laupäev, 29. september 2018

Kohatu päev, 28. september 2018

Päev nr. 2 algas hommikul veerand kaheksa paiku. Öine magamine osutus tänu kõrvulukustavale norskamisele keeruliseks, aga kõrvaklapid päästsid une:-) Nii olingi nagu kellavärk oma tavalisel kellaajal üleval. Kõuts muidugi kondas juba ammu mööda hoovi ringi...

Kella poole üheksa paiku olime lõpuks kõik vee peal minekuks valmis ja paatide ninad suundusid linna poole. Kahe silla vahele, kus paar paati juba ees ootamas. Võtsime nende sekka seltsi.

Esimesed kaks tundis lihtsalt pildusime. Ilm oli ilus, päike paistis, kiskusime vammuseid maha. Kala... no mingi krõps siit ja mingi puudutus sealt. Otsa kedagi ei saanud. Peas vasardas mõte, et küll kell 11 hakkab võtma. Pilved mõtlesid samal ajal päikese ära vallutada ja ilma vilumaks keerama hakata.

Kell 11 juhtuski miskit - sain haugi. Ilmselgelt ei olnud see see kala mille pärast me siin olime ja saatsin ta tagasi. Kammisime edasi erinevaid tsoone. Siis trollisime, siis kammisime uuesti ja jälle trollisime.

Lõuna paiku tuli Spinneri seltskond peale. Riburadapidi. Oskari paatkond võttis jalakäiate silla alt kahekilose välja, teised siirdusid allavoolu minema. Me passisime veel mõnda aega ja seejärel trollisime samuti merepoole minema.

Mängisime lantidega, vahetades neid järjepidevalt. Proovisime erinevaid kiiruseid, sealhulgas mootori iseseisva seiskumise tekitatud pause. Ei saagi millest selline loominguline lähenemine töötamisele - vahel tiksub tunni järjest, mitte kordagi streikimata; ühel hetkel hakkab aga lambist iga paari minu tagant ära kustuma.

Trollimise tulemus oli ühtlane ja ümmargune... null. Poolel teel diivani auku sattusime latikaparvele. Loodi pildi lõi poolest veest alates lihtsalt mustaks. Pilt kestis oma paarsada meetrit pikk. Natukene juba kahetsesin, et tonka varustuse maha jätsin.


Peale diivaniauku jõudmist hakkas sadama. Algult vaikselt, hiljem tugevamalt. Otsustasime pilve alt eemale kihutada ja suundusime mere poole. Esmalt põõsa auku, kus vihma polnud. Hiljem punase maja alla. Koit raporteeris põõsaaugu juures trollimise tulemuseks ühe alla kilose koha. Meie paus selles tsoonis ei eristunud teistest pausidest mitte millegi poolest.

Mere ääres läks "hulluks actioniks"- esmalt kilone haugikoll paadini järgi ujus. Lant jõudis enne plehku panna, kui haug oma rünnakuotsuse langetada. Seejärel 25 cm pikkune lima jesse otsa kargas. Sellega oli tippvõtt läbi:-) Mnjah...

Kella neljaks oli selge, et koha siit me ei leia - ahvenat ja haugi ilmselt on, aga kalal karp kinni mis kinni. Suundusime järgmisele trollimise katsele. Ülesvoolu. Mingi hetk Kõutsile ka see mõte meeldima hakkas ja nii sõitsid lõpuks kaks paati teineteise külge seotult oma paar kilomeetrit. Püük kulges lõbusalt, tulemus oli endine. Tarmo sai enne põõsa auku ühe mõõdu piiril koha ja see oli ka ainuke märk elust.

Kammisime tünni sirge läbi, ilusa maja pool sirget, seejärel kümneharu alumise osa. Arvan, et need meie landid tuleks kõik üle parda kallata ja praagiks tunnistada:-)

Õhtu lõpetuseks suundusime diivani auku kammima, kus päeva ainukese kohapunni välja venitasin. Mnjah, nii kehva kohapäeva pole vist olnudki. Kui siis ainult metsiku voolu aegadel.

Kõutsi paadil sama nutune päev. Tõsi, nad enamasti tegelesid üksteise  seljast lantide päästmisega:-) Spinnerile igaks juhuks ei helistanud - mingi hetk pani ta hirmsa hooga linna poole ajama, justkui teada saades et hakkas närima. Vaja meil nüüd siis päeva lõppu veel teada saada, et kellelgi läks hästi:-). Teadmatus pidavat õnnistus olema:-)

...

Maabudes selgus et kastis oli üks haug ka. Kusagilt ta saanud olin ja meeltesegaduses ka kasti pannud. No mitte ei löö ette, kuidas ja kunas see juhtus.

...

Kõikvõimalikud kalata jäämise pettumused said õhtul korralikult alla loputatud:-)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar