pühapäev, 30. september 2018

Koju, 30. september 2018

Viimane päev. Pühapäev. Hommikul ärgates ulus väljas korralik tuul. Teised ei julgenud vist sellepärast ärgatagi. Nii jõudsime jõele alles peale kella üheksat.

Kuna aega maru vähe, kell 13 juba maha pidime tulema, siis seetõttu kaugele ei tormanud. Keskendusime diivani augu rajooni peale. Otsustasime, et trollime edasi tagasi ja kui lood annab lootust, siis jigitame ka vahelduseks.

Saime vaevu landid vette kui jakki jätkas sealt kus eile pooleli jäi. Tarmol korralik kala taga. Sidur tegi kärr-kärr ja vaimusilmas kujutasime juba päeva esimest koha ette. Aga ei, hoopis paarikilone haug veepinda kerkis. Kuna Kõuts oli meist vaid mõnikümmend meetrit tagapool, siis pakkusime seda kala talle. Oma kasti ei tahtnud määrima hakata:-) Mingi hetk tegi haug aga küünla ja sülitas landi suust kaarega välja. Läinud ta oligi.

Jätkasime trollimist. Tiir tehtud (diivanist kõrkjateni ja tagasi) tegime esimese jigipausi. Kahe kase juures. Lood arvas seal kala olevat ja Tarmo sai isegi ühe võtupoja. Siis uuesti trollima. Sellises taktis kulges terve püügiaeg.

Vähehaaval muutus ilm selgemaks ja ilmselt sellest tingitult lakkas jakki töötamast. Hoo sai tiibadesse hoopis minu rohekas triibuline jesse. Paar ahvenat ja üks paarikilone haug. Üks koha ilmselt ka otsas rippus, enne kui plehku pääses. Suur ta polnud.

Jigitasime erinevates kohtades - diivani augus, sügavas augus, kõrkjate juures... Kõrkjate vastaskalda alla oli ennast latikaparv istutanud. Mängisime nendega ka paarkümmend minutit. Mitmeid võtte, hunnik tühihaakimisi. Kätte ei saanud kedagi. Sügavas augus kummalgi kaks võttu ja jälle käivitumist ei toimunud. Seejärel saigi püügiaeg ümber.


Kõuts ja Arvo trollisid linna ja tagasi ilma tulemuseta.

...

Kokkuvõtvalt läks saagi vaates reis täiega nihu. Tarmo sai küll uue rekordi, kuid üldiselt kohadega ühist joont me ei leidnudki. Tundus, et kala ainult sügavas istub ja üliharva käivitus. Ilmselt ei ole merest kala veel ka jõkke teed leidnud. Suurimad kohad siis Tarmol 4.9 kilo ja mul 2.6 kilo.

Jigitamine pettumuse valmistas, ühtegi lööki ei saanud. Korralike võttegi vaid kaks. Üks neist haug. Mingeid pisitogimisi aegajalt toimus, aga ilmselt need punnkohade või ahvenate omad. Haug ja ahven meid ei huvitanud, need ilmselt meresuudmes rohkem tegevust oleks pakkunud.

Vesi oli 12...11 kraadi. Kõrge. Voolu praktiliselt polnud. Püüda kannatas 17 grammise peaga ka kümne meetrisest veest. Koha tundus eelistavat mingeid imelikku kollakaid-rohekaid toone. Kuidagi väga valed värvid. Ilmselt pole silmu veel jões. Vara veel!

Seltskond oli selle eest ülilõbus. Nalja sai nabani. Ja kokka tuleb taevani kiita - sõime paremini nagu ei kunagi varem! Road olid alates kartulisalatist kuni põdraliha-kartuli roani välja. No praetud kala oleks võinud ära jätta:-) Aga ülejäänud oli fantastika. Korrata!

Puhatud. Punkt.

Jakki päev, 29. september 2018

Päeva alguses ma ei teadnudki sellisest landist nagu Jakki. No natukene teadsin, Tõnu seda kasutas mingi aeg. Aga muidu....

