esmaspäev, 24. august 2020

Lappis, 22. august 2020 - ja läbi see saigi

Selle aasta viimane püügipäev keerati ilmavana poolt korralikult tuksi. Metsik lõunatuul. Selline, et peale minu enamus peale ei läinudki. Tamur sidus üldse harjuse putukad otsa ja läks nendega laskuma...Ise läksin ka ainult selle pärast peale, et ei saa ju viimasel päeval püüdmata jätta.

Esimese tiiru tegin hommikul kella kaheksa paiku. Kaks tundi läbisin tupo jõe ja männi auku. Ala mille muidu käib läbi neljakümne minutiga. Siis panin ridvad kokku ja sõitsin mootoriga allavoolu kärestiku kõrval olevale augule. Seal passisin veel tunnikese. Tuul allavoolu paati üldse minna ei lubanud, selleks et auku läbi käia, pidin aerudega voolule lisajõudu juurde andma...

Teine tiir pealelõunal. Ilm, mis hommikul oli kergelt pilves, tõmbas veel pilvisemaks. Tupo jõe augu kivi juures jõudis esimene vihmapilv kohale ja selleks hetkeks tekkis minutiline tuulepaus. Kasutasin selle ära ja sain samasuguse manöövriga, mis päev varem, kuldse lille peale isegi võtu. Löök käis ridvast läbi ja kuigi reageerisin koheselt, siis taha ei jäänud kedagi.

Sain pilvest piisavalt pärjaks et peagi maha tulla. Nii tegin viimase tiiru alles päris õhtul. Samasuguse nagu hommikul. Võttu rohkem ei näinud. Tuul ei raugenud ka õhtuks, justkui kiusu pärast.

Üheksast lõpetasin ja panin asjad kokku.

...

Kokkuvõtvalt valmistas see aasta mulle selge pettumuse. Jaanipäeva nädal oli nõrk ja augusti oma vastu igasuguseid ootusi. Selle peale võiks ju arvata, et rohkem ei kipu ... aga ei - järgmiseks aastaks panin jälle kolm nädalat kirja. Vaja ju õppida seda asja!

Mis positiivse poole pealt meelde jäi oli see, et esimest korda sain pihta männi aluse kivi püügile. Iga aasta olen selle kiviga maadelnud ja pole sealt vist kunagi võtte saanud, kuigi kala kogu aeg seal mängib. Nüüd siis kaks võttu ja mõlemalt poolt kivi.

Järgmiseks aastaks peab ikkagi loodikinnituse ostma ja sellega kaasnevad hüvesid kasutama.

Aga harjust sai korralikult ja kalamarjaga varustatuse üle kurta ei saa. Viis kilo terasid ootavad sulatamist ja söömist. Sügavkülma kirst sai ääreni igal juhul jälle täis. Väike kirst? Seda minagi naisele kogu aeg seletan :-)

Väga erinevaid veeolusid said proovitud. Vesi kukkus kahe nädala jooksul ca 60 cm. Minu rannakivi, mis enne oli selgelt vee all, turritab kui kalju veest väljas. Madala ma veega sain võttude arvu kenasti kätte, suurema veega aga endiselt sina peale ei saa.

Lantidest ebaõnnestusid vähim punane edi ja kuldne jässe. Midagigi toimus ka punase poppeli, musta-punase jässe, kuldse ja tumeda-roheka lilliga.

...

PS! Ja nii kui selja keerasin...olime koduteel Pellost just läbi sõitnud, kui Tarvi saatis pildi 7.8 kilosest. Justkui soola hõõruks haavale...

laupäev, 22. august 2020

Lappis, 21. august 2020

Magada lasti lausa kella seitsmeni. Siis hakkas orav maja närima. Unesegaste silmadega vantsisin trepist alla ja potsatasin paati. Kõik toimus justkui automaatreziimil. Paat kaldast lahti, mootor käima, hooga tupo jõe auku. Isegi lante ei hakanud vahetama. Läksid need, mis eile olid otsa jäänud - must-puna jässe, punane edi, kollakas lilli ja kuldne jässe. Pisut hele valik oli sellise sompus ilma kohta.

