laupäev, 30. märts 2019

Rumba all ...ee...ää...punase jahil, 30. märts 2019

Reedel sain oma ostetud paadi kätte. Jüri oli endale eelmine aasta Soomest uue toonud ja Lenna jäi tal üle. Nüüd on Lenna minu oma. Tõin ta esialgu maale ära, hoolimata naise vastulausest, et kahte naist siia majja ei mahu:-)

Kuna päikeseloojanguni oli veel jupp aega, otsustasin paariks tunniks ka Rumba all luurel ära käia. Vesi nädalaga +100 (+150) peale kukkunud, veetemperatuur +5 kraadi ja vool juba üsna normaalne. 80 grammine tina oli täitsa paras. Sättisin ennast õunapuu alla istuma. Kõik kolm tonkat ussidega varustatud, söödatopsiga ei viitsinud jändama hakata.

Kaks tundi möödusid kui lennates. Aeg-ajalt särg togis, kuid vimmast polnud ei kippu ega kõppu. Kuniks päikeseloojangu ajal üks ussipuntra üles leidis. Õhtu peale paar meresärge ka veel lisaks. Otsustasin et hommikul tulen ikkagi samasse kohta tagasi, kuigi püügipaigaga just parimat klappi ei tekkinud.

...

Hommikul olin tubli ja juba poole kuuest jõe ääres kohal. Üle härmas heinamaa tatsasin õhtusesse kohta tagasi. Jätsin varustuse nii nagu eile ja saatsin poolakad teele.  Üllataval kombel polnud veel ühtegi hingelist jõe ääres.

Esimene kerge kellukese krõbistamine käis peagi. Ja lõppes samas. Mõni aeg hiljem usse kontrollides oli keegi seda nagistanud, ilmselt särg. Lajatasin uuesti sisse. Umbes samal ajal saabus esimene konkureeriv ekipaaz. Tatsasid ilma varustuseta otse minu juurde maad uurima. Kaks lõbusat vene meest. Lobisesin siis nendega, ise silmanurgast keskmist ritva piiludes. Tegi teine paar kerget nõksu, vaikis minuti, siis kordas sama liigutust.

Läksin vaikselt ridvale lähemale ja korjasin kellukese igaks juhuks maha. Umbes samal ajal tegi keegi sujuva ja pikema tõmbe. Kuna olin ridva tipu juures siis loomulikult magasin haakimise võimaluse maha. Siis jälle vaikust minutike ning uuesti keegi kaks korda nökerdas. Kurat ilmselt särg, käis mõttest läbi. Venelased sättisin ennast minekule ja otsustasin ussid üle kontrollida.

Haakimise järel kohe korralik raskus taga ja enda poole kerimise peale vastati siduri sirinal tamiili maha venitamisega. Kuhugi ma ei tule, mõtles ilmselt keegi teiselt poolelt. Vaikselt venitades ja meelitades sain ta siiski liikuma. Tuli ikka nii, et kolm pööret sisse ja kahe pöörde tamiil venitati kohe tagasi. Kas tõesti säinas sel aastal nii kõrgele roninud? Venelased nähes seda kammajaad, keerasid ka otsa ringi ja tulid asja kaema.

Saanud kala venitatud kaldarohu veerde, otsustas too pinda tulla ja korraliku pöörise veepinnale tekitada. Shchuka shchuka! karjusid venelased, astarosno -potihhonko... Krt, ei olnud nagu havi moodi see käitumine ja kui järgmisel samasugusel pööramisel saba kolmnurk kenasti veepeal ära käis oli asi selge - merikas. Keerasin sidurit natukene maha ja panin kala 5 meetri kaugusel kaldast edasi tagasi sõitma. Anna aega, anna aeg - käis korduvalt peast läbi.