Et kõik algusest peale ära rääkida, tuleb alustada sellest et hommikul kell 7.15 läks uni ära ja hakkasin blogi kirjutama. Teised põõnasid mis kole. Kaheksani välja. Mul selleks ajaks juba kaks tassi kohvi hinge taga...

Hommikutoimetused algasid vanade traditsioonide ennistamisega. Kunagi käis meil kalal üks mees, kes kell 8 pitsi täis kallas. Hea aasta oli, kala saime siis ohtralt. Kas see nüüd just sellest tingitud oli aga otsustasime selle traditsiooni ühekordselt taastada ja tegime rituaali läbi. Meeldiv see polnud, aga eilset saaki arvestades, ega kehvemaks enam olukord minna ei saanud.

Väljas mõnus sügisilm. Sooja paar kraadi, vesi auras. Tuul polnud ka veel tõusnud. Suundusime oma paadiga linna poole, Kõuts suundus merele. Alustasime ebatraditsiooniliselt - kõik meetmed needuse eemale peletamiseks, tuli kasutusele võtta - trollimisega. Koskineni haru suudmest kuni diivani auguni välja. Uus algus, vana tulemus...

Järgnes kahe silla vaheline ala. Vee temperatuur polnud võrreldes eilsega eriti muutunud. Endiselt 11+kraadi. Võtsime augu aluse ja selle pealse paari ankrupaigaga läbi, ilma et midagi oleks juhtud.

Plaan oli edasi kulgeda teisele poole linna. Mõeldud tehtud. Suund läbi linna. Alguses landid järgi, hiljem juba keskmise hooga sõit. Üks jessest lühem ahven otsustas kangelast mängida. Sellest oleks terve pere mitu head päeva söönuks saanud:-)

Pikk tee sai kella üheteistkümneks selja taha jäetud. Kajalood andis vähekene lootust ja sättisime ennast ilusate majade alla ankrusse.  Kohe esimene vise ja latikas silikooni üritas haarata. Algus oli küll lubav, aga ... Kaks ankrupaika, null kala.

Järgmisena trollisime. Ülesvoolu. Terve sirge kuni sillani välja. Jigitamine silla juures, trollisime veel pisut. Müstika, lood kala näitab, lant kala ei anna. Võttu ka mitte. Vahet ei olnud mida otsa riputasid.

Lõpuks sellest paigast tüdinesime ja trollisime allavoolu tagasi.  Koit just samal hetkel vastu tuli ja ülesvoolu paikasid kammima suundus. Hiljem selgus et paarimees 4+ ja 1.5 kilose haugi sai, koha aga polnud kodus.

Kella poole üheks jõudsime linna kodupoolsele küljele tagasi, olles teepeal veel mõne ahvenaga maadelnud. Keskendusime silla järgsele sügavale augule. Trollisime, jigitasime, trollisime ... tegime paar õlut. Mida polnud, seda polnud. Peale ahvna, kes nagistasid aegaajalt.

Kella poole kolme paiku kukkus Oskari paatkond korraga koha tirima. Kolm kala jutti. Selle peale sättisime ennast viske pikkuse jagu kaugusele ankrusse. Esmalt allavoolu, hiljem ülesvoolu. Ja hoppa punkt kell 15.15 tegi rohelise kp paitsi landiga keegi krõpsti. Ja koha otsas. Venis teine kümne meetri sügavusest pikapeale üles. 1.4 kilone. Ikkagi esimene ausal teel (jigitamine) saadud koha sellel reisil.

Peksime järgmised pool tundi vett vahtu, aga peale latikate togimise midagi ei sündinud. Selle peale väsisime ja kolisime trollima. Kui pool tundi hiljem tagasi samasse paika jõudsime, oli meie viimasest ankrupaigast pisut allavoolu üks teine eesti paat ankrusse sättinud ja sealt 3-4 koha välja tirinud. Suurim 2+ kilone. Kõik kalad koledate kollaste-roheliste lantidega, mida minu landikastis sisuliselt pole. Otsisin mõned kollakamad kastist välja, parimad ligilähedased toonid mis minu tumedate silikoonide seas olemas olid, kuid meie ankrupaigas sellest kala saamiseks ei piisanud.