Tupo jõe augus aerud vette ja landid samuti. Tiksusin vaikselt aerutades, samal ajal unest ärgates. Lõpuks virgusin ja just õigeks ajaks. Kivi ees tegin vajalikul hetkel kolm kiiremat aerutõmmet, väikese pausikese ja... edi ritv lendas paindesse. Hommikune sportlik võimlemine sai alata.

Hoog paadile aerudega sisse, seejärel paadinina soome suunda, veel paar tõmmet ja asusin ritvadega majandama. Kõik sain kenasti paati toimetatud ja järgnes võitlus kalaga. Kahjuks selgus peagi, et järjekordselt ei ole tegemist kolliga. Aga ilus hele lõhe, mis just merest tõusnud, tegi kena tantsu. Ei tahtnud kongitsaga kala võtta ja nii madistasime päris kaua. Lausa Iivika kivini välja. Siis sabast haarde sain ja kala paati tõstsin.

2.8 kilone. Emane! Polegi nii väikest marjakala saanud.
Tõin kala kaldale ära, tegin hommikukohvi ja otsustasin veel peale minna. C&R püüki harrastama. Pilves ilma lubas ainult kella üheni ja tahtsin selle ära kasutada.

Tiiru algus samast kohast. De ja vued kivi juures aga ei olnud kodus... Edasi sauna alune tsoon, siis saare väliskülg ja männi auk. Seejärel kivi, mis augu lõpuosas. Kammisin selle eest, vasakult küljelt ja paremalt küljelt. Päike ronis pilve tagant välja ja tundus, et aeg oleks pillid kotti panna. Viimaks vasaku külje pealt tegin viimase katse. Jälle kolm kiiret aerudega tõmmet, siis paus... ja see paus kandis vilja. Kollane lilli käis kellelegi korraga närvidele. Ritv langes poolde masti...

Jube ilusasti sain kiiruse peale ja ridva ühtlaselt paindesse. Kärr-kärr kõik nagu peab. Korjasin esimese ridva kokku ja vaatasin, et tamiil läheb lõdvaks. Kala oli kiirelt minu suunas tulnud. Korrigeerisin aerudega kurssi ja sain uuesti pinge peale, aga ritva paindesse mitte. Hakkasin kahtlema, et kas ikka on otsas ja võtsin malaka kätte, et kerin lõhe lähemale. Oli teine ikka seal.
Uuesti kaigas hoidjasse tagasi, teised ridvad välja ja siis kala väsitama. Osutus järjekordselt kossiks (noor isane lõhe). Jälle tükk aega jändamist, kuniks ta paati tõstetud sain. Kiire klõps aparaadiga ja üle parda tagasi.

Kuna minu järel polnud ühtegi paati tulemas, siis otsustasin, et on veel vaja seda sama kivi sõita. Võtsin mootoriga tagasi ja panin uuesti ridvad likku. Tulemust rohkem aga ei tulnud ja tulin peagi maha ära.

...

Päeval tõusis lõunatuul ja õhtune tiir poisiga oli kui purjetamine. Maru üksluine ja aeglase liikumisega sõit. Tükk aega seisad augu kohal ühe koha peal ilma et aere kasutaks. Vahel tuli  lausa tagant lükata, et mitte vastuvoolu purjetada... Ühe harjuse saime putukaõngega, lõhed ennast näole ei andnud. Ma vist elus ainult ühe lõhe sellise purgaaga purjetades olen saanud.

Viinud poisi ära, tegin veel ühe tiirukese - tuule tõttu vaid tupo jõe august männi kivini. Ediga üks harjus sauna alt oli ainukene helgem hetk. Lisaks edi lant suurest igavusest ise püüdma asus - rabas ühe lõhemaimu kaasa. Sellise tuulega sõitmine ei ole ikka kalapüük vaid miski "purjetamise trolling", mis on maru igav tegevus. Paat seisab pikalt, minutite kaupa, ühe ja sama koha peal, ei ma usu et siis lõhe lööma kipub.

...

Teised täna lõhesid ei saanud. Tarvi noppis salajärvelt aga mega ahvena. 1.26 kilose. Väga vinge triibu!

reede, 21. august 2020

Lappis, 20. august 2020

Järjekordne tõsine tööpäev.