No ikka mitu minutit venitatud, kui esimest korda kala külge keeras. Teadagi, see esimene väsimuse näitamine on alati petekas. Seekord ei läinud ma liimile ja ei tirinud kala kohe kaldasse ära. Lasin tal veel joosta ja kui uuesti külge keeras venitasin kala jalge ette.  Oli ikkagi pisut liiga vara veel kala kaldasse venitatud, sest üheks sööstuks oli tal veel jõudu. Õnneks feederritv hea pehme, maandas sööstu ja järgmisel katsel sain haarde korralikult kätte ning hoolimata meeletust pekslemisest kala veest ka välja. Huhh. Olen küll tonkatades kunagi väikeselt emajõelt kaks kilost forelli saanud, kuid see kala oli ikka teisest liigast. Mõnus sõit oli olnud.

Poseerimised kaamerale, nuiaga pähe, veristamine ja kala rippu. Alles siis kui kala juba sabapidi rippumas, hakkas tunduma, et see vist ikka pigem lõhe kui merikas. Venelased ka samale arvamusele jõudsid. Jääb siis lõhe (loodan, et teadjamad mehed pildi järgi tõe lagedale toovad). Kodus hilisem kaalumine (ilma vereta) näitas 2.9 kilo kanti. Ehk siis kopikas alla kolme kilo kala.

...

Ega muust püügist pole suurt midagi rääkida. Õunapuu alusega sinasõbraks ei saanud, tõsi eriti ei viitsinud ka vaeva näha. Üks vimb lõpuks ikka tuli veest välja (hulk särgi ka pealekauba), justkui alibiks naisele, kes muidu oleks äkki kahtlustanud lõhe Rimi päritolu:-) Enamus püüdjatest, keda silmaulatuses oli pea paarkümmend, piirdusid samuti särgedega. Vaid üks mees istus ja kakkus vimba. Ja kus kohas - augu ülemise osa minu tavalises püügipaigas. Nii, et kui oleks hommikul standard koha valinud, oleks sumba vimba täis saanud ... aga poleks lõhest lõhnagi olnud.  Aga korra elus lõhe otsa komistada tonkatades - no selle päeva üle ei saa ju kuidagi kurta, isegi kui keegi kõrval vimba kakub. Juba kell 11 tulin tulema.


PS! Ilm - õhurõhk oli juba teist päeva stabiilselt 755 mm, temperatuur päeva peale üle 12 soojakraadi ja kõvasti päikest, tugev lääne tuul.

pühapäev, 24. märts 2019

Rumba all, 24. märts 2019

Vesi käis nädala sees Kasaril +210 peal ära ja hakkas alles reedel vaikselt alla tulema. Pühapäeva hommikuks oli järgi +170. Vigala peal alanes veetase oluliselt aeglasemalt, olles seal ikka veel +200 juures. Natukene paljuvõitu, aga kui hommikul ärgates päike silmanurka paistis, siis oli selge pilt, et olgu see vesi mis ta on, aga jõe ääres tuleb ära käia. Suured tinad kaasa ja Rumba alla.

Kell üheksa kopikatega olin kohal.  Parkisin truubi juurde ära - vesi mõlemal pool teed metsaaluse korralikult üle ujutanud.

Väljas jube metsik läänetuul. Otsustasin mugavusest lähtuda ja sättisin ennast kääru alumisse otsa. Tuulevarju. Seal juba selline mõnus ilm. Päike küpsetas, võsast  üsna kergelt läbi puhuv tuul jahutas. Sättisin ennast kord ühele, siis teisele küljele, et päike ikka ühtlaselt praeks:-)

"Sangpommid" raskusteks ja rakendused lendasid vette. Kaks ritva poolakatega, üks söödatopsi ja kärbsevastsetega. Vool mega, õnneks sodi vähe ja kannatas isegi püüda.

Esimene pool tundi möödus vaikselt, ridvad olid tardunud ühte asendisse. Siis tegin tonkadele kontrolli ja ... ülemise ridva poolaka otsas passis kevadine vimb. Tuli teine ilma ühegi võitluse ilminguta, justkui talveunes veel magades. Suurus polnud teab mis asi, aga vabavee hooaeg sai ametlikult avatuks kuulutatud.