Kella viieks oli meil sellest kõigest enam kui küll ja trollisime kodupoole minema. Kellel neid kohasid ikka vaja on:-) Esmalt sillani ja siis hooga diivani auguni. Paar jigitamise pausi ka.

Kella kuue paiku jõudis ilmateate poolt lubatud vihm kohale ja nii otsustasime viimase tegevusena enne kojuminekut panustada trollimisele divani augu tsoonis. Siis sekkus ootamatult mängu Jakki nimeline vobler, mille Tarmo oli mingi aastat kaks tagasi jõe põhjast üles kakkunud. Too roheline-punane korralik "pabul", otsustas komistada 4.9 kilose koha suhu nii, et lant täiega kalal suus. Tarmo uus rekord oli sündinud. Väga ilus kala, tegi kadedaks küll. Järgnes 1+ kilone ja siis veel üks mõõdupiiril koha. Minu jessed samal ajal nautisid ilusat vihmast ilma ilma kalu segamata.

Päeva lõpuks seega Tarmol 3 koha, mul 1. Kõutsi paatkond härraseid haugisid kiusasid. Mõned erineva suurus ja välimusega kollid koju toodi. Me täna õnneks limade otsa ei komistanudki.

Homme juba koju. Ma ju räägin, et vara veel sai tuldud:-)

laupäev, 29. september 2018

Kohatu päev, 28. september 2018

Päev nr. 2 algas hommikul veerand kaheksa paiku. Öine magamine osutus tänu kõrvulukustavale norskamisele keeruliseks, aga kõrvaklapid päästsid une:-) Nii olingi nagu kellavärk oma tavalisel kellaajal üleval. Kõuts muidugi kondas juba ammu mööda hoovi ringi...

Kella poole üheksa paiku olime lõpuks kõik vee peal minekuks valmis ja paatide ninad suundusid linna poole. Kahe silla vahele, kus paar paati juba ees ootamas. Võtsime nende sekka seltsi.

Esimesed kaks tundis lihtsalt pildusime. Ilm oli ilus, päike paistis, kiskusime vammuseid maha. Kala... no mingi krõps siit ja mingi puudutus sealt. Otsa kedagi ei saanud. Peas vasardas mõte, et küll kell 11 hakkab võtma. Pilved mõtlesid samal ajal päikese ära vallutada ja ilma vilumaks keerama hakata.

Kell 11 juhtuski miskit - sain haugi. Ilmselgelt ei olnud see see kala mille pärast me siin olime ja saatsin ta tagasi. Kammisime edasi erinevaid tsoone. Siis trollisime, siis kammisime uuesti ja jälle trollisime.

Lõuna paiku tuli Spinneri seltskond peale. Riburadapidi. Oskari paatkond võttis jalakäiate silla alt kahekilose välja, teised siirdusid allavoolu minema. Me passisime veel mõnda aega ja seejärel trollisime samuti merepoole minema.

Mängisime lantidega, vahetades neid järjepidevalt. Proovisime erinevaid kiiruseid, sealhulgas mootori iseseisva seiskumise tekitatud pause. Ei saagi millest selline loominguline lähenemine töötamisele - vahel tiksub tunni järjest, mitte kordagi streikimata; ühel hetkel hakkab aga lambist iga paari minu tagant ära kustuma.

Trollimise tulemus oli ühtlane ja ümmargune... null. Poolel teel diivani auku sattusime latikaparvele. Loodi pildi lõi poolest veest alates lihtsalt mustaks. Pilt kestis oma paarsada meetrit pikk. Natukene juba kahetsesin, et tonka varustuse maha jätsin.


Peale diivaniauku jõudmist hakkas sadama. Algult vaikselt, hiljem tugevamalt. Otsustasime pilve alt eemale kihutada ja suundusime mere poole. Esmalt põõsa auku, kus vihma polnud. Hiljem punase maja alla. Koit raporteeris põõsaaugu juures trollimise tulemuseks ühe alla kilose koha. Meie paus selles tsoonis ei eristunud teistest pausidest mitte millegi poolest.