Ilmateade lubas põhja tuult, mitte küll tugevat, aga ikkagi. Nii tegin hommikul kell kaheksa silmad lahti ja plaan oli paar tunnikest teha ning siis Kolarisse minna. Lõpuks selgus, et tuult ei tulnudki (sisuliselt, vaid nõrgad iilid olid) ja nii sõudsin peaaegu et terve päeva.

Hommik oli lubav. Alustasin otse mökki alt ja kulgesin piki keskjoont allapoole. Magusamad kohad jäid juba selja taha, kui saarest pisut ülesvoolu ja soome poole, oleva tumeda laigu suunas tüürisin. Enne seda laiku on madalik ja siis kohe sügav. Olin peaaegu juba sinna jõudmas, kui punase edi ritv vajus.

Sain paadile kenasti hoo sisse ja kärri käima. Ritv tegi kaks vetrumist ja siis jäi lihtsalt paindesse. Ok, see ju oli ikka nagu kala? Silmad alles unised, 100% kindel polnud. Tõmbasin paadi risti jõge eemale - tamiil pinges, kärri pole, mingeid tõmbeid ka pole. Krt. kas tõesti oli kivi? No aga tõmbas keegi ju ometi...

Jõudnud lõpuks otsusele, et kivi, võtsin ridva et sellega toimetades lant vabastada ja sisse kerida. Teisi ei hakanud välja võtma, lootuses et saan landi lahti. Siis selgus ootamatult, et see kivi ikkagi liigub minu suunas, kui kerima asusin. Hm, mingi harjus või? Sain kala paadist umbes 5 meetri kaugusele, kui läks tantsuks. Ikka kiire tants, mitte mingisugune valss. Tükk aega mässasin, enne kui too paadi lähedal lõpuks maha rahunes ja kala konksu otsast vabastasin. Osutus nii umbes kiloseks jõeforelliks. Kena paksuke kala, natukene kahju oli ka tagasi lasta.

Kogu selle jandi tulemusena, olin teised landid täiesti unustanud ja järgnes oma rumalate otsuste eest vastutamine. Kaks lanti sain kenasti sisse, viimane aga oli paadi ahtris oleva plaadi alla kinni jäänud. Tükk aega jändasin, enne kui kätte sain. Selleks ajaks olin juba ka männi august möödas ja võtsin mootoriga suuna uuesti üles.

Teine tiir sai alguse tupo jõe august. Selle läbisin traditsioonilisel viisil, st. ilma võtuta. Siis panin harjuse ridva ka paadile taha ja sõudsin sauna esist auku. Sügava ja mäsleva voolu peal tuterdades pani korraga kuldsele jässele keegi korraliku litri. Ritv pani sihukese hooga paindesse ja samasuguse kiirusega lendas koheselt paindest vabaks. Paras vibu moodustus vaid hetkeks... Siia otsa sobib kasutada kõiki vandesõnu mida tean.

Järgnes pikk maa tühja sõitmist, kui harjused välja arvata. Need on ikka uskumatult aplad sel aastal. Kui mõni päev tagasi oli enamus võtte saare tagusest tsoonist, siis nüüd on võtud kolinud Jaanuse maja sauna alla ja viimase kärestiku kõrval oleva augu algusesse. Mõlemas on üks kindel koht, millest üle sõites alati keegi putuka ära laksab. Ja mõlema koha miinus on see, et nad on hea lõhe püügipaiga ees ja nendega ei saa seetõttu tükk aega tegeleda. Nii ongi nad mõnikord minutite kaupa paadi sabas järgi lohisemas, enne kui nendega tegeleda saan. Sageli pääsevad nad seetõttu ka plehku. Nagu seegi kord, kui ca 700-800 poiss pikalt hüppas ja kargas. Minutit seitse-kaheksa kenasti otsas püsis ja vahetult enne välja võtmist plehku pääses.

Lõhelantidega aga... olin seda viimase kärestiku kohal olevat auku juba pikalt kamminud, kui keegi sügava ja madala piiril, augu alumises servas korraks pinnas käis. Otse loomulikult sai lantidele suund sinna seatud. Kammisin seda siis erinevaid sõiduviise harrastades, aga ei miskit. Olin juba loobumas ning landid madalale jõudmas, kui korraks pilgu üle vasaku parda viskasin, et aru saada, palju veel mul siin seda sügavat on... samal ajal silma nurgast nägin kuidas parempoolne kaigas (jälle!) kiirelt vibuks muutus ja siis tagasi ühtlaseks toikaks muutus. Krt. Kaua võib. No võtab, aga ei jää lihtsalt otsa.

Jube tigedaks teeb. Viimase kolme päeva jooksul olen saanud kaheksa võttu (harjuse omasid ei loe) ja vaid kahel neist on kala taha jäänud. Kunagi pole sellist nalja enne olnud. Üks neist siis veel jõekaks osutus ja teine paarikilone mis tantsu lõi, kui edi päästeoperatsiooni tegin. Kõik ülejäänud on olnud aga tühipaljad paugud. Mingi needus on ikka täiega peal. Ilmselt on vetevana on pahane, et suvel Aini Kasarile haugi kolli juurde tee kätte juhatasin:-)

Ülejäänud päev aga osutus täiesti mõttetuks. Ilm oli mulle täiega sobiv. Sompus, tume, vahel vihma... Mängisin oma lemmikuid, sellise ilmaga toimivaid, aga ei miskit. Ei võtu poegagi...

Teistel külaelanikel... Tarvi hommikul alt sirgelt ühe väikese tittilohi ära korjas. Osadel oli võtte, teistel mitte. Rohkem lõhet ei saadud.

neljapäev, 20. august 2020

Lappis, 19. august 2020

Tõeline tööpäev oli. Hommikul 3 tundi, päeval 2 tundi, õhtul 4 tundi veel otsa.

Ilm selline sõidetav, aga samas vaevarikas. Päikeseline. Korralik lõunatuul tegi eeldused purjetamiseks. Käänakud aga olid selle eest topelt koormavad. Õhtuks olid käed ikka täiesti läbi.

Proovisin erinevaid lante ja said päeva peale vaid ühe võtu. Kuldse jässega, sauna alusest rajoonist. Õnneks harjust tuleb ikka korralikult. Üks väga kena poiss tegi pea kümne meetrise sööstu, sidurit vilistades. Pinda teda ei saanudki, ühel hetkel keeras lihtsalt otsast ära. Aga selliseid poole kiloseid nopib pea iga püügikord üks või kaks välja.


Päeval üritasime kadunud ritva välja saada. Kongitsaga saime tamiili kätte, siis läks too aga mootori vahele ja läinud see võimalus oligi. Tsoon on teada, päikeselise ilmaga võib selle isegi üles leida. Vett seal üle meetri pole.

Ühesõnaga ropult raske ja vähe emotsioone pakkunud tööpäev.

...

Teistel ka eriti midagi ei toimunud. Tamur sai paariks sekundiks kellegi otsa tupo jõe suudmes.
Hiljem selgus, et uutest poistes üks 2+ oli siiski saanud. Ja Lasse lisaks eilsele 10 kilosele veel 5.5 otsa pani. Oskab mees.

kolmapäev, 19. august 2020

Lappis 18. august 2020 vol.2

Hommikune kala ei ole sellepärast hea, et siis on justkui kogu päev õhtal. Teist kala ju võtta ei tohi. Hing aga ei andnud õhtupoole enam rahu, ilus vaikne päikeseline ilm lausa kutsus, ja nii soetasime poisile ka loa ja läksime püüdma.

Laps eriti ei viitsi käia, aga huvitaval kombel, kui ta juba paati saab, siis seal püsib rahulikult ja ei vingu ühti. Seekord tegime alguse rannast 100 meetrit ülevalt poolt. Lantidest said otsa pandud puna-must jässe, punane edi, puna-sinine lilli ja kuldne jässe. Poisile harjuse ritv ka veel pihku.

Alguses kulgesime mööda tavalist trassi ja saime kohe kiirelt käe valgeks. Poisil kargas kena harjus otsa ja pani korraliku tantsu püsti. Tükk aega jändas, enne kui kala kätte sai. Siis pikalt vaikus, kui männi augu kivi tagant teine kena harjus otsas. See sai plehku.

Vahepeal tekkinud soodne tuul hoidis meid päris pikalt ühes tsoonis ja nii otsustasime pumba augu vahele jätta ja minna otse üle madala. Ikka sinna lõhe andnud kohta tahtsime välja jõuda...