Järgnes kaks tunnikest mille jooksul vaid üks võtt ja seegi pooleli jäeti. Samas kääru keskel, õunapuu all, kaks venelast sattusid kella kümne ajal korraks parve peale. Neli kala lühikese aja järel. Mina aga ... noh vahetasin ajaviiteks rullil tamiili ära. Pudistasin ühe tonka kaldarohtu kinni, sidusin uuesti rakendusi. Avastasin, et ostetud nr. 4 ussid ei olnud veel õige suuruse mõõtu jõudnud kasvada ...Kala aga ei võtnud.

Kella kaheteistkümneks otsustasin minna tuult trotsima. Kääru teise äärde. Kus seal alles puhus. Ritvadele seatud kellukesed pendeldasid edasi ja tagasi. Korralik laine keris vastuvoolu ülespoole. Õnneks oli päike õhutemperatuuri juba 5-6 plusskraadini kerinud, nii et vilu ei hakanud. Lihtsalt hullult ebamugav.

Tunnikese järel sai mu püügiisu selleks korraks otsa. Tonkasid välja kerides passis üks vimb magades konksu otsas. Alles kaldarohu ääres ärkas üles, sõitis sinna kinni ja lõpuks sinna jäigi. Nojah.

Venelased said selle tunni jooksul veel kaks kala, nii et tundus, et vimb vaid sügavas lõigus ringi tuterdas... Mingid mehed tulid jutustama, et Kloostri all vaid kaks võttu, null kala. Teised kaks mees olid silla juures särge kiusanud, keda aga polnud, oli särg... Kõik kordasid kui ühest suust, et vara veel. Usun, et paari päeva pärast, kui vesi juba +120-130ni kukub, tasuks minna.

Elagu kevad! Täpselt 5 nädalat Suure Kalapüügi Puhkuseni.

laupäev, 16. märts 2019

Kevad on käes, 16. märts 2019

Hommikul ärgates oli sada mõtet peas - minna Pärnusse, Tõhelale, merele ju ometi ei lähe ... või hoopis oma jõele tonkatama. Ain kurinahk keeldus endiselt kalale tulemast ja nii otsustasin turvalisuse kaalutlustel jääd vältida. Kurat seda teab, mida see vool selle Pärnu jõe jääga teinud on. Vanaks jäänud vist, enne selliseid mõtteid pole nagu olnud...

Vigalas jõe veetase juba kuu aega selline, et pool lõkkeasemest kuival, teine pool aga vees. Teiste sõnadega kõrge. Kusjuures terve see viimane kuu on möödunud sellises taktis, et nädala keskel vaikselt vesi kukub sellise püütava tasemeni ja siis reedel hakkab kerkima nagu pärmitaigen, ja laupäevaks on asi küpse. Sama lugu ka Pärnu jõega. No mida sa sellise ilmaga teed. Nokid nina ja sügad kukalt. Mingeid järvesid ka ei viitsi piinata. Nagu vana paks laisk kass lihtsalt vedeled...

Lõuna paiku otsustasin ennast laiskusest üles virgutada ja käisin korraks Rumba all ära. Sügava kääru peal. Kolm tonkat sisse, mõned poolakad ja kärbsevastsed ujuma õpetatud. Kuus ümberviset, null puudutust. Sodi, mis vastu tamiili ujus, see ei lähe ju arvesse. Üks mees eemal samasuguse nullistamisega tundus tegelevat. Sama ka silla juures. Selge see, et kärestikust kala üleskulgemiseks täiega vara veel... Tagasiteel sain vähemalt auto korralikult saviseks. Punasest värvist ei jäänud midagi näha.

...

Päeva jooksul vesi muudkui kerkis ja kerkis, jõudes Kasaril lõpuks +160-ni. Veetase selline, et ega homme enam ei tonkata ka. Vahin parem netist ilusaid saake. Merikad, haugid, särjed...mnjah, kusagil vähemalt midagi toimub.