Mere ääres läks "hulluks actioniks"- esmalt kilone haugikoll paadini järgi ujus. Lant jõudis enne plehku panna, kui haug oma rünnakuotsuse langetada. Seejärel 25 cm pikkune lima jesse otsa kargas. Sellega oli tippvõtt läbi:-) Mnjah...

Kella neljaks oli selge, et koha siit me ei leia - ahvenat ja haugi ilmselt on, aga kalal karp kinni mis kinni. Suundusime järgmisele trollimise katsele. Ülesvoolu. Mingi hetk Kõutsile ka see mõte meeldima hakkas ja nii sõitsid lõpuks kaks paati teineteise külge seotult oma paar kilomeetrit. Püük kulges lõbusalt, tulemus oli endine. Tarmo sai enne põõsa auku ühe mõõdu piiril koha ja see oli ka ainuke märk elust.

Kammisime tünni sirge läbi, ilusa maja pool sirget, seejärel kümneharu alumise osa. Arvan, et need meie landid tuleks kõik üle parda kallata ja praagiks tunnistada:-)

Õhtu lõpetuseks suundusime diivani auku kammima, kus päeva ainukese kohapunni välja venitasin. Mnjah, nii kehva kohapäeva pole vist olnudki. Kui siis ainult metsiku voolu aegadel.

Kõutsi paadil sama nutune päev. Tõsi, nad enamasti tegelesid üksteise  seljast lantide päästmisega:-) Spinnerile igaks juhuks ei helistanud - mingi hetk pani ta hirmsa hooga linna poole ajama, justkui teada saades et hakkas närima. Vaja meil nüüd siis päeva lõppu veel teada saada, et kellelgi läks hästi:-). Teadmatus pidavat õnnistus olema:-)

...

Maabudes selgus et kastis oli üks haug ka. Kusagilt ta saanud olin ja meeltesegaduses ka kasti pannud. No mitte ei löö ette, kuidas ja kunas see juhtus.

...

Kõikvõimalikud kalata jäämise pettumused said õhtul korralikult alla loputatud:-)

neljapäev, 27. september 2018

Viiesajas...

... jutt. Siin blogis. Nagu juubel või? Aeg läheb tõesti ruttu.

Lõpuks ometi kalale. Tükk aega pole aega saanud, nüüd siis lõpuks kohareis Soome. Pikalt plaanitud. Neljane seltskond. Tarmo, Kõuts, Arvo, mina. Ületulek üle lahe oli päris kole. Päev varem alanud torm oli küll raugemas, aga laine lahel täiesti korralik. Kõiketeadva interneti väitel 3-4 meetrit. Laksasin hommikul laevas kohe kaks tabletti sisse...

Igal-juhul saime me elusalt Soome ja edasi oli köki-möki. Kõuts oli roolis ja tegime tema rõõmuks järepanu õllepurkide avamise hääli. Meil und ei olnud, Kõutsil vist võis olla küll:-)

Kohale jõudes avanes slipi juures vaatepilt, mida ei ole ammu näinud. Vesi jões jõhkralt kõrge, sild täiega vee all. Ilm väljas põrgu, mis põrgu. Tuul meeletu, korralik laine jõel. Õnneks päikene vähekeni eemalt piilus ja sooja pakkus. Asjad paati ja mökki. Kohapeal arvasin Mehise olevat, aga too oli kuhugi kadunud, täisvarustuses paat sadamas, aga meest ei olnud. Kadunud mis kadunud. Küllap oli kodu ära läinud.

Paadipuhastus (aitäh Bonderile, kes eelmine nädal paadi veest tühjaks oli visanud!) läks kiirelt. Asjad kokku ja veele. Poole kolme paiku olime juba paadimootori bussist välja vedanud ja püük sai alata. Alustuseks kümne haru auk, kus esimese viskega kerge toks, mis aga ei saanud jätku... Seejärel kaks ankrut saare taga, siis kümne haru alumine osa, ilusa maja ees üks ankur... mida pole seda pole. Vool täitsa ok, 20 grammisega paras püüda. Koha aga pole.