Läksime siis üle madala nii aegalaselt sõudes, kui võimalik. Pool meetrit kuni meeter vett. Lante põhja jätta ju ka ei taha ja nii nad üsna veepinna ligidal tulid, kui korraga lilli ritv paugu sai. Järsu ja pika, vajus ikka päris alla... Ikka korralik latakas. Panin küll kiirelt paadile tempo peale, kuid otsa kala ei jäänud. Lanti kontrollides leidsin konksu otsast ühe soomuse.

Madalast üle saanud kulgesime kärestike kõrvalt alla. Augu suunas. Kammisime selle korralikult läbi, kuid ei miskit. Kui Rasmuse õnge otsa karanud väike harjus välja arvata. Tõmbasin siis paati jõuga vastu voolu ja võtsin uuesti  augu magusama ala ette. Seekord sain edi ridva liikuma, aga vaid harjuse abil.

Proovisime veel mõnda aega ja siis tulime maha ära.

Viinud lapse koju ära plahvatas järsku, et C&Ri võib ju ikka teha ning läksin uuele tiirule. Tupo jõe algusesse. Ise veel palveid lugedes, et kui võtab, siis ära ole suur...

Tupo jõe augus ridvad jälle sisse ja suundusin voolus otse kahe kivi vahelise "värava" suunas. Tumedama ala peale jõudes käis korraga lilli ridvast löök läbi. Seekord ei jõudnud ma isegi mitte reageerida....Kindlasti oli koll, hea et otsa ei jäänud, lohutasin ennast. Head meelt tegi see, et selle augu algusest polnud ma siiani mitte ühtegi võttu saanud!

Auk läbi kammitud, ületasin jõe ja läksin soome poole, Jaanuse maja all olevale sügavale vaole. Kammisin selle ikka väga põhjalikult läbi, kord paadiga madalalale sõudes ja lante sügava peale jättes, kord korralikult kiirust üles võttes lante hästi sügavale ujutades. Olin juba kahest noorest kasest möödas, kui ühe pöörde ajal vasakpoolne kaigas korraks nõksatas ja siis sekund hiljem paindesse tormas. Sedapuhku sain kenasti hoo sisse ja kõrvadele mõnusa kärri valla.

Tõmbasin paadi keskvee poole ja hakkasin ritvu kokku korjama. Kõik läks korralikult kuni viimase ridvani, mis just hetk enne välja kerimist, omakorda kärri vallandas - lant oli põhja jäänud. Krt. Ühe ridva otsas põhi, teise otsas kala.  Otsus, et lanti küll põhja ei jäta oli üsna loogiline tulemus. Panin mootorile hääled sisse, lõhe ridva hoidjasse ja suundusin ülesvoolu päästeoperatsioonile. Lõhe jäi kenasti allavoolu ja käristas mõnuga sidurit. Silmanurgast nägin üksjagu hüppeid. Tundus paari kolme kilone.

Sain landi kenasti päästetud ja asusin lõhe kallale. Võtsin ridva kätte, samal ajal tegi lõhe järjekordse küünla ja seekord tema jaoks ka eduka. Lant pääses lahti ja kala plehku. Noh vähemalt võitluse sain ju kätte.

Kell oli juba üsna palju ja otsustasin, et teen veel vaid viis minutit mökki all ja siis tulin maha ära. Endiselt sellelt lõigult ma võttu kätte pole saanud.

Kokkuvõtvalt oli täna esimene päev, kus sai rahule jääda. Neli võttu pole ju paha.

Õhtul teiste tegemisi uurides... Tamur rääkis et sirge peal oli ta pealt näinud, kus mees 40 minutit lõhet väsitas ja siis oli tamiil katkenud. Kala ei tulnud kordagi põhjast üles. Lõpus oli püüdja ilmselt siduri liiga kinni keeranud ja üritas kala jõuga üles poole kangutada. Ei olnud just hea otsus...

Lõhesid seekord teistel polnud. Võtte ja äraminekuid kõigil.


teisipäev, 18. august 2020

Lappis, 16.-18. august 2020

Ilmaennustus ei valetanud - pühapäeval tuulas, mis hirmus. Raju loode tuul, mis kõik püügiplaanid eos õhtale saatis. Üritasin mingi hetk korraks peale minna, aga viis minutit hiljem tuli mõistus koju. Sedasi ei saa sõuda. Läksin hoopis jalgpalli vaatama. Jaanus ja Juhan loopisid all kalda peal plekki ja väitsid, et neil käis kummalgi lõhe otsas ning peale mõningast tantsu lasid jalga. Kõlas uskumatult, aga ju siis tõesti toimus mingi aktiivsuspuhang.