PS! Vähemalt valmistumine kevadiseks haugiralliks Soomes on kujunenud plaanipäraselt. 20 hepane uus Honda mootor on jõkke uputamiseks soetatud. Poolteist kuud veel ootamist ja siis on kaua planeeritud terve kuu pikkune kalapuhkus lõpuks ometi käes.

laupäev, 2. märts 2019

Kilt ja kala, 02. märts 2019

Selle aasta talv on ikka enam kui kentsakas. Veebruari prognoosijad lubasid tavalisest külmemat kuud, lõppes hoopis viis kraadi keskmisest soojemana. Tulemuseks veebruari keskpaigast maja alt minema purjetanud jää. Läks nii kiiresti, et õhtul veel oli ja hommikul lainetas vesi. Samas Velisel paistab maanteelt vaadates kena ja kandev jää, sealt mõnikümmend kilomeetrit edasi kevadiselt sillerdav ja jää-vaba Sauga jõgi ja veel vaid 10 kilti eemal Pärnu jõgi kus jääd lausa 25+ sentimeetrit. Tundub, et see Eesti on ikka maru suur riik...

Pärnu jõe peal sai suurte ootustega ka ära käidud ja kõvasti vaeva nähtud. Päeva peale sai kannatatud  hommikust tuisku, lõunast alates päikest koos väga tugeva edela tuulega. Põrgulik ilm. Õhtuks sai lõpuks maha vantsitud üle kümne kilomeetri.

Võtust ei tasu rääkidagi - siiast polnud märkigi ja teistega  kaladega väga vaeva ei tahtnud näha. Kondasin ühest siiaaugust teiseni, sealt kolmandani.... ja siis ringiratast tagasi. Nii paar korda, igaks juhuks.  Päeva tulemuseks null siia võttu, kolm vimba, kaks nurgu, ahven ja kiisk ka. Nii, et ühe vantsitud kilomeetri peale tuli lõpuks alla ühe kala. Tundub, et mida kevade poole seda kehvemaks on võtt läinud.

Huvitaval kombel olid kõik Lennuki alused põigitagujad uue silla tsooni kolinud ja nii olin hommikul jääle astudes pehmelt öeldes hämmeldunud. Ainukese kalamehe siluett paistis pea viie kilomeetri kaugusel oleva Paikuse all. Sellist kalapüüdjate vaba tühjust pole siinkandis enne näinud. Päeva peale paar pikema kaika vibutajat ikka tuli ja ühel ka kolm vimba kastis. Ilmselt tänu tugevale voolule, on hetkel põigimeestel pidupäevad. Õnneks see mind endiselt ei ahvatle, kunagisest põigitamisest siiamaani villand...


Kuna vesi jõe endiselt veel kõrge (150+) ja vool üsna kiire, siis pidin oma tavalise kirbu vahetama suurema vastu. Seekord siis sai kasutatud punast koos hõbedaste terakestega. Ei tea kas suurema kirp ei meeldinud või milles asi, aga ega polnud ka miskit muud teha - Lennuki sügavas näiteks ei saanud sellegagi põhja kätte.

Heitlik ilm jätkub ka edaspidi. Täna kukkus rõhk 748 pealt 743 peale. Homme õhtu lubab juba sadu, järgneval nädalal kord külma, siis sooja. Kas sellist talve me siis tahtsimegi -:) Jääd ülalpool Reiut pea 30 sentimeetrit, allpool 25 kandis. Kaldaääred täiesti heas seisukorras.

PS! Ain keeldus täna kalale tulemast, kuna pidi verd vahetama minema. Saksamaale ilmselt, suts sinna ja tagasi; asi pidavalt viie tonniga kiirelt ja lihtsalt tehtav olema, ei miskit riski ega vahelejäämise võimalust. Pärast verevahetust pidi kalasaak oluliselt paremaks minema. Kala pidi isegi lillat kirpu võtma hakkama. Ja kui peakski hiljem jääpeal tunduma, et nurg ei taha võtta, siis see on vaid puhas paranoia:-)