Mingi hetk sõitis Kõuts mööda ja lehvitas oma möödu piiril koha (hiljem selgus, et pidavat viie kilone olema:-)). Meil aga null, mis null. Kolisime trollimisele üle ja koheselt kilone haugikoll. Sel ajal kui kukalt kratsisin, et mida sellega teha, lasi koll jalga. Probleem hoobilt lahendatud.

Järgnes paar kilomeetrit trollimist ilma ühegi võtuta. Lõpuks enne diivani auku korraks keegi korraks otsas käis, kuid ära pudises. Diivanite juurde jõudes aga korraga keegi korralikum otsa kargas. Esimene emotsioon oli - haug. Tõmbles nagu kentsakalt. Teine emotsioon - ikka koha. Istus põhjas ja üles ei kippunud tulema. Pika venitamise tagajärjelt lõpuks kala paati sain. 2.6 kilone pontsakas koha. Ahvena moodi jessega. Selle reisi esimene kala, alguse üle ei saa nagu kurta.

Panime ennast ankrusse ja jigitasime samas paigas. Sain korraks kellegi võtma ja hetkeks ka otsa ... ilma järge tulemata kolisime uuesti trollima. Koskineni haru juurest järgmine, 900 grammine. Ja seejärel 2 tundi, just just, 2 tundi ... ei midagit. Käisime trollides kuni uue majani välja, seejärel kümne haru pidi kuni slipini. No mida pole, seda pole. Poole kaheksa paiku kuulutasime esimese pooliku päeva lõppenuks.


Kõutsi paatkond piirdus seekord selle ühe kolliga. Lisaks trotsisid nad merelainet pea punase majani välja ja käisid ka linnas ära. Ekskursioon oli selle nimi:-)

...

Õhtune kõne Spinnerile andis teada, et neil hea päev oli olnud. Nende paadis 8 kala, 1-2.2 kiloni välja. Teised paadid pisut vähem, aga kõik said midagi. Jigitamise tipptund oli olnud kella ühe ja kolme vahel. Trollimise rõõme jätkus aga õhtuni.

Ma ikka arvan, et vara veel - vesi ca 12 kraadi. Homme aga juba uus päev. Elagu reede!


pühapäev, 9. september 2018

Veliset avastamas, 08. september 2018

Sellest oma paar aastat möödas, kui kummika viimati viitsisin täis pumbata. Nüüd siis üle pika aja sai kõik kummipaadi jupid maja erinevatest kohtadest välja otsitud, autosse ära pakitud ja laupäeval enne lõunal suund koos Ainiga Velisele võetud. Sügava peale.

Väljas totaalne ... suvi. Väljas päeva peale oma 26 soojakraadi ja kui päike pilve tagant ka veel välja tuli, siis praadis ikka korralikult. Jõe vesi madal ja soe. Täpselt nagu mingi juuli kuu, ega ma väga ei uskunudki, et midagi saame, aga tahtsime Velise sügava ära kaardistada. Äkki mõni huvitavam koht silma jääb.

Paat täis pumbatud, 20 hepane honda taha ja teele. Pingid viskasime välja, ise istusin kalakasti otsa ja Ain paadi ninasse vestide peale. Ruumi tekkis sellest keskele üsna palju juurde - kannatas isegi püsti seista ja selga sirutada.

Panime panuse trollimisele ja suundusime allavoolu minema. Mootor millegipärast alguses kohe üldse ei tahtnud koostööd teha. Madalatel pööretel suri lihtsalt välja. Korduvalt. Nii oligi, et parema käe biitseps sai kõva treeningu sest iga 100 m järelt sai uuesti mootorit käivitatud. Õnneks päeva peale kuidagi asi iseenesest paranes ja teise poole päeva kannatas isegi normaalselt sõita.

Kulgesime kahe tunniga paisuni välja. Sügava pealt ei saanud võttugi, esimesed pliiatsid hakkasid voblereid tüütama siis, kui juba 2 m sügavusse vette olime jõudnud. Isegi sügava äärsed kupuvahid olid vahtkonnast plehku pannud...

Samas jõgi ilus. Palju kenasid majasid. Kui Vigala haru peal paate vähe, siis siin ikka hoopis teine pilt. Pea iga hoovi peal paat kaldas seisis. Liiklus ka vee peal täiesti olemas. Nii mõnigi paat vastu kulges.

Jõgi ise pikalt üsna sügav. 3-5 meetrit. Peale rippsilda, umbes poole kildi jagu, sai läbi latikaparve sõidetud. Lood näitas kala ja Aini nöör sai limaseks. Vett selles kohas 5-6 m vahel, kenake auk, nii et panime paiga kõrva taha...

Paisu eel otsisin kastis hiinast tellitud konna välja ja peksin sellega mingit 2x10 m pikkust kupulehtedega täidetud riba. Vise ja keegi ründas, teine vise ja pööris landi juures ... Niimoodi kuus korda järjest. Tundus kaks erinevat kala olevat - võtud mõned meetrid teineteisest eemal. Üks lõpuks mõneks sekundiks konna endale kurku sai ja siis rohtu suundus. Tundus selline kilone koll olevat, enne kui lahti pääses. Teine mingi hetk küünlaga haarde tegi, kuidagi nii veest välja lendas, et saba tuli kõigepealt ja siis pea... Kuidas?

Lõpuks said haugid ilmselt aru, et tegemist on petukaubaga ja otsustasid peitud pugeda. Trollisime tagasiteele.

Vastuvoolu trollimine, no tegelikult muidugi voolu ei olnud, kulges natukene paremini. Seekord enne sügavani jõudmist pidevalt keegi lante ründas. Isegi üks triibu ära eksis. Haugid kahjuks=teispidi õnneks kõik pliiatsid, Ainil üks oli 100 grammi suurem ja ta kohe selle kiloseks kujutles:-)

Sügava ala peal aga jälle vaikus, mis vaikus. Enge ristis keerasime vahelduseks väiksema jõe peale. Trollimiseks suure mootoriga mitte just kõige parem ala. Puud risti ja rästi üle jõe. Korra propelleriga mingit tüve ka korralikult ära äestasin. Jõgi aga ise väga vahelduv, madalad lõigud ja siis korraga mingi mõnekümne meetri pikkune 3-4 m sügavune auk. Lood kala näitas, kuid üle ühe haugi sealt välja meelitada ei õnnestunud.

Vast miski poolteist kilti võtsime seda jõge ja siis otsa ringi keerasime - liialt kitsaks kiskus. Ristist võtsime suuna Velise ülesvoolu ala peale. Järgnes tunnike trollimist sillast üles poole, kuni järgmise sillani. Paar pliiatsit. Üks kilone koll Aini pleki otsas. Sellele tehti nii nagu teistelegi C&R. Hiljem aga hakkas selle kala kaal hooga kasvama  - päeva lõpuks 2.5 kiloni lõpuks välja venis:-)


Õhtuks tulime sügava peale tagasi, kus pidime järjekordselt pettuma. Paikades, kus jää pealt päeva jooksul paar 4-5 kilost on välja võetud ei saanud me lõpuks võttugi. Ilmselt liiga vara veel, vesi soe, ilm soe... Peale päikeseloojangut tulime maha.


Päev oli olnud tore kuni kodutee viimase kilomeetrini - koju keeramise ristis ühe toyotaga meie teed ristusid. Auto vasakpoolne esiosa sai kannatada. Mnjah, lõpp läks kehvaks kätte.

...

Kuna laupäeva õhtu venis pikale siis jäi pühapäeval ka püügile minemata. Tegime hoopis paar tunnikest mustikaid. Marjad selgelt üle küpsenud - kui kombainiga põõsa ühest servast võtsid, siis teisest marjad maha pudenesid. Aga ämbritäie korjasin ikka ära. Mõnusalt suured marjad olid.