pühapäev, 2. august 2020

Soomes, 01.-02. august 2020

Järjekordne päikeseline hommik. Soe ja seekord ka tuuletu. Kiiret meil jälle ei olnud ja alles kella kümne paiku sättisime vee peale.

Päevitamise esimese faasi tegime diivani augu sirgel. Kus alles päike küttis. Tõeline rannailm. Ilmselgelt see kalale ei meeldinud ja nii tiksusime paadiga edasi vaid väikeseid hauge kiusates. Venelaste tonkatamise kohas keerasime suuna ümber, mere poole. Ikka tiksudes, ikka väikeste haugide seltsis.

Ahvenate kivihunniku juures tegime esimese jigipeatuse, seejärel saare järel teise; siis sügava peal kolmandagi ... jigi ei pakkunud kellelegi huvi. Trollides aga jälle üks ja sama tulemus - haugipunn.

Lõuna paiku olime merele välja jõudnud ja meie külmakast oli endiselt tühi. Ilm keeras vaikselt tuulisemaks ja rannailm lõppes. Fliis lendas selga. Kündsime mereääres kuni punase poini ja tagasi, kui lõpuks punase maja juures oleva kahe poi vahelt ahvena üles leidsime. Kahe poi vahel liikudes, distantsiks nii 200 meetrit, tuli iga tiiruga ahven või siis kaasnähuna väike haug. Näris triibu vaid ahvena värvi jesset. Ei teised voblerid, mida paarimees mängis kümneid erinevaid läbi, ega ka jigitamised ei pakkunud tulemust. Sort muidugi ei miskit erilist polnud, suurimad nii 300+ grammi.

Mingi aeg viskas ahvenapüük üle ja trollisime ülesvoolu tagasi. Jälle väikest haugi... ja ka üks ahven sekka. Kohast aga ei kippu ega kõppu. Sügava peal tulid paar huvitavat varju loodile, aga jigi peale nad ei reageerinud. Sama lugu ka tünni lähedal.

Trollisime edasi. Koha sirge ei sisaldanud endiselt koha kala, sama ka Bonderi käärus ning edasi. Ilusa maja sirgel sai paarimees paarikilose lima, diivani augus mina pea kolmese sama liigi esindaja. Väikest haugi tuli muidugi pidevalt sekka, aga kogu päeva peale ei ühtegi koha võttu. Kuna teine paatkond ei saanud samuti ühtegi, siis ilmselt oligi kohavaba päev.

Aga päevitada sai kõvasti. Ja ka lehvitamist harjutada - lausa uskumatult palju paate käis ilusat ilma nautimas, kaatreid igale maitsele ja rahakotile.

...

Pühapäev tegime veel paar tunnikest haugipunnide seltsis, enne kui koduteele asusime. Kokkuvõtvalt tuligi siis selline reis nagu ennustatud sai - vähe kala, palju päikest ja suve nautimist. Kala pärast pole juuli lõpus küll siis mõtet tulla. Vähemalt mitte koha pärast. Nende saamine on ikka väga juhuslik.

PS! Reisianekdoot: läheb mees jõe äärde kalale ja sätib õnged sisse. Ilus vaikne kohake. Kedagi teist pole. Ühel hetkel kuuleb "mine p....e raisk". Vaatab ringi, kedagi pole näha. Möödub mõni minut ja jälle kuuleb "mine p....e raisk". Jälle polnud kedagi näha. Läheb veel mõni minut, kui jõekääru tagant ilmub nähtavale mees, kes istub "pesukausis" ja lükkab kulbiga hoogu. Mees hakkab naerma ja küsib hirnudes: "lusikat ei tahtnud võtta"? Teine kostis selle peale "mine p....e raisk" :-)


laupäev, 1. august 2020

Soomes, 31. juuli 2020

Hommikul ei tormanud, mökki peremees tuli rahale järgi ja sunnitud sotsialiseerumine parklas rahvusvaheliselt tuntud teemadel võttis aega... peale läksime seetõttu umbes kella kümnest.

Lubas jälle päikeselist ja sooja päeva. Tuule pidi põhja keerama ja tugevnema. Seetõttu võtsime suuna linna poole.

Hommikul jões nagu ikka voolu polnud ja trollisime. Esimene võtt tuli venelaste tonkatamise koha juures. Hõbedase jesse otsa. Sain oma esimese selle reisi koha külmakasti. Väike küll, vaid 47 cm, aga ikkagi koha. Jigitama ei viitsinud hakata ja kulgesime edasi.
Mõni haugipunn ja siis jalakäijate silla sirge keskelt rahulik võtt ning ilus kala taga. Sedakorda oli aktsioonis kollane jesse, sest hõbedase olin viis minutit varem vetevanale ohverdanud... Kala tegi paar rahulikku ridvapainutust ja keerasin siduri maha. Tundus päris kena poiss olevat, kuni lõpuks vaid 45 cm koha punn pinda tuli. Kolmik oli kala lõpusekaare juurest kinni ja nii tuli kala  praktiliselt risti vastu voolu.

Peale jigipausi sügavas augus trollisime edasi. Suund oli linna teise serva, aga jalakäijate sillast ei saanud esmalt kuidagi mööda, sest iga kord kui selle alt läbi läksime järgnes võtt ning kala ära kukkumine. Loomulikult pidime siis uuesti proovima. Peale kolmandat tiiru panime ennast ka ankrusse ja üritasime jigitades kala närvi ajada... Poole tunnise jahmerdamise järel andsime alla. Krt teab mis kala seal oli.

Linnast läbi ja siis paus - paadi vallutas teamsi koosolek. Moodsa ajastu värk. Tunnike hiljem kulgesime edasi. Ikka ülevoolu. Sügav ja pikk vagu valmistas pettumuse. Peale haugide ei miskit. Pansionaadi all samuti haugid. Tagasiteel...jälle haugid. Kui üks alamõõduline koha välja arvata.

Lood näitas kala ka ikka üliharva. Päeva peale sa kolm latikaparve ka üles leitud. Imelikul kombel mere poolel neid mitte ekraanile ei joonistunud.

Päeva jooksul aina enam kasvanud tuul õnneks õhtupoole pisut rahunes ja nii ei pidanudki terve tee vastikute lainetega võitlema. Lõpetasime päeva diivani augus edasi ja tagasi trollides. Keda aga polnud olid kohad. Poole kümne paiku tulime maha ära.

Teisel paatkonnal lisaks haugidele üks 2.4 kilone koha ja kilone turb. Püüdjad olid ikka ohtralt päevitanud - õhtusöögi lauas oli justkui keedetud vähkide kokkutulek:-)

PS! Venelane istub iga õhtu koskineni haru nurga vastas ja tonkatab. Ilmselt siis kalatükiga ikka midagi tuleb.