Pealelõunal natukene tõmbas tuult vaiksemaks ja kohale saabunud Tarvi ning Tamur läksid kohe peale. Passisin kaldal ja tundsin kaasa nende võitlusele metsikute tuuleiilidega, kuni ühel hetkel Tarvi paadis, mis oli vastaskalda sügava augu peale, mingi elu pihta hakkas. Lõhe oli kohe esimesel laskumisel võtnud. Tarvi oli ridvad välja saanud ja just kala väsitama hakanud, kui lant vee alt välja sülitati. Ära läks... Himustas lõhe edi rohelist voblerit, välja nägi too natukene Angry Birdilik:-)

Loomulikult ajas hamba verele ja läksin ka "kannatama". Teistmoodi seda püüki küll nimetada ei saa. Tunnike enne, kui keeluaeg peale tuli. Viimasel püügiminutil saingi ootamatu löögi kuldse jässe peale. Olin saare eest kiire tempoga läbi tulemas, kui see juhtus. Kuna hoog oli suur, siis oli ka ridva võpatus korralik. Kärri aga ei järgnenud ning pidin tunnistama tünga - harjus oli lõhet mängima tulnud.

Esmaspäeva õhtuks tõmbas tuule kenasti maha ja kell seitse ronisid kõik paadid peale. Nagu laevastik kulges allavoolu, vahel neli paati lausa 100x100 meetri sees. Minu trett möödus lantide kohapealt sündmustevaeselt. Samas harjused laamendasid putukat päris korralikult. Paar ilusamat said ka paati, mõned kopsakamad läksid peale veepealseid tantse oma teed.

Tamur sai aga kohe käe valgeks. Sealt samast august, kus minu eelmise nädala "päästja" otsa kargas. Teisel tiirul oli tal samas kohas ka kala otsas. Oli toimetanud samal ajal teise ridva otsas oleva väikese smoldiga  ja kuna oli unustanud kärri peale panna, siis märkas võttu alles siis kui kala 170 meetrit tamiili välja oli sõitnud. Too pääses plehku...  Tarvil ei miskit ja kolmas mees kaotas ridva vette. Lant oli kinni jäänud, oli siduri peale keeranud ja kui mootorit käivitas, lasi ritv jalga.

Teisipäeval olin aga juba varakult platsis. Lausa poole seitsmest hommikul. Üle öö on järsku sügisene jahedus saabunud, temperatuuri näitas kraadiklaas vaid +2.6 kraadi. Rõve külm oli peale minnes. Viis kaigast kaasas. Püüdma sättisin musta-punase jässe, punase edi, rohe-puna-kollase edi ja kuldse jässe. Varuks veel punase poppeliga varustatud kaigas.

Alustasin Tupo jõe suudmest, olles seda tükk aega metsiku udu seest otsinud. Esimene tiir alguses rootsi kaldast, siis saare eest ja vasakult küljest, männi auk, pumba augu serv, kiire ala ja kärestike kõrval olev auk. Peale seda mõtlesin, et tiksun natukene rootsi kalda ääres, aga vesi oli seal nii vaikne ja madal ning püüdmistempo seetõttu maru aeglane, et pidin tukkuma jääma... tulin teisele tiirule.

Alustasin seekord hoopis teise kärestiku kõrvalt, et tiiru alumist osa ainult sõuda. Vahetasin rohe-puna-kollase edi punase poppeli vastu ja tulin keset jõge otse alla. Paadi mootor kenasti auguga ühel joonel. Jõudnud lõpuks augu ülemisse serva kargas putuka otsa kena harjus. Otsustasin ta sleppi jätta ja hiljem sellega tegeleda, kui mõni sekund hiljem punase edi kaigas vajus....

Sain kenasti painde sisse sõidetud, kärri aga ei järgnenud. Järelikult ei olnud lõhe. Kuna olin ennast juba august välja sõitnud, otsustasin kõik ridvad kokku korjata ja see kala alles siis ära vaadata. Osutus kenaks 665 grammiseks harjuseks. Siis tuli meelde, et oot teine ju ka otsas oli ja väsitasin selle ka ära. 570 grammine poiss lisaks paati maandus. Kenad kalad , aga see polnud ju see milleks tuldud sai. Sättisin uuele tiirule.
Start jälle samast kohast ja otse alla. Seekord augu servas keegi otsa ei karanud ja tegin siis augu keskel pisut aktiivsemat sõudmist. Ei miskit. Otsusasin siis paar sikk-sakki ka sekka panna, kui punase edi ritv uuesti vajus. Seekord järgnes juba ka kena kärr. Kala jäi otsa.

Manööverdasin paadi voolus kalda poole, nii jäi tamiil ühtlase pinge alla ja korjasin ridvad välja. Ärevus täiega sees, asusin kala väsitama. Peagi oli selge, et ka seekord pole tegemist kolliga. Tantsis väike isane kenasti ja tükk aega jändasin, enne kui käega välja võtsin. Sabast. Ei tahtnud kongitsaga lihasse auku teha, naine ei luba:-)

2.225 isane. Punase ediga. Tulin maha ära. Kell oli 10 hommikul.

pühapäev, 16. august 2020

Lappis, 15. august 2020

Hommik oli hiline. Alles kella kümne paiku lükkasin paadi kaldast lahti. Esimese tiiru tegin koos Jaanusega. Tahtis teada, mismoodi see püük käib. Polnud probleemi - võin iga kell tutvustada, kuidas lihtsalt sõuda ilma kala saamata:-)

Tegime koos kahetunnise treti standardtrassil. Mökki alt peale, rootsi saare külg, männi auk, pumba auk, kärestike kõrvalt, Rasmuse kivi alla ka veel lõpetuseks. Siis panime kokku ja tulime tulema. Jaanusel kaks putuka ritva mõned pudinad andsid ja ühe korraliku harjuse. Lõheridvad ei liigatanud.

Teine tiir pealelõunal. Vahetasin kirakka välja kuldse hirvase vastu. Sättisin just oma asju kokku ja plaanisin peale minna, kui ülenaabrid otsustasid pea minu nina eest omale trassile minna. Jäin siis ootama, et ei hakka pealeminekuga nende kalu ära hirmutama. Tulemuseks oli see, et täpselt sel hetkel, kui ridvad saadi sisse ning paat oli minu ees, kostus kärr ja koheselt lõhe küünla tegi. Nii saime kogu showd (Katti oli ka all ja Jaanus just tuli sel hetkel randa) pealt vaadata.

Kala tegi neli küünalt ja ronis paar korda paadi alla. Mehed tagusid jalgadega vastu paadi põhja, et too sealt ära läheks. Väsitamine kestis pea Iivika kivini välja ja tulemuseks oli 10+ kilone isane lõhe. Pikk aga üllatavalt kleenuke.

Läksin tegin siis teise tiiru samast alguspaigast. Edasi juba tavalisele liinile. Tuul tõusis ja järgmised paar tundi vaevlesin aerudel. Tulutult. Ka harjus vaikis.

Päeva viimase tiiru tegin õhtul kella seitsme paiku. Kuna tuul oli endiselt vastik, siis kolisin rootsi ranna alla. Tupo jõe suudmest alla tulles kogu aeg parempoolset kalda äärt pidi. Jube madal on seal ikka paaris kohas. Aerudega sai paar korda maad tõmmata... Alles saare taga tulin tavalisele lõigule tagasi. Nii kui jõe keskele välja jõudsin sain edasi vaevelda oma aerudel. Sõudsin kohusetundlikult oma trassi lõpuni ja tulin tulema.

Lõpu tegin enda kivi juures, mis on nüüd siis lõpuks ometi vee peal. Mõne sentimeetri jagu. Nii et vesi ikka vaikselt langeb. Saar aga ikka veel pole välja tulnud.

Selle tiiruga võib nädalale ka joone alla tõmmata, sest järgmised kaks päeva lubab väga tugevat loode tuult ja paadiga pole jõel midagi teha. Ei olnud just see nädal mida ootasin. Püügi mõttes lootsin ikka kõvasti rohkem actionit saada. Neli võttu terve nädala peale on ikka ilmselgelt liiga vähe.

Samas kui saagi seisukohast vaadata - saada kolme kilone lõhe ja viis kilo marja - siis pole ju paha:-) Nii, et tänu naabritele oli vähemalt kalamarja piisavalt.

Loodetavasti tuleb teine nädal huvitavam. Läheb jahedamaks ka ning veetemperatuur peaks langema.

laupäev, 15. august 2020

Lappis - lõpuks ometi, 14. august 2020

Öösel sadas. Umbes kuue paiku lõppes ära ja nii ajasin ennast kella seitsmeks vee peale. Päevaks lubas loode tuult ja kuna siis sõuda oleks päris raske, otsustasin paremaid olusid kasutada kuniks seda oli.

Eilsetes lantidest asendasin ühe jässe teise uue jässega. Kuldse küljega versioon sai sõidule. Teised jäid samaks. Ilm peale minnes veel sompus aga nii kui saareni jõudsin tuli päike välja ja tõusis ka tuul. Piinlesin tuulega kuni kärestiku lõpuni ning lõin käega. Nii tühi tiiruke oli, et isegi harjust ei saanud.

Päeval kondasime Äkaslompolo turismilõksudes ja tagasi mökki saime kella nelja paiku. Selleks ajaks oli tuule täiesti maha keeranud. Tegin lantides jälle väikse muudatuse ning teiseks tiiruks läksid sleppi oranzi sabaga jässe, punakas triibuline kirakka, punane edi ja kuldse küljega jässe. Poiss otsustas ka kaasa tulla ja näidata kuidas see kalapüük tegelikult käib. Tema siis harjuseridva valvuriks hakkas.

Tegime trassi valiku rohkem harjuse kohtadele orienteerudes. Kiire voolu ala, siis suure männi järgne ala, pumba augu jätsime täiesti vahele, selle asemel kammisime kärestike vahelist juppi. Laps sai käe valgeks suure männi järel olevas kivitaguses vahus. Tükk aega mässasime kuniks harjuse kätte saime. Kena poiss oli.

Kärestike vahel sõudes õnnestus korraga vasakpoolne jässe põhja kinni sõuda. Panin kiirelt mootori tööle, korjasin asjad kokku ja läksin päästeaktsioonile. Õnnestus, ei pidanud landist loobuma.

Kuna natukene oli trassist jäänud veel sõita ja mulle üllatuseks polnud poiss veel kojumineku teemat üles leidnud, sõitsin mootoriga kärestike algusesse tagasi ja panin ridvad uuesti paadile taha. Seekord võtsime siis kiire ala parempoolse serva. Suund otse jõe keskel, viimase kärestiku kõrval olevale sügavamale augule. Sealt eilegi harjuse sain.

Landid olid jõudnud kenasti augu serva, kui korraga parempoolne kaigas paindesse ja vetruma pani. Kõvaketas vist kiilus päris korralikult kinni, sest endale tundus kuluvat paar kolm sekundit, enne kui reageerisin. Aga siiski jõudsin käed enne kui hilja oli tööle panna. Ja läks kärriks.

Mõnda aega venitasin paati vastuvoolu, kuna kala kuhugi ei sööstnud, hakkasin kahtlema kas ikka on lõhe. Siis pani aga kaigas korraliku uuesti pekslema ja hajutas peas tekkinud kahtlused. Keerasin paadi suuna rootsi ranna poole. Jõudnud paadi lõhega enamvähem kohakuti ja saades voolu enda kasuks tööle, kerisin kiirelt teised ridvad kokku. Vahepeal tegi kala kaks küünalt ka ja tõmbas natukene ärevust maha. Polnud just suurim lõhe. Sellest hoolimata suutsin teda veel umbes viis minutit väsitada. Nii ammu polnud lõhet saanud, et kala välja võtmise oskused olid juba päris rooste läinud. Isegi poiss naeris kõrval, et kaua võib... Umbes kolmandal korral sain kongitsaga lõhe haardesse ja paati.

Käes ta oli. 41+31 tundi tühja sõudmist sai lõpuks seljataha jäetud. Isase lõhe kaal jäi kopikas alla kolme kilo, 2.96 kg. Landiks kuldse küljega jässe.

Õhtuks saabus hr Simm perega külla ja nii saime värsket kala ka lõkke ääres küpsetada.