti lohi? Suurem harjus? Haugi siin kiires voolus ometigi olla ei saa. Võtsin ridva kätte ja üritasin teises otsas olijat lähemale kerida, kuid too väga vedu ei võtnud. Ikka lõhe või? Kersin siis kiiruga teised kaikad ka pardasse ja keskendusin kalale.

Vastane hoidis ennast kenasti põhja poole, samas erilisi sööste tegemata. Mingi hetk kena saba pinnas käis ja teadvusesse jõudis arusaam, et ikkagi lõhe. Mõni minut väsitamist, kui lõpuks suure männi juures kongitsaga haarasin. Käes. Jess. Kohe puhkuse tunne tuli peale:-) Kuigi oleks oodanud kõvemat sõitu...

Kell viis kuulutasin püügipäeva lõppenuks. Homme ka päev. Pidupäevaks kala olemas. Elagu Eesti!

PS! Marjaga kala, 4.6 kilo.