kolmapäev, 24. august 2016

Tornio jõel, tõeline maru, 23.-24. august 2016

Ilmaennustus ei pannudki puusse - hommikul aknast välja vaadates olid puudeladvad praktiliselt vastu maad. Vihm sadas taevast alla enam-vähem horisontaalselt. Päeva peale läks pilvisus hõredamaks ja vaikselt sadu lõppes. Tuul aga...

Kondasin pisut mökki ümbruses seeni otsides, vahtisin ühe bondi filmi ära, tegin viisteist minutit. Nagu puhkus kohe. Kella kuue paiku kui tundus, et äkki võiks ikka üritada, lohistasin ennas jõe äärde. All muidugi puhus veel korralikult. Vesi oli ööpäevaga üle 20 cm tõusnud ja tegelesin esmalt paatide päästmisega.

Lõpuks peale. Landivalikut ei uuendanud, vaid konksud vahetasin jässel ära. Tahtsin alustada rootsi jõe suudmest, aga kui esimese landi sisselaskmisel suutis tuul paadile pea 180 kraadi peale keerata, siis loobusin. Sõitsin soome kalda äärde, vaikse voolu nurga taha. Seal puud natukene katsid seda tuult ja sain ridvad ikka sisse.

Algus polnudki väga hull. Kuni puude kaitsva müüri tagant välja sain. Puhus ikka korralikult, aerutamine kulutas nii mõnegi kalori minutis ära. Tuulte meelevallas tõmbasin paadi rootsi saare kanti. Peagi kaks keskmist lanti omavahel kokku põrkasid ja korraliku sasi tegid. Egas midagi, uuesti kaldale. Asjad korda ja järgmine katse.

Kõva tund aega vaevlesin kui galeeriori oma aerudel, kuniks esimese tiiru tehtud sain. Õhtu edenedes otsustas tuul lõpuks järgi anda ja nii tegin teise tiiru (tupo jõgi, saare eest ja tagant, männi alt, pumba auk, kärestikest keskvee poolelt ja soome kalda äärest paatide sisselaskmise kohani välja). Tulemust ei olnud kusagilt võtta. Kahte kala küll nägin - üks oli enne teist kärestikku, kaldal oleva paadi juures; teine minu kivist paarkümmend meetrit allavoolu ja keskvee poole. Kumbagi neist üles ärritada ei suutnud.

Püük oli nagu ta oli, see-eest päikeseoojang oli võrratu. Polegi nii võimsat kuma näinud. Kolmas tiir, mille veel pooleks tunniks ette võtsin, läks puhtalt selle nahka. Mobiiliga pildistades ja samal ajal aerutades ... magab kõik õiged kivid kenasti maha:-)

Tamur oli peale viimaseid kärestikke ikka ühe löögi kätte saanud. Punase edi peale. Otsa aga ei jäänud. Keegi soomlastest oli samas paigas ka kala välja võtnud.

...

Hommikul ärkasin selle peale, kui mingid viud karjusid. Siin metsatukas elab paarike (ilmselt) hiireviusid, kes pidevalt karjuvad. Täna siis väga varakult alustasid; juba pool seitse olin seetõttu jõe ääres. Vesi öö jooksul veel kümme senti tõusnud. Tirisin hommikuseks treeninguks esmalt paadid ülespoole ja läksin seejärel peale.

Vastaskaldal paistis päike, suundusin sinna. Olin ennast korralikult riide toppinud, sest kraadiklaas näitas vaid viite soojakraadi. Päikse käes sõudma hakates pidin aga hakkama vammuseid maha võtma. Meeletu kontrast oli varjus oleva temperatuuriga.

Landid samad, mis eile. Hommikuses uimasuses ajasin küll wäylä ja punase edi omavahel vahetusse. Ei hakanud ringi tõstma. Oli siis oli..

Tupo jõe suudmest alla, rootsi randa pidi, saare eest ja tagant. Seejärel üle jõe soome poolele. Tänu veetõusule kujunes püük pigem lantide puhastamiseks. Pidevalt oli üks või teine lant rohuga koos. Päris piin oli niimoodi aerutada. Peab vist prahi kinni hoidmiseks prahikorjajad peale siduma.

Tiir toimus sündmusteta. Tagasiteel nägi sõidupeal Lasse kivi tsoonis ühte kala . Rohkem ei miskit. Pool üheksa sättisin hommikukohvile.